Wednesday, December 6, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1967. Miguel Asturias: "Härra President" (El Señor Presidente, 1946)

Guatemala kirjanik, jurist ja diplomaat Miguel Ángel Asturias Rosales (1899-1975) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1974. 

Asturiase laureaadiks valimine oli triumfaalne kogu Lõuna-Ameerika kirjandusringile ning maailmakirjanduses peetakse Asturiast esimeseks Ladina-Ameerika kirjanikuks, kes tegeleb figuuride antropoloogilise ja psühholoogilise süvakäsitlusega. 

Samuti kuulub Asturias esimeste hiljem just Ladina-Ameerikas väga populaarseks saanud maagilise realismi esindajate hulka (neist ilmselt kuulsaim Gabriel Garcia Marquez, kellest blogis juttu tulnud kolmel juhul - link ja link ja link). Asturias pälvis Nobeli kirjanduspreemia mitte eelkõige ühe konkreetse romaani eest, nagu mitme autori puhul kombeks esile tuua, vaid oma loomingu kui terviku eest.

  
Asturiase esimene ilmunud teos oli "Nädalalõpp Guatemaalas" (Leyendas de Guatemala, 1930) - lühijuttude kogumik Maajade müütide ainetel, mis on tõlgitud ka eesti keelde.

Asturiase tuntuimaks teoseks ja suurimaks meistriteoseks peetakse 1949. aastal ilmunud Maajade kultuuri tematiseerivat kuueosalist romaani "Maisimehed" (Hombres de maíz), mis on aga samaaegselt ka vähim mõistetud teos autori loomingust.


Lugesin romaani "Härra President" (El Señor Presidente), mille Asturias küll kirjutas 30ndate alguses, kuid mis ilmus alles 1946. aastal. Romaani algvormiks oli lühijutt, millest Asturias hiljem täispika teose arendas. Ajaruumiks on 1920ndate aeg ning presidendi Manuel Estrada Cabrera valitsusaeg, kuigi kohta ega aega täpselt mainitud pole.


"Härra President" on intensiivne, retooriliste vahendite, fragmentide, kohtade, hetkede, emotsioonide ja vägivallaga täidetud raamat, mille juhtidee pole jutustada, vaid tundeid edastada. Asturiase maailmas elavad küll maagilise realismi elemendid nagu vaimud, unenägude deemonid ja saatuslikkus, kuid romantika jääb pigem tagaplaanile. 

Presidendist endast konkreetselt väga juttu ei olegi: ta kõrgub hirmu sümbolina romaani tagaplaanil - pigem on romaan lühikeste peatükkide kogumik ja näitab lugejale, kui kõle ja hirmuga täidetud on tavainimese argipäev diktaatorliku presidendi valitsuse all. Selline abstraktne käsitlus annab romaanile veelgi kaalu juurde ning võimaldab tõlgendada "Härra Presidenti" kui diktaarotluse mõjude kaleidoskoopi.

Sellest tulenevalt pole Asturiase romaan ei lõbus, heasüdamlik ega lootusrikas. Olukorda Guatemalas kirjeldavad tabavad, teravad, napid laused nagu: "Süüdiolev mees valitsuse soosingus on tunduvalt paremas seisus kui süüta mees."

Erinevatest aspektidest lähenedes räägib Asturias hukkamõistetud rahvast, surmamõistetud vaesetest, kirjeldab nii kerjuste kui kindralite vägivaldset olelusvõitlust ja tuleviku süngust ning ei anna õigupoolest kellelegi erilist lootust oma olukorrast pääseda. 


Romaani fragmentaarse olemuse tõttu on "Härra Presidenti" nimetatud hirmu anatoomiaks - fragmentide lugemine on võrreldav seguga Kafka ängist ning Lautréamonti "Maldorori" eksessiivsest vägivallast.

Asturiase romaan on stilistiline meistriteos ja väga hästi kirjutatud, kuid romaanina ohtrate sürrealistlike elementide ning allegooriate rohkuse tõttu väga, väga kompleksne lugemine. Kui selline sünge ja tihedasisuline kirjandus on teie maitse, ei pea te "Härra Presidendis" pettuma.

Keeruline! Hirmutav! Põnev!


Wednesday, November 29, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1966: Josef Agnon ja Nelly Sachs

Tänapäeva Ukraina territooriumil sündinud kuid oma elu sügise Palestiinas veetnud ning Jeruusalemmas maetud Šmuel Josef Agnonit (1888-1970) peetakse üheks modernse heebreakeelse kirjanduse mõjukaimaks kirjanikuks. Agnon pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1966, ühes juudi päritolu rootsi kirjaniku ning näitekirjaniku Nelly Sachsiga.

Saksamaal sündinud ning oma elu sügise Rootsis veetnud Nelly Sachs (1891-1970) on eelkõige tuntud näidendite ja luuletuste poolest, tema looming käsitleb juutide kannatusi holokausti ajal ning järel. 

Kuna nii Agnon kui Sachs olid kultuuriliselt tähtsad oma ringis ja ei saavutanud kunagi kuulsust rahvusvahelisel maastikul, pole neist eesti kultuuriruumis suuri jälgi - raamatupoest leidsin Sachsi loomingust eesti keeles vaid 1971. aastal ilmunud, Sachsi tuntuima draama "Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest" (Eli : Ein Mysterienspiel vom Leiden Israels, 1951), vaid mainitud on luulekogusid („Surma elamutes”, „Tähevarjutus”, „Põgenemine ja moendumine”). 


Kuid selge on, et heebrea kirjandusest oli oluline eriti pärast Maailmasõdu ning üldplaanis Alfred Nobeli enda soovitud laureaatide geograafilise jagunemise ning kultuurilise võrdsuse aspektidega arvestades mingil hetkel valida Nobeli kirjanduspreemia laureaat. 

Agnonit on võrreldud Kafkaga, tema sügav sümbolism ning tundeline äng tema loomingus annavad edasi teatud meeleolu, kuid tema romaan "Nagu külaline öös" (Ore’ach Nata Lalun, 1939) jäi üpris kuivaks ja värvituks, kui juudi kultuuri detailid välja arvata. Eesti keeles on aga võimalik lugeda tema jutustusi ("Teine nägu. Jutte armastusest", "Jutustusi") ning veidi varem ilmunud romaani "Lihtne lugu" (Sippur Paschut, 1935).

Olles viimasel ajal palju Philip Rothi lugenud, ei paku see sümboolika mulle isiklikult aga erilist huvi ning romaani ma lõpuni ei lugenud.


Sachsi luule on agooniline, tundeline, läbi ja lõhki kantud juudi kannatustest, täis hüüumärke, hüüdeid, ahastust, kirjutatud vabas vormis. Aateliselt arusaadav, kuid isikliku seose puudumisel pigem kuivaks jättev.

Huvitav fakt: Sachsil aitas 40ndatel Berliinist põgeneda 1909. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Selma Lagerlöf, kes pöördus edukalt rootsi kuninga poole palvega lubada Sachsil ja tema emal Rootsisse emigreeruda.

Samuti huvitav: Sachs pidas intensiivset, sõbra ning venna laadis kirjavahetust saksa luuletaja Paul Celaniga, nende korrespondents kestis ligi kümme aastat enne kui hingesuguluse sõlminud kirjanikud päriselt kohtusid. Kuid kuna mõlema kirjaniku närvikava oli kõrges eas, kunstniku loomusega ning traumaatilise elulooga seoses arenenug väga hapraks, ei olnud näost näkku kohtumine eriti edukas. Kuid suhe säilis ning Sachs suri hetk pärast Celani enesetappu.


Põnev Nelly Sachsi tõlkeblogi kommentaaridega ja inglisekeelsete ning saksakeelsete tekstidega siin (link)

Friday, November 24, 2017

Arvamusreede, 11/17: Räägime Nobeli kirjanduspreemiast


Kaunist nädalalõpu algust, kallid raamatusõbrad!

Mitte ainult nädal, vaid aastagi hakkab lõpule jõudma ja detsembri viimasel reedel toon teieni 2017. aastal loetud lemmikraamatud - arvamusreede asemel on ootamas lühike parimatest parimate loetelu ja tutvustus.

Täna räägime aga retrospektiivis ja rändame kirjanduslooliselt üpris hägusesse aega: 20. sajandi algusesse. 


