Wednesday, June 21, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1954. Ernest Hemingway: "Kellele lüüakse hingekella"

Ameerika kirjanik, ajakirjanik, kiirabiautojuht ning maailmakodanik Ernest Hemingway  (1899-1961) on kindlasti üks kuulsamaid 20. sajandi kirjanikke. Tema tuntumate teoste hulka kuuluavd romaanid "Ja päike tõuseb" (The Sun Also Rises, 1926); Jumalaga, relvad!" (A Farewell to Arms, 1929); "Kellele lüüakse hingekella" (For Whom the Bell Tolls, 1940) ning "Vanamees ja meri" (The Old Man and the Sea, 1950), lisaks sellele on Hemingway kirjutanud peotäie lühijutte.

1953. aastal pälvis Hemingway Pulitzeri kirjandusauhinna ning Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati autorit aastal 1954.

"Kellele lüüakse hingekella" on jutustus Hispaania kodusõja aegadest (1936-1939) ning leiab aset nelja päeva jooksul. Romaani narratiiv on pinnapealselt käputäis hispaania mehi ning ameeriklane Robert Jordan, kes saadetud Segovia provintsi olulist silda lõhkama.

Jutustuse ridade vahelt imbub erinevate figuuride tausta: nad jutustavad seiku oma minevikust, ning Hemingway on andnud enamikele peategelastest siseperspektiivi, et näidata hispaania ja ameerika sõdurite, vabadusvõitlejate, meeste ja naiste mõttemaailma kontraste ning sarnasusi.


Eksistentsialistlikud põhiteemad nagu sõja õiglus, inimese väärikus, ühe elu väärtus ning naise vooruslikkuse väärtus, sõduri kohustused, mehe kohustused oma kodumaa suhtes, ning surma tähtsus või elu tähtsusetus tulevad romaanis käsitlusele ning arutellu.

Kadunud põlvkonna esindajale omaselt on romaani põhitoon sünge, tõsine, mõtlik, julge ning otsekohene.


Olen lugenud Hemingway romaane "Vanamees ja meri" ning "Ja päike tõuseb" ja tema käsitlused lühikestest ajaperioodidest, mis sukelduvad figuuride pähe, nende tundemaailma ja nende väärtuste spektrisse, selgitades indiviidide ja fiktiivsete narratiivide najal oma filosoofia põhitalasid - au, väärikus, tugevus on ajatud põhimõtted - selles kontekstis on Hemingway ainulaadne ja imetlusväärne kirjanik.

Tema tugevalt, konkreetselt kirjutatud figuurid on kõik põnevad - vanem mõtlik nutikas teejuht Anselmo, vabadusvõitlejate salga juht, alkoholilembeline võimukas Pablo, tugeva käe ning terava keelega Pilar, noor ning lojaalne Maria. Kõik inimese loomuse värvid ning toonid jõuavad nende figuuride hingedes peegelduda - nende mõtted ning arvamused on selgelt, julgelt ja veendunult kirja pandud.

Kuid samuti on tema tõsine stiil tänapäeva lugejale kiire farsiks muutuma - "Kellele lüüakse hingekella" kasutab näiteks autentseid stilistilisi hispaania keelest inglise keelde tõlgitud lauseid, ning lisab neile inglisekeelsed tõlked, korrates dialoogides öeldut tihti. Hispaania keele oskajatele - vähemalt nii palju oskan seda minagi - on see tüütu kordamine ning mitteoskajatele kasutu, sest pole otsest seost hispaania keeles öeldu ja mõnikord kohe, mõnikord hiljem inglise keeles öeldu vahel.

Siseperspektiivides kirjutatud filosoofilised mõtisklused ning erinevate figuuride spekulatsioonid teise figuuri sisemaailma teemal ning sel moel avanevad fundamentaalsed sarnasusest on väga kaunilt kirjutatud ning teatud romaani seigad on väga meeldejäävad.


Kuid pean nentima, et "Kellele lüüakse hingekella" pole mu lemmik Hemingway romaanidest.


Hemingway fännile võiks veel meeldida:
Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (link)
Hemingway: "Vanamees ja meri" (link)


Friday, June 16, 2017

Ekskurss filmilinale: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks"


2003. aastal alanud ning algselt triloogiana plaanitud populaarne "Kariibi mere piraatide" seiklusfilmide seeria viies osa "Salazari kättemaks" (Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales) ilmus kinolinadele mõned nädalad tagasi. 


Kriitikud on üpris ühtsel, hukkamõistval arvamusel. IMDB annab hinnanguks hetkel 7,0 kümnest (link), mis on üldiselt hea kuni väga hea filmi hinne. Publikule seega meeldis.

Minu seisukoht on positiivse poole kõikuv: filmis oli piisavalt nägelemisväärset, kuid ka piisavalt nägemisväärset.

Alustuseks lühike, spoileritevaba kogumulje:

Käisin viiendat filmi kinos vaatamas ja leidsin, et tegu on täiesti vastuvõetava meelelahutusega - viies osa ei saa juba loogiliselt ja kontseptoloogiliselt võttes enam niivõrd erakordne olla kui algne triloogia (kui palju müstilisi meremaailmaga seotud halbade kavatsustega elukaid ning neetud piraate, kes Jack Sparrow'd tappa tahavad, on võimalik välja mõelda? Kusagil peab ikka piir olema), on ta esiteks tunduvalt parem ja läbimõeldum kui neljas osa, sisaldab paar väga huvitavat figuuri ning käsitleb - kuigi üpris pealiskaudselt - huvitavat mütoloogiat.


Lühidalt esmalt veel üsna spoilerivabalt üldistest aspektidest ning siis juba lähemalt loo juurde.


Action-stseenidest lühidalt: neljas osa kukkus suurel määral läbi, sest kõik jahid läbi dzhungli, üle lainete ja katuste jne olid väga tüüpilised ning kordasid osaliselt üks-ühele esimeste filmide elemente. Viies osa näiteks algab aga väga lõbusa Jack Sparrow pangaröövi stseeniga, kus kaheksast hobusest veetud seifi varastama mõeldud rakend selle asemel kogu pangahoone kaasa võtab ning ülikiirusel läbi linna veab.


Samuti on väga efektne ja võimas filmi lõpustseen, kus neptuni kolmhark kogu mere kaheks jagab. Viis tegelast põgeneb merepõhjast, kuid kaks neist ei jõua pinnale.

Eepilisi võitlusstseene seekord väga suurel määral ei esinegi, kui välja arvata lõbusad Jacksparrowlikud komistan-põgenen-pääsen-jadad välja arvata. Aga esinevad stseenid pole üle pingutatud ning on hästi ajastatud ja visuaalselt muljetavaldavad.

See oli üldjoontes filmi mittenäinutele kuuluv info - edasi kirjutan (mõõdukate, pigem figuure analüüsivate, kuid ka näiteks osaliselt filmi lõppu avaldavate) spoileritega.


"Piraatide" viiendast osast leiab kapaga elemente, mis võinuksid olla käsitletud põhjalikumalt ning läbimõeldumalt, kaks tundi ja üheksa minutit sellist tüüpi filmi jaoks on küll piisav pikkus ja jahtjooksud, uute hämmastavate paikade avastamine, kaklused zombihaidega ning piraatide või piraatide ja mereväe vahel on piisavas mahus vaheldumas dialoogidega - filmi tempo on sobiv ja puhtast sündmuste perspektiivist seiklusfilmile piisavalt sisukas. Dialoogid pole ehk väga sisukad, kuid kõik vajalik on öeldud. Antud tüüpi filmi puhul mind pealiskaudne dialoog eriti ei häiri.

Näiteks filmi lõppu jääv südantlõhestav dialoog kuristikku kukkuva piraadi ja tema tütre vahel

"What am I to you?"
- "Treasure."

...on tõeliselt ilus element näitamaks koledate räpaste kahtlase moraaliga meeste õrna südamlikku poolt. Sest seda nad ju alati on, nende filmide protagonistid - piraadid. Siiski on sel filmisarjal ka sisu ja hing, mitte vaid müütiliste objektide jaht ning räpane rummihuumor ;-)


Filmi suurim ja tähtsaim punkt, mis kõik figuurid keskpõrandale kokku toob; müütiline objekt #1, mida kõik osalised koos ja eraldi ja üksteise huvide vastu jahivad on kõikvõimas-kõiki-murseid-lahendav-ja-kõiki-needusi murdev Neptuni kolmhark. Will Turneri (Orlando Bloom) poeg Henry (Brenton Thwaites), filmi alguses orvu staatuses, kuid filmi lõpuks piraatide meeskonda kuuluv Carina (Kaya Scodelario), aastaid tagasi Jack Sparrow poolt vaimude ja neetute valda saadetud piraaditapja Kapten Salazar (Javier Bardem) ning filmi lõpuks mingil põhjusel ka briti merevägi, kes tegelikult jahib esimest kolmest mainitud figuurist. Põnev objekt, põnev jaht ning põnev motivatsioon, samuti selguvad uued mitme siiani tuntud figuuride minevikust - hästi kirjutatud, kuigi kohati veidi juhuslik.


Filmi alapealkiri on "Salazari kättemaks", kuna noor Johnny sattus omal ajal piraadina piraate jahtiva kapten Salazari sihikule ja mängis kaptenile meisterliku laevatüürimise tulemusel säärase vingerpussi, mis needis Salazari surematuks ning merepinnal purjetama. Piraatidega sümpatiseerimise vaimus on moraalikompass sama müstiline nagu Jacki kompass: Salazar, ehk võimuinstitutsioonide esindaja, on antud kontekstis "paha", sest tahab Jacki elu kallale minna. 


Filmi müütiline objekt #2: Jacki kompass. Kuna Jacki tollaegne laevakapten suri võitluses Salazariga, sai tema omandiks lisaks kaptenimütsile imeline kompass, mis esimesest filmist peale rolli mänginud ning näitab alati tema suurima südamesoovi suunas. Kompass rändab filmi jooksul mitme kuidas-sa-selle-said-mul-on-omad-trikid-liigutuse jooksul käest kätte, kuni mingil hetkel filmi lõpuks Jacki kätte tagasi jõuab. Kas vahetus pudeli rummi vastu baaris on plaanitud, kas Jackil on mingi motivatsioon kompassi äraandmiseks, kuigi ta teoorias teab, et see vabastab Salazari ebasurnute loori tagant, kuhu tolle laev aastaid tagasi tüüris?
Kahtlen. Aga Jack Sparrow on ju hoolimata üllatavast meisterlikkusest pudel rummi juua ja katuselt katusele ning kahurilt kahurile hüpata oma tuumaomadustelt purjus kakerdis, niiet tema tegudele pole tarvis seletatavat motivatsiooni, kui rumm või raha välja arvata.

