Friday, December 29, 2017

Arvamusreede, 12/17: 2017. aasta parimad raamatud

Kallid raamatusõbrad, aasta on peaaegu lõppenud ja järgmist raamatupostitust on oodata 3. jaanuaril.
Heidan selle kuu arvamusreede raames seega juba pilgu lahkuva aasta lemmikutele.

Tegu pole nimekirjaga sel aastal ilmunud raamatutest, vaid valikuga sel aastal minu blogis käsitletud raamatutest. Pingerida puudub, pigem on järjekord vastav ilmunud blogide ajalistele järjestustele. Igast raamatust valmistatud blogile lingin iga lühitutvustuse lõpus.


Niisiis, minu möödunud aastal loetud lemmikud:


Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Üks käputäiest Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest, kes tõeliselt meeldisid. 

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal.


Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos. Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt ning mõistetavalt Proua Wu sisemaailma kirjeldada vaid kinnitab selle väga idamaise romaani universaalset tähtsust.


Hoolikalt kirjutatud kaunis lugemiselamus.
(link)


Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Ühe mehe julmalt aus ja häbitundeta memuaar ning samaaegselt kriitiline kommentaar Skandinaavia ühiskonnast.

Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.
(link)



Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Üliterav sotsiaalkriitika semifiktiivsel tänapäeva Prantsusmaal, aktuaalsete potentsiaalsete kriiside terane anatoomia.

Hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe. Samuti on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.
(link)


Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Kompleksne ning mahukas nelja New Yorgis elutseva väga erinevat masti mehe elusid pea täielikult kirjeldav lugu emotsionaalsest lõhestumisest ja armastuse vormidest.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.

Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele.

Lühidalt väljendudes - südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.
(link)


Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Ülipõnev düstoopiline romaan fanatismi ohtlikkusest ja naise keha ning taibu väärtusest minevikus, olevikus ning tulevikus.

"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.
(link)



Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Fantastiline romaan inimelu ajalisusest, väärkohtlemise tagajärgedest ning bioloogilistest imelisustest eksootilistes paikades.

Lühidalt "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal kohutavad tavad ja vastikud figuurid.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!
(link)




Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Huvitav lapsepõlveromaan ning emotsionaalne portree 1950ndate ja 1960ndate aastate pere muserdatud argielust. Nukra lapsepõlve ausalt nostalgiline kirjeldus.

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.
(link)


Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Põnev jutustus lojaalsuse ja ambitsioonide moraalsetest aspektidest, Nõukogude südametutest struktuuridest ning mõlema poole abitusest rezhiimi küünistes.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.
(link)



Eesti autorite uuemaid teoseid iseloomustab võrdluses briti või USA autorite gigantteostega napp lehekülgede arv, mis aga vormiliselt töötab, sest paljud aspektid, millele vihjatud, on kollektiivses mälus salvestunud emotsionaalsed kohvrid, ning oma põlvkonnale jutlustamine on sel määral lihtsam. 

Seetõttu on võrdluses näiteks Yanagihara või Knausgardi romaanidega lehekülgede arv tunduvalt väiksem, kuid sisuline-emotsionaalne haare eestlasest lugejale vaata et kõvemgi. Oli kokkuvõttes seega tugev eesti kirjanduse aasta.


Soovin teile kaunist vana-aasta lõppu ning mõnusaid lugemiselamusi kahe tuhande kaheksateistkümnesse. 

Kommenteerige oma sel aastal loetud lembeteosed, loen huviga teie muljeid.

Kohtume uuel aastal! :- )

Wednesday, December 27, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1969. Samuel Beckett: "Godot'd oodates" (Waiting for Godot, 1952)

Et iiri kirjanik, näitekirjanik ning tõlk Samuel Becketti (1906-1989) üks meelsamaid teemasid, mida käsitleda, on eksistentsialistlik tühjus ja mittemillegi toimumine, teame juba tema romaanist "Molloy", mida sai selles blogis lahatud aastaid tagasi. (link)


Beckett pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1969. Põhjenduseks toodi tema oskus näidata inimest kui lootusetut olendit, läbi musta huumori prisma, ning teda tema kannatuste läbi abstraktsekt ühikuks ülendada. Becketti kirjandus on müstiline ja omanäoline, täis viiteid üldeksistenstialistlikele küsimustele ning argumentidele, ning oma protagoniste ta samuti väga tõsiselt ei võta.


Täna räägime Becketti kuulsaimast näidendist "Godot'd oodates" (Waiting for Godot, ilmus 1952 ning esietendus Pariisis 1953).

Näidendi sisuks on just see, mida pealkiri lubab - kahe mehe õhtud ühe puu all kokkulepitult Godot'd oodates, kes aga pidevalt kulleriga saadab sõnumi, et sel õhtul ei ilmu, kuid järgmisel kindla peale.


Estragon ja Vladimir on seadnud end puu alla ootama - kuid kas see on ikka sama koht või on kõik juba muutunud? Kas midagi toimub? Kas peab kogu aeg midagi toimuma, et me tunneksime end, nagu oleksime selles maailmas reaalselt olemas?


Was I sleeping, while the others suffered? Am I sleeping now? Tomorrow, when I wake, or think I do, what shall I say today? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That Pozzo passed, with his carrier, and that he spoke to us? Probably. But in all that what truth will there be?
(Estragon, having struggled with his boots in vain, is dozing off again. Vladimir looks at him.) 
He'll know nothing. He'll tell me about the blows he received and I'll give him a carrot. 
(Pause.) 
Astride of a grave and a difficult birth. Down in the hole, lingeringly, the grave digger puts on the forceps. We have time to grow old. The air is full of our cries. 
(He listens.) 
But habit is a great deadener. 
(He looks again at Estragon.) 
At me too someone is looking, of me too someone is saying, He is sleeping, he knows nothing, let him sleep on. 
(Pause.) 
I can't go on! 
(Pause.) 
What have I said? 