Nimelt olen nüüdseks juba lausa kaks ja pool aastat tegelenud lisaks uuema kirjanduse käsitlemisele kronoloogilises järjekorras Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Projekti alustamisel pakkus mulle huvi, kas Nobeli preemia on sisuliselt niivõrd tähenduslik, et kiidab raamatut õigustatult, millised kriteeriumid on nobelisti laureaadi valikul olulised ning mis on õigupoolest Nobeli preemia koht kirjandusmaailmas.


Rootsi filantroop, keemik, diplomaat, ärimees ning dünamiidi leiutaja Alfred Nobel (1833-1896) pärandas 250 miljonit dollarit samanimelisse auhinnafondi, et edendada teaduslikku arengut ja tõsta esile teadlaste saavutusi. Igal aastal pälvib üks Nobeli vaimus ning tema ideoloogia kohaselt valitu Nobeli preemia füüsika ja keemia, meditsiini, majanduse ja kirjanduse aladel. Samuti jagatakse Nobeli rahuauhind. Keskendume siinkohal aga kirjanduspreemiale.


Olen tähele pannud, et Nobeli kirjanduspreemia oli vähemalt 1910ndatel, 20ndatel kui 30ndatel eelkõige poliitiliselt, mitte kirjanduslikult motiveeritud auhind, mille eesmärk küll de jure tõsta esile kultuuriliselt tähenduslikke ning oma maa kirjandust edendanud kirjanikke, kuid tihti lähtuti ka kes-tunneb-keda, kes-on-hetkel-poliitiliselt-korrektne-valik- ning milline-maa-on-pärjamata-põhimõttest.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti Sully Prudhomme'ile aastal 1901. Nii Prudhomme kui enamik 1910ndate ja 20ndate Nobeli laureaate on tänaseks vajunud unustatud autorite nimekirja, kuna nende looming oli ehk kirjanike eluajal olulise tähtsusega, kuid paljud Nobeli laureaadid saavutasid alles pärast Nobeli pälvimist suurema euroopasisese mõju, mis käputäis aastaid hiljem taas kadus.


Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti luule, mitte romaani eest - sajandi alguse kirjanduslike voolude plahvatuse iseloomustamiseks väga sobilik, kuid kes on Sully Prudhomme?
Luule on kohaliku kultuurilise tähtsusega element ning minu subjektiivne arvamus on, et luulet pole võimalik tõlkida, kui autor ise tõlke kaasautoriks ei ole. Luule nüansid on puutumatud ning tõlge kaotab nad. 

Nobeli kirjanduspreemiaga on pärjatud ka näiteks ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid - Bob Dylani muusikale Nobeli andmine pole sugugi niivõrd erandlik valik.

Jätkuvalt on vähemuses Nobeli pälvinud naiskirjanikud - soovitavate instituutide juhtivatel kohtadel tänapäevani ilmselt ka enamuses meesisikud, kuid see on vaid oletus. Esimese naiskirjanikuna pärjati Nobeliga Selma Lagerlöfi. Saja kümnest Nobeli kirjanduspreemiast on siiani vaid neliteist läinud naiskirjanikele.


Ajapikku kujunes Nobeli auhinnast pigem kirjaniku isikule keskenduv kogutöö eest antud preemia, tihti pärjati kirjanikke preemiaga nende 50nda sünnipäeva paiku. Enamasti nimetati teatud teos kui põhiline preemia tooja, kuid alati on põhjenduses loetletud kirjaniku kogutööd iseloomustavaid elemente.

Euroopa tasandil võiks küll öelda, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valik iseloomustab hetkelist poliitilist kliimat - samuti on tähtis teada, et Teise maailmasõja aastatel 1940–43 ning aastal 1918 laureaati ei valitud, auhinnaraha läks kultuuriliste fondide toetamisele.


Mida öelda Nobeli kirjanduspreemia laureaatide kohta 1901-1960? Tegu on suuremalt jaolt unustusse vajunud kirjanikega, kes täitsid oma eluajal olulisi rolle kas kultuurilises, filosoofilises, ajaloolises või ideoloogilises kontekstis. Kuid huvitavamaks ja komplekssemaks, laiahaardelisemaks ja kirjanduslikult pinget pakkuvamaks läks Nobeli valik 60ndatel aastatel. Soov jagada auhinda võrdselt euroopa ning seejärel juba maailma vahel edendas kindlasti kultuurilist dialoogi ning kirjanduslikku voolu ülemaailmses mastaabis - Nobeli kirjandusauhind on omas osakonnas kõige laiahaardelisem ja omab seetõttu väga suurt kultuurilist kaalu.


Tegu on põhimõtteliselt ka arvestatava kriteeriumiga hea raamatu otsingul - Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor võib olla väga huvitav ning tema looming vähemalt omal ajal oluline. Samuti võib aga tema tunnustatuim teos olla autori ainus hea, või hoopis mõni vähemtuntud teos tutvumist väärt.
Kokkuvõttes leian vähesed Nobeli kirjanduspreemia laureaadid olevat stilistiliselt-narratoloogiliselt tähelepanuväärsed ning minu maitsele vastavalt tõeliselt haaravad, kuid nende kultuurilooline kaal on esimesel biograafilisel pilgul vägagi nähtav. Akadeemia liikmete pragmaatilistel kaalutlustel tehtud valik ei taga teie kui lugeja suurepärast lugemiselamust.

Kas soovitaksin preemiate alusel head raamatut otsida? Miks mitte, kuid nagu iga muu otsingukriteeriumi puhulgi - realistlik skepsis ja põhjalik eeltöö on teie sõbrad, kuid andke uutele asjadele alati võimalus silmaringi avardada.


Ka gigandid nagu Kazuo Ishiguro või Hermann Hesse on kirjutanud vähemnauditavaid raamatuid. Samuti on piisavalt ühe meeldejääva romaaniga maha saanud autoreid - olla one hit wonder kirjandusmaailmas pole nii hull staatus kui mõne boybandi liikmena oma langust top 40st jälgida, vähemalt minu arvates. Aga minu esimene romaan on veel avaldamata, niiet eks näis!

Edasi räägime Nobelist juba ülejärgmisel aastal - loodan olla projektiga tänapäeva jõudnud ;-)


Minu lemmiknobelistid aastani 1965, linkidega blogidele. Asjaolu, et iga-aastaste laureaatide väga meeldinud kogum on vaid käputäis, räägib iseenda eest. Pingerida puudub:

Sinclair Lewis (link)
Hermann Hesse (link)
Thomas Mann (link)
Pearl S. Buck (link)
André Gide (link)
Boris Pasternak (link)


Kes Nobelit minu silmis üldse väärt pole... võiks nimetata nii mõnedki, kelle kultuuriline tähtsus nende loomingu kesisust üles ei kaalu, kuid Nobeliteemalisi postitusi saate juba edasi valikuliselt sirvida siit (link).

Kes on teie lemmiknobelistid? Kes oleks järgmisel aastal Nobeli kirjandusauhinda kindlasti väärt?

Wednesday, November 22, 2017

Andrus Kivirähk: "Rehepapp" (2000)

Eesti kirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) kirjutab eestlastest erinevatel aegadel, lihtsa elu keerulistest probleemidest ning lihtsates tingimustes elavatest keerulistest inimestest. Tema romaanid ulatuvad ajaliselt tänapäeva Tallinnast 19. sajandi külaellu. 

"Rehepapp" on 2000ndate aastate menukaim eestikeelne raamat ning Kivirähk üks olulisemaid uuemaid eesti kirjanikke. Jutustus kannab alapealkirja "November", sest räägib küla tegemistest novembrikuu jooksul. Lühikesed peatükid on jagatud kuupäevade järgi.


Kivirähk kujutab talurahvast kui omakasupüüdlikku, oma sahvri täitmise ning nii teineteise kui mõisarahva tagant varastamisega hõivatud rumalaid tüüpkujusid - tuhmivõitu sulane, edevavõitu teenijaplika, naiivsevõitu talutütar, rämedavõitu talumees, ihned pensionärid... Lisaks kohati koomilistele episoodidele talurahva väikestest unistustest ja häbematutele meetoditele nende täitmisel on "Rehepapp" tulvil maagilise realismi laadsetest elementidest - figuuride hulka kuuluvad vanarahva usunditest ning Kivirähu muust loomingust tuntud Vanapagan, Katk, Kratid, Külmking ja teised mütoloogilised tegelased.