Filmi müütiline objekt #3: kaart, mida ükski mees lugeda ei oska. Kaardi idee on, et müstilise Neptuni kolmhargini jõuab vaid tähti kaardina lugedes, mistõttu vaid astroloog ning horoloog (mitmekordsete hooranaljade vundament, jee), kõrgelt haritud ning seetõttu nõiaks ja kurjategijaks peetud Carina seda lugeda oskab ning Neptuni kolmhargini tee leiab. Carina värbab abilisena Henry, Henry omakorda Jacki, Jack kohtub mingil hetkel Barbosaga, kes Salazari poolt ähvardatuna on lubanud talle Jacki üle anda, kuid aitab teatud filmi lõpuks ilmnevatel põhjustel tiimil Neptuni kolmhargini jõuda. Huvitav, ning üldiselt väga võimas objekt, mille käsitlemine tunduv olevat üpris lihtne ja kellegi käest ära võtmine sama lihtne. Lõpustseen oleks olnud tõsine pettumus, kui "kangelastel" poleks tulnud pärast Salazari võitmist ookeanisügavustest pääseda. Ju piisas kaardi ning saare müstilisusest. Kokkuvõtteks siiski üldmüütilisuselt ja komplekssuselt piisavalt põnev ja omanäoline lugu.


Lõpetuseks veel lühidalt figuuridest:

Javier Bardem kui Salazar on suurepärane - Bardem on alati osanud olla muljetavaldav nii head kui kurja mängides ja Salazari poolpõlenud pea hõljuvate juustega, tema lonkav käik ning mõõgaga-koputamine-kui-keegi-surema-hakkab on sünged, hirmuäratavad elemendid. Salazari mustvalge esteetika teeb ta eriti morbiidseks, niiet mädanevaid vetikaid või kombitsaid seekord vaja ei ole.


Johnny Depp on lihtsalt Johnny Depp ning tema dialoogide proportsioon muutub film-filmilt aina väiksemaks. Eeldan, et kusagil kaheksandas "Piraatide" filmis lesib ta purjus peaga kusagil. Kuid tema vähesed stseenid on lõbusad, hästi ajastatud, arusaadavalt artikuleeritud ning sama koomilised kui esimese osa Jack Sparrow. Deppi sarjast tüdimust pole märgata, kuid eeldan, et see on osa põhjusest, miks talle nii vähe stseene kirjutatud. Selge on aga, et Johnnyta "Piraate" enam pole.


Nö. uued Will ja Elizabeth ehk Henry ja Carina: Henry on nägus, igasuguse karakterita süütu ning romantilise hingega, kuid tõsiselt igav ja üheülbaline figuur, kellele üritakse karakterisügavust omistada tema motivatsiooni ja põhjuseta Carinasse armumisest sisemist võitlust tehes. Carina on tunduvalt põnevam karakter, ning tema piraadikülge avastada oleks ehk isegi kuuendas filmis päris põnev. Henryl on Will Turneri pojana garanteeritud roll järgmises filmis - ehk õnnestub tal selleks ajaks veidi huvitavamaks muutuda.



Täiesti alahinnatud ja liig-vähe-kasutatud on pesuehtne nõid ja nägija Shansa (Golshifte Farahani), kes mingil põhjusel elab briti mereväe vangikongis, kuid kellele on teatud tasu eest lubatud külastajaid vastu võtta...? Figuur, kelle visuaalsed ja verbaalsed elemendid mängivad väga muljetavaldavalt kokku ja dialoogid on näideldud veenvalt ja tugevalt, kuid kelle roll kogufilmis jääb üpris mõistatuslikuks ja minimaalseks. Loodan Shansaga kuuendas filmis veelkord kohtuda.


Miks olen kuuenda filmi tulekus nii kindel? Sest "Piraatide" filmide sarjale omaselt on ka "Salazari kättemaksu" tiitrite järel väike stseen, mis tõotab Davy Jonesi tagasitulekut.
Kõik needused on murtud, niiet potentsiaali vanade pahade elluäratamiseks jääb siin küll ja veel.


Kokkuvõtteks: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks" sisaldab jaburaid elemente, läbimõtlemata elemente ning alahinnatud hinnalisi elemente - kuid negatiivsetest aspektidest hoolimata on "Piraatide sari" viiendas osas suutnud piisavalt vana head tagasi tuua, end kordamata ning põnevaid figuure luues.

"Salazari kättemaks" pole kindlasti mu lemmik "Piraatide sarjast" (ikka kolmas, alati kolmas, ka Harry Potteri sarjas miskipärast kolmas... okei põhjuseid on kena läbimõeldud käputäis, kohtume kommentaarides, ekskurss lõpp!), kuid täiesti vaatamist väärt, põnev, lõbus, muhe-kerge meelelahutuslik seiklusfilm.


Wednesday, June 14, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1953. Winston Churchill: "My Early Life" (1930)

However, it was all over now. 
So we proceeded to shoot the wounded mules and have breakfast.
(lk. 155)

Winston Leonard Spencer-Churchill (1874-1965) on eelkõige tuntud tegelane poliitilisel maastikul: Churchill oli Suurbritannia peaminister aastatel 1940-45 ning 1951-55.
Tema võitlusest sotsiaalse ning majandusliku võrdsuse nimel, lahingutest Suurbritannia kolooniates ning poliitilisest mõjust Maailmasõdade ajal on võimalik lugeda erinevatest ajalooraamatutest ning biograafiatest. Tema "hiilgava panuse eest ajaloolisse kirjandusse ning inimlike väärtuste eksalteeritud kaitsemise eest" (vaba tõlge) pärjati Churchill aastal 1953. Nobeli kirjanduspreemiaga.


Churchill on kirja pannud mitmeid maailmaajaloolisi teoseid, ning hulgaliselt autobiograafiaid, millest lugesin esimest, "My Early Life" - vabas tõlkes "Varased aastad", mis kirjeldab Churchilli elu esimesi aastakümneid. Sellele järgnev oleks tema Aafrika reiside kirjeldused, "My African Journey".

Biograafia algab Churchilli sünniga 1874 ning lõpeb tema abieluga  Clementine Hozieriga aastal 1908.


Churchill kirjutab sümpaatses toonis ning ladusas stiilis suhetest oma pereliikmetega, koolipoisi "raskest" elust ning oma üldise huvi puudumisest reaalainete vastu ja sellest tulenevatest keerulistest suhetest matemaatikaga; poisipõlvest peale oma isa idealiseerimisest, läheduse tekkimisest ning isa kaotamisest.

Tema autobiograafia järgmine etapp jutustab elust ning teoreetilisest-idealistlikust võitlustuhinast Sandhursti Kuninglikus sõjaakadeemias. Sellele järgnevad kokkupuuted lahingutegevusega Kuubas, erinevates India linnades, ning samuti esseistlikud kommentaarid poliitilisest situatsioonist koloniaaleuroopa erinevates piirkondades.

Romaani ainetel vändati 1972. aastal film "Noor Winston".


Ajaloohuvilistele kindlasti põnev lugemine, kuid mulle Churchilli briti stoitsism eriti peale ei lähe ning sündmuste pelk reastamine olenemata vahepealsetest lakoonilistest tunnete kirjeldustest ei ole piisavalt haarav.

Tema stiil, nagu öeldud, on ladus, mõnus ja muhe lugemine ja tema briti härrasmehe huumor on kohati samuti väga meelelhutuslik, kuid kuna ma Churchilli lahingustrateegiatest rääkimise vaimustust ei jaga, jättis "My Early Life" mind kirjandusliku teosena üpris külmaks.

Sõjaajaloo ning poliitikahuvilistele aga kindlasti põnev lugemine!

Wednesday, June 7, 2017

Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013)

Austraalia-Tasmaania kirjanik, esseist, stsenarist ning režissöör Richard Flanagani (sünd. 1961) peetakse oma põlvkonna mõjukaimaks romaanikirjanikuks. Tema sulest on ilmunud kuus romaani, ning seitsmes ilmumas selle aasta sügisel.

Lugesin Flanagani hetkel uusimat, äsja Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013). Autor pälvis selle romaani eest prestiižse Man Bookeri auhinna aastal 2014.


Lugu räägib austraalia sõjavangidest, keda sunnitakse ehitama Surmaraudteena tuntud Birma-Siiami raudteed, toetamaks Jaapani võidukäiku Teises maailmasõjas. Vahelduvad lõigud ellujäänud vangide ja vangivalvurite elust enne ja pärast aega laagris ning õudne argipäev vangilaagris.

Romaani protagonist on kirurg Dorrigo Evans, kirjeldustes põimuvad episoodid vangilaagrist, tema püüded oma mehi vangilaagri rasketes tingimustes säästa ning kuidagi elus hoida, võimatud operatsioonid ning epideemiad. Vahele pikitakse episoodid Evansi ajast enne vangilaagrid, linnaloal käimine, moraalsed dilemmad südameasjus - kihlus Ellaga ning samaaegne armumine oma onu abikaasasse Amysse, kellega areneb afäär.

Flanagani isa elas Surmaraudtee üle ning sellest tulenevalt on teatud detailid väga, väga tõetruud ning kõige õõvastavamad episoodid kirjeldatud nõnda, et lugeja justkui seisaks nende meeste kõrval mudas ja jälgiks nende elujõu vähenemist nende vaimu ja keha kadumiseni.


Toonide kontrast on huvitav nii miljöös kui narratiivis - juttu tuleb nimelt ka vangivalvurite ning jaapani kindralite perspektiivist, kel juhtunu vastu küll sarnaselt lääne sõdurite lugudele (Hemingway, Remarque, Norman Mailer jne jne) me-tegime-mis-pidime-mentaliteet ja kohati raskused oma tegudega toimetulemisel, on jaapani sõjamentaliteedis midagi eksootiliselt erinevat - peade maharaiumise eel tuleb lausuda haiku - ning Flanaganil on õnnestunud see oma romaani lehtedele püüda.


