Friday, January 27, 2017

Arvamusreede, 1/17: Refleksiivselt raamatublogimisest

Tere hommikust, kallid raamatusõbrad!

Alustan sel aastal uue igakuise sarjaga "Arvamusreede". Juttu tuleb ikka kirjanduse ja blogimise teemadel ning rõõmustan teie kommentaaride ning arvamuste üle käsitletavatel teemadel.

Täna jagan oma kogemusi ning tähelepanekuid raamatublogimise tegevusest - miks, millest, kuidas ja kellele õigupoolest  raamatublogi kirjutada?

Miks raamatublogida?
Teemablogi luuakse enamasti, et aktiivse hobiga veelgi aktiivsemalt tegeleda ning selle tulemusi ka teistega jagada. Samuti on huvitav avastada, kes arvamust jagab või ei jaga. Raamatusõbrad loovad raamatublogisid, fotosõbrad fotoblogisid, reisisõbrad reisiblogisid.
Alustamine on võib-olla raske - kuidas kirjutada loetud raamatust? Millest ja kellele kirjutada? Kohe seletan allpool. Esimene samm on julgust koguda ning hea blogi nimi välja mõelda. Ja siis muudkui pihta hakata ;-)

Mina loen palju ja hea meelega ning jagan hea meelega muljeid ja vahetan raamatuid. Otsustasin 2009. aastal, kui Saksamaale kolisin ja kirjandusteaduse magistriõppesse astusin, lugemisprojekti alustada, sest siin on võimalik väga odavalt kasutatud raamatuid tellida ning neid ka raamatukogust laenutada. Siiani on ilmunud pea kolmsada postitust, neist 37 käsitlevad mulle muljet avaldanud filme. 2015 ja 2016 olid mu produktiivsemad aastad, sest töötasin aktiivselt blogi kallal ning postitasin regulaarselt, ühtegi nädalat vahele jätmata. 2015. aasta maikuus hakkasin blogipostitustele pilte lisama - usun, et see muudab lugemise mõnusamaks ning postituse "ilusamaks".

Tublid seitse aastat hiljem olen ma blogiga üpris rahul ja usun, et jätkan seda ka järgmised seitse aastat :-)


Millest kirjutada?
Eks ikka loetud raamatutest, tihti kajastatakse koolis läbivõetut, mõnikord seatakse teatud eesmärgid - Facebookis on ka näiteks olemas lugemise väljakutse grupp erinevate teemadega, mis aasta jooksul läbi võetakse, ning näiteks kirjastus "Varrak" peab igakuiset ühislugemise üritust, samuti Facebookis.

Minu eesmärk selle blogi lehtedel oli algselt läbi lugeda Le Monde'i maailmakirjanduse saja parima raamatu nimekiri ning kui olin sellega mäele saanud, alustasin Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemist. Hetkel olen lugemisega jõudnud aastani 1947 - järk-järgult ilmub loetu blogis.



Kellele kirjutada?
Üldisemalt igaühele, kes raamatute vastu huvi tunneb, kuid olen ka näiteks tähele pannud, et teatud aegadel otsitakse koolikirjanduse kohta infot internetist ning on selle kaudu jõutud minu blogi lehtedele. Lihtsaim on alustada kirjutamist emotsionaalses võtmes ning üritada seejärel samm-sammult pragmaatilist-informatiivset sisu lisada.

Mingis kontekstis kirjutatakse tegelikult alati vaid iseendale - mina kirjutan neist aspektidest, mis mulle lugejana huvi pakuksid ning üritan loetud materjalile läheneda samaaegselt pragmaatilise ning emotsionaalse pilguga. Olen tudeng, teadlne, kuid ka lihtsalt raamatuhuviline ja üritan kõik nendesse rollidesse kuuluva lugeja huvid igasse postitusse paigutada.