Tragikoomiline ebaõnnestumine on omane kõigile Kivirähu "Rehepapi" figuuridele, kuna - nagu Rehepapi ehk vana ning ilmselt targima tegelase, Rehe-Sandri kratt talle ütleb - nad toetuvad Vanapagana soosingule, müüvad paari kuldmündi nimel oma hinge, kadestavad naabrit ning ei tööta kollektiivse, vaid individuaalse edu saavutamise nimel. Talurahva isekus takistab nende ikke alt väljumist.

Kuid tõeliselt räigeks läheb romaani lõpus, kus realistlik lõpp muutub ekspressionistlikuks-müütiliseks kliimaksiks ja üks tegelastest sooritab oma eesmärkide saavutamise võimetusest tulenevast ängist põhjustatud makaabri amokijooksu.


Kuidas "Rehepappi" mõista? Kas Kivirähu subversiivne koomikaga pikitud tüüpilise eestlase kirjeldamise laad, nagu romaanis "Maailma otsas" (link) on meile kui rahvale niivõrd hingelähedane, et antud vormis võtame selle vastu, või kas lolli talupoja stereotüübi julge kirjeldamine tekitab empaatiat, sest vaid saksa ikke ja talutööde sunni tõttu pole tal võimalik ka selle stereotüübi ikkest välja tulla? Kas keegi selle loo tegelastest on 'ära teeninud' oma saatuse?

Pigem on "Rehepapi" võlu tema maagiliste-müütiliste ning realistlike elementide koostöös - Kivirähk julgeb näidata, kuidas unistuste küündimatus muudab teatud sorti inimesed pehkmeks ja romantiliseks, teist tüüpi inimesed metsloomadeks. 


Inimlikkuse väljakoorimine ning sündmuste ekstreemsed elemendid kui tüüpiliste tunnete tulem teevad "Rehepapist" vägagi tänapäevase ja ajatu romaani, mis kirjeldab väga käredas toonis paheliste inimeste allakäiku. Samas tekitab muinasjutulise ja kerge õhkkonnaga romaani esimene pool meeleolu, mis ootamatult katki rebitakse. Vastuoluline.

Siiski pole ma siiani kindel, kas tegu on lugemissoovitusega või mitte. Loen vist parema meelega "Ussisõnu".

Mis on teie lemmikromaan Kivirähu sulest? Kas tema kirjandus hindab eestlast kui positiivset või negatiivset tegelast, või on tema figuuride näol siiski tegu vaid 'tavaliste', ebaspetsiifilises mõttes üldinimlike inimestega eesti kultuuriruumis?

Wednesday, November 15, 2017

Nikolai Baturin: "Karu süda" (1989)

Eesti-mulgi luuletaja, esseist, näitekirjanik, geoloog ning mereväelane Nikolai Baturin (sünd. 1936) veetis viisteist aastat elukutselise kütina Siberi taigas. 

Baturini kolmas Romaan "Karu süda" (1989) on eelkõige antud aja kajastus. Romaani ainetel vändati 2001. aastal film, mis olla 14 miljoni kroonise eelarvega selle valmimise ajal kõige kallim Eesti film.

"Karu süda" koosneb taigakütt Niika-Nganassaani üheteistkümnest peatusest koosnevast teekonnast läbi aja ja Siberi taiga ürgmaastiku - mees otsib samaaegselt oma saatust, ühtsust loodusega, ning üritab vabaneda filosoofilistest-moraalsetest võlgadest looduse ees. 

Romanss karuga tundub olevat kõrvaline - loom küll pöördub teatud põhjustel Niika jälgedele ja neil areneb teatud suhe, kuid kõiki tavainimesele hirmuäratavatena tunduvaid metsiku looduse elemente näeb Niika kui argipäeva seiku. Juba seetõttu eripärane lugemisvara.


Jõgi teeb siin jõnga looke kirdesse. Otse kaljuste kaldapõskede vahel, jalastee lõpus peatan narta. Lasen koeri puhata. Puhkan ka ise, vajun jäigast sõiduasendist küllakile süstsaani. Võtan pusarast tüki lehisevaiku, pistan suhu. Mälun, silmad - vilkad rohelised mutukad  valkaval talihorisondil...
(Esimene peatus)

Looduskirjeldused pole sisulisest aspektist esikohal - informatsiooni edastamise tasand ei ole põhiline. "Karu süda" edastab teatud meeleolu ning kui lugeja pole selleks valmistunud, on esimene peatus/peatükk ehk veel võõrastav: abstraktsed tundelised kirjeldused ei anna edasi narratiivi, vaid teatud tundmust, mentaliteeti, tükeldatuna põlisrahvaste uskumusi ning kombeid, kuid vaid vihjates sündmusi - pigem muljeid ja emotsioone.


Peatükkide jooksul kogeb Niika mitut armusuhet (mis koosnevad suures osas mõistukõnes dialoogidest), pikaldast jahilkäiku (räägitakse looma laskmise ajastuse ning vajaduse tasakaalust ja üldsuse huvidest selles kontekstis), isiklikke kriise (kes on tema saatuseinimene, kes vabastab Niika vaimu? Seda Niika otsib läbi romaani, loodab olla ta leidnud, kuid rändab ikka edasi) ning täiesti juhuslikuna ja kauni raamina imelist loodust ja selle vaikelu.


...lühike pilkaspime ajalõik. Unetu öö. Kui päeval soe märtsipäike mulle sõbrahingusena kuklasse hõngas, siis nüüd, peale päevaveeret on pakane oma karmuse tagasi saanud. Nõnda on see igal aastal märtsis, kui ma teel olen, ja märtsis igal aastal olen ma teel alati. Ma võin öelda, et päike seal üleval on mu teekaaslane. Nii nagu päike võib öelda, et Niika-Nganassaan seal all on tema teekaaslane. Ka kuu ja tähed on mu kaaslased; nad settivad mu silmapõhja, kui ma seliti laman, ning sillutavad nartateed. Vahest sellepärast ongi öine lumi kelgujalastele kandvam ja meie edasipääs jõudsam.
(Seitsmes peatus)


Baturini romaan on pragmaatilises analüüsis eelkõige leksikoloogiline delikatess - autor hiilgab enam kui erakordse sõnakasutusega, stilistiliselt küllastunud end aeglaselt avav muljete kogumik lugejale, keda huvitab Thoreau-eskne rännak läbi looduse tormide ja vaikuste. "Karu südant" kiirelt bussis ei loe, vaid just kodus, tugitoolis, vaikuse keskel vaikust nautides.

Niika kirjeldab küll küttimisi ja keppimisi, kuid tema spirituaalne areng on selle kõige keskel. Filmivormis on romantilised aspektid kindlasti sensatsionaliseeritud, kuid "Karu südames" on Niika-Nganassaani hingeline rännak iseendani.

Erakordne, kuid omamoodi romaan, "Karu süda" pole igaühele. Soovitan lugeda aeglaselt mäludes. Kutsub aga uuesti ja tähelepanelikumalt lugema. Ootamatult võõrastav ning äkitselt võimas.

Friday, November 10, 2017

Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.


Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.


Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.



Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!


Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.
Vaadake kindlasti!



Wednesday, November 8, 2017

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Eesti kirjanik, lavastaja, produtsent, stsenarist ning telekanali Kanal 2 looja Ilmar Taska (sünd. 1953) on eelkõige tuntud lühi- ning teleformaatide poolest. Taska lühijutte on tõlgitud inglise, rootsi, soome, taani, bulgaaria ja läti keelde.

Eelmisel aastal ilmus Taska esimene, 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud novellil põhinev romaan "Pobeda 1946", mis on pälvinud ohtralt positiivset vastukaja nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil - ning ka juba järgmisel aastal plaanitud ilmuma inglise, soome ja taani keeles.


Taska oskab ümber käia keelega, kirjutab voolavalt ning oskab luua pinget. Autor kirjutab lühikestes peatükkidest, hüppab perspektiivide vahel ning reastab sündmused hoogsalt, jättes siiski piisavalt ruumi figuuride emotsionaalsele ning sündmuste lineaarsele arengule.


Poiss lähenes autole ja mõõtis seda iseteadliku pilguga. Ta tegi ringi ümber auto, kummardus auto taga ja nuusutas summutist tulevat heitgaasi. Isegi see lõhnas imehästi. Mees keris autoakna alla ja kallutas pea aknast poisi poole: „Kas sa tahad saada automehaanikuks?” 
„Ei, bussijuhiks,” vastas poiss. 
„Siis ju sõiduautod sind eriti ei huvita?” 
Poiss liikus auto külge pidi mehele lähemale, tõusis kikivarvule ja kiikas aknast sisse. Armatuurlaual põlesid värvilised tuled ja istmed olid kaetud nahaga.