Flanagani raamatust on sama keeruline kirjutada kui on seda lugeda, sest teatud - kohustuslikud, kuid romaanile hinge andvad - väga vägivaldsed, inimlikkusevastased elemendid - peksmine, näljutamine, sellest tulenevad haigused ning nendest haigustest söödud kehad - on kirjeldatud äärmiselt detailiderohkelt. Mõnda kohutavat episoodi - anatoomialoengud elusate patsientidega - on mainitud vaid ääremärkusena.

Mis Flanagani eriliseks teeb on ida elemendi põimimine lääne elemendiga. Autor on edukalt kirjeldanud jaapani sõduri, jaapani kindrali tundemaailma sõjajärgsetel aastatel, tema suhteid kolleegide ning perega, tema reaktsiooni meedia kajastusele, tema häält seletamas inimestele, et lääne meedia ei valeta, liitlasvange koheldi kohutavalt julmalt ja ebainimlikult. Samaaegselt väljendub vangilaagri episoodides keisri käsu ülim autoriteet, selles ei kahelda, selle nimel pole tähtis üksikelu vaid ühine pingutus. Flanagan on jaapani mentaliteeti kirjeldanud väga tabavalt ning ainuüksi see asjaolu teeb "Kitsa tee sisemaale" - pealkiri, mis jäljendab jaapani luuletaja Matsuo Bashō luulekogu pealkirja - ainulaadseks.


Selline narratoloogiline meisterlikkus ning materjali elementide filosoofiline mõistmine põrkub minu arvates stilistiliste probleemidega - ladus lugemine pole Flanagani romaan mõeldud olema, kuid kohati läks küll väga puiselt edasi. Armastusloo tundestatud peatükid, laagrilugude ahastavapanevad peatükid ning sõjajärgsed kustunud lootuste ning inimsuhete normaali taastamise peatükid on kõik väga erinevad. Sellest tulenevalt varieerub ka nende intensiivsus. Romaani algus on kirjutatud veidi puiselt, justkui kirjanikul oleks raske materjaliga ümber käia - realistlik, kuid seda asjaolu ei tohiks tõelise materjali valitsemise korral teose lugemisel märgata. Kusagil lõpupoole üritab keegi oma tunnetest rääkida ja kasutab selleks mitme lehekülje jooksul praktiliselt sama sõnavara. Kas tegu on puise stiili, halva tõlke või stilistilise sihilikkusega, et anda autentne lugemiskogemus?

Raske öelda. Teatud elemendid ei istunud minu jaoks nii kindlalt paigas nagu oleksid võinud.

Kuid Flanagani romaan on raske sisus ja raske sisu mõistmises - üksikepisoodide mõtteline sidumine ja ajaliselt siia-sinna hüppava narratiivi kokkupanek on protsess. Mida enam romaani üle mõtisklen, seda enam erinevate elementide põimumist imetlen. Teatud narratoloogilised ja stilistilised elemendid on veidi puised - sisu detaile avaldamata: kuidas romaani lõpus näiteks korraks ilmneb, et üks Flanagani armastatutest on talle valetanud, on minu jaoks väga konstrueeritud, kuid asjaolu, et üks Evansi vangilaagri sõduritest oli tema kadunud sugulane, on väga huvitav ning Austraalia poliitilist olukorda valgustav asjaolu.


Sõjaromaanide fännidele, mitte nõrganärvilistele, ida-lääne vastuolude, ning Remarque'i ja Hemingway fännidele on see romaan ilmselge maiuspala. Flanagani romaanide sisukirjeldused on üldiselt põnevad ning arvan, et uurin tema romaane ka edaspidi. Kuid sooviksin, et oleksin "Kitsast teed sisemaale" lugenud inglise keeles, sest arvan, et tõlk ei olnud kohati romaanimaterjali vääriline.

Wednesday, May 31, 2017

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Havai-Ameerika kirjaniku Hanya Yanagihara (sünd. 1974) sulest on ilmunud vaid kaks romaani, kuid mõlemad on nautinud suures koguses tähelepanu ja kiitust. Tema esiteos "Inimesed puude võras" (The People in The Trees, 2013) on tõlgitud ka eesti keelde, teine romaan veel mitte.

"A Little Life" võiks tõlkida erinevat moodi, näiteks "Tükike elu" või "Veidi elu" - mahukas romaan jutustab nelja mehe eludest lapsepõlvest vanaduspõlveni. Sama hästi võiks tõlge aga olla "Üks pisike elu" või midagi taolist, kuna üks protagonistidest on eelkõige romaani keskmes.

Jätan need variandid siia ja loodan, et romaani tõlge eesti keelde lahendab mingil hetkel selle küsimuse.


Yanagihara romaan algab episoodidega nelja noormehe tudengipõlvest, mis põimitakse kildudega iga noormehe lapsepõlvekodust ja sealsetest konfliktidest-probleemidest, et figuuridele oleks antud emotsionaalne motivatsioon ning tasakaal. Kunstnik Jean-Baptiste, Advokaat Jude, näitleja (romaani alguses veel kelner) Willem ning arhitekt Malcolm on ühest küljest kõik neli New Yorki olelusvõitlusesse paisatud mehed, kes otsivad edu tööalal, on vahepeal pigem taustamuusikat mängivates lühemates ja pikemates armusuhetes, kuid hoiavad üksteist pinnal eelkõige läbi oma sõpruse tugevuse.

Romaani keskmes on Jude, kelle minevik on alguses veidi hägune, kelle jalad oleks mingi õnnetuse - või sünnivea ? - läbi justkui tükkideks murtud ja kruvidega kokku lapitud ning kes seetõttu karkudel käib. Nelja sõbra dünaamikat kirjeldatakse eelkõige läbi Jude'i silmade, kelle perspektiiv muutub romaani käigus aina prominentsemaks.

Yanagihara viisi ühe "keskmise" mehe elulugu kirjeldada ning figuuride seksuaalsusega ümber käia on mitmeti kritiseeritud. Lugesin teatud artikleid, mis heidavad Yanagiharale ette oma temaatika ebarealistlikku käsitlust - pragmaatilisest seisukohast võiks üldiselt öelda, et kõigi nelja puhul edu saavutamine tundub statistiliselt veidi naiivne. Samas tabab kõigil neljal läbida ka omajagu takistusi, leina ja oma andes kahtlemise episoode.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.


Nimelt koorub romaani ekspositsioonist edasi minnes aina enam Jude'i hägune, sünge, müstiline, seejärel traagiline minevik. Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele. Jude'i püüded oma sisemisest pimedusest pääseda, tema meetodid selle ületamiseks, tema arusaam lähedusest ning eelkõige tema veendumus oma väärtusetusest on detailselt-emotsionaalselt kirja pandud ning tema eneseületuse ja enesehävingu kõver läbib sadu romaani lehekülgi, muutudes aina intensiivsemaks, põnevamaks ja pelgalt südantlõhestavamaks.


Laskumata täpsematesse detailidesse, soovin jätta just selle sõna kõlama: Hanya Yanagihara "A Little Life" on puhtalt südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

Soovitan väga, väga soojalt!

Friday, May 26, 2017

Arvamusreede, 5/17: Räägime raamatutel põhinevatest filmidest ja lühisarjadest

Tere, kallid kirjandushuvilised!

Sel kuul mõtisklen eelkõige Atwoodi "Teenijanna loo" (Handmaid's Tale) äsja jooksma hakanud telesarjaversiooni, kuid ka näiteks hiljuti tematiseeritud "Ameerika pastoraali" filmiversiooni ajel teemal: kas ja kuidas on võimalik raamatust head filmi või sarja teha ning millised otsused ja aspektid seda protsessi toetavad.

Atwoodi romaanist kirjutasin hiljuti siin (link)
Ameerika pastoraali filmist kirjutasin ennist siin (link) ning romaanist eelmisel aastal siin (link)


1) Autori nõusolek ja koostöö.
Jätkates "Teenijanna loo" näitega, näib raamatuversiooni autori koostöö olevad suures plaanis lausa elutähtis: Atwood toetas lühisarja loomise ideed, aitas lavastust kirjutada ja kujundada (ametlikult on Atwood consultant producer) ning ilmus lausa põgusalt, kuid äratuntavalt esimeses osas, mil noortele neiudele õpetatakse käitumist nende uues üsamasinafunktsioonis:


"Teenijanna loo" sariversioon on elegantselt lahendatud, näitlejad suurepäraselt valitud, romaani toon ning loo tuum on osade narratiivides oskuslikult kaalutud ja teatud mõttes humoorikalt valitud, kuid samaaegselt kerge ja muretu normaalmaailma ja Gileadi rusuva düstoopia kontrasti veelgi tugevdama muusika aspekt vaid tõstavad üldmuljet ning sarja kvaliteeti.

Sellest lähtuvalt siis ka ülejäänud filmide-sarjade jaoks problemaatilised aspektid:


2) Vormiline dimensioon: Põhinarratiiv ning tuummotiivid.
Näiteks "Ameerika pastoraali" puhul rikkus filmi sisu minu silmis täielikult ära asjaolu, et McGregor keskendud lavastades liigselt abieludünaamikale tema ja Jennifer Connelly mängitud abikaasa vahel ning liiga vähe haprale suhtele enda ja tema Dakota Fanningu mängitud tütre vahel. Visuaal, toon, pikkus, taustaaspektid olid küll paigas, kuid nii päevakajaline-poliitiline taust kui loo põhitraagika tallati maha.
Ühesõnaga - kui autor on elus ja olemas, tasuks temaga kokku leppida tähtsate ja mittetähtsate tegelaste, sündmuste, suhete ja konfliktide suhtes ning sellest lähtuvalt ka film või sari kokku panna.


3) Ajaline dimensioon: ajaline maht.
Taas Atwoodi näidet kasutades: mõni raamat on liialt võimas, et seda vaid kahetunnisesse filmi kokku pressida. Seoses viimaste aastate telesarjade kvaliteedi kiire paranemisega pälvib televisioon kohati lausa rohkem tähelepanu kui eelnevalt valitsev filmivorm. Sellest tulenevalt investeerib üha enam lavastajaid ja produtsente sarjavormi - näiteks lavastas Reese Witherspoon väga edukalt samuti hiljuti telelinal romaanil põhineva lühisarja "Suured väiksed valed" (Big Little Lies, 2017 - link filmiveebi sarjalehele), mis pälvis ülisuurtes kogustes positiivset tähelepanu ning vastujaka. Sarja peaosades mängivad Nicole Kidman, Witherspoon ise, Zoe Kravitz, Shailene Woodley ning Alexander Skarsgård - enamikku neist on regulaalselt näha pigem "suurel" linal.