Põhimõtteliselt toimub mingil tasandil mingisugune tegevus: Estragon ja Vladimir kohtuvad kahe teist masti tegelased, nood täidavad oma koha dialoogidünaamikas, kontrastreeruvad teineteisega, lisavad rõhku asjaolule, et järgmisel päeval on kõik küll sama, kuid ka teisiti.

Millega seda tühjust täita? Tantsides ning siis mõeldes? Jah, see tundub olevat loomulik tegevuskava.


Becketti näidend on üpris kiire tempoga, üpris absurdne, sürreaalne, abstraktne. Kuid kuigi olen seda ka laval näinud, meeldib mulle Godot ootamisest pigem lugeda ja dialooge oma peas korrata - neid lugedes on võimalik ka veidi mäluda, mida ning millises järjekorras figuurid täpselt ütlevad. Sest reaalselt võiksid Estragon ja Vladimir olla ka vaid üks tegelane, või kõik neli tegelast üks tegelane, ühe mehe neli erinevat külge.

Kuigi näidendis midagi ei toimu, räägitakse suurtel teemadel nagu elu mõtte leidmise mõttelisus, rabelemise kasust ning kasutusest, korduvate sündmuste lõputust sarnasusest ning lõpuks elu mõttetust monotoonsusest jäin pärast väga napitekstilise, selgesõnaliselt vaid saabastest, kaabudest ja kommetest rääkiva näidendi lõpetamist mõtisklema.


Becketti näidendi ütlemata jäänud sõnadest või otseselt nappidest sõnadest endist õhkub kurbust, lootusetut otsingut ning mõtteta jäänud indiviidi lootusetust. Ometi on figuurides ka teatud lustakus ning komejantlikud jooned. Kuid kes on Lucky monoloogi kord laval näinud, teab, et tegelikult on koomilised elemendid vaid veel suurema meeleheite maskeerijad. Hetkeline refleksioon avab tõe kiirelt.

Lisaks sellele on üpris nukker tõdeda, et kahele esmapilgul isikupärata ning siiski veidrale mehele annab jõudu öö üle elada asjaolu, et nad ootavad kedagi, kelle nägu on tundmata, ning miks ja milleks, samuti unustatud. Godot ootamine kui ühiskonna eksitamine või tähelepanu kõrvalehajutamise allegooria kasutamine on ka tänapäeval tabav ja terav kriitika stilistiliselt meisterlikult konstrueeritud metatasandil.

Lõpuks on igaühe valik tõlgendada Estragoni ja Vladimiri mõtteid, piinatud Lucky hoogsat monoloogi, Pozzo härrasmehelikku ülbust ning Godot ootamise või saabumise eesmärki täpselt oma elule või päevapoliitikaga seotud tunnetele vastavalt. Võluv (mõtte)vabadus.

"Godot'd oodates" on veider, meeldejääv teos.


21-minutiline video näidendist ENSV Riikliku Noorteteatri esituses 1976 (link videole)
Näidendi täistekst inglise keeles (link)

Wednesday, December 20, 2017

Mehis Tulk: "Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat" (2017)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas sel aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist - tegevus toimub Pöides, Saaremaal, romaani kulminatsiooniks ongi Jüriöö ülestõus.

Lugu jääb küll tormilisema tegevuse algamisega pooleli, kuid pealkirjas sisalduv viide asjaolule, et tegu on vaid esimese raamatuga, lahendab ilmselt lugeja konflikti. 


Pöide ordulinnuse foogt Arnold hiilib sündmuste keskmesse vaikselt alles romaani viimases neljandikus - Tulk on edukalt kujutanud nii ordu vaimulike, aadlike, teenijate kui eesti talupoegade argielu ja muresid. Huvitaval kombel on nii mitmete figuuride siseelude kirjeldused - romaan algab esmalt mitme teinetesega mitte seotud, räägitakse erinevate Pöide kihelkonna talupoegade ja -tütarde eludest, nende hierarhiast ning omavalitsemisega seotud argiprobleemidest, kajastatakse saarte meeste suhteid maismaa meestega ning poliitilisi detaile saare meeste eludest.

Küllaltki käredalt käsitletakse naiste erinevaid sotsiaalseid rolle - leidub neid, keda tuju korral lihtsalt ära kasutatakse; leidub neid, kes ise ära kasutavad, ning on need kellega abiellutakse. Selline mentaliteet, ning samuti lahingu käigus krabatud saagi vägistamine tundub olevat mõlemapoolselt täiesti normaalne tegevus - pigem oleksid eestlased sel rindel justkui usinamad (ja ordumeeste vaimulikustaatus ei mängi siin mingit rolli).


Kandvateks figuurideks on käputäis erineva päritoluga tegelasi kihelkonnas tähtsat rolli mängiv Undimetsa pärijaks saanud noor, julge, nõtke ning nii sakslastes kui eestlastes imetlusttekitav Marja; ordu vaimulik, vana ning refleksiivne, diplomaatiat üritav Meinhard; Undimetsa ümmardaja Lemmi, hingepiinades vaevlev foogt Arnold - pikemalt käsitletud tegelaste loetelu on nii pikk, et romaani esimeses kolmandikus tundub ülevaate säilitamine väga raske - kuid umbes romaani keskpaigaks jooksevad kõik niidid omavahel kokku.

Kirjutatud on tundeliselt-huvitavalt, tutvustades kohalikke tavasid, uskumusi, kirjutamata reegleid ning vahepeal ka Saare murret. Romaani narratiivile eelneb 14. sajandi ajaloolise tausta selgitus - Tulk kirjutas "Foogti" kallal neli aastat ning ilmselgelt on tegu mitmekihilise, põneva romaaniga.


Kahjuks on leida arvukalt kriitikat ajalooliste-kultuurilistes aspektides. Eelkõige kritiseerib Peere Helme oma raamatukommentaaris, et ladina keel ning vaimulike ütlused olla tihtipeale vigased (märkasin minagi), teatud relvade kasutamine tol ajal mittetüüpiline, ning poliitilised kaalutlused ja üldse konflikti põhjused kallutatud vales suunas.