„Kas tahad sisse istuda?” küsis mees poisile sõbralikult silma pilgutades. Poiss teadis, et ta ei tohi võõrastega rääkida, aga niisugusesse autosse istumine oli väärt keelust üleastumist. Ta võis ju lihtsalt istuda ja vaikida. Onu tegi ukse lahti, sirutas välja oma sooja käe ja tõmbas poisi istmele. Ta vaatas poisile kavalalt otsa ja vilgutas tema rõõmuks armatuurlaua lampe. 
Onu naeris. Ta juuksed olid kenasti kammitud ja habe aetud, mitte nii nagu isal. Raske oli vaikides istuda, kui niisugune lõbus onu tahtis juttu rääkida. Ja nii nad lobisesidki natuke – autodest.

Siis uuris onu: „Mis su nimi on? Kus sa elad?” Nendele küsimustele poiss ei vastanud. Sellistele küsimustele oli ema keelanud vastata. Ta ei saanud aru miks, kuid ema ja isa ei lubanud tal võõrastega rääkida. Poiss sirutas käe välja ja katsus auto rooli. See oli külm, kumer ja sile. Kui hea oleks sellest kinni hoida, mitte nagu tollest kaikast, millega ta bussi juhtis. Onu justkui luges ta mõtteid, nihkus eemale ja ütles: „Tule istu lähemale ja võta roolist kinni nagu õige bussijuht kunagi.” Poiss pani mõlemad käed roolile ja vaatas läbi akna otse ettepoole. Mees vajutas mingile nupule ja äkki hakkasid kojamehed tööle. Poiss kilgatas ehmatusest ja nad mõlemad naersid. Mees võttis poisi käe, vajutas nupu alla ja kojamehed lõpetasid töö.

„Proovi nüüd ise. Kas sinu isal on ka auto või sõidab ta bussiga?” küsis onu. 
„Minu isa ei käi üldse väljas,” lipsas poisil üle huulte. 
Ta vaatas onule ehmunult otsa. Aga onu ainult naeratas.


Taska kirjanduslik karisma ilmneb romaani lehtedelt koheselt - tema valikud romaani kompositoorsel tasandil loovad tasakaalu narratoloogilise põnevuse ning emotsionaalse süvenemise vahel. Pobeda sõidab just õige kiirusega, mis on sellist laadi romaani puhul tähtis.

Samuti värvikas ja kaasahaarav on perspektiivide paljusus: nii romaani ainsad kaks olulist nimitegelast kui tüüptegelastena kategoriseeritavad poiss, mees ja naine tuuakse lugejani nende vaatenurgast lähtuvalt. Kõige õõvastavam on toimuvat jälgida väikese poisi kurjuse strateegiaid veel mitte mõistvast perspektiivist ja näha, kuidas tema lojaalsus valele poolele üle läheb - kuid ka Pobedat rooliv mees on maalitud väga huvitavalt, näidatud nii sees kui väljast, karget kontrasti joonistades.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.


Ootamatu oli hoopis asjaolu, et Taska osadele oma figuuridele lootuste täitumist lubab. Kuid ka see on realistlik ning kirjandusliku edu jaoks ilmselt osaliselt ka vajalik.

Väga põnev romaan! Soovitan soojalt!


Wednesday, November 1, 2017

Arthur Golden: "Geisha memuaarid" (Memoirs of a Geisha, 1997)


USA kirjanik ning kunstiajaloolane Arthur Golden (sünd. 1956) kirjutas oma menuteost, kaks aastat New York Timesi bestsellerite nimekirjas püsinud 1997. aastal avaldatud romaani "Geisha memuaarid" kuus aastat, kuna vahetas mitu korda jutustaja perspektiivi ja kirjutas romaani mitu korda ümber.


Romaan on sisult ühe geisha Sayuri memuaar ning põhineb nii Pekingis kui Tokyos elanud jaapani kunstile keskendunud Goldeni intervjuudel arvukate geishadega.


Romaani põhjal vändati 2005. aastal suurepärane film, mis pälvis kolm Oscari auhinda.


Golden otsustas viimaks kirjutada romaani geisha Sayuri enda perspektiivist, mis on minu arvates parim variant, sest avaldab ohtralt kultuurilist tausta geishade maailma ning mentaliteedi kohta, kuid kaasab lugejat emotsionaalselt, sest Sayuri kui inimene ja tema isiksus enne ning pärast geisha karjääri ja ka selle vältel võtavad kaasa naiseksaamise ning oma ühiskonnas sätestatud rolli teekonnale. Samuti on romaanis käsitletud sõja vältimatuid tagajärgi kunstnikele, naistele, kultuurilistele väärtustele, ning loomulikult geisha rolli üldiselt kui prostituudi ning ülima esteetilise ilu sümboli vahelist olendit.

Romaan on terviklik ning kirjeldab Chio, hiljem Sayuri, rahulikku, lihtsat lapsepõlve, tema potentsiaalseks geishaks ning tema õe Satsu prostituudiks müümist ja sellega kaasnevaid heitlusi, geishade vahelisi intriige, hiljem Sayuri nime all tuntud geisha karjääri, ning jõuab tema vanaduspõlve välja. Memuaar nagu memuaar olema peab, ühesõnaga.

Tempolt on "Geisha memuaarid" samuti autentne, jutustaja ju vanem naine, kes rahulikus tempos jutustab oma lootustest, pettumustest ning emotsioonidest. Romaan on äärmiselt hariv, sest tutvustab geisha mõttelaadi, kohustusi, tabusid ning väikeseid igapäevaseid rõõme, mõistes, et neid on tarvis  tavalugejale lähemalt seletada. Kuna info geishade maailmast on võetud pärisgeishadelt, on romaan ka sel rindel autentne ning detailidele on suurt tähelepanu pööratud.


Räägitud on nii heast kui halvast realistlikus tasakaalus - idealism ning krõbe kriitika puuduvad, kirjeldused on asjalikud ning põhjalikud: räägitakse geisha majanduslikust olukorrast, südameasjadest, riietest ning ehetest, suhetest teiste geishadega, okiya siseökonoomiast ning hierarhiast, välismaailma valearvamustest geishadest ja paljust muust. Golden on hästi tabanud jaapani kirjandusele tüüpilist melanhoolset-mõtisklevat alatooni - ilmselt tänu Tokyos veedetud aastatele.


Kuna Golden on kunstiajaloolane ning seega ilusate asjade ning jaapani kultuuri ekspert, võinuks romaan jääda liiga kuivaks ning asiseks, kuid Sayuri sisemaailm ning tema emotsionaalsed muutused ja areng on kirja pandud sama kaunilt, tähelepanelikult ning detailiderikkalt kui geishade kantud kimonode või rikaste ärimeeste seintel rippuvate piltide ning kalligraafiate kirjeldused. Sayuri saatus on ühest küljest traagiline, teisest küljest muinasjutuline, ning kui palju on ühe naise elus kaotust enne õnne leidmist, oleks huvitav lugu ka geisha maailma taustsüsteemita.

Goldeni romaani soovitaksin lugeda kombineeritult filmiga, sest film, kuigi Goldeni enda arvates tõenäoliselt paljudes pisidetailides eksiv (vaadake dokfilme geishadest ja näete), on ilus visuaalne täiendus "Geisha memuaaride" romaanile.

Kaunis, kaasahaarav lugemine!

Friday, October 27, 2017

Arvamusreede, 10/17: Raamatute emotsionaalne mõju

Tere, kallid raamatusõbrad! Toon teieni taas väikese mõtiskluse teemal lugemine ja raamatud: räägime raamatute mõjust emotsioonidele.

Lugemine võib põhjustada tugevaid positiivseid ja negatiivseid tundeid, mõned jäävad pärast raamatu kõrvalepanekut püsima ning mõned on vaid hetkelised. Reastan siin esmalt paar põhiemotsiooni, mis lugedes tekkida võivad. Seejärel räägime nende emotsioonide reaalsest mõjust väljaspool romaani ruumi.



Põnevus ning pinge, puhas huvi
Enamasti empaatial põhinev romaani protagonistiga kaasaminek toimub sündmuste käigus, mis tähendab, et tekst peab ülalhoidma teatud huvi ja pinget. Sellest tulenevalt on tähtis säilitada lugeja huvi uute sündmuste ning konfliktide lahenduste suhtes. Pinge ülalhoidmine ning stabiilsus on tähtsad lugeja tähelepanu hoidmisel.