Tundub, et kuigi sotsiaalse meedia tagajärjena on vaataja võimalik tähelepanumaht ajaliselt kahanenud, on sarja vormis võimalik osade kaupa intensiivsemat sisu edasi anda kui filmis ning just sellepärast lähevad minu prognoosi kohaselt ka tulevikus paljud pigem telesarja teed.


4) Sisuline dimensioon: olemasoleva info vabavoliline täiendamine või kärpimine.
Siinkohal räägime pigem fantaasiasarjadest ja -filmidest nagu näiteks "Troonide mäng" ( Game of Thrones, 2011- ...) Fantastilised elukad ja kust neid leida (Fantastic Beasts and Where to Find Them, 2016) - originaali autor töötab mõlemal juhul lavastaja(te)ga koos narratiivide loomisel, kuid kompleksne ja suure info hulk tuleb vastutustundlikult filmi/sarja osadesse jagada.

"Troonide mängu" raamatukaanon tuuakse filmilinale osaliselt tervikuna, osaliselt ajaliselt nihutatult ning osaliselt esineb informatsiooni, mida raamatutes ei leidu. "Fantastiliste elukate" puhul on asi tunduvalt lihtsam, kuna tegu täiesti uute teadmistega, mis küll raamatutel põhinevad, kuid millel pole paberkujul narratoloogilist vundamenti. See annab lavastajatele loomulikult rohkelt vabadust.


Elementide ärajätmine põhjustas probleeme "Harry Potteri" raamatusarja filmides, kus ülipikkadest romaanidest taibati alles viimase osa puhul kaks filmi vändata. Vaidlen, et lühisari oleks ka antud narratiivi parema ning põhjalikuma ümbervormimise jaoks pakkunud parema meediumi.

Kolmandaks on aga võimalik elementide ärajätmisega tekitada uusi elemente - näiteks jäeti sarjas "Suured väiksed valed" jutustamata ühe tähtsa figuuri minevik, mis sarja lõpus väga traagilise sündmuse põhjustab. Sellele põhinedes võiks tegelikult loo lõpuni jutustanud Witherspoon veel ühe hooaja täita ning sari oleks jätkuvalt põnev.


5) Moraalne dimensioon: autorivabadus ning omalooming.
Lõppeks on muidugi oluline arutelupunkt lavastaja visioon ning tema ideed kirjaniku või kunstniku ideede vundamendi põhjal - paljud vaidlevad näiteks "Troonide mängu" puhul, et film ja raamatud on vabalt seotud ning sarjal on õigus minna teatud faktilistes aspektides teist teed, seni kuni Martini maailma võimaluste (suhteliselt piiritutes) ja figuuride suhtes loogilistes piirides püsitakse.

Vaadates antud kontekstis teise nurka: Fan fiction, fännide poolt kirjutatud alternatiivsed narratiivid ning filmilõpud on Internetis olnud Interneti algusaegadest peale, kuid kui sellistest asjadest üritatakse filmi teha, tuleb välja "Twilight", mis vähemalt minu arvatest ei auhindu ega täiskasvanud inimese tähelepanu vääri. Kuid seni kuni fan fiction püsib endale antud piirides, foorumites ning blogides, on kõik korras.

Veel üks halva adaptsiooni näide oleks Tim Burtoni hiljuti ilmunud "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2016) - keskmine film, Ransom Riggsi romaanitriloogia, millel Burtoni lavastatu põhineb, mittetundjale tore-armas müstiline fantaasiafilm, kuid raamatutundjale ebaõnnestunud, kuna figuuride suhete ning põhijoontega manipuleeriti räigelt. Kuna tegu on triloogiaga ja plaanis järgnev triloogia (Riggs kirjutab hetkel sarja neljandat romaani), oleks lühisarja formaat taas parem meedium sisu põhjalikumaks ümbervormimiseks.

Meenuvad aga ka mitmed head adaptsioonid: "Ameerika psühho" (American Psycho, 2000) ning "Pii elu" (Life of Pi, 2012 - blogilink, filmiveeb), "Kaklusklubi" (Figt Club, 1999) - pigem filmid, mis alles tutvustavad vaatajaskonnale raamatut, mida filmi vaatamise järel kindlasti lugeda soovitakse. Näiteks "Pii elu" filmivariandis muudeti narratiivi kõrvalistes aspektides, kuid film oli antud loo täieliku näitamise võtmes visuaalse meediumina suurepärane valik. Filmi peavad sel puhul lausa paljud paremaks kui raamatut, ning piisab filmist täielikult loo jutustamiseks.


Alustasin seda mõtisklust sihiga kirjutada raamatute filmideks muutmisest, kuid olen nüüdseks orgaanilisel moel jõudnud järeldusele, et tegu on argumentatsiooniga raamatute lühisarjadeks muutmise kasuks ning et filmivorm ei õigusta head raamatut praktiliselt kunagi.

Tegu on kompleksse teemaga ning oleksin väga huvitatud, mida teie sel rindel kogenud olete:
millised raamatutel põhinevad filmid ja sarjad on raamatut lugedes või filmi/sarja vaadates valmistanud pettumuse, millised sarjad ja filmid on eriti head? Kas on targem alustada raamatust või filmist? Kas objektiivne võrdlus on võimatu, kuna esimene kogetu jätab alati tugevama mulje?


Põnev, nii põnev jututeema.
Kohtume taas kommentaarides. ;-)

Wednesday, May 24, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1952. François Mauriac: "Ussipesa" (Nœud de vipères, 1932)

Prantsuse kirjanik, ajakirjanik, arhivaar ning võõrleegioni ohtvitser François Mauriac (1885-1970) on üks olulisematest romaanikirjanikest Maailmasõdade vahelisel ajal, 1920ndatel aastatel ning 1930ndate alguses, ning liberaalse kirjandusvoolu Renouveau catholique pioneer ning rajaja.

Tema sulest on ilmunud hulgaliselt tunnustust pälvinud luuletusi ning romaane, neist tuntumate hulka kuuluvad "Armastuse kõrb" (Le Désert de l'amour, 1925), "Thérèse Desqueyroux" (1927) ning "Endise aja nooruk" (Un adolescent d'autrefois, 1969).

Mauriac üllitas umbes kümmekond romaani ka pärast Maailmasõdu ja proovis hiljem kätt näitekirjanikuna, kuid enimkiidetuks ja edaspidi tuntumaks kujunesid ülalmainitud ajavahemikus ilmunud romaanid.


1952. aastal pärjati autor Nobeli kirjanduspreemiaga.


Mauriaci romaanidest on samuti vändatud arvukalt filme, neist uusim 2012. aastal ilmunud "Thèrése", peaosades Audrey Taoutou ja Gilles Lellouche.


Autori mõjukaimaks romaaniks peetakse 1932. aastal ilmunud "Ussipesa", mille otsese tagajärjena Mauriac noorima liikmena järgneval aastal Académie Francaise'i liikmeks võeti.

Lühike romaan on kontseptuaalselt vanaduspõlve jõudnud advokaadi kiri oma abikaasale, ning jutustab nende tutvusest, abielust, lastest, vananemisest ning arvukatest peres arenenug intriigidest, vaenudest, õelustest ja egoistlikest otsustest.

"Ussipesa" kiidetakse kui Mauriaci psühholoogilise võimekuse tippsaavutust, ning asjale pragmaatilisest seisukohast lähenedes võiks analüütiliselt tunnustada autori detailset ühe mehe viha, kadeduse, pettumuste ning väiklase ihnuse detailset kirjeldust: Louis, väga edukas advokaat, on jõudnud karjääriredeli kõrgemasse neljandikku, kuid tal puuduvad igasugused emotsionaalsed suhted oma abikaasa või lastega, kes tema silmis vaid omakasupüüdlikult tema raha varastada üritavad. Kohati on see küll ka tõsi, kuid mehe kirjeldustest ilmnevad järk-järgult tema enese perest kaugenemise initsiatiivi isiklikud põhjused.

Louis on ühest küljest ebasümpaatne, läbinisti pragmaatiline, kergesti solvuv ning armukade mees - samaaegselt tunduks lugu tema perspektiivist vaadates tõesti olevat, et tema abielu ning sellest lähtuvalt tema järelkasv põhineb vaid valedel ja majanduslikul kasul. Kuid kuigi protagonisti ja tema laste ning ka tema abikaasa vahel pole suuri emotsioone, lojaalsust, armastust või sõprust, on nad oma tundetudes ja isekuses täiesti võrdsed.

Mauriaci pereportree on maalitud oma aja prantslasele tüüpilises inimese mittemeeldivate omaduste näitamise elementidega ning omavaheliste vastikuste koledates värvides, kuid nagu eelpool mainitud, on tema figuurid kui mitte sümpaatsed, siis huvitavad.

Mauriaci (ning võrdluseks ka näiteks Gidé, kes kirjutas samadel teemadel juba varem) positsioon oma aja kirjanduses on tunduvalt soliidsem: konventsionaalse pereidülli kehastava romaani aja lõpp algas põhimõtteliselt 19. sajandil, kuid 20. sajandi prantsuse kirjandus tematiseerib seda emantsipatsiooni tähistavat arengut hoolega. Mauriaci lõhenenud pere, millele vaid seltskondliku positsiooni kindlustamiseks ning armastuseta alus pandi ning selle toksilised tagajärjed kõigile osalistele on tüüpilised modernse romaani elemendid. Siiski on neid arenguid ning uusi tuuli võimalik huvitavamalt, dünaamilisemalt, värvikamalt kehastada, et oma aktuaalsus ka hiljem säilitada, mis Mauriacil ei õnnestunud.

Puudub värvide vaheldus, ambivalents, andestavad jooned. Muidugi on realistlikult ühe oma peres täielikult pettunud inimese perspektiivist kirjeldatud romaan ka ühetooniline, kuid romaani sisu ei ole pingeline ega vahelduv, lõpp on ettearvatav.

Seetõttu ei jätnud Mauriaci romaan mulle erilist muljet ning ei soovita ma teda ka lugeda. Tunduvalt huvitavam on näiteks sarnases stiilis kirjutatud, varem käsitletud Andre Gidé "Immoralist" (link).


Ehk oleksin pigem pidanud lugema "Armastuse kõrbe" või "Thérèse Desqueyroux'd"? Teadjad, soovitage, kui arvate, et need romaanid on lugemist väärt!

Kuid vaid oma kogemuste põhjal mina Mauriaci poole (tagasi) ei pöörduks.