Blogimisel lugejaskonnale on tähtis regulaarne kirjutamine. Huvi käsitletud raamatute vastu on keerulisem analüüsida: teatud klassikutest lugeda on alati põnev, uutest romaanidest on konteksti vähesuse tõttu mõnikord, kuid mitte alati keerulisem objektiivselt rääkida. Üritan oma blogis säilitada tasakaalu uuema ja vanema vahel, kuid käsitlen hetkel vaid kirjandust 20. ning 21. sajandist - ühest küljest Nobeli nimekirja mõjutuste tõttu; teisest küljest, sest vanemad klassikud said saja raamatu nimekirja kaudu juba käsitletud.



Isiklikud mõjutused
Minu jaoks isiklikult on mõnikord emotsionaalsetel põhjustel keeruline ühest blogi struktuuri järgida - mõni raamat on vaid Nobeli pälvimise tõttu nimekirjas ning väärib teatud kultuuriloolistel põhjustel mainimist; mõnel autoril on olnud huvitav elu, mille detailid tihti ära märgin; mõni romaan või figuur avaldab väga muljet ning satub sellega konkreetse blogi keskmesse.

Kirjutan küll alati lühidalt autorist, tema tuntumatest raamatutest ning seejärel teose taustast, ilmumisloost ning seejärel põhiteemadest ja sisust, kuid täiuslikku tasakaalu nende aspektide vahele ilmselt ei ole ega tule, sest raamatud on niivõrd erinevad. Kirjandusteadlasena üritan küll laskuda teatud voolude ning sündmuste ja autorite omavahelise mõjutamise konteksti, kuid kui raamat ise pole huvitav, ei anna huvitava konteksti kirjeldamine blogile eriti juurde.


Hea raamatublogi võiks minu subjektiivsest seisukohast sisaldada lühikest infot autori kohta - eluaeg, päritolu, tuntumad teosed; seejärel võiks olla lühitutvustus loetud teose kohta ning siis mõtted sisu kohta.

On piisavalt emotsionaalse lugejaaspektiga piiratud blogisid, mis annavad vaid romaani, autori, lehekülgede arvu, ning seejärel oma arvamuse romaani kohta - kuid isiklikult leian, et on tähtis tuua lugejateni kõigepealt kontekst ja faktid ning keskenduda siis sisule. Kui teose sisu on kesine ning ei paku huvi, tutvustan vähemalt kaalukat autorit ning põhjendan tema "väärtust" ning kui sisu on paeluv ja huvitav, tunnen nagunii autori ning tema tausta vastu huvi.


Oluline on üritada läheneda raamatule objektiivsest seisukohast: autori vanus, päritolu, poliitiline kuuluvus, sotsiaalne kuuluvus ning kuuluvus kirjanduslikesse ringkondadesse võib loomingut paljus mõjutada; samuti võib autori varajane looming räigelt erineda hilisest. Ühe halva kogemuse tõttu pole tarvis autorist täielikult loobuda - kuid üks ülihea romaan ei tähenda automaatselt, et teised on samuti suurepärased.


Kuidas teile tundub, kas lugemispäeviku pidamine soodustab lugemisharjumuse säilimist ja püsivust? Kas raamatublogi vorm ja sisu on sama tähtsad, kui autentse lugemiselamuse emotsionaalne kirjeldamine?

Jään huviga teie mõtteid ootama.

Järgmine arvamusreede saabub nelja nädala pärast, 24. veebruaril.

Kaunist nädalalõppu!

Wednesday, January 25, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1938. Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Ameerika kirjanik kuid suure osa oma elust Hiinas veetnud Pearl Sydenstricker Buck (1892-1973) sündis USAs, kasvas üles Hiinas, veetis oma ülikooliaja taas USAs ning naases siis Hiinasse, kus elas 1934. aastani. Sellest tulenevalt käsitlevad tema romaanid lääne-ida kultuuride põrkeid, konflikte ning võimalikku harmooniat.

Tema tuntuim romaan, Hiina talupoegade elust jutustav "Hea maa" (The Good Earth, 1931), pälvis Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1932 ning oli peamine põhjus tema Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks nimetamiseks.