Rahuldus nutikusest
Eriti kriminaalromaanide lugemisel on lahenduse õige äraarvamisega seotud teatud rahuldus autoriga intellektuaalselt samal tasandil olemisest või inimliku anatoomia heast tundmisest - romaani sisu andis ära romaani lõpu, kuid vaid nutikatele.
Mulle isiklikult ei meeldi muide ette mõelda ja variante ritta sättida, nagu ka sarjades ning filmides jälgin toimuvat parema meelega lineaarselt, nö, romaani olevikus.

Pettumus, kurbus ja viha
Romaani protagonist ning temaga seotud kõrvaltegelased on tihti empaatia ja sümpaatia kandjad, mis tähendab, et nende tunnete mittevabatahtlik muutmine tekitab ohtralt negatiivseid tundeid: selgub, et keegi heaks peetu on hoopis üdini halb inimene; südamelähedane figuur kaob müstilistel põhjustel,  jääb haigeks või sureb - antud sündmused tekitavad täiesti reaalseid viha- ja leinatundeid ning on tihti pisaratega seotud.


Kõrgendatud empaatia
Armastatud figuuride eriti emotsionaalsetel hetkedel oleme võimelised figuuride õnne üle isiklikku õnne tundma - meil on hea meel empaatiakandja eduelamustest!

Lõppenud loo tekitatud lünk
Huvitavat lugu huvitavate tegelastega võiks justkui igavesti lugeda... kuid tihti lõppeb romaan tundeliselt liiga vara - kuigi narratiiv on kokku sõlmitud. Epiloogid ei kuulu modernse kirjanduse tunnuste hulka, nii jääb lõpetatuse tunde asemele pigem auk. Lugeja ei tea uut romaani lugedes, mida oodata, ning ei tea ka, millal lõppu oodata. Jäänud lehekülgede arv on küll nähtav, kuid sisuline areng tume maa.



...Kuid miks on loetletud tunded positiivsed, isegi kui nad on negatiivsed?

* katarsise-efekt - Aristotelese teooria, et hingelise puhastuse läbiviimiseks on vaja kogeda hirmu ja kurbust, peab tänapäevani vett, ning intensiivne kirjanduselamus tekitab just need tunded piisavalt pikaks ajaks, et koledad elamused romaanis kogeda, maha pühkida, ning taas puhta lehena uut päeva alustada.

* turvaline vahemaa - läbielatud tunded on aga selles mõttes fiktiivsed, et lugeja jaoks küll reaalsed, aga protagonisti pole olemas, seega ei teki traumat - lugeja teab raamatut käest pannes, et luges vaid ilukirjandust.

* moraalivabadus - tänu fiktiivsusele ei pea keegi end halvasti tundma antagonistile kaasaelamise või vägivalla üle rõõmustamise pärast. Empaatia ning emotsioonide motivatsiooni värvikava on väga, väga rikkalik ning tavalise ühiskonna konventsioonid keelavad teatud emotsioone, mis on potentsiaalselt vajalikud.



Kokkuvõtteks jääb öelda, et raamatute lugemine on mitte ainult intellekti, vaid ka emotsionaalse intellekti treenimiseks väga oluline, samuti stimuleerib ilukirjandus emotsioone, mis jääksid tavaelus kogemata ja aitab seeläbi säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Taas vaid argumendid raamatu kätte võtmise kasuks.
Öelge edasi ;- )


Mis laadi kirjandust teie hea meelega loete ja mis tundeid see teis tekitab?

Wednesday, October 25, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1965. Mihhail Šolohhov: "Ülesküntud uudismaa" (Ролдятная целина)

Vene kirjanik Mihhail Šolohhov (1905-1984) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1965, peamiselt oma realistliku neljaköitelise romaani "Vaikne Don" (Тихий Дон, 1928-1940) eest. 

Teost peetakse Šolohhovi kunstiliselt tugevaimaks teoseks, seda tõlgiti üle maailma.


Nobeli preemia jagamise ajal oli antud aastal rekordarv kandidaate; kuid asjaolu, et Šolohhov preemia pälvis, ei üllatanud kedagi - tema epopöa oli maailmas kõvasti populaarsust kogunud. Seda võrreldi Tolstoi "Sõja ja rahu" sarjaga. Šolohhovi pakuti Nobelile juba aastal 1947, mil "Vaikne Don" esmalt populaarsust kogus.

Šolohhov ise oli preemia väljakuulutamise ajal kodukülast eemal jõe ääres kala püüdmas, mistõttu akadeemia ka tema viibinud vastuse tõttu muret tundis, kas preemia võetakse sel aastal ikka vastu...


Olles vene kirjanduse esindajatega põhjalikult tutvunud, leidnud hulgaliselt lemmikuid ja vähem lemmikuid, olles Pasternaki "Dr. Živago" (link), tahan ma vene kirjandust pigem armastada kui tema vastu ükskõikseks jääda. Kuid isegi Dostojevski on üllitanud minu tundeid mitte puudutavat kirjandust, seega pole oodata, et iga vene autor mulle positiivset muljet avaldab.

Lugesin Šolohhovilt hiljem ilmunud teost "Ülesküntud uudismaa" (Ролдятная целина, I köide 1932 ja II köide 1960), mille eest anti autorile 1960. aastal Lenini preemia. Romaan on eesti keeles ilmunud Google'i pildiotsingu andmetel vähemalt kolmes erinevas köites.


Šolohhovi kategoriseeritakse mitte kui realismi, vaid kui sotsialistliku realismi esindajat - autor tegeleb "Ülesküntud uudismaas" põhiliselt Nõukogude Liidu talupoegade majandusliku ning argieluga, räägib kolhooside asutamisest, keskendub ohtrates dialoogides kariloomade ning lihtsakoeliste indiviidide saatusele ning kirjeldab teatud aatelisusega parteiliikme seisukohast talupoegade ning kulakute organiseerimisega seotud probleeme ning sotsialistlike ideaalide levitamisega seotud raskusi.

Poliitilisest seisukohast võiksin "Ülesküntud uudismaale" tänapäeva lugejana objektiivselt läheneda, ning tema looduskirjeldused on väga kaunid, kuid Šolohhovi figuurid on väga igavad, lihtsad, ühekülgsed ning sadade lehekülgede kaupa talurahva ikkest võin ma lugeda ka igavese lemmiku, "Tõe ja õiguse" lehekülgedelt. 

Seega panin "Ülesküntud uudismaa" kiirelt tagasi riiulisse.


Kas olete "Vaikset Doni" lugenud? On see tähelepanuvääriline teos? 
Soovitage julgelt, võtan kätte! :- )

Wednesday, October 18, 2017

Colette: "Gigi" (1944)

Prantsuse kirjanik, pantomiim, ajakirjanik ning näitleja Sidonie-Gabrielle Colette (1873-1954), enamasti autorina vaid Colette'i nime all tuntud, kirjutas lustakaid lühiromaane ning jutustusi prantsuse seltskonnast. 1948. aastal oli Colette Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide seas, kuid ei saanud Nobeli laureaadiks.

Colette oli omal ajal sama skandaalne kuju, kuna armastas avalikult nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Tema protagonistid on enamasti naissoost, ning naise roll kõrgemas seltskonnas ja sellega seotud mured, murekesed, triviaalsete detailide tõsidus ja naiste dramaatiliste emotsioonide valgustamine läbi huumoriprisma on Colette'ile iseloomulikud tunnused.

Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale lausa kaks korda (1949 ning kuulsam variant 1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. 1951. aastal mängis Colette'i isiklikult valitud, tol ajal veel suhteliselt tundmatu Audrey Hepburne Gigit teatrilaval. 

Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

"Ahela" (L'Entrave, 1913) blogi saate lugeda siit (link) ning kuigi romaani protagonist Renée Nerée võiks Colette'i universumi intertekstuaalse kokkusidumise mõttes olla Gigi lauljannast-näitlejannast ema, on loo perspektiiv seekord koondatud noorele, 15-aastasele tüdrukule ning vaid kõrvaliselt naistele, kes teda vormivad.