Wednesday, May 17, 2017

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).



Ülaltoodud nimekirja kuulub ka düstoopiline romaan "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985). Romaan jutustab sünge loo ameerika ühiskonna tulevikust umbes aastal 2100: Jakobi poegade nimeline organisatsioon on loonud endise USA territooriumile radikaalse struktuuriga Gileadi vabariigi, kus esikohal on usk,  moraal ning funktsionaalsus. Naistelt on võetud kogu vara ning õigused - näiteks on neil täielikult keelatud lugemine ja teadmiste omandamine. Erinevate haiguste ja kiirituse tõttu on naiste seas levinud viljakus ning selle tagajärjel on viljakad naised sunnitud orjastaatusesse - nende ainsaks ülesandeks on Kindralite naistele laste sünnitamine.


Atwoodi romaani protagonist Offred, kelle silme läbi Gileadi düstoopiast jutustatakse, on üks neist punases rüüs ning valges looris perest peresse käivaid teenijannasid, kelle viljakus neile ülla ülesande lubab: olla üsamasin rikastele peredele aastaid viljatuse all kannatanud maailmas. Tema pilgu läbi vastandatakse mineviku liberaalne-demokraatlik ühiskond Gileadi kommunistlikule türanniale ning kirjeldatakse elu, kus naisel ideaalvariandis igasugune omand puudub - nii keha kui hing peavad jäägitult teenima Gileadi edu ning õitsengut.

Revolutsiooni käigus lastakse kõik naised lihtsalt töölt lahti; nende vara kantakse üle kas abikaasa, isa või vanema venna kontole; kõik abieluvälised suhted keelustatakse, homoseksuaalsus keelustatakse. Süüdistatakse islami radikaale. Kuna kogu raha on ühe Keskpanga käsutuses, pole võimalik protsessi peatada.

Meenub Houellebecqi "Alistumine".


Atwoodi romaan on tohutult põnev - oleviku põhilooks on Offredi tutvumine uue perekonna ning uue Kindraliga ja alustuseks pikib autor kilde olevikust, minevikust ning Offredi mõttemaailmast niimoodi kokku, et oodatav protagonisti kohtumine oma saatusega venib pikalt. Siiski ei ole Offredi kohtumises Kindraliga antikliimaksi; romaani pinge aina kasvab kuni lõpuni välja, mil Offred kas valguse või pimeduse poole transporditakse. Romaan lausa lõppeks süvenenud lugejale liiga äkitselt, kuid järgneb pinget veidi maandav epiloog.

Offredi sisemine ning väline vangistus ja pidev igatsus, meeleheide, oma mehe ning tütre järele, tema emotsionaalne sisemaailm - kuid vaikne suhtumine välismaailma vastu - kõrvutatakse mitme naistüübiga: Teenijannade maailmast alati arvamust omav ja avaldav Moira ning hullumeelsuse piirile viidud maruliselt oma patte kahetsev Janine. Teiste figuuride sisemaailmasid küll ei avata, kuid antakse näiteks Kindrali osalusest dialoogides teada, et tema arvates üritavad Gileadi juhid korda saata midagi head, et inimkonna olukorda parandada - lihtsalt peavad selle nimel mõned kannatama.



Mitmed Gileadi positiivsed aspektid on ka välja toodud: iga naine on nüüd "kaitstud" oma "pere" poolt ning meestepoolne tänaval lähenemine ja ahistamine on muutunud võimatuks, kuna iga (mees-)indiviidi võimalused ühiskonnas kõrgemale pulgale tõusta tulenevad igapäevasest ainult riigi teenimisele, oma funktsiooni täielikule edule suunatud, loomalikkusest eemaldunud filosoofiast.

Kuid viljatu naine on kõrge sotsiaalse positsioonita - saadud abielu või sünni teel - väärtusetu.

Puudub vaid Orwelli mõttepolitsei, kuid ka siin liiguvad pidevalt ringi Silmad, kes kõiki teenijate funktsioonis naisi jälgivad.


"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Teatud düstoopilised elemendid on muidugi tüüpilised, kuid need on vajalikud iga ebanormaalse türannia funktsioneerimiseks.

Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

Samuti tasuks mainida Atwoodi maailma ainulaadset kirjeldust ja asjaolu, et hoolimata sisuliste elementide tugevast rõhust on "Teenijanna lugu" väga visuaalne - Gileadi värvid näiteks on kontrastina tema õudsele tegelikkusele pigem rõõmsad kui sünged. Siin on Atwood teistest düstoopiatest vähemalt minu silmis veel sammukese võrra edasi läinud ja lisanud teatud elemendid, mis muljet veelgi süvendavad.


Võimas! Soovitan väga soojalt!


"Teenijanna lugu" on mitmes vormis lavastatud - tuntuim on samanimeline film aastast 1990 (osades Natasha Richardson, Faye Dunaway, Robert Duvall, Aidan Quinn ning Elizabeth McGovern). Samuti ilmus äsja kümneosaline minisari, peaosades Elisabeth Moss, Yvonne Strahovski, Joseph Fiennes ning Samira Wiley.

Friday, May 12, 2017

Ekskurss filmilinale: Lars von Trier: "Nümfomaan" I ja II

Metoodiliselt ekstsentriliste, temaatiliselt kompromiteerivate, visuaalselt põnevate filmide "Melanhoolia" (Melancholia, 2011), "Tantsija pimeduses" (Dancer in the Dark, 2000) ning "Antikristus" (Antichrist, 2009) režissöör Lars von Trier on lavastanud neljatunnise, kahest filmist koosneva opus magni "Nümfomaan" (2013) ning "Nümfomaan II" (2014).


Von Trieri julge loo protagonist Joe (Charlotte Gainsbourg) lebab filmi alguses süngel tänaval läbipekstuna, verisena tänaval. Temast möödub juhuslikult Seligman (Stellan Skarsgård), kes leiab naise, viib ta koju ning hoolitseb tema eest. Toibudes areneb Joe ning Seligmani vahel vestlus ning tuginedes erinevatele elementidele ning nipsasjadele Seligmani korteris, jutustab Joe mehele peatükkidena oma eluloo ning avaldab teise osa lõpuks, kes ta verisena tänavale vedelema jättis.


Nagu filmi pealkiri vihjab: Joe on nümfomaan, tema kustumatu iha seksuaalse rahulduse järele mõjutab tema elu noorest east ning muudab rahuldamatuse kohati väljakannatamatuks. Sellest hoolimata üritab Joe leida armastust, majanduslikku kindlust ning oma kohta seltskonnas.

Film tematiseerib mitmeid nümfomaaniaga seotud aspekte: kuidas on võimalik suhelda kontoris, armastada oma lapsi, leida iseennast ning luua püsivaid sidemeid, kui ainus tähtis aspekt hingerahu saavutamiseks on orgasm? Kuidas on armastus võimalik ning kas teatud laadi armastus on sellises seisundis üldse võimalik? Kas nümfomaania on "ravitav" sõltuvus nagu alkoholism või tuleks kõiki seksuaalseid eelistusi samamoodi au sees pidada nagu homoseksuaalsust? Kui kaugele on vaja minna seltskondlike normide täitmise nimel, kui need tegelikult mingit hingelist rahuldust ei paku?


Paljud keha-vaimu, keha-hinge ning keha-südame polaarsusega seotud küsimused tekivad Joe elu jälgimise käigus, neile vastatakse Joe ja Seligmani filosoofilises vestluses kohati, kuid eelkõige lubab vestluse avatud ning mõtisklev toon vaatajal tõeliselt Joe sisemusse minna, tema kõrval kõndida ja tema motivatsiooni kui mitte mõista, siis vähemalt ilustamata kujul näha. Tuleb aga eelarvamusteta pilguga vaadata.


Detailselt ning visuaalselt on lavastatud Joe esimene kord, tema püüded end rahuldada üksi ja ühe, mitme mehega, paralleelselt tematiseeritud näiteks emotsionaalsed vajadused - või pigem nende puudumine - ja Joe suhted oma vanematega.

Esimene osa täidab ekspositsiooni rolli, jutustab Joe nooruspõlvest ning esimestest kokkupuudetest iha ning rahulduse leidmisega, nümfomaania avastamisest ning esimestest sammudest karjääriredelil. Teine osa kulmineerub konfliktiga, mis filmi lõpul taas filmi algusesse viib.

Paralleelselt väga visuaalsete seksuaalsete stseenidega räägib puhta vaimu ning intellekti esindajana näiv Seligman intellektuaalsetel teemadel nagu kalapüügi meetodid (versus Joe mehepüüdmise meetodid), orelimängu harmooniad (versus seksi rütmid) ning kosher saiakesed (seoses Joe "armastuse" objekti snäkkimisharjumustega). Eelkõige esimene osa on täidetud selliste ekstreemsete vaim-keha kontrastidega kahe figuuri jutustuste vahel.


Trieri filmi toonid on väga teravad, kontrastsed, pragmaatilised. Tuumas kohtuvad vaid kaks figuuri, üks vaid kehaliselt, teine vaid vaimselt motiveeritud, räägivad teineteisega täieliku aususega. Kuid filmi lõpuks selgub, et kumbki neist pole see, kellena esinevad.


Seks kui kehalise rahulduse leidmise protsess ning põhimõtteliselt sügeleva koha kratsimine, kuid samaaegselt inimliku eksistentsi üks põhilisi motivaatoreid on küll esikohal ja genitaale näidatakse väga tihti. Esteetilisest seisukohast on selline filtriteta inimliku anatoomia näitamine progressiivne, kuid antud filmi kontekstis vajalik.

Von Trieril on õnnestunud filmida progressiivse sisuga "ilusad" visuaalid (tänavale sajav lumi, horisonaalselt filmitud vagiina, voodil lebavad kehad), stseenid mis puhtesteetilisest kinematograafilisest seisukohast kaunid, kuid traditsioonilisest seisukohast pornograafilised. Kes on võimeline "Nümfomaani" vabahingelise esteedi pilguga vaatama, leiab sellest naudingut kõigil genitaalidega mitteseotud põhjustel.


Naraatoloogiliselt kriitiline on otsade kokkutõmbamine: teise osa teine pool muutub veidi ulmeliselt mantli-ning-mõõga tüüpi põnevikuks ning Joe lõplik reetmine ja tulirelvade mängutuleku stseen on minu jaoks veidi ulmeline ja ei sobi ülejäänud filmiga kokku. Kuid ka Seligman avaldab kuuldu suhtes mõnikord kahtlusi ja esitab küsimusi, mis Joe loo tervikuna veelgi usutavamaks muudab.