Helme nimetab Foogti romaani rahvusromantikaks, mis on mitte just halvustav, kuid lihtsustav - kuid kui tegu pole just faktiliselt täiesti vale informatsiooniga, olen mina lugejana nõus romaaniga kaasa minema. Olgu, kasutatud on kohati ajaloolisi figuure, mis võiks tähendada, et ajaloolised sündmused on kajastatud asiselt ning õigesti. Kuid antud mahuga romaani huviline on ilmselt võimeline tegema üksikisiku poliitiliste mõtete kajastamisest omad järeldused - kas mõned figuurid on kujutatud liiga eredates või süngetes värvides?

Kindlasti, sest tegu on romaaniga ning selle keskmes on - kui väga pingutada - armastuskolmnurk. Seepärast peavad emotsioonid leekima ning viha põlema. Tulki romaani mõningaid elemente võiks nimetada lausa maagiliseks realismiks ning see on puhtalt ilukirjanduslikust seisukohast vaadates üpris põnev kombinatsioon, justkui oleksid Hargla ja Kivirähk koos raamatu kirjutanud, kuid huumori välja jätnud.

"Foogt" on ladusalt kirjutatud põnev mitmekihiline romaan, millest võib leida kõike hüva lugemiselamuse jaoks vajalikku: armastust, verd, suuri unistusi, poliitilisi konflikte, sõda, seksi, maagiat ning ajaloolisi-kultuurilisi teadmisi. Suured teemakompleksid nagu süü ja vastutus, poliitiliselt ebapopulaarsed valikud, naise roll mehe elus ning laste roll naise elus - kõik võetakse läbi nagu mahukale romaanile kohane. Tuleb vaid meeles pidada, et tegu on romaaniga ning mitte ajaloolistesse detailidesse kinni jääda.


Eesti ajaloo süvahuvilistele ei soovita, kuid niisama muheda lugemise fännidele küll.


Peeter Helme raamatukommentaar (link)


Friday, December 15, 2017

Ekskurss filmilinale: "Thor: Ragnarök" (Thor: Ragnarok, 2017)

Marveli fantastiliste kangelaste universumi järgmine film on ilmunud! Thori sarja kolmas osa "Ragnarök" tutvustab meile Thori ja Loki uusi pereliikmeid, avab uued müstilised uksed Asgardi maailma ajaloos, näitab nii Odini, Loki kui ka näiteks Heimdalli seni tundmatuid tahke ning on samaaegselt väga humoorikas ja piisavalt põnev.


Kuna "Thori" mütoloogia on legendidest tuntud kaanoni ja populaarsete väljamõeldiste segu, pole Marveli universumi kangelaste teatud koomiksi numbri täpsuse või teatud sündmuste kausaalsus selles filmisarjas esikohal ja tegelased ei võta end ega oma kaaslasi eriti tõsiselt. 90 protsenti "Thori" dialoogidest võiks kategoriseerida lõõpimisena. Erandkorras on tegu filmiga, kus selline lähenemisviis tõepoolest toimib.

Thor alistab deemon Surturi ning viib tema sarved Asgardi, arvates, et on sellega takistanud Ragnaröki ehk maailma lõpu sündmuste alguse. Kui aga kõikvõimas surmajumal Hela, Loki ja Thori õde, Asgardi vallutab, põgeneb Thor. Hädamaandumisele sunnituna avastab piksejumal end võõralt planeedilt vangistusest ning on sunnitud Jeff Goldblumi valitsetud  gladiaatorina võitlema ... Hulkiga! Thoril õnnestub Hulki, Loki ja Valküüri abiga planeedilt põgenema ning üheskoos astutakse Helale vastu, et päästa Asgard hävingust, kuid kõik ei suju nagu plaanitud... põnevaid lahendusi ja ootamatuid pöördeid on filmi pikitud küll ja veel. 


Ootamatud on ka mõningad tegelaskujud: Jeff Goldblumi enesekeskse, kuid üpris ohutu diktaatori lisatud komöödilised elemendid on väga jaburad, muhedad, omanäolised, ja lisavad filmile täpselt soovitud kergema tooni. Plahvatuslike võitluste osakaal on Thori sarjas nimelt kahanenud, tegu on nüüd pigem paari ägeda lahinguga kaunistatud fantastilise komöödiaga.

Figuuridele on siiski pühendatud kergest toonist hoolimata ajaliselt ning narratoloogiliselt piisavalt ruumi: Thori ja Loki seni vangistatud õde Hela (Kate Blanchett) on üpris tige ning tahab Asgardi valitsemise enda kätte võtta. Samuti avaldab ta seni sõna otseses mõttes varjatud tõe Odini Asgardi valitsemise meetodite ja poliitika kohta ning motivatsioon ainuvalitsejaks saada on mõne hetkega selgitatud.


"Ragnaröki" sissejuhatav osa on üpris siia-sinna - miks vennad satuvad Norrasse Odiniga vestlema just valitud teel ning kuidas filmi algus üldse alguse sai ja veel mõned detailid jäävad häguseks, kuid nii uus - muide näitlejanna enda sõnul revolutsiooniliselt biseksuaalne - juhtiv naisfiguur oma müstilise mineviku järk-järgult avaldab ja oma tõelisele minale truuks saab/jääb (üritan vähe spoilerdada), on samuti põnev-paeluv kõrvalstoori.


Üdini valitsemis-, vallutus- ja tapahimuline, diabooliline Hela on muidugi "Ragnaröki" treileri ja filmi kese, tuum ja hing - Cate Blanchett mängib surmajumalannat vägagi veenvalt.