Buck on teine naiskirjanik ning esimene USA naiskirjanik, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati. Akadeemia kiitis teda rasside ning kultuuride harmoonia poole püüdlemise ning samuti Hiina talurahva elu detailiderikka kujutamise eest. Buck pälvis Nobeli aastal 1938.

Lugesin hiljem, aastal 1946 ilmunud romaani "Naiste paviljon" (Pavilion of Women), mis räägib eelkõige kõrgest sünnist Proua Wu muredest ning argipäevast. Saanud perepeaks Härra Wu esimese naisena, peab Proua Wu nelja ühe katuse all elava põlvkonna ning kuuekümne ringi ulatuva teenijaskonna konventsioonide kohasest organiseerimisest ning majapidamise au ja korra säilitamisest selle suurpere emotsionaalsete kriiside ning hingelise tasakaalu eest hoolitsemiseni iga minuti perele pühendama, kuid õpib alles väga huvitava välise mõjuga kokkusaamise tagajärjel, mis on tõeline isetus, armastus ning sellest tulenev õnn.

Romaani konflikt algab juba esimestel lehekülgedel pärast Proua Wu neljakümnenda sünnipäeva pidustusi, mil ilmneb, et naine on otsustanud oma neljakümnendal sünnipäeval, et tema siiani talle hinge ja kehaga truudust hoidnud abikaasal on aeg temast kehaliselt lahti öelda ning konkubiin ehk siis teine, noorem abikaasa leida. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal - mil määral on süda ja intellekt tasakaalus, kas kahel inimesel on üleüldse võimalik armastusest abielluda (Hiinas abiellutakse sellega, kelle vanemad valivad) ning millised kohustused on ühel naisel oma mehe ning iseenda ees.

Sellele järgnevad Proua Wu poegade hingelise ning praktilise õnne otsingud ja traditsioonile ning progressiivse kohtumised tema erinevaid arvamusi kandvate järeltulijate näol. Proua Wu pojad ning nende naised on teatud armastuse aspektidena romaani lehekülgedel tematiseeritud ning Proua Wu leiab romaani käigus tee igatlaadi õnneni - teiste jaoks ning vaid viimasena enda jaoks.

Võtmerolli mängib Veneetsiast pärit vaid André nimega tuntud vaimulik, kelle Proua Wu esmalt oma kolmanda poja abielu garanteerimiseks teda õpetama palkab, kuid kes ka Proua Wud hiljem valgustab.
Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos - Proua Wu on realistlik figuur, sest elab oma kõrgete müüride piires ja peab lääne inimesi ning nende argikombeid täielikult veidraks, samuti ilmneb, et hiinlased ning "võõrad" tema silmis üldiselt segunema ei peaks ning tema oma rahvast peab ta ülejäänust kõrgemaks. Samal ajal on ta võimeline tundma tugevat armastust ja austust André ning tema altruismist ja ligimesearmastusest kantud universaalreligiooni ning hiljem samuti teatud lääne mõjude suhtes, mis hiljem tee Wu pere müüride sisse leiavad.

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab.

Ühesõnaga tundub Buck olevat leidnud spirituaalsuse ja intellekti eduka kokkumängu, sest Proua Wu on väga sümpaatne figuur ning kuigi oma välises argipäevas alati konventsionaalne ning vaoshoitud nagu tõeline daam seda olema peab, jõuab ta sisemiselt hoopis teisele tasandile.

Üldises mõttes ongi põnev jääda seisukohale, et igas vaikses aasia naises peitub selline kompleksne sisemaailm ning neid läänekodanikuna kaugustest imetleda, eks?

;-)

Wednesday, January 18, 2017

Romain Gary: "Leedi L" (Lady L., 1958)

Leedus sündinud prantsuse diplomaat, rezhissör, kirjanik ning piloot Romain Gary (1914-1980) on tuntud muuseas ka kirjanikunime Émile Ajar all - ilmselt Gary tuntuim romaan "Elu alles ees" (La vie devant soi, 1975) ilmus selle pseudonüümi all ning seda tõlgiti üle 30 keelde.