Kokkuvõttes on "Nümfomaan" väga põnev ning julge, erootiline, provokatiivselt esteetiline inimlike baasihade ning soovide anatoomia, mida nõrganärvilistele ei soovita, kuid hea filmi fännidele küll ja väga soojalt.

Wednesday, May 10, 2017

Mika Waltari: "Turms, surematu" (Turms kuolematon, 1955)

Soome kirjanik, ajakirjanik, tõlk, kirjanduskriitik ning näitekirjanik Mika Toimi Waltari (1908-1979) alustas oma akadeemilist karjääri vanemate soovil teoloogiaõpingutega, kuid vahetas kiirelt eriala kirjandusteaduse ning filosoofia kasuks.

Waltari on Soome kirjandusmaastikul ilmselt tänapäevani kui mitte kõige tuntum, vaid üks tuntumaid nimesid. Autor üllitas oma eluajal suurtes kogustes erinevates vormides kirjandust - filmistsenaariumidest koomiksite tekstideni. Tema kaugelt tuntuim teos on aga 1945. aastal ilmunud romaan "Sinuhe, egiptlane" (Sinuhe egyptiläinen) - ajalooline romaan Egiptuse 18. dünastia vaarao Ehnatoni isikliku arsti perspektiivist.

"Sinuhe" tegevus toimub küll 14. sajandil eKr, kuid atmosfäär ja tegelased kajastasid Maailmasõdade-aegset tunnetust nii hästi, et romaani resonants levis kiirelt üle maailma. "Sinuhe" valitses näiteks USA bestsellerite nimekirja aastani 1949, mil ilmus Umberto Eco "Roosi nimi". Saksamaal oli Waltari üliedukas 50ndatel ja 70ndatel aastatel.


Täna tuleb juttu Waltari inglise keeles "Etruski" nime all tuntud romaanist "Turms, surematu" (Turms kuolematon, 1955), mis hiljuti ilmus Varraku kirjastuses uues trükis. See ajalooline romaan toimub 5. sajandil eKr Vahemereriikides ning jutustab Turmsi teest iseendani.

Romaani alguses mainitakse küll, et Turms on surematu ning leidnud tee oma kehasse, kuid kes Turms tegelikult on ja millise saatuse talle jumalad määranud, selgub romaani käigus.

Esmalt kirjeldab Waltari põneval, kohati lustakal, kohati tõsisel toonil Turmsi teed tagasi kodumaale, tema elu suurlinnas Roomas, Sitsiilias ning teistes linnades. Waltari kirjeldab tähtsaid ajaloolisi sündmusi ning kuningaid, kuid seab esiplaanile Turmsi keerulise armuloo jumalanna preestrinna Arsinoega.

"Turms" on ääretult põnev romaan ning kuigi vanaaegsete väljenditega täidetud lehekülgi on alguses veider lugeda, on väga lihtne Turmsi seiklustega ühineda, tema merereise ning lahinguid jälgida, lõbusatest naiste ja meeste suhete vahelistest episoodidest ning eriti tihti lugeda alkoholi ja teiste uimastite tarbimisega seotud seiku.


Itaalia ühiskond 5. sajandil eKr oli kindlasti väga paljus tänapäeva omast erinev - valitsemismeetodid, klassiühiskond, orjade olemasolu ning poliitilised võimalused ja vabadused on midagi radikaalselt muud, kuid Waltari võime lugejat sellesse aega tagasi viia ning Turmsi rahuliku pilgu läbi jälgides seda maailma läbides muutuks justkui loomulikuks, et vanad jumalad on elus ja neile tuleb igapäevaselt ohverdada, et kellegi tapmine on täiesti normaalne tegu (kui see pole Rooma kodanik) ja et abielusuhted võivad traditsioonilisest mudelist veidi erineva. Samuti on kõik moraalsed kõrvalekalded seletatavad jumalate müstilise mõju ning tahtega.

Kuid ka figuuride tasandil on Waltari leidnud kuldse kesktee ajalooliste mõjude ning ajatu inimlikkuse vahel - tema naisprotagonist, teoorias puhas ning süütu jumalanna preestritar, kasutab ära igat juhust oma rikkuse ja/või staatuse suurendamiseks ja kõrgendamiseks, valetades pidevalt ning osavalt. Heraklese soost sõjamees, arst Kosi saarelt ning üllas Etrusk langevad tema ohvriteks. Kuid nendelgi figuuridel ei puudu negatiivsed jooned - kui peaksin esile tooma Waltari figuuride ühise joone, oleks see inimlik nõrkus. Siinkohal väärib kiitust autori võime neid nõrkusi ning nende tagajärgi humoorikal-andestaval toonil kirjeldada. "Turmsi" figuuris on sümpaatsed, kuigi ükski neist ei oma erilist emotsionaalset intelligentsi. Kuigi see on taaskord - minu informatsiooni kohaselt - ajastule omane. Kaval!


"Turms" on nii ajaloohuvilistele kui muheda ajaviitelugemise fännidele õige valik - lugeja kohtab lahinguid, verd, seksi, filosoofilisi küsimusi, moraalselt kahtlasi mehi, eetilisi küsimusi, ebasümpaatseid naisi, saatust ja jumalaid ning eelkõige põnevaid kirjeldusi vanadest linnadest ja inimestest. Ajaruumi tohutu kaugus tänapäevast ning sellest tulenev potentsiaalne võõrandumine on kompenseeritud lihtsa tooni ning lihtsa stiiliga, ja juba purjetabki lugeja Turmsi seltsis muretult mööda Itaalia rannikut.

Üha enam selgub romaani käigus inimlikul tasandil toimuvaid arenguid jälgides, et palju, väga paljud üldfilosoofilised ning moraalsed aspektid on ajatu ja sajandist sõltumatud. Teatud seigad aga - samuti mõned Turmsi otsused - aja ning kommetega seotud ning tänapäeva perspektiivist andestamatud. Seda seika sõnaga esile toomata õnnestub Waltaril need erinevused ning kontrasti tänapäeva ning Etruski aja inimese vahel väga elegantselt ridade vahele kirja panna.


"Turms, surematu" on minu silmis sama ajatu ja meeldejääv kui "Sinuhe" ning soovitan seda tõeliselt soojalt igaühele, kes karismaatiliselt harivast kuid samuti põnevast, dünaamilisest narratiivist lugu peab. Sest kokkuvõttes on Turm lihtsalt väga hea väga põneva sisuga väga hästi kirjutatud raamat. ;-)

Wednesday, May 3, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1951. Pär Lagerkvist "Barabbas" (1950)

Rootsi kirjanik, luuletaja, esseist Pär Fabian Lagerkvist (1891-1974) oli nimekas ning Skandinaavias mõjukas kirjanduslik tegelane eelkõige 1920ndatest 1970ndate aastateni.

Tema sulest ilmunud tuntumad teosed on "Kääbus" (Dvärgen, 1944), mis tõi autorile esmakordselt kuulsust väljaspool Skandinaaviat; enim tähelepanu ning kiitust pälvinud "Barabbas" (1950) ning temaatiliselt "Barabbase" jälgedesse jääv jutustus "Ahasveruse surm" (Ahasverus död, 1960).

Lagerkvist kasvas väga usklikus peres ning tegeles selles võtmes intensiivselt Piibli lugemise ning eksegeesiga. Tema põhiteemad on moraalifilosoofilised, kuid sisuliselt seotud tegelastega Uuest Testamendist.

Sellega seoses on "Barabbas" romaan röövlist ning mõrtsukast, kes Jeesus Kristuse ristilöömise päeval Jeesuse asemel vabaks lasti. Romaan jälgib Barabbas, kes seisab ristilöömise päeval publiku hulgas, tema kohtumisi teiste Jeruusalemmas, Jeesuse ülestõusmist, Barabbase kohtumisi erinevate jüngrite ning Jeesuse "fännidega" ning samuti tema vestlusi Jeesuse endaga.

Romaani taustsüsteemiks on ristilöömise aegadel toimunu, kuid tuumaks on Barabbase mõtisklused hea ja halva teemal; tema kahtlused oma hea inimene olemise teemadel, tema kõhklused Jeesusesse uskumisel - Barabbas vestleb paljudega, kes teda Messiana tunnistavad, kuid kahtleb kaua, kuni temastki saab uskuja.

"Barabbas" jõudis kahel korral ka filmilinale: aastal 1953 ning hiljem aastal 1961. Samuti ilmus 2012. aastal telesari, nimiosas Billy Zane.


Kirjanduslikus maailmas pälvis Lagerkvist suurt poolehoidu - 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Andre Gidé, kellest eelnevalt juttu olnud (link) ja kes kirjutas minu romaaniväljaande eessõna, tituleeris "Barabbase" kirjanduslikuks meistriteoseks.

Gidé enese ning enne teda näiteks Du Gardi loomingust (link) ilmneb, et religioon ning Uue Testamendi tegelased ja üldised hea-halva-küsimused paelusid prantslasi 20. sajandil - seega ei pane ma ka imeks, et Gidé Lagerkvisti imetles. Gidé oli ka rootsi keele austaja, kuigi seda kunagi päriselt ära ei õppinud - võib-olla seisnes selles ka Lagerkvisti romaani osaline (või lausa peaasjaline?) võlu.


Minu arvates on "Barabbas" nimelt kui näpatud sensatsiooniline väärtus välja arvata üpris kesine jutustus ühest mehest, kes läbi teda ümbritsevate sündmuste tatsub, neid jälgib, ja siis taas edasi sammub.

Materjal võiks olla huvitav, sest "Barabbas" on konfliktidest piinatud indiviid, mis võiks tõepoolest tähendada, et tegu on hea inimesega - kui ta vaid poleks mõrvar, kes nõustus Jeesuse tema asemel ristilöömisega.

Kuid Jeesuse elust huvitujatele on olemas Uus Testament kõigi oma nelja raamatu ja apokrüüfide hiilguses, ja seda soovitaksin ma ennemini kui "Barabbast".

Lagerkvist võis omal ajal olla sensatsioon ning tema luule võib luulehuvilisele moraalifilosoofile põnevust pakkuda küll, kuid "Barabbas" pole tähelepanu väärt.