Jätan väiksemad aspektid mittespoilerdamise nimel mainimata ja võtan lihtsalt kokku asjaoluga, et tasakaal actioni ja naerukohtade vahel on tabatud väga hästi: "Thor: Ragnarök" on küll äärmiselt humoorikas ning hetkenaljadega täidetud, kuid jääb tasemele ka uute figuuride taustade tutvustamisel ning eepilistel, välgunoolte, põrguleekide ja müütiliste olenditega täidetud stseenide poolest.

Lisaks sellele on filmi muusikavalikud samuti suurepärased.

Marveli filmide fännidele soovitan kindlasti!

Wednesday, December 13, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1968. Yasunari Kawabata: "Meijin" (名人, 1951-1954)

Jaapani kirjanik, tõlk ning kirjandusteadlane Yasunari Kawabata pälvis esimese jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia aastal 1968. Eesti keeles on ilmunud Kawabata romaanid "Mäe hääl" (minu blogis samuti juba lahatud siin - link), "Lumine maa", "Tuhat kurge" ning "Vana pealinn", millest viimased kolm ka Nobeli komitee poolt esile tõsteti.

Huvitaval kombel on Vanemuine teatris 2014. aastast sporaadiliselt (järgmine etendus mai 2018) võimalik vaadata balletietendust "Go - mäng kahele" (link), mis põhineb Kawabata romaanil "Meijin" või "Go-mängu meister" (1951-1954).


Olen Kawabata loominguga eelnevalt tutvunud ning tema mõtlikust-melanhoolsest toonist alati vaimustunud olnud. Ta kirjutab pigem õrnades toonides, keskendudes hinge ja tunnete platoonilistele aspektidele (võrreldes näiteks Murakamiga, kelle romaanid on väga vihjavalt seksuaalsed). "Meijin" ehk romaan go meistri viimasest mängust on sisuliselt sama puhas vaimsete protsesside anatoomia kui umbes "Klaaspärlimäng" - kuid stilistiliselt pigem midagi Kafka ja Flauberti segu sarnast.


Meijin on jaapanikeelne mõiste, kirjeldamaks go mängu esimese järgu võitmata meistrit. Antud romaan põhineb tõsielulistel sündmustel, 1938. aastal toimunud Go meistri  Honinbo Shūsai viimase mängu reportaazhil , mille Kawabata tol ajal tõepoolest reporterina töötades kirjutas.

Jaapani kultuuri huvilistele ja austajatele võib "Meijin" tõelist huvi pakkuda, kuna on kogum ilmastikunähtusi, looduskaunidust, looduse vägivalda ja looduse murdumatut terviklikku kirjeldavatest, ning kontrastina inimese vaimust kui nõrga keha poolt pidevalt katkestatavast voolust.


Reporter suhtub nii go mängu kui mängijatesse suure austusega, teades, et Meister on suure vaimu  ning kultuurselt olulise institutsiooni esindaja - kuid samal ajal kirjeldab ta Meistrit nagu väikest poissi, kel ebatervislik-maniakaalne vaimustus iga mõttemängu suhtes:

"The Master was like a starved urchin in his appetite for games. Shut up in his room with his games, he was doing his heart ailment no good. An introspective person, however, not given to easy switches of mood, he probably found that only games quieted his mind from Go. He never went for walks.

Most professional Go players like other games as well, but the Master's addiction was rather special. He could not play an easy, nonchalant match, letting well enough alone. There was no end to his patience and endurance. He played day and night, his obsession somewhat disquieting. It was less as if he were playing to dispel gloom of beguile tedium than as if he were giving himself up to the fangs of gaming devils. He gave himself to mahjong and billiards just as he gave himself to Go. If one put aside the inconvenience he caused his adversaries, it might have been said, perhaps, that the Master himself was forever true and clean. Unlike an ordinary person with preoccupations of some intensity, the Master seemed to be lost in vast distances."


Viimase mängu kirjeldus hoomab sisuliselt kogu romaani, midagi muud ei juhtu ning midagi muud ei kirjeldata, Meistri elu tema naise olemasolust väljapoole ei laiendata ning samuti ei lubata ei reporterit ega lugejat Meistri mõtetesse - nii jääb Shūsai puutumatuks instantsiks, tema tarbeks konstrueeritud pjedestaalile hõljuma.


Mängu vastane Minoru Kitani, romaanis Otaké nime kandev noor go mängija tõusuteel, on nähtavalt noorem, energilisem, tundelisem ning närvilisem mängija ja esindab nagu reporter mingil hetkel tõdeb, nooremat järelkasvavat põlvkonda. Meister kaotab mängu käiguga valge 130, kuid vähemalt minu jaoks jääb puhtalt romaani põhjal ebaselgeks, kas käik on tehtud meelega või mitte.


Romaan ei ole sisuliselt mingil hetkel enam huvitav, isegi kui üritada mängu käiku jälgida ja ajalisi ning tempotehnilisi arenguid, rünnakuid ja strateegiaid kõrvutada ja mängu taskaalu muutumist analüüsida - kuid Kawabata on võimeline ka muru kasvamisest tundeliselt ning kaasahaaravalt kirjutama. 


Väikesed lõigud meistri ilmselgest omas maailmas, omas vaimses sfääris viibimisest (seisund, mida tema rahutu vastane vähemalt antud mängu ning tõenäoliselt oma elu jooksul ei saavuta), tema tervise kustumisest, tema pühendumusest go mängule - ja arvukad kirjeldused Jaapani kaunist loodusest muudavad romaani aegluse ning sisutuse filigraanseks meditatsiooniks, "Meijini" lugemine on seega justkui vaimuharjutus kannatlikule lugejale, mis nõuab teatud distsipliini.

Isiklikult lugesin "Meijini" huviga ja nautisin Kawabata stiili nagu alati - kuid antud romaan pole kindlasti igaühele.


Wednesday, December 6, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1967. Miguel Asturias: "Härra President" (El Señor Presidente, 1946)

Guatemala kirjanik, jurist ja diplomaat Miguel Ángel Asturias Rosales (1899-1975) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1974. 