Gary on ainus autor, kes pälvinud Goncourti kirjandusauhinna kahe pseudonüümiga avaldatud romaanide eest - kuna auhind antakse sarnaselt Nobelile igale kirjanikule vaid kord elus, põhjustas see tõelise skandaali.

Euroopa mastaabis lõi Gary kirjanikuna laineid 60ndatel ning 70ndatel aastatel, tänapäeval on ta kuulus Prantsusmaal, USAs tuntud ning euroopas pigem vähetuntud - oma filmide poolest.

Saksa kirjanduskriitika on Garyd kiitnud kui tõsiselt prantsusepärast autorit, keda just sellepärast lugeda tasub ning olen nendega täielikult nõus.

1958. aastal prantsuse keeles ning seejärel 1963. aastal autori enda tõlkes inglise keeles ja kaks aastat hiljem filmilinal ilmunud "Leedi L." on tõeliselt mahlakas ning põnev romaan oma elu hilissügisesse jõudnud vanadaami Leedi L.-i elust.


Romaan algab Leedi L.-i 80nda sünnipäeva pidustuste ning vägagi trafaretsete meenutustega tema noorusest. Esimesel pilgul on L. üpris tüüpiline vanaproua, kes möödunud aegade hiilgust mäletsetes veelkord elul mõtete slaidiprojektoris mööduda laseb.

Kuid kui tema eluaegne tuline austaja Sir Percy teda taaskord palub oma biograafiat kirjutada lubada, jutustab L. oma elu tõelise loo ning ilmneb, et Leedi L. pole alati niivõrd hiilgavates tingimustes ja peenetest asjadest ja inimestest ümbritsetuna maailmas ringi jalutanud.

Juba esimestel lehtedel ilmneb, et L. on vanakooli daam ja näeb oma vananemist sarmika, humoorika, Wilde-laadse pilguga (kuid ei pea end loomulikult 80-aastaselt veel sugugi vanaks - temast tunduvalt nooremat Sir Percyt aga küll. L. on lihtsalt kodus oma isiklikus päikesesüsteemis, kus Maa tema tujude kohaselt keerleb.)

Kui L. aga oma nooruspõlve seiklustest, suurest armastusest, selle nimel tehtud ohverdustest ning oma armsama ideaalide nimel ja seejärel ideaalide oma armsama nimel hülgamisest jutustab ja romaan aina põnevamaks ning sisukamaks muutudes täiesti kohutava, suurepäraselt kohutava lõpp-punktini jõuab, on lugeja temasse juba ammu kõrvuni armunud.


Lugu on täielikult prantsuse kirjanduse klisheedest imbunud - romantiline kohtumine hämaratel tänavatel, kuldsete südametega gänsterid, noored idealistlikud sotsialistid ning nende ohtlikud elud ja kuldsed südamed, isetu armastus ning sellest põhjustatud murtud südamed, kuldsete südametega rahakad aristokraadid, valmis armastama ning kuldama, kaunid linnad ning ohtlikud ettevõtmised ning röövlid, armulood ja siis taas põksuvad südamed... Lady L. on oma tüüpilisuses tõeline klassika, sest on kirjutatud täpselt selliseks ja ei ürita olla miski muu. Stiilipuhtus on hämmastav.

Tahtmata siingi sisust liialt rääkida, soovitan seda üpris tundmatut romaani mõnusaks öökapilugemiseks igale, kel tuju seiklusrikka armastusloo järele, mis mahlaselt, värvikalt, huvitavalt ja humoorikalt ning sisukalt kirjutatud.

Oui!

Lady L. leidis oma koha filmilinal läbi Peter Ustinovi visiooni ning Sophia Loreni ja Paul Newmaniga peaosades, kuid "seksikas komöödia" polnud kahjuks bestseller.

No mis seal ikka.