Friday, April 28, 2017

Arvamusreede, 4/17: Räägime raamatute uuesti lugemisest

Tänase mõtiskluse inspiratsioon pärineb paari nädala tagusest Hesse ning eelmise nädala Faulkneri postitustest ja osaliselt ka nende postituste kommentaariumist.

Olen suur Hesse fänn ja "Klaaspärlimängu" nüüdseks lugenud kolm korda ning võtsin saja raamatu nimekirja raames loetud Faulkneri uuesti kätte Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemise raames.


Selles seoses olen aga tihti täheldanud, et tihti muutuvad mõnd aastate eest loetud raamatut uuesti kätte võttes sellega seonduvad muljed ja emotsioonid, nagu mõnd filmigi uuesti vaadates avanevad uued detailid ning vanad teadmised nihkuvad ehk uude valgusse.

Seega tõstatan küsimuse: millistel põhjustel tasub raamatuid üldse uuesti lugeda ning millised on juba nähtud kirjanduse taasavastamise tagajärjed?

Toon siinkohal paar näidet oma isiklikest kogemustest: olen hiljuti teistkordselt riiulist toonud Dostojevski, Hesse ning Faulkneri romaanid. Sellest lähtuvalt siis ka minu vastused sellele küsimusele. Ootan aga ka huviga teie kommentaare antud teemal! ;-)


Romaani uuesti lugemine võimaldab hiljem küpsema silmaga romaani paremini mõista. Faulknerit oli mul seitse aastat tagasi raske mõista, sest tema kompleksne stiil nõudis niivõrd palju energiat, et sisu ei avanenud mulle emotsionaalselt piisavalt intensiivselt, et oleksin figuuride saatusega kaasa läinud. Nüüd aga nautisin Absalomi lugemist hoopis enam.
Olen tänu Faulkneri taasavastamisele isegi valmis uuesti Joyce'i proovima. ;-)

Tõeliselt meisterlike romaanide narratiivid ja figuurid on aastate möödudes aina mitmekesisemad. Näiteks nägin Dostojevski "Idiooti" ning "Kuritööd ja karistust" lugedes varem esimest kui õnneliku lõpuga lugu, ühe ühiskonna poolt lollikesena põlatud mehe sisemise valgustuse leidmist, ning teist kui sünge maailma sündete tegelaste allakäiku. Kuid mõlemate romaanidega üheksa aastat hiljem uuesti tutvudes - miskipärast loen neid alati tandemis, oluline põhjus puudub - avanes mulle hoopis uus perspektiiv protagonistidele ja nende motivatsioonile - sedakorda "Idioot" kui päästmatult naiivse hinge traagiline allakäik ja "Kuritöö ja karistus" kui ühe neetu lunastuse lugu. Nautisin mõlemaid elamusi ning mäletan selgelt imestust, kui veel meeles püsinud perspektiiv muutus.

Teatud figuuride ning lugude mõistmine võib täielikult muutuda, ning võrdluse abiga on paremini näha lugeja isiklike seisukohtade areng ja kasv. Näiteks olin tõsiselt vaimustunud Hesse "Klaaspärlimängust" seda keskkoolis lugedes, kuid sel aastal "Klaaspärlimängu" uuesti lugedes nägin selle jäikust, kus näiteks "Nartsiss ja Goldmund" hoopis orgaanilisemalt-plastilisemalt sama problemaatikat lahkavad. Seetõttu ei muutunud ka mitte mu imetlus Hesse suhtes, vaid lemmikromaani positsioon nihkus.

Autor on erinevad romaanid kirja pannud aastate möödudes. Oma lemmikautoritele tuleks aastate möödudes samuti korduvalt tähelepanu kinkida. Ühest küljest tutvun muidugi elusolevate lemmikautorite uue loominguga selle ilmumise korras, kuid meie seast lahkunud autoreid on võimalik lugeda suuremas portsus või pikaldaselt. Kui mõni autor teid tõeliselt huvitab, on targem varasemast loomingust alustada ning siis kronoloogiliselt edasi minna, sest see võimaldab teil autorit ning tema keskset problemaatikat tõeliselt mõista, nagu mina näiteks Hermann Hesse või Thomas Manni puhul üha enam olen avastanud.


Kokkuvõttes ütlen mina, et kui mingi pisike osa teist tunnetab, et teatud põhjustel võiks mõne raamatu uuesti kätte võtta, siis on see igati hea mõte. Proovige julgelt keerulisemaid kirjandusvorme mõista, ja proovige uuesti, kui alguses ei õnnestu.

Kuid ärge imestage, kui teie arvamus romaanist või perspektiiv mõnikord vaid nüanssides, kuid vahel täielikult muutub - isikliku arvamuse regulaarne revideerimine laiendab teie kirjanduslikku, filosoofilist-moraalset, inimlikku, tundelist silmaringi ning see kehtib minu arvates igal juhul ka lemmikkirjanduse kohta.

Milliseid romaane teie üha uuesti loete? :-)

Wednesday, April 26, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1950. Bertrand Russell: "Valik esseesid" (Unpopular essays, 1950)

Briti filosoof, esseist, filoloog ning matemaatik Bertrand Arthur William Russell (1872-1970) on analüütilise filosoofia peamine alusepanija ning briti idealistliku suuna revideerija. Samuti mõjutas ta suuresti matemaatilise loogika arengut.

Russelli poliitilised ning filosoofilised seisukohad on äratanud erinevaid reaktsioone ning toonud erinevaid tagajärgi - näiteks pidi Russell oma patsifistlike vaadete ning sõjavastalise tegevuse tõttu taluma Esimese maailmasõja ajal vangipõlve.


Lugesin kümnest esseest koosnevat kogumikku "Ebapopulaarsed esseed" (Unpopular essays, 1950). Russell kirjutab põhimõtteliselt kõigil kesksetel teemadel - filosoofia põhiküsimused läbi ajaloo, poliitika ja filosoofia seosed, sotsiaalne võrdsus, hariduse tähtsus, eetika põhiküsimused, sotsioloogilised teooriad ning maailma ajaloo tuleviku ja mineviku head ja halvad jooned ning sündmused.

Russelli esseekogumiku pealkiri ning selle vastuvõtt on sisulised vastandid, kuna tema esseed ning tema üldine stiil on väga ladusalt, lausa mõnusalt loetavad - valmistusin lugema kuivavõitu tekste kuid leidsin huvitavad, kerged, ajaloolised-filosoofilised-üldised argumentatsioonid.

Most of the following essays, which were written at various times 
during the last fifteen years, are concerned to combat, 
in one way or another, the growth of dogmatism, 
whether of the Right or of the Left, which has hitherto characterized 
our tragic century. This serious purpose inspires them 
even if, at times, they seem flippant, for those who are solemn 
and pontifical are not to be successfully fought 
by being even more solemn and even more pontifical. (Preface - eessõna)


Russelli seisukohad on põnevad ning tema autentsus imetlusväärne: ta kritiseerib näiteks ebatavalisel kombel Platonit ja Hegelit, kirjeldades Politeiat ja Hegeli filosoofia poliitilisi (katastroofilisi) tagajärgi. Samaaegselt kiidab Russel näiteks Locke'i empirismi ja selle positiivseid seoseid demokraatiaga.

Russell on aga ka valmis kritiseerima iseend - oma töödes gomeetriast avastas ta, et teda eelnevalt tugevalt mõjutanud Kanti teesid ei ühti matemaatiliste leidudega ning loobus Kantist täielikult.

Russell argumenteeris filosoofia laialdase leviku ning käsitlemise kasuks, näiteks argumenteerib ta teises essees filosoofia praktiliste ning vaimsete eeliste eest ning soovitab üldise heaolu nimel indiviidil filosoofia põhiküsimustega tegeleda.


Nii filosoofiasõpradele kui -huvilistele on Russelli esseekogumik seega hea sissejuhatus ning kerge üldiste küsimuste ja paljude filosoofiliste seisukohtade ajalooline kokkuvõte. Loomulikult tuleb meeles pidada, et Russelli seisukohad on väga subjektiivsed ning kuigi hästi argumenteeritud, siiski mingis aspektis vaid tema arvamus. Kuid kuna Russell ning tema põhimõttekindlus ja liberaalse empirismi argumendid mulle subjektiivselt samuti sobivad, olin nii stiili kui sisuga rahul.

Soovitan Russelli esseesid filosoofiahuvilisele kindlasti!

Hea lühike inglisekeelne kokkuvõte esseekogumiku sisust ja põhiteesidest on loetav siit (link)
"Unpopular Essays" inglisekeelne täistekst on loetav siit (link)
Ülejäänud Russelli tekstid saab inglise keeles alla laadida siin (link)

Wednesday, April 19, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1949. William Faulkner: "Absalom, Absalom!" (1936)

Ameerika kirjanik, näitekirjanik, esseist ja eksperimentalist William Cuthbert Faulkner (1897-1962) kirjutas eelkõige jutustusi ning romaane elust fiktiivses Yoknapatawpha maakonnas, mis põhines Faulkneri kodukandil Mississipi osariigis.

Faulkneri tuntuimad romaanid on "Hälin ja raev" (The Sound and the Fury, 1929), "Absalom, Absalom!" (1936) ning „Kui ma olin suremas“ (As I Lay Dying, 1930). Kaks tema romaanidest on pälvinud Pulitzeri kirjandusauhinna ning eelmainitud romaanidest vähemalt üks on kindlal kohal kõigis 20. sajandi klassike nimekirjades.

Faulkner pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1949.


Olen eelnevalt - seitse aastat tagasi! - lugenud nii "Hälinat ja raevu" (link) kui "Absalomi" (link) kuid kuna Faulkner kuulub Nobeli kaanonisse, otsustasin eelnevalt liig ekstsentrilisteks tituleeritud ja põlatud romaani taas kätte võtta ning oma isiklikku arvamust veidi muuta. Vaimse kasvuga kaasneb võime teatud kirjandust mõistma hakata, mis eelnevalt pinget ei paku.

Piiblis kirjeldatud Absalom, Taaveti poeg, kes kuninga vastu mässas ning kindral Joabi poolt tapeti, on romaani pealkirja inspiratsiooniks. Üldiste teemadena tooksin esile meheks saamise ning olemise probleemid, isa-poja suhted, reetmine ning usaldus, lõunaosariikide orjapidamise kommete ning sellest tulenevate keelatud suhete ning stigmade tagajärjed ning metatasandil jutustaja usaldusväärsuse ja narratiivi lineaarsuse olulisuse või siiski pigem mitteolulisuse.


