Wednesday, June 18, 2014

Ekskurss filmilinale: "Piire ületades" (Transcendence, 2014)

Johnny Deppi - minu silmis - paremad ja sügavamad filmid näitleja karjääri alguses (Gilbert Grape, Edward Käärkäsi, Kokaiin, Benny ja Joon, Vabamõtleja, Fear and Lothing in Las Vegas, ... nimekiri on pikk) andsid maad visuaalsete efektidega pikitud hittfilmidele nagu Sleepy Hollow, Kariibi mere piraadid, Alice imedemaal, Lone Ranger, Dark Shadows... Olgu, Kapten Jack oli esimeses osas sümpaatne ja lõbus tegelane, hakkas aga mingil hetkel end kordama; Alice polnud halb film ja Johnny oli oma kõrvalrollis hullu kübarameistrina üks vähestest hästi näideldud, kaasahaaravatest tegelastest (irvikkassist me ei räägi). Aga "Rummipäevikud", "Turist", .... meh.

Mingil hetkel väsib ilmselgelt igaüks kel niivõrd palju pagasit ja tegelasi vööl kanda, ja nagu ajakirjad ütlevad, et tal viimasel ajal väga tujugi pole filme teha vaid pigem soov oma muusikale keskenduda, ilmneb ka "Piire ületades" (2014) vaadates.

Tegu on väga huvitava ideega - Johnny mängib Dr. Will Casterit, juhtivat teadlast tehisintellekti valdkonnas, kes üritab luua mõtlemis- ja tunnetamisvõimelist tehisintellekti. Sarnaste uuringute vastane rühmitus (mille juhti mängib Kate Mara) Casterit tabab radioaktiivse kiirgusega "immutatud" kuul ning teadlase surm on kindel. Casteri uuringupartner ja abikaasa Evelyn (Rebecca Hall) otsustab Willy teadvuse viimase enda ehitatud superarvutisse laadida ja kui Will sureb, ei sure ta tegelikult sugugi, vaid muudub ulmeliste võimetega supertehisintellektiks. Evelyni abiga alustab ta maailma parandamise projekti, mil määral see aga inimkonda hea või halva poole mõjutab ja miks tehis-Will teeb, mida ta teeb, jääb lõpuni tumedaks territooriumiks, mistõttu Willi endised kolleegid teda välja lülitada üritavad.

Tehnoloogilised teooriad omavad teatud piires vundamenti ja ei Depp, Hall, Mara ega nt Morgan Freeman ja teised kõrvalosatäitjad - valitud on igas suhtes väga head näitlejad - ei täida oma rolli halvasti. Samuti on film visuaalselt väga hästi tehtud.

Problemaatika ilmneb loo enda sügavuses - nii Casteri uuringud tehisintellekti teemadel, Mara motivatsioon tehisintellekti vastu töötamisel, suhe Willi ja Evelyni vahel kui suhted ülejäänud figuuride vahel on äärmiselt pealiskaudset ja ei anna loole vajalikku põhja, et huvitav olla. Seetõttu on film küll mõõdukalt hea nii idee kui teostuse esimese faasi poolest, kuid tõeline süvitsi minev sisu jääb vajaka, mistõttu film ka nii tava- kui nishipubliku hulgas populaarsust ei pälvinud.

Kahju, sest potentsiaali oleks olnud.
Johnny Deppi fännidele siiski soovitan kergeks vaatamiseks - "Piire ületades" on - siiski, siiski! - parem kui Deppi viimased filmid.

Wednesday, June 4, 2014

Ekskurss filmilinale: "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2015)

Woody Alleni sulest tulevad üldiselt inimlik-realistlikult armsad lood inimsuhetest, millel intelligentne dialoog ja koomiline traagika. "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2013) sobib tüüpkirjeldusse üpris hästi, kuigi toon veidi kurblikum olevat tundub.

Jasmine French (Kate Blanchett) kolib mõneks ajaks oma õe juurde San Franciscosse, et lõpetada oma abielu tõttu poolelijäänud haridustee ja leida töö, kuna tema rikas abikaasa tegeles põhiasjaliselt maksupettusega ja Jasmine'i petmisega ja Jasmine andis mehe üles, misjärel too end vanglas üles poos. Tulemuseks emotsionaalne ja majanduslik pankrot. Jasmine, habras naine, kes end xanaxi peal päevast päeva veab, kolib seetõttu oma õe juurde, et tollelt tuge leida. Tuleks mainida, et muuseas röövis Jasmine'i kadunud kallim ka õe loteriist võidetud varanduse, mistõttu suhted veidi pingeliselt kulgevad. Asjale ei aita ka kaasa tõde, et õe kallim Jasmine'i silmis kohutav luuser ja mõttetu kutt on ja naine oma arvamust teps endale hoida ei soovi.

Elu tundub sujuvalt ilusamini, kui mõlemad õed kauniste ja rikaste sünnipäevapeol tundub et oma unistuste meestega kohtuksid. Jasmine valetab oma ebamugava mineviku kohta ja õde otsustab oma kuti olemasolu hetkeks ignoreerida.
Õnneliku lõpu suunas minema tunduv läheb muidugi mingil hetkel kõik vussi ja mõlemad naised lõpetavad taas alguses - õde oma luuseriga diivanil telekat vaatamas, Jasmine üksi pargipingil iseendaga vesteldes.

Jasmine on huvitav figuur - tegu on täiesti ebastabiilse neurootilise naisega, kes oma emotsionaalsetest kokkuvarisemisepisoodidest hoolimata üritab midagi saavutada, kuid samal ajal paljut iseenesestmõistetavaks peab. Sügavam traagika petva ja ennast poova mehe loos muidugi on ja Jasmine'i siseelu on ülimalt delikaatselt-detailselt-realistlikult kinolinale toodud, aga valitsev on teoreetiliselt kurva eluloo intelligentselt kirjutatud koomika.

Figuuride kokkumäng ja näitlejate dialoogidega ümberkäimine on väga hea ja nagu Woody Allen ikka õnnestunult oma lugusid heietab, tempo on sobiv, narratiivi ehitamine järk-järgult minevikku vaadates ja Jasmine'i elu lahti harutades saavutab film lisadünaamikat. Dialoogid tunduvad olevat lihtsad, aga tavaliste asjade vormistamine veidi läbimõeldumalt lisab filmile omakorda nutti.

Kuna Alleni filmid keskenduvad enamasti nö. inimliku komöödia ja mitte ühe figuuri tasandile ja tegelevad pigem situatsioonikoomikaga, on hea näha, et Allen on viitsinud kokku panna karakterkoomikale keskenduva komöödia-draama, sest seda oskab ta sama hästi.

Väga mõnus filmielamus, soovitan soojalt.