Lootsin "Ahelat" lugedes ja hiljem "Gigit" lugemisnimekirja plaanides, et Colette'i stiil või käsitlus on veidi küpsenud või mitmekesisemaks muutunud, kuid "Gigi" ning "Ahel" võiksid olla kirjutatud samal aastal. Mõlemad on ühevärviliste figuuridega tüüpteosed, kus loo lõpp üpris ettearvatav.

"Gigi" teeb aga huvitavamaks huumor, millega kogu temaatikat on käsitletud. Jutustus kirjeldab, kuidas Gigi vanaema ning vanatädi noort tüdrukut oma keha meestele meeldimise nimel kasutama õpetavad (naine peab olema võimeline valima mehele meeldiva sigari! See on väga tähtis!) ning tüdrukut juba õrnas eas sensuaalses suunas vormivad (seelik ei tohi olla põlvepikkune, kuid istu jalad viltu, et mitte kohatu välja näha!). Tuleb välja näha elegantne kuid tagasihoidlik, mitte mingil juhul suhelda valet sorti koolikaaslastega ning ennast näidata valet sorti meestega.

Gigi ise pole enamat kui heledajuukseline sinisilmne armas keskmine elurõõmus noor neiu, kes soovib vaid ilusaid uusi asju ning vabalt elada, väljas käia ja ilusate autodega sõita. Kingitused ja tähelepanu, 15nda eluaasta lõpulejõudmisest hoolimata ei huvita Gigit veel meeste tähelepanu, ta on armas ja naiivne. Ehk sellepärastki kiindub elumees Gaston temasse niivõrd, et teeb noorele tüdrukule jutustuse lõpulehtedel abieluettepaneku. Mis lõpuks juhtub, näitab Gigit siiski veidi paremas valguses kui naiivset tüdrukut.


Maitsevaheldust ning lõbusaid episoode pakuvad figuurid nagu Gigi vanaema või Gastoni eelmine armuke, ja ohtrad vürtsikad dialoogid naisfiguuride vahel. 
Näiteks naise dramaatilist käitumist kirjeldav dialoog stiilis: "ta tegi jälle enesetapu!" -"kas ta on surnud?" "muidugi mitte, ta on professionaal" pani korralikult muigama.

Samuti kergitavad suunurki Gigi vanatädi ning vanaema kirjeldused naise välimuse ning käitumise väga täpselt mõõdetud ning sätitud detailidest, mis ulatuvad absurdse pedantsuseni ning pole lõpuks sugugi tähenduslikud. "Gigi" võtab end huumori ja kergusega, mis annavad talle hea prantsuse kirjanduse toonid ning kahju on vaid, et Colette jutustusest täismahus romaani ei kirjutanud.

Fännidel on õnneks võimalik sinisilmse linalaka seiklusi muusikalises vormis ka filmilinal näha.

Colette'i looming on üldiselt muhe, kerge lugemine ning "Gigi" igati armas ja humoorikas naistekas.

Friday, October 13, 2017

Ekskurss filmilinale: "Kingsman: Kuldne ring” (Kingsman: Golden Circle, 2017)

Karismaatiline, kiire ning humoorikas komöödia "Kingsman: Salateenistus" (Kingsman: Secret Service, 2015) tutvustas rätsepaäri katte all tegutsevat briti luureagentuuri "Kingsman", mille liikmed tegutsevad kuningas Arturi rüütlite varjunimedega, kannavad meisterlikult õmmeldud ülikondi ning õiget tüüpi kingi, on väljapeetud härrasmehed ning annavad kurikaeladele regulaarselt jalaga tagumikku.

 "Kingsmani" esimene osa oli ülipopulaarne, sest hoogne, jaburalt naljakas ja visuaalselt suurepäraselt valmistatud põnevik, ning teine osa ei jää esimesele millegi poolest alla.


Teine osa on kahe tunni ja kahekümne minutiga veel veidi pikem kui kaks tundi (ideaalne filmipikkus!) kestnud esimene osa, kuid hoiab oma tempot ja pinget kenasti üleval algusest lõpuni: ei lähe mööda kahte minutitki, kui Kingsmani ärist väljuvat Eggsyt/Galahdi (Taron Egerton) rünnatakse ja kiire autojaht järgneb. 

Kurikaelal, narkoärikal Poppyl (Julianne Moore) õnnestub Kingsmani organisatsiooni sokutada oma agent ( - või pigem osa temast. Et mismoodi? Vaadake, saate teada!) ning hävitada Kingsmani peakorter ühes agentidega, välja arvatud Merlin (Mark Strong) ja Eggsy/Galahad. Kättemaksu - ning ühes sellega loomulikult maailma päästmise - eesmärk viib Eggsy ja Merlini abi otsima jänkikolleegidelt, viskiäri katte all tegutsevalt Statesmani organisatsioonilt Kentuckys.


Ameerika büroo vastab täpipealt ameerika stereotüüpidele nagu briti organisatsioon briti stereotüüpidele. Liikmeteks on Shampanja (Jeff Bridges), Tekiila (Channing Tatum), Ginger Ale (Halle Berry) ning Viski (Pedro Pascal). Koos astutakse Poppyle vastu ning järgnevad arvukad vinged võitluststeenid ja humoorikad momendid. USA halva maitse maiguga stiil vastandub briti peensusele ning elementide otsese partnerluse iroonia tundub olevat kohati üle pingutatud, kuid on tegelikult nutikas.


Nagu esimeses osas maailma valitseda soovinud erksavärvilisi dresse armastav Samuel L. Jackson, on ka Julianne Moore'i kurikael ekstsentriline, värviline ning popkultuuri armastav tegelane, kuid pigem hüpermodernne esimese osa kurikael on seekord asendatud retrot armastava figuuriga: Poppy lemmikaeg on 50ndad ning sellel põhineb ka tema burgerirestoranist, bowlingusaalist ning kinost koosnev pelgupaik Kambodschas, Poppy Land. Humoorika kõrvalepõikena on Poppy röövinud Elton Johni, kes õhtuti tema meelt lahutab. Eltoniga tundub samuti filmi lõpuks olevat üle pingutatud, kuid kogu Poppy Landi kontsept on nii absurdne ja "Kingsmani" esimese osa lõpp vähemalt sama värviline, niiet kokkuvõtteks mind Eltoni kohalolu ei häiri.


Briti Kingsmeni organisatsiooni aspektid ning nende spetsiifiline huumor väsitati ilmselgelt esimeses osas sel määral ära, et on vaja uut ning huvitavat ökosüsteemi. Statesmani kauboikostüümid elektrilised lassod ning alkohoolsed varjunimed ühtivad paralleelselt Kingsmani elektriliste vihmavarjude, kohver-relvadega - agentide lauas istumist võimaldavad prillid on aga ühised, kuigi organisatsioonisisesed. "Kuldne ring" on seega küllaltki iseseisev film ja tegelikult polegi vaja esimest osa vaadata, et teist nautida.

Pigem ülepingutatud ongi püüded esimese osaga ühendust saavutada: TÄHELEPANU SISULINE SPOILER LÕIGU LÕPUNI - 
Statesmani võime pähe tulistatud kuuli neutraliseerida ning sellega seoses kogu Harry tagasituleku narratiiv on teoorias bioloogiliselt-loogiliselt veidi ülepingutatud elemendid, kuigi filmi lõpustseen ja Poppy miniarmee üle võidu saavutamise etapid on väga tõhusad, ja lihtsalt coolid stseenid - Colin Firth ja Taron Egerton on ka juba harjunud koostööd tegema ning tandemina suurepärased kaklejad ning taktikalised partnerid. Kuid amneesia ning mälestuste traumaatilise sündmuse kordamise abiga ja seejärel Harry keskne roll topeltagendi paljastamisel kombineerituna Visky minevikutragöödiaga on nõrgad elemendid. "Kuldne ring" võiks samamoodi keskenduda kobedatele võitlusstseenidele nagu "Salateenistuski". 
SPOILER SAI LÄBI!


Kuid hoolimata mõningatest narratoloogilistest nõrkustest jäävad supervinged, originaalsed, kohati ülepingutatud kuid alati väga hästi teostatud võitlus-, tagaajamis-, õhkulaskmis- ja kaklusstseenid. Kaamerat on juhtitud piisavalt dünaamiliselt, et vaataja tunneks end stseeni keskel seisvat, kuid siiski on alati võimalik jälgida kogupilti (2010ndate shaky cam trend on mu jäädavalt traumatiseerinud, Jason Bourne, sa tõbras!).