"Absalom" on mulle hetkel meenuvalt ainus romaan, kus on vajalik raamatu lõpus kirjeldatud sündmused kronoloogiliselt reastada, sest tegu on jutustusega erinevatest perspektiividest, ning mis päriselt juhtus pole esiteks kellelegi sajaprotsendiliselt teada ning teiseks on iga jutustaja omakasust motiveeritud.

Faulkneri romaanid kirjeldavad küll süvitsiminevalt lõunaosariikide ühiskonna suurimaid probleeme - mustanahalise või isegi vaid kaheksandikus mustanahalise mehe elu, stigmat õlal kandes, raha nimel rabamine ja meheks olemise pereisaks olemisest kõrgemale tõstmine -- pigem taustprobleemina esile toodud lõunaosariigi naise osaline nähtamatus ja tähtsusetus ning sellest tulenevalt nukker ja piiratud elu.

Samuti huvitav on mittearmastus poolõe ning -venna vahel - ühest küljest selle piiratud elus istuva naise tundmatu kord kohatud mehe idealiseerimine ja igavene ootamine lubaduse põhjal, ei verbaalsel ega kirjalikul, vaid interpretatsiooni põhjal loodud kujul antud -


Kuid siiski kõigist neist sisulistest keerulistest konstruktsioonidest ning üpris inimlikuna tunduvatest väga puudulikest karakteritest - tematiseeritakse kas nende traagilist naiivsust või radikaalset oma-sihtide-nimel-teistest-üle-astuvat-egoismi - on kogu loo kirjeldamise stiil,

sest Faulknerit ei huvita narratiivi lineaarne kajastamine, teda huvitab teatud situatsioonide külluses kirjeldamine, sest neid erinevate inimeste silme läbi korrates ning kirjeldustes emotsioone tükeldades ilmnevad erinevad tagajärjed ja kuidas üks traagiline kohtumine käputäie elusid rikkus, kuidas paljud maailmast kildugi nägemata hääbuvad ja surevad, kuidas meeste enesepettumisest tulenev kibedus nad võimalikust hingelisest lunastusest eemale tüürib ja kuidas naiste idealistlik naiivsus nad eesriide taha aheldab. Ning milliste sõnade ja lausete ja tooni ja lausekombinatsioonide ja omadussõnade ja eufooria või apaatiaga on võimalik seda kõike kirjeldada.

 Faulkner on raske lugemine, ning tihti tuleb tema mõistmiseks aega võtta. Soovitan eelnevalt sündmuste kronoloogia läbi lugeda ning siis järk-järgult, ettevaatlikult Faulkneri romaanidesse süveneda. Sest iga "Absalomi" lehekülg on stilistiline meistriteos, mille tuumani jõudmiseks tuleb lugejal end aga eelnevalt veidi ette valmistada.


Põnev on teda enesele ette lugeda - võibolla olekski parim lugeda vaid nii aeglases tempos, või ette võtta audioraamat, sest Faulkneri stiil puhtlingvistilisest-leksikoloogilisest-morfoloogilisest perspektiivist on ääretult põnev uurimusobjekt.

Mis puutub tema komplekssusesse võrreldes ülejäänud kirjandusliku maailmaga: "Absalomi" kuuendas peatükis, siin fotol lk. 184 on osaliselt äratoodud kolme ja poole lehekülje pikkune Guinnessi rekordite raamatus ametlikult ära märgitud "Pikim lause romaanis".


Seega soovitan vaid edasijõudnutele ;-)

Friday, April 14, 2017

Ekskurss filmilinale: "Ameerika pastoraal" (2016)

Tuntud USA kirjaniku Philip Rothi romaan "Ameerika pastoraal" lõi laineid eelkõiga USA kirjandusmaastikul.

Nõudlikust, kuid kindlasti lugemisväärsest romaanist, mille kibemagus pealkiri selle sisu ilmselt kõige paremini kirjeldab - ühe pere traagiline kokkuvarisemine radikaalsete poliitiliste revolutsioonide mõjul ning taustal 60ndatel ning 70ndatel aastatel.

Romaanist oli selles blogis eelnevalt juttu siin ( link).


Eelmisel aastal ilmus romaani ainetel vändatud samanimeline film, peaosades Ewan McGregor, Jennifer Connelly ning Dakota Fanning. Tegu on samaaegselt McGregori režissööridebüüdiga.

"Ameerika pastoraal" romaanina on kohati väga pikaldane, kuid alati kui mitte parasjagu narratoloogilisel, siis informatiivsel tasandil väga intensiivne. Filmivormis on teda väga keeruline lahendada, austades nii vormi kui sisu põhilisi elemente. Ka kogenud režissöör peaks filmi edu tagamiseks ületama nii mõnedki takistused ning struktuuri kas täielikult austama või pea peale pöörama. Fataalne oleks kõigile elementidele vaid osaliselt tähelepanu pöörata ning kahjuks on McGregor teinud just seda ja hävitanud romaani mõjuefektid filmiadaptsiooniga peaaegu täielikult.

Toon siiski välja mõningad positiivsed jooned ning üritan filmi ja romaani veidi kõrvutada.


Romaan algab lühikese raamjutustusega protagonisti koolikaaslase imetlevast perspektiivist, räägib esmalt Seymour "Swede" Levovi elust, tema saavutustest ning koolikaaslaste poolt osaks saanud imetlusest. Levov on oma kooli kangelane ning jutustaja tahab seda kindlasti esile tuua ning rõhutada, enne kui jutustus perspektiivi ning sellega ka tooni vahetab.


Filmi visuaalne sünge-külmavärviline kontseptsioon ühtib suuremalt jaolt romaaniga, kuid tähelepanu pole pööratud Rootslase väliselt täiusliku elu ning sisemiselt keerulise elu kontrastile. Raamjutustuse vorm esineb ka filmis, kuid lühike Rootslase tutvustus ei anna piisavalt aega ega sisalda piisavalt hinge, et hoomata imetlust ning Levovi tugevat mõju oma koolile. Samuti oleks idüllilise pastoraali kategooria ning tegeliku traagilise narratiivi sisu saanud paremini välja tulla, kui kogu film poleks olnud ühtlaselt süngetes toonides lahendatud. Sel juhul poleks raamjutustuse filmivõtmine olnud vajalik.


Nendin aga siiski, et kui keskenduda vaid põhiloole ja vormist mitte välja teha, on teatud stseenid tehtud suurepäraselt. Enamik konstellatsioone tähtsamates üksikstseenides jäljendab üks-ühele mõnd teist filmi või on - ütleme siis mitte ebaoriginaalne vaid pelgalt klassikaline - (Rita lähivõte hotellitoas; dialoogid Rootslase ja tema naise ning Rootslase ja tema tütre vahel, Rootslase jalutuskäik tumedatel tänavatel, Rita kaubikus minemakihutamine, Dawn Levovi depressiooni ja refleksiooni astmed, vihapursked, aknast-välja-vaatamised jne).



Romaani põhiline, valuline konflikt, mis selle lugemisel üha enam välja koorub, on suhe isa ja tütre vahel. Merry Levovi suhted emaga on küll samuti keerulised, kuid isa püüded tütart päästa ning sellele järgnev on kõige ilusam, südantlõhestavam osa. Kahjuks on filmi narratiiv keskendatud Rootslase ja Dawni suhte loomisele ning abielu lõhenemisele - rohkem aega filmist on pühendatud selle loo, mitte isa ja tütre suhte sünni ja lagunemise loo jutustamisele. Jennifer Connelly mängib oma rolli väga hästi ning pigistab oma stseenidest välja kõik vajalikud emotsioonid. Üksikute stseenidena on tema dünaamika McGregoriga ning nende tundelised dialoogid vägagi vaadatavad. Samuti on teatud stseenid - segmendid Merry nooruspõlvest, tema nooreks naiseks saamisest ning viimaks tema muutumisest - ilusasti lahendatud ning esteetilised, vaadatavad, ja näiteks muusikaliselt maitsekas tasakaalus - vaikus ning mittevaikus on sobivalt seatud.

Kuid nende kaunite stseenide vahel puudub igasugune orgaanika, laiema loo stseenide abiga punumise oskus ning tihti ka üleminek ühelt dünaamikalt teisele. Film on liiga hüplev ja seosetu.


Üksikud stseenid teeb tugevaks ja mõjuvõimsaks näitlejatöö ning nii McGregor ise, Connelly, Fanning, kuid samuti Valorie Curry Rita kõrvalosas näitlevad tugevalt, intensiivselt ja mõistavad oma rolli väga hästi. Fanningu monoloogid filmi lõpukolmandikus on suurepärased ning sümbolism, väljendamaks tema huuli katva rätiku ja pärast pikka kannatusaega saavutatud kõnevabaduse seoseid (ei selgita selle seose tausta meelega, sest loodan, et loete Rothi romaani!) on lavastatud väga tabavalt.



Kuid taas on Merry arengust ära jäetud liiga palju aspekte, liiga palju suhteid figuuride vahel. Mul on raske uskuda, et näiteks Merry ja tema ema vaheline suhtlus või pigem tundetus on teadlikult lahendatud vaid ühe dialoogiga kahe naise vahel - pigem on see põhjendatud vajadusega keskenduda pigem ema kui tütre purustatud sisemaailmale.

Narratiivi neutraalselt seisukohalt jälgides võiks muidugi nõustuda, et ema minevikust põhjustatud tume olevik on samuti huvitav lugu, kuid Rothi narratiivi huvitavaim tegelane, Rootslase tütar on romaani keskmes ja peaks jääma ka filmi keskmesse.


Viimaks on ka liiga lühidalt mainitud romaani poliitilisi aspekte - võitlus mustanahaliste õiguste ees, nende seosed kindavabriku Newark Maidi mikrokosmosega (kindavabriku tekkelugu ning rolli ülejäänud suurfirmade maailmas pole praktiliselt üldse mainitud...) - filmis on vaid üks mustanahaline dialoogiga näitlejanna, kes kindavabrikus töötab ning tema tausta mainitakse vaid poole sõnaga!

Rothi romaan on igast aspektist vaadatuna tugevalt poliitiline ning päevapoliitika mõjutab kõigi tegelaste mõttemaailma ja dünaamikat (kui apaatne Dawn ehk välja arvata) - sellega on tegeletud liiga vähe, tõsiselt liiga vähe.


Kokkuvõtteks: Lugege Rothi "Ameerika pastoraali", see on sisutihe põnev romaan. Film võib vabalt jääda vaatamata.