See-eest: lugege Garyd, ning Ajarit! ;-)




Wednesday, January 11, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1937. Roger Martin du Gard: "Jean Barois"

Prantsuse paleograaf, arhivaar ning kirjanik Roger Martin du Gard (1881-1958) kirjutas ajaloolistel teemadel realistlikus-naturalistlikus proosa ja draama vahele jäävas stiilis ning käsitles aktuaalseid seltskondlikke argenguid.

Tema kuulsaim looming on romaanisari "Thibaultid" (Les Thibaults, 1922-1940), mis jutustab vendade Antoine jaJacques Thibaulti eludest ning nende rollist Esimeses maailmasõjas.

Lugesin du Gardilt aga romaani "Jean Barois" (1913), mis jutustab nimitegelase poisipõlvest, intellektuaalsest arengust katolikus peres ning tema ateismi ning kriitilise mõtlemise arengust, sellest tulenevalt tema probleemidest abielus, intellektuaalsuse pereidüllile eelistamisest oma ajakirja asutamiseni. Paralleelselt kajastatakse aktuaalseid sündmusi Prantsusmaal (romaan algab aastal 1878), tähtsaim neist Dreyfusi afäär.


Barois arutelud ning mõtisklused professorite, vaimulike, kaaskirjanike ning pereliikmetega ning tema arvamused poisina, noorena ning vanema mehena kajastatakse üpris üksikajasjalikult ning tema ateistlik idealism on kriitilise mõtlemise ideaalina kiiduväärt - kuidas mees oma ideede nimel pere täielikult hülgab ja kuidas tema eksistens ühest küljest inimeste elusid suurel määral mõjutab kuid pärast tema surma lihtsalt kaob, on üpris kurblik-traagiline ning põnev areng.

Kahjuks on romaan kirjutatud suuresti kuivalt ning mittevoolavalt, mistõttu lehitsesin ta küll läbi, kuna tundsin huvi Baroisi saatuse vastu, lugemisvarana "Jean Barois" mulle aga mingit mõnu ei pakkunud.

Autor keskendub dialoogidele, figuurid sisendatakse nagu draamas vaid lühikeste kirjeldavate lõikudega ning romaan koosneb, ütleme vähemalt 90% ulatuses dialoogidest, millest mõned on üpris huvitavad - jäin lehitsedes küll paaril korral peatuma - kuid paljud kuivad või triviaalsed.


Ideeliselt on "Jean Barois" seega eriti oma aja jaoks vägagi huvitav teos ning prantsuse ajaloo seisukohalt ka tähtis ning du Gardi Nobeli kirjanduspreemiaga pärjamist tema ajal tuleb tunnustada. Baroisi figuur, avalikkuse ning tema lähedaste võimetus tema ideevabadusega ümber käia ning Baroisi tugev selgroog ja kompromissitus on imetlust väärt.

Kahjuks pole romaani stiil nauditav ning seetõttu jääb ka lugemiselamus ära. Tegu võib muidugi olla ka halva tõlkega....

Faktiks jääb, et du Gardi näol on taas tegu unustusse vajunud omal ajal laineid löönud kuid sügavamat jälge jätmata kadunud kirjanikuga, kelle teosed vaid ajaloofänne või frankofiile huvitavad.


Aitäh tähelepanu eest.

Thursday, January 5, 2017

2016. aasta parimad raamatud

Möödunud aasta oli täis väga häid ning vähem häid lugemiselamusi. Mitu raamatut täpselt loetud sai, on raske öelda, sest kogu mu lugemisvara blogisse ei jõua, kuid lähtume umbes 55 raamatust. 2017 siht: lugeda veelgi rohkem!

2016. aasta kümme parimat - lugemise järjekorras, igasugune pingerida puudub! - olgu siinkohal veelkord esile toodud - et teile ikka uuesti tugevalt neid kõiki soovitada.

Teose pealkirjale klikkides satute kohe vastavale blogilehele.


Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda"
(2015) - kaasahaarav jutustus ühe maja elanikest, kes end Teise maailmasõja aastatel elatavad erinevatele rinnetele kuuluvatele härrasmeestele meelelahutust ning lähedust pakkudes. "Naiste sõda" lahkab suuri ajaloolisi sündmusi lihtsate naiste perspektiivist ja on nutikalt, lõbusalt ning huvitavalt kirjutatud.



Donna Tartt: "Ohakalind" 
(The Goldfinch, 2013) - tundeline ning põnev lugu traumast ning sellest, kuidas kellegi kaotamine võib inimesi kokku tuua, kuidas juhuslike sündmuste juhuslikkus on vaid illusioon ja kuidas armastus ületab kõik takistused, sealhulgas illegaalsel rajal käidud aastad. Südame keeltel mängiv romaan.



Philip Roth: "Ameerika pastoraal"
(American Pastoral, 1997) - ühe pere lõhkemise lugu erinevatest perspektiividest. Äärmuslike ühiskondlike suundade ning sündmuste mõjud noortele pereliikmetele ning hea ja edukas olemise anatoomia ja pahupooled. Nagu pealkirigi lubab, ühe idülli õilis kirjeldus - ning siis tükkideks rebimine. Nõudlik romaan nõudlikule lugejale.



Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" 
(A Tale of Two Cities, 1859) - ood Londonile ja Pariisile, jutustus prantsuse revolutsiooni veristest sündmustest kitsamatel tänavatel, ühe pere traagiline teineteise kaotamise ja leidmise lugu ning kordumatu keeleline meistriteos. Ajalooliste sündmuste raskekaalu liiga vapustav ning tunnustust vääriv kajastus.




Sofi Oksanen: "Norma"
(2015) - Oksaneni uusim romaan lahkab naise ilu hinda, hindamatust ning väärtusetust, jutustades põneva, müstilise perekonna saladusliku loo ning mõtiskledes samal ajal esteetika väärtuse ning kapitaliseerimise üle.






Michel Houellebecq: "Platvorm"
(Plateforme, 2001) - Üks huvitavamaid ning teravmeelsemaid sotsiaalkriitilisi romaane viimastest aastatest - läheduse ning intiimsuse kadumine, inimese kaubaks muutumise ning lääne ja ida sümbioosi tagajärjed pere- ning eraelule - ja selle keskel üks armunud, kuid veider mees... Mitte nõrganärvilistele.



Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" 
(Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901) - meisterlikult kirjutatud suurromaan ühe kaupmehepere kohanemisest eluga 18. ning 19. sajandi vahetustel ning sellest tulenevate muutustega - üleminekud konservatiivsest modernsesse ning vanast uude ning nende võimetus sellega toime tulla. Väiklase inimlikkuse täpne anatoomia, filigraanselt ning kaunilt teostatud ülihea romaan.




Sinclair Lewis: "Babbitt" (1922) - kaunist keelelist irooniat täis lugu ühe keskklassi pere püüetest saada oma naabritest paremaks ning ühiskonna poolt kehtestatud klassisüsteemis kõik tunnustuse liigid pälvida, olles samal ajal absoluutselt võimetud iseseisvaks tegutsemiseks või mõtlemiseks. Lõbus seltskonnakriitiline episood 20. sajandi alguse USAst.




Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas" 
(Min kamp. Første bok, 2009) - tundeline, refleksiivne, intellektuaalne ühe mehe lugu
kõige kohutavamatest kriisidest, mis võivad tabada üht last, poissi, meest ning peret. Justkui ei juhtukski midagi, kuni äkitselt juhtub kõik... Räigelt aus autobiograafia, mis kindlasti lugemist väärt.




Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003) - tõeliselt võimas, põnev, emotsionaalne seiklusrikas lugu Mumbais oma kohta leidvast austraaliast põgenenud vang Lini sõprustest, armastutest, kannatustest, elu õppetundidest, tihedalt vahelduvatest lustakatest episoodidest ning sügavaimast leinast India kauneimates kohtades ning räpaseimates nurkades.



Ikka ja alati suur aitäh minu lugemispäevikut jälgimast ning blogiauhindadel minu blogi eest hääletamast!