"Kingsmani" siht oli olla James Bondi paroodia, kuid võttes end huumoriga, pingutades teatud elementidega üle, kuid suutes siiski pakkuda väga omanäolisi tegelasi, autentselt põnevaid stseene ja head jutustust, on ootused kindlasti ületatud. Humoorikate põnevusfilmide fännidele on ka "Kuldne ring" tõeline maiuspala.


Wednesday, October 11, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1964: Jean-Paul Sartre draamad

Prantsuse eksistentsialistide esimene ning tähtsaim esindaja Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja avalik mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustasid filosoofilise ning empiirilise vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.


Sartre pärjati 1964. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga, kuid autor loobus sellest. Tema põhjendus oli isiklik vaade kirjaniku funktsioonile, millel pole auhindade ega institutsioonide tunnustusega mingit pistmist. Sartre toonitas, et ei soovi solvata rootsi akadeemiat, kuid jääb nagu ka eelnevatest kirjanduslikest auhindadest keeldumisel nendele põhimõtetele truuks.

Nobeli preemia annaalidesse jääb Sartre sellegipoolest 1964. aasta kirjanduspreemia laureaadina.

Käsitlen antud postituses Sartre draamasid "Kärbsed" (Les Mouches, 1943) ning "Räpased käed" (Les Mains sales, 1948). Draamast "Kinnine kohus" (Huis Clos 1944) on eelnevalt juttu olnud siin (link).

"Kärbsed" põhineb Elektra müüdil ning käsitleb Orestese ning Elektra kättemaksu noorte ema Klytaimestra ning tema armukesest kuningaks tõusnud Aigisthose vastu, kes ühes tapsid Orestese ja Elektra isa, kuningas Agamemnoni.

Kreeka müüdil põhinev draama järgib kui koori puudumine välja arvata klassikalist struktuuri ning on jagatud kolme akti. Lugu algab Orestese varjatud saabumisega Argose linna, jätkub tema ning Elektra kohtumisega ning kulmineerub kättemaksuga. Loo lõppkliimaksiks on mõrvajärgselt Orestese lunastuse otsimine linna painavate kärbeste linnast peletamise näol.

Kuigi Sartre on müüti sisuliselt hästi kasutanud, ning nii noorele kuid kättemaksuhimulisele Orestesele kui keevalisele Elektrale andnud piisavalt dialoogi, et nende tegude motivatsiooni põhjendada ning Orestese figuuri apoloogia ja lunastus mütoloogilise saatuslikkuse ringi kenasti sulgevad, ei pakkunud materjal mulle erilist huvi. Arvan et Sartrelikud sisud on pigem modernset kui antiikset laadi.


Huvitavam oli aga draama "Räpased käed", kus figuuride päritolu ning taust vähem keskmes kui ühest küljest nende poliitiline ja moraalne motivatsioon ning teisest küljest igavene tants mehe ja naise vahel.

Noor intellektuaal Hugo on otsustanud astuda kommunistliku partei liikmeks ning riskeerida oma elu, et sooritada poliitiline atentaat partei juhtfiguurile Hoedererile. Hugost saab Hoedereri isiklik sekretär ning ta asub mehega ühte majja elama. Hugo ilus, kuid üpris nutitu abikaasa Jessica läheb mehega kaasa.

Põnevaim konflikt draamas toimub Hugo ja Hugo vahel, kuna mees peab otsustama, kas ja miks Hoedereri tappa. Vastanduvad partei absoluutne ideoloogia, täita lubatud ülesande kohustus ning isiklikud veendumused, mis teatud info valgusele tulekul vahelduvad ja vahetuvad. Hugo sooritab küll mõrva, kuid on tähtis teada, milline on mõrva motivatsioon.

Teatud elemendid tunduvad olevat üpris tühised, nagu Jessica või samuti parteisse kuuluv Olga, kes Hugot missiooni tarbeks välja pakub, et mehe positsiooni parteis tugevdada. Kuid nende naisfiguuride olemasolu illustreerib nii Hoedereri kui Hugo iseloomu tahke, nad peegeldavad teineteist ning näitavad ehk, et ei mõistuslikult ega tundeliselt motiveeritud naise tahe pole võimeline mehe ideoloogiat mõjutama.

Kokkuvõtteks seob mõlemat draamat mõrvamotiiv, kuid müüdi tasandil on tegu vaid materjalikäsitlusega, modernse draama seitsmes pildis käsitleb Sarte originaalmaterjali.

Parteijuhis kahtlemise motiiv ning nii partei kui riigi nimel kahtlaste tegude sooritamine ja igasuguste poliitiliste ideoloogiate õigustamine või pime järgimine on üpris rumalad teod ning Orestes teatab draama lõpus rahvale, et tema kuritegu vaid tasakaalustas mõrvatute kuritegu. Kuid nagu Hugolegi hetk enne oma surma selgeks saab, veereb ratas edasi ning üks väike ennast hukatusse tõukav oma põhimõtelele truuks jääv element ei muuda mitte midagi. Selles raamis on Orestese saatus tähenduslikum kui Hugo roll.


Sartre on väga huvitav autor ning kuigi prantsuse kirjanikele on omane käsitleda eksistentsialistlikke probleeme ning inimlikkuse ja moraalsuse objektiivseid tahke - ühesõnaga miks-küsimusi - jääb Sartre kindlasti üheks mõjukamaks prantsuse autoriks läbi aegade. Soovitan kindlasti lugeda draamasid "Kinnine kohus" ja "Räpased käed".


Kõiki kolme draamat on pdf-formaadis inglise keeles võimalik lugeda siin (link)
Eestikeelset artiklit Sartre loengust teemal eksistentsialism ja humanism on Vikerkaare arhiivist võimalik lugeda siin (link)
Sartre filosoofilisi tekste on inglise keeles võimalik lugeda siin (link)

Friday, October 6, 2017

Ekskurss filmilinale: "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde, 2017)

Hiljuti filmilinadele saabunud põnevik "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde) toimub Berliini müüri langemise päevil ning jälgib salateenistuste vahelisi ohtlikke mänge. Peategelase, briti luureagent Lorraine Broughtoni (Charlize Theron)  missiooniks on leida mõrvatud briti agendilt varastatud salaagentide nimekiri, mis paljastaks vaenlastele tähtsat infot edastanud topeltagendi. Lorraine lendab Berliini ning satub koheselt ajalooliste sündmuste tormikeerisesse.

Filmil on arvukalt häid külgi ning kogupaketina on "Plahvatuslik blond" pea igal rindel muljetavaldav. Esimese elemendina hakkab silma/kõrva 80ndate filmimuusika, mis ajastu hõngu tabamiseks hoolikalt valitud. Filmi heliriba on muhe-nostalgiline ning paljud võitluststeenid on muusikaga ajastatud, mis annab muidu täiesti tõsiseltvõetavatele stseenidele humoorika elemendi.

Järgnev tutvustus on üpris süvitsi analüüsiv, kuid ei sisalda spoilereid, seega lugege julgelt - lõppu ning sisulisi üksikasju ma ei avalda.


Theron treenis filmi jaoks korralikult ning esineb paljudes võitluststeenides vägagi muljetavaldavalt, kriitikud on teda korduvalt rolli eest kiitnud. Elemendiliselt on ka põnev, et Lorraine saab pea igas kakluses korralikult vigastada, kuigi jääb lõpus (enamasti) võtjaks - tähtsaks osutub siin naise nutikus. Lorraine kasutab kiire mõtlemise käigus igapäevaseid esemeid nagu kontsaking, voolik, pann jne relvadena ning oskab seeläbi iga ruumi elemente ära kasutada. Kivikõva õhtuti jäävanni võttev agent on haavatav ja inimlik - kuid ta näeb vaeva, et sellest üle olla, ja tema vaim on ka ohtlikult haavatud kehas puutumatu.


Visuaalsuse kontekstist rääkides: filmi stsenaariumi autoriks on "300" esimese ja teise filmi ning näiteks "Aquamani" stsenaariumi kirjutanud Kurt Johnstad, ning kuigi antud põnevikus puuduvad fantastilised elemendid ning tähtis on just realistlik materjalikäsitlus, ilmneb kulisside nagu vanade majade, treppide, akende, rõdude, müüride jne oskuslik ärakasutamine. Johnstad oskab ilmselgelt ümber käia mitte ainult green screen keskkonnaga, vaid igapäevaste elementidega.