Asturiase laureaadiks valimine oli triumfaalne kogu Lõuna-Ameerika kirjandusringile ning maailmakirjanduses peetakse Asturiast esimeseks Ladina-Ameerika kirjanikuks, kes tegeleb figuuride antropoloogilise ja psühholoogilise süvakäsitlusega. 

Samuti kuulub Asturias esimeste hiljem just Ladina-Ameerikas väga populaarseks saanud maagilise realismi esindajate hulka (neist ilmselt kuulsaim Gabriel Garcia Marquez, kellest blogis juttu tulnud kolmel juhul - link ja link ja link). Asturias pälvis Nobeli kirjanduspreemia mitte eelkõige ühe konkreetse romaani eest, nagu mitme autori puhul kombeks esile tuua, vaid oma loomingu kui terviku eest.

  
Asturiase esimene ilmunud teos oli "Nädalalõpp Guatemaalas" (Leyendas de Guatemala, 1930) - lühijuttude kogumik Maajade müütide ainetel, mis on tõlgitud ka eesti keelde.

Asturiase tuntuimaks teoseks ja suurimaks meistriteoseks peetakse 1949. aastal ilmunud Maajade kultuuri tematiseerivat kuueosalist romaani "Maisimehed" (Hombres de maíz), mis on aga samaaegselt ka vähim mõistetud teos autori loomingust.


Lugesin romaani "Härra President" (El Señor Presidente), mille Asturias küll kirjutas 30ndate alguses, kuid mis ilmus alles 1946. aastal. Romaani algvormiks oli lühijutt, millest Asturias hiljem täispika teose arendas. Ajaruumiks on 1920ndate aeg ning presidendi Manuel Estrada Cabrera valitsusaeg, kuigi kohta ega aega täpselt mainitud pole.


"Härra President" on intensiivne, retooriliste vahendite, fragmentide, kohtade, hetkede, emotsioonide ja vägivallaga täidetud raamat, mille juhtidee pole jutustada, vaid tundeid edastada. Asturiase maailmas elavad küll maagilise realismi elemendid nagu vaimud, unenägude deemonid ja saatuslikkus, kuid romantika jääb pigem tagaplaanile. 

Presidendist endast konkreetselt väga juttu ei olegi: ta kõrgub hirmu sümbolina romaani tagaplaanil - pigem on romaan lühikeste peatükkide kogumik ja näitab lugejale, kui kõle ja hirmuga täidetud on tavainimese argipäev diktaatorliku presidendi valitsuse all. Selline abstraktne käsitlus annab romaanile veelgi kaalu juurde ning võimaldab tõlgendada "Härra Presidenti" kui diktaarotluse mõjude kaleidoskoopi.

Sellest tulenevalt pole Asturiase romaan ei lõbus, heasüdamlik ega lootusrikas. Olukorda Guatemalas kirjeldavad tabavad, teravad, napid laused nagu: "Süüdiolev mees valitsuse soosingus on tunduvalt paremas seisus kui süüta mees."

Erinevatest aspektidest lähenedes räägib Asturias hukkamõistetud rahvast, surmamõistetud vaesetest, kirjeldab nii kerjuste kui kindralite vägivaldset olelusvõitlust ja tuleviku süngust ning ei anna õigupoolest kellelegi erilist lootust oma olukorrast pääseda. 


Romaani fragmentaarse olemuse tõttu on "Härra Presidenti" nimetatud hirmu anatoomiaks - fragmentide lugemine on võrreldav seguga Kafka ängist ning Lautréamonti "Maldorori" eksessiivsest vägivallast.

Asturiase romaan on stilistiline meistriteos ja väga hästi kirjutatud, kuid romaanina ohtrate sürrealistlike elementide ning allegooriate rohkuse tõttu väga, väga kompleksne lugemine. Kui selline sünge ja tihedasisuline kirjandus on teie maitse, ei pea te "Härra Presidendis" pettuma.

Keeruline! Hirmutav! Põnev!


Wednesday, November 29, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1966: Josef Agnon ja Nelly Sachs

Tänapäeva Ukraina territooriumil sündinud kuid oma elu sügise Palestiinas veetnud ning Jeruusalemmas maetud Šmuel Josef Agnonit (1888-1970) peetakse üheks modernse heebreakeelse kirjanduse mõjukaimaks kirjanikuks. Agnon pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1966, ühes juudi päritolu rootsi kirjaniku ning näitekirjaniku Nelly Sachsiga.

Saksamaal sündinud ning oma elu sügise Rootsis veetnud Nelly Sachs (1891-1970) on eelkõige tuntud näidendite ja luuletuste poolest, tema looming käsitleb juutide kannatusi holokausti ajal ning järel. 

Kuna nii Agnon kui Sachs olid kultuuriliselt tähtsad oma ringis ja ei saavutanud kunagi kuulsust rahvusvahelisel maastikul, pole neist eesti kultuuriruumis suuri jälgi - raamatupoest leidsin Sachsi loomingust eesti keeles vaid 1971. aastal ilmunud, Sachsi tuntuima draama "Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest" (Eli : Ein Mysterienspiel vom Leiden Israels, 1951), vaid mainitud on luulekogusid („Surma elamutes”, „Tähevarjutus”, „Põgenemine ja moendumine”). 


Kuid selge on, et heebrea kirjandusest oli oluline eriti pärast Maailmasõdu ning üldplaanis Alfred Nobeli enda soovitud laureaatide geograafilise jagunemise ning kultuurilise võrdsuse aspektidega arvestades mingil hetkel valida Nobeli kirjanduspreemia laureaat. 

Agnonit on võrreldud Kafkaga, tema sügav sümbolism ning tundeline äng tema loomingus annavad edasi teatud meeleolu, kuid tema romaan "Nagu külaline öös" (Ore’ach Nata Lalun, 1939) jäi üpris kuivaks ja värvituks, kui juudi kultuuri detailid välja arvata. Eesti keeles on aga võimalik lugeda tema jutustusi ("Teine nägu. Jutte armastusest", "Jutustusi") ning veidi varem ilmunud romaani "Lihtne lugu" (Sippur Paschut, 1935).