Rõõmustan iga kliki ja kommentaari üle ning soovin teile suurepärast lugemisaastat 2017 :-)

Wednesday, January 4, 2017

Andrus Kivirähk: "Liblikas" (2013)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) on eesti uuema kirjanduse üks tuntumaid nimesid - tema raamatud "Rehepapp" (2000) ning "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007) on lavastatud ning tõlgitud mitmesse keelde.

Romaani "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" (2013) olen lahanud ka siinses blogis (link) ning loetud sai omal ajal ka "ussisõnu", mis mingil põhjusel veel siin kajastust leidnud pole, kuid oli väga hüva lugemine, mida samuti soovitan.

Nüüd räägime siis ühest Kivirähu vähemtuntud, kuid mitmes trükis ilmunud romaanist "Liblikas", kus juttu "Estonia" teatri näitetrupi tegemistest 20. sajandi alguses, Maailmasõdade ajal.

Faktid ja ajaloolised sündmused erilist tähtsust ei omagi, vahel mainitakse justkui muuseas, et Paks Margareta süüdati ja et Eesti on iseseisvunud, et oli sõjaaeg jne, kuid taustasündmused ei näi erilist tähtsust omavat - sest romaani sisu lihtsalt ei sõltu ajalikest taustsüsteemidest.
Protagonist August Michelsoni - hiljem Mihklisoo - esimeseks sihiks on jutustada oma Liblikast, "Estonia" näitetrupi naisliikmest, ning sellest, kuidas ta teatri hinge ülal hoidis, rääkides vahepeale veelgi lustakaid lugusid näitlejate omavahelistest vingerpussidest ja etenduste lavastamise ajal juhtunud ebatavalistest sündmustest.


Kõige äärel, teatrihoone ukse kõrval istub aga pidevalt suur hall koer, kes teatri vaimu põletada ning näitlejate sädet kustutada soovib ja kellele aeg-ajalt ka mõni hing lõugade vahele satub. Lustakate episoodide ning põgusate armu- ja joomarluslugude vahele satubki siis heitlus halli koeraga.

Kivirähk on huvitava metoodika valinud: tema protagonist mainib aeg-ajalt, et valetab üpris tihti ja et teda ei tasu uskuda. Räägib ühe imepärase, kuid piisavalt tõese loo, ja teatab seejärel, et kõik oli luisatud. Sellest tulenevalt on emotsionaalne investeering "Liblikasse" üpris pealiskaudne ning lugeda ehk kergem...

Sest kui toimunu üle veidi järele mõelda ning siiski süvitsi minna, on tegu kunsti ülla missiooni kirjeldusega - näitleja elu pole kerge, idealism ka näljajal teatrisse jäämiseks peab tingimata olemas olema ning justkui muuseas kirjeldades kuidas üks keedumuna 12 inimese vahel jagati ja paar lehekülge hiljem selle kohta luisates, kuidas üks näitlejatest libahundiks käis ja kalkuni varastas...

Tundub, et tema protagonist hüpleb risti-rästi ideede, mälestuste, mõtete, tõe ja fiktsiooni vahel, kuid emotsionaalne ning faktiline kogum, mis "Liblika" lugemisel jääb, on väga selge, kui vaid veidi raamatu üle mõtiskleda.

Toimuv on ääretult kurb, tingimused on ääretult äärmuslikud ja faktiks jääb - spoiler! - et protagonist kaotab romaani lõpuks kõik peale näitekunsti, sest hall koer võidab romaani lõpuks lahingu. Kuid näitekunst jääb igavesti elama ning teater võidab ka sõja, sest kunst on ajatu.

Ja nii lihtsast-lühidast 157-leheküljelisest romaanist eneses kahtleva protagonistiga ning häguste sündmustega saab välja lugeda kõik selle, kui autoriks on Kivirähk.

Soovitan!

Raamatu eelvaadet *.epub-formaadis on võimalik lugeda Varraku kirjastuse kodulehelt (link).