Filmis on arvukalt võimsaid stseene nagu Alexanderplatz linnulennult või vaated Berliini müürile, kombineeritud lähivõtetega alati stiilsest ja otsusekindlast Lorraine'ist seksikates saabastes tänavaid vallutamas.


Selge on, et naispeaosatäitjaga põneviku sensuaalsete elementide dünaamika erineb James Bondi (enamasti väga mehe fantaasiate kesksed aksessuaari rolli mängivad naised) või John Wicki (puuduvatest, kuid see ei häiri kedagi, John Wick on teistlaadi põnevik ja väga hea) laadsete filmide ülesehitusest. Lorraine'i üldmotivatsioon lähtuks justkui armastatud mehe mõrvast (miski pole kindel...), kuid tal õnnestub oma nõrkust varjata. Lorraine leiab aga ka ootamatu liitlase prantsuse luureagendis Delphine Lasalle'is (Sofia Boutella), kellega jagab nii mõndagi sensuaalset stseeni. Delphine oleks justkui noor haavatav, ning armas ja tundub, et naine investeerib end koheselt täielikult Lorraine'i. Just see dünaamika illustreerib kaunilt Lorraine'i mitmekihilisust - tabatud on huvitav tasakaal domineerivate ning alluvate elementide vahel tugevas, kuid siiski naiselikus naises. Lorraine kannab nii kõrgeid kontsi ja kleite kui sukki ja pitsilist pesu, tõmbab aga tihti jalga ka madalad saapad. Antud elemendid on naiseliku peaosatäitja puhul tähtsad, kuna ka siin on leitud realistlik tasakaal. (Ainus asjaolu, mis mind tõsiselt häiris, oli, et Lorraine saabus Berliini pisikese hõbedase käsipagasikohvriga, millest ilmusid võluväel vähemalt seitse kostüümi pluss kolm paari kingi... ;- ) )


Filmi rollid on täidetud suurepäraselt. Lorraine'i kontakt Berliinis on David Percival (James McAvoy), kelle ülesandeks on ametlikult aidata nimekiri leida ning Lorraine'ile omal territooriumil tuge pakkuda. Percival on Berliini urgastes ning süngetes nurkades kodu ja kandva rolli omaks võtnud ning kümne aasta jooksul ilusti kohanenud briti luureagent, kes peaks täitma Lorraine'i partneri rolli, kuid jääb filmi lõpuni ambivalentseks - usaldada või mitte usaldada, põhimõtteliselt ei usalda ükski luureagent ju kunagi kedagi, kuid kellele kuulub üldiselt inimese lojaalsus ja millistel põhjustel? Kas aated ning omakasu võivad kokku mängida või päästab igaüks kriitilises seisus esmalt oma naha?


Lojaalsuse temaatika ning rollide mängimine annab filmile ka filosoofilise tasandi - Lorraine tundub olevat väga põhimõttekindel ning tugev isiksus, Percivalis on leida nii kahtlaseid kui üllaid elemente (kuigi Machiavelli esiletoomine tema riiulil tundus veidi ülepingutatud) ja see ebakindlus teeb tema figuuri äärmiselt huvitavaks.

Lühidalt olgu mainitud ka Aleksander Bremovychi mänginud Roland Møller, põrandaaluse väärisesemete müügiga tegelev kellameister Til Schweiger ning CIA juhtiva agendi rollis istuvad John Goodman, kes täidavad oma rolle meeldejäävalt. Samuti väärib mainimist Lorraine'i kontakt Berliinis, karismaatiline kuigi absoluutselt taustata Merkel (Bill Skarsgård) ning loomulikult Lorraine'i ülemust mängiv Toby Jones. Kõik näitlejad on valitud suurepäraselt, pole ühtegi nõrgalt mängitud rolli.


Samuti väärib kiitust filmi tempo - kiirusega pole üle pingutatud, kuid samuti ei laskuta igasse väikesesse detaili ei figuuride tausta ega dünaamika poolel. Teoorias võiks kritiseerida, et filmi figuurid on pealiskaudselt kirjutatud - kuid tegu on põnevikuga ning kiire tempo kuulub kohustuslike elementide hulka. Ligi kahetunnise mänguajaga ka siin leitud sobiv tasakaal, rõhk on õigetel elementidel ning tempo ei pealiskaudne ega kurnav.

Võib-olla võiks kahtlustada filmi lõppu, kus ootamatud pöörded kulmineeruvad ning ilmneb ka Lorraine'i tegelik lojaalsus - kuid minu jaoks oli see vaid tõestus, et tõeliselt hea agendi lojaalsus, võimalikud nõrgad punktid ning motivatsioon peavadki olema täiuslikult varjatud.


Plahvatuslik blond" on igal rindel väga väärt põnevik, elamus nii visuaalselt, audiaalselt kui narratoloogiliselt. Soovitan soojalt!


Wednesday, October 4, 2017

Katrin Johanson: "Atlantis abajas" (2016)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal.

"Atlantis abajas" on õbluke, 160-leheküljeline romaan, mis jaksab aga läbida erinevaid perspektiive pikema aja ning arengu jooksul. Seotud episoodidele ja figuuridele on antud täpselt nii palju sisu, et neist huvituda ning et nad tunduksid kui realistlikud, ehedad inimesed - kuid mitte enamat. Figuurid on nutikalt ning julgelt kirjutatud, nende põhilised ideaalid ja välimus loogiliselt-kausaalselt ning realistlikult esile toodud - kuid mitte enamat. 


Romaani perspektiivi jagavad peategelased, Rene, Martin Ost ning Reesi - kuid teose keskmes siiski kinnine, kohati geniaalne, kohati patoloogiline Rene, kes lapsepõlvest peale õigupoolest inimestega suhelda ei oska - talle meeldib neile haiget teha, kuid meeldib haiget teha ka enesele. Müstilised luupainajad saadavad Rened tema elu müstilise lõpuni välja. 

Ülejäänud figuurid pigem illustreerivad Rene erinevaid tahke ning polsterdavad romaani, mille põhiteemadeks ühest küljest üksiolemine, iseendaks olemine kuid mingil määral siiski teiste enese ümber vajamine. Johansoni figuurid on intelligentsed ja eksisteerivad ning funktsioneerivad kõik omal käel - neil oleks kõigil justkui üks nõrkus, Rene, millest nad tsükliliselt üle saavad - kuid nad käivad sellega teadlikult ümber. Siseperspektiividest koosnev romaan on psühholoogilisest perspektiivist kirjutatud vägagi huvitavalt - kuigi tunduks, et kirjeldatud on vaid figuuride mõtteid ja muljeid, on neid jutustavate lõikudega ka piisavalt seotud.


Rene ise ning tema siseheitlus, tema soovimatus nõrkust näidata ja tema tume pool, mis reaalselt kõigile tema peast väljaspool viibivatele näitamata jääb, on tõeliselt põnev ning oleks huvi pakkunud veel mitmeks-mitmeks peatükiks.

Eriti tuleks veel kiita Johansoni ladusat, voolavat, rikkalikku ning kuigi väga elavat, siis mitte ülepingutatud või liialt farssidega täidetud stiili - tema sõnastusi on lust lugeda.

Põhimõtteliselt ongi ainus kriitika, et romaan nii lühikeseks jäi - usun, et autoril oleks olnud võimet figuuridest enam jutustada ning rohkem lennanud aega huvitavate seikadega täita, võib-olla selgitada pigem Rene saatuse veidi ebaselgeid tausttingimusi kui viia tähelepanu kõrvale, rääkides kreeka hobusekasvataja (iseenesest põneva) pereloo. Johanson ei mängi oma lugejaga pikalt, mis on teatud mõttes vihaleajav, kuid teatud mõttes värskendav. Pigem pooldan sellist lähenemisviisi 21. sajandi kirjanduses.

Autor on andnud lugejale täpselt nii palju igast figuurist ja igast sündmusest, et edasi mõelda, kuidas miks kus juhtus ja mis ülejäänud asjaosalistest sai. Tegu on ilmselgelt teadlikult ning põhjendatult tehtud valikutega, ning usun, et romaan pakub mõtte- ning kõneainet igale aruteluhuvilisele lugejale. Romaan pakkus küll pinge ja lugemiselamuse, kuid ärritas ning huvitas samaaegselt, ning mulle isiklikult sellist laadi intrigeeriv otsekohene kirjandus meeldib. 


Napp, kuid nauditav.

Soovitan!

E-raamatu eelvaatena on esimesi lehekülgi võimalik lugeda siin (link)