Olles viimasel ajal palju Philip Rothi lugenud, ei paku see sümboolika mulle isiklikult aga erilist huvi ning romaani ma lõpuni ei lugenud.


Sachsi luule on agooniline, tundeline, läbi ja lõhki kantud juudi kannatustest, täis hüüumärke, hüüdeid, ahastust, kirjutatud vabas vormis. Aateliselt arusaadav, kuid isikliku seose puudumisel pigem kuivaks jättev.

Huvitav fakt: Sachsil aitas 40ndatel Berliinist põgeneda 1909. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Selma Lagerlöf, kes pöördus edukalt rootsi kuninga poole palvega lubada Sachsil ja tema emal Rootsisse emigreeruda.

Samuti huvitav: Sachs pidas intensiivset, sõbra ning venna laadis kirjavahetust saksa luuletaja Paul Celaniga, nende korrespondents kestis ligi kümme aastat enne kui hingesuguluse sõlminud kirjanikud päriselt kohtusid. Kuid kuna mõlema kirjaniku närvikava oli kõrges eas, kunstniku loomusega ning traumaatilise elulooga seoses arenenug väga hapraks, ei olnud näost näkku kohtumine eriti edukas. Kuid suhe säilis ning Sachs suri hetk pärast Celani enesetappu.


Põnev Nelly Sachsi tõlkeblogi kommentaaridega ja inglisekeelsete ning saksakeelsete tekstidega siin (link)

Friday, November 24, 2017

Arvamusreede, 11/17: Räägime Nobeli kirjanduspreemiast


Kaunist nädalalõpu algust, kallid raamatusõbrad!

Mitte ainult nädal, vaid aastagi hakkab lõpule jõudma ja detsembri viimasel reedel toon teieni 2017. aastal loetud lemmikraamatud - arvamusreede asemel on ootamas lühike parimatest parimate loetelu ja tutvustus.

Täna räägime aga retrospektiivis ja rändame kirjanduslooliselt üpris hägusesse aega: 20. sajandi algusesse. 


Nimelt olen nüüdseks juba lausa kaks ja pool aastat tegelenud lisaks uuema kirjanduse käsitlemisele kronoloogilises järjekorras Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Projekti alustamisel pakkus mulle huvi, kas Nobeli preemia on sisuliselt niivõrd tähenduslik, et kiidab raamatut õigustatult, millised kriteeriumid on nobelisti laureaadi valikul olulised ning mis on õigupoolest Nobeli preemia koht kirjandusmaailmas.


Rootsi filantroop, keemik, diplomaat, ärimees ning dünamiidi leiutaja Alfred Nobel (1833-1896) pärandas 250 miljonit dollarit samanimelisse auhinnafondi, et edendada teaduslikku arengut ja tõsta esile teadlaste saavutusi. Igal aastal pälvib üks Nobeli vaimus ning tema ideoloogia kohaselt valitu Nobeli preemia füüsika ja keemia, meditsiini, majanduse ja kirjanduse aladel. Samuti jagatakse Nobeli rahuauhind. Keskendume siinkohal aga kirjanduspreemiale.


Olen tähele pannud, et Nobeli kirjanduspreemia oli vähemalt 1910ndatel, 20ndatel kui 30ndatel eelkõige poliitiliselt, mitte kirjanduslikult motiveeritud auhind, mille eesmärk küll de jure tõsta esile kultuuriliselt tähenduslikke ning oma maa kirjandust edendanud kirjanikke, kuid tihti lähtuti ka kes-tunneb-keda, kes-on-hetkel-poliitiliselt-korrektne-valik- ning milline-maa-on-pärjamata-põhimõttest.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti Sully Prudhomme'ile aastal 1901. Nii Prudhomme kui enamik 1910ndate ja 20ndate Nobeli laureaate on tänaseks vajunud unustatud autorite nimekirja, kuna nende looming oli ehk kirjanike eluajal olulise tähtsusega, kuid paljud Nobeli laureaadid saavutasid alles pärast Nobeli pälvimist suurema euroopasisese mõju, mis käputäis aastaid hiljem taas kadus.


Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti luule, mitte romaani eest - sajandi alguse kirjanduslike voolude plahvatuse iseloomustamiseks väga sobilik, kuid kes on Sully Prudhomme?
Luule on kohaliku kultuurilise tähtsusega element ning minu subjektiivne arvamus on, et luulet pole võimalik tõlkida, kui autor ise tõlke kaasautoriks ei ole. Luule nüansid on puutumatud ning tõlge kaotab nad. 

Nobeli kirjanduspreemiaga on pärjatud ka näiteks ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid - Bob Dylani muusikale Nobeli andmine pole sugugi niivõrd erandlik valik.

Jätkuvalt on vähemuses Nobeli pälvinud naiskirjanikud - soovitavate instituutide juhtivatel kohtadel tänapäevani ilmselt ka enamuses meesisikud, kuid see on vaid oletus. Esimese naiskirjanikuna pärjati Nobeliga Selma Lagerlöfi. Saja kümnest Nobeli kirjanduspreemiast on siiani vaid neliteist läinud naiskirjanikele.


Ajapikku kujunes Nobeli auhinnast pigem kirjaniku isikule keskenduv kogutöö eest antud preemia, tihti pärjati kirjanikke preemiaga nende 50nda sünnipäeva paiku. Enamasti nimetati teatud teos kui põhiline preemia tooja, kuid alati on põhjenduses loetletud kirjaniku kogutööd iseloomustavaid elemente.

Euroopa tasandil võiks küll öelda, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valik iseloomustab hetkelist poliitilist kliimat - samuti on tähtis teada, et Teise maailmasõja aastatel 1940–43 ning aastal 1918 laureaati ei valitud, auhinnaraha läks kultuuriliste fondide toetamisele.


Mida öelda Nobeli kirjanduspreemia laureaatide kohta 1901-1960? Tegu on suuremalt jaolt unustusse vajunud kirjanikega, kes täitsid oma eluajal olulisi rolle kas kultuurilises, filosoofilises, ajaloolises või ideoloogilises kontekstis. Kuid huvitavamaks ja komplekssemaks, laiahaardelisemaks ja kirjanduslikult pinget pakkuvamaks läks Nobeli valik 60ndatel aastatel. Soov jagada auhinda võrdselt euroopa ning seejärel juba maailma vahel edendas kindlasti kultuurilist dialoogi ning kirjanduslikku voolu ülemaailmses mastaabis - Nobeli kirjandusauhind on omas osakonnas kõige laiahaardelisem ja omab seetõttu väga suurt kultuurilist kaalu.


Tegu on põhimõtteliselt ka arvestatava kriteeriumiga hea raamatu otsingul - Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor võib olla väga huvitav ning tema looming vähemalt omal ajal oluline. Samuti võib aga tema tunnustatuim teos olla autori ainus hea, või hoopis mõni vähemtuntud teos tutvumist väärt.
Kokkuvõttes leian vähesed Nobeli kirjanduspreemia laureaadid olevat stilistiliselt-narratoloogiliselt tähelepanuväärsed ning minu maitsele vastavalt tõeliselt haaravad, kuid nende kultuurilooline kaal on esimesel biograafilisel pilgul vägagi nähtav. Akadeemia liikmete pragmaatilistel kaalutlustel tehtud valik ei taga teie kui lugeja suurepärast lugemiselamust.

Kas soovitaksin preemiate alusel head raamatut otsida? Miks mitte, kuid nagu iga muu otsingukriteeriumi puhulgi - realistlik skepsis ja põhjalik eeltöö on teie sõbrad, kuid andke uutele asjadele alati võimalus silmaringi avardada.


Ka gigandid nagu Kazuo Ishiguro või Hermann Hesse on kirjutanud vähemnauditavaid raamatuid. Samuti on piisavalt ühe meeldejääva romaaniga maha saanud autoreid - olla one hit wonder kirjandusmaailmas pole nii hull staatus kui mõne boybandi liikmena oma langust top 40st jälgida, vähemalt minu arvates. Aga minu esimene romaan on veel avaldamata, niiet eks näis!

Edasi räägime Nobelist juba ülejärgmisel aastal - loodan olla projektiga tänapäeva jõudnud ;-)


Minu lemmiknobelistid aastani 1965, linkidega blogidele. Asjaolu, et iga-aastaste laureaatide väga meeldinud kogum on vaid käputäis, räägib iseenda eest. Pingerida puudub:

Sinclair Lewis (link)
Hermann Hesse (link)
Thomas Mann (link)
Pearl S. Buck (link)
André Gide (link)
Boris Pasternak (link)


Kes Nobelit minu silmis üldse väärt pole... võiks nimetata nii mõnedki, kelle kultuuriline tähtsus nende loomingu kesisust üles ei kaalu, kuid Nobeliteemalisi postitusi saate juba edasi valikuliselt sirvida siit (link).

Kes on teie lemmiknobelistid? Kes oleks järgmisel aastal Nobeli kirjandusauhinda kindlasti väärt?

Wednesday, November 22, 2017

Andrus Kivirähk: "Rehepapp" (2000)

Eesti kirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) kirjutab eestlastest erinevatel aegadel, lihtsa elu keerulistest probleemidest ning lihtsates tingimustes elavatest keerulistest inimestest. Tema romaanid ulatuvad ajaliselt tänapäeva Tallinnast 19. sajandi külaellu. 

"Rehepapp" on 2000ndate aastate menukaim eestikeelne raamat ning Kivirähk üks olulisemaid uuemaid eesti kirjanikke. Jutustus kannab alapealkirja "November", sest räägib küla tegemistest novembrikuu jooksul. Lühikesed peatükid on jagatud kuupäevade järgi.


Kivirähk kujutab talurahvast kui omakasupüüdlikku, oma sahvri täitmise ning nii teineteise kui mõisarahva tagant varastamisega hõivatud rumalaid tüüpkujusid - tuhmivõitu sulane, edevavõitu teenijaplika, naiivsevõitu talutütar, rämedavõitu talumees, ihned pensionärid... Lisaks kohati koomilistele episoodidele talurahva väikestest unistustest ja häbematutele meetoditele nende täitmisel on "Rehepapp" tulvil maagilise realismi laadsetest elementidest - figuuride hulka kuuluvad vanarahva usunditest ning Kivirähu muust loomingust tuntud Vanapagan, Katk, Kratid, Külmking ja teised mütoloogilised tegelased.


Tragikoomiline ebaõnnestumine on omane kõigile Kivirähu "Rehepapi" figuuridele, kuna - nagu Rehepapi ehk vana ning ilmselt targima tegelase, Rehe-Sandri kratt talle ütleb - nad toetuvad Vanapagana soosingule, müüvad paari kuldmündi nimel oma hinge, kadestavad naabrit ning ei tööta kollektiivse, vaid individuaalse edu saavutamise nimel. Talurahva isekus takistab nende ikke alt väljumist.

Kuid tõeliselt räigeks läheb romaani lõpus, kus realistlik lõpp muutub ekspressionistlikuks-müütiliseks kliimaksiks ja üks tegelastest sooritab oma eesmärkide saavutamise võimetusest tulenevast ängist põhjustatud makaabri amokijooksu.


Kuidas "Rehepappi" mõista? Kas Kivirähu subversiivne koomikaga pikitud tüüpilise eestlase kirjeldamise laad, nagu romaanis "Maailma otsas" (link) on meile kui rahvale niivõrd hingelähedane, et antud vormis võtame selle vastu, või kas lolli talupoja stereotüübi julge kirjeldamine tekitab empaatiat, sest vaid saksa ikke ja talutööde sunni tõttu pole tal võimalik ka selle stereotüübi ikkest välja tulla? Kas keegi selle loo tegelastest on 'ära teeninud' oma saatuse?

Pigem on "Rehepapi" võlu tema maagiliste-müütiliste ning realistlike elementide koostöös - Kivirähk julgeb näidata, kuidas unistuste küündimatus muudab teatud sorti inimesed pehkmeks ja romantiliseks, teist tüüpi inimesed metsloomadeks. 


Inimlikkuse väljakoorimine ning sündmuste ekstreemsed elemendid kui tüüpiliste tunnete tulem teevad "Rehepapist" vägagi tänapäevase ja ajatu romaani, mis kirjeldab väga käredas toonis paheliste inimeste allakäiku. Samas tekitab muinasjutulise ja kerge õhkkonnaga romaani esimene pool meeleolu, mis ootamatult katki rebitakse. Vastuoluline.

Siiski pole ma siiani kindel, kas tegu on lugemissoovitusega või mitte. Loen vist parema meelega "Ussisõnu".

Mis on teie lemmikromaan Kivirähu sulest? Kas tema kirjandus hindab eestlast kui positiivset või negatiivset tegelast, või on tema figuuride näol siiski tegu vaid 'tavaliste', ebaspetsiifilises mõttes üldinimlike inimestega eesti kultuuriruumis?

Wednesday, November 15, 2017

Nikolai Baturin: "Karu süda" (1989)

Eesti-mulgi luuletaja, esseist, näitekirjanik, geoloog ning mereväelane Nikolai Baturin (sünd. 1936) veetis viisteist aastat elukutselise kütina Siberi taigas. 

Baturini kolmas Romaan "Karu süda" (1989) on eelkõige antud aja kajastus. Romaani ainetel vändati 2001. aastal film, mis olla 14 miljoni kroonise eelarvega selle valmimise ajal kõige kallim Eesti film.

"Karu süda" koosneb taigakütt Niika-Nganassaani üheteistkümnest peatusest koosnevast teekonnast läbi aja ja Siberi taiga ürgmaastiku - mees otsib samaaegselt oma saatust, ühtsust loodusega, ning üritab vabaneda filosoofilistest-moraalsetest võlgadest looduse ees. 

Romanss karuga tundub olevat kõrvaline - loom küll pöördub teatud põhjustel Niika jälgedele ja neil areneb teatud suhe, kuid kõiki tavainimesele hirmuäratavatena tunduvaid metsiku looduse elemente näeb Niika kui argipäeva seiku. Juba seetõttu eripärane lugemisvara.


Jõgi teeb siin jõnga looke kirdesse. Otse kaljuste kaldapõskede vahel, jalastee lõpus peatan narta. Lasen koeri puhata. Puhkan ka ise, vajun jäigast sõiduasendist küllakile süstsaani. Võtan pusarast tüki lehisevaiku, pistan suhu. Mälun, silmad - vilkad rohelised mutukad  valkaval talihorisondil...
(Esimene peatus)

Looduskirjeldused pole sisulisest aspektist esikohal - informatsiooni edastamise tasand ei ole põhiline. "Karu süda" edastab teatud meeleolu ning kui lugeja pole selleks valmistunud, on esimene peatus/peatükk ehk veel võõrastav: abstraktsed tundelised kirjeldused ei anna edasi narratiivi, vaid teatud tundmust, mentaliteeti, tükeldatuna põlisrahvaste uskumusi ning kombeid, kuid vaid vihjates sündmusi - pigem muljeid ja emotsioone.


Peatükkide jooksul kogeb Niika mitut armusuhet (mis koosnevad suures osas mõistukõnes dialoogidest), pikaldast jahilkäiku (räägitakse looma laskmise ajastuse ning vajaduse tasakaalust ja üldsuse huvidest selles kontekstis), isiklikke kriise (kes on tema saatuseinimene, kes vabastab Niika vaimu? Seda Niika otsib läbi romaani, loodab olla ta leidnud, kuid rändab ikka edasi) ning täiesti juhuslikuna ja kauni raamina imelist loodust ja selle vaikelu.


...lühike pilkaspime ajalõik. Unetu öö. Kui päeval soe märtsipäike mulle sõbrahingusena kuklasse hõngas, siis nüüd, peale päevaveeret on pakane oma karmuse tagasi saanud. Nõnda on see igal aastal märtsis, kui ma teel olen, ja märtsis igal aastal olen ma teel alati. Ma võin öelda, et päike seal üleval on mu teekaaslane. Nii nagu päike võib öelda, et Niika-Nganassaan seal all on tema teekaaslane. Ka kuu ja tähed on mu kaaslased; nad settivad mu silmapõhja, kui ma seliti laman, ning sillutavad nartateed. Vahest sellepärast ongi öine lumi kelgujalastele kandvam ja meie edasipääs jõudsam.
(Seitsmes peatus)


Baturini romaan on pragmaatilises analüüsis eelkõige leksikoloogiline delikatess - autor hiilgab enam kui erakordse sõnakasutusega, stilistiliselt küllastunud end aeglaselt avav muljete kogumik lugejale, keda huvitab Thoreau-eskne rännak läbi looduse tormide ja vaikuste. "Karu südant" kiirelt bussis ei loe, vaid just kodus, tugitoolis, vaikuse keskel vaikust nautides.

Niika kirjeldab küll küttimisi ja keppimisi, kuid tema spirituaalne areng on selle kõige keskel. Filmivormis on romantilised aspektid kindlasti sensatsionaliseeritud, kuid "Karu südames" on Niika-Nganassaani hingeline rännak iseendani.

Erakordne, kuid omamoodi romaan, "Karu süda" pole igaühele. Soovitan lugeda aeglaselt mäludes. Kutsub aga uuesti ja tähelepanelikumalt lugema. Ootamatult võõrastav ning äkitselt võimas.

Friday, November 10, 2017

Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.


Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.


Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.



Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!


Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.
Vaadake kindlasti!