Wednesday, March 12, 2014

Ekskurss filmilinale: 300: impeeriumi sünd

"300" oli suurepärane, eepiline, ilus, verine, värvikas, põnev ja nii visuaalselt kui näitlejapanustelt hästi õnnestunud film. Seetõttu olin eile ootusärevuses ja heade kogemuste eelduses kui "300: impeeriumi sündi" vaatama läksin.

[Kes filmi näinud pole ja spoilereid lugeda ei taha, vaadaku NÜÜD mujale!]

Olgu, film on sama verine ja sama kaunites toonides tehtud kui selle eelkäija. Aegluubis võitlusstseenidest puudust ei tule ja jäsemeid lendab vasakule ja paremale. Verisuse tase säilib. Eriti vingelt jäi meelde hetk, mil hobuse kabi miskise sõjardi näo täielikult lömastab - lõpuks kättemaks kõigi nende hobuste eest, kel sõjastseenides mõõgaga põlved või rind läbilõigatud. Loomade veri teeb mulle alati rohkem haiget kui tükkideks raiutult mutta langevad sõdurid.

Olgu, sedakorda astuvad esiplaanile sõjakad naised. Gorgo maksab Leonidase eest kätte ja tormab filmi (kahjuks mitte pooltki nii võimsas kui plaanitud) lõpustseenis lahingusse. Artemisia, vihane sõjaprintsess, kes kreeklaste poolt vangi võetud, orjana peetud, pekstud ja vägistatud ning lõpuks kättemaksu vandunud, on kaunis antagonist ja Eva Green (ja samuti Jade Chynoweth, kes mõne minuti väga tigedat ja veenvat noort Artemisiat mängib) on oma rollis veenev. Vihaseid võitlevaid naisi on alati hea vaadata.


Need on kahjuks ainsad punktid, milles "300: impeeriumi sündi" kiita saan. Kriitikat kallan palju suurema kapaga.

Film oli mõeldud "300" illustreerivaks ja täiendavaks narratiiviks, ühendamaks kaks perspektiivi, meenutamaks vaatajale "300" ja seletamaks filmi tausta. Kohad, mil kaks filmi kattuvad, on hästi tehtud ja struktuuri poolest polegi nagu midagi ette heita. Aga kahjuks pole "impeeriumi sünd" võimeline iseseisva filmina toimima - praktiliselt iga dialoog ja monoloog tundub eelkäija kordusena, olgu need siis veenmiskatsed kurja sõjapealiku poolt (olgu olgu, Xerxese rinnad pole kaugeltki nii muljetavaldavad kui Artemisia omad, aga see seksistseen on - pärast Shoot 'em upi seksistseeni, kus Clive Owen pahad maha kõmmutab ja oma tibi kogu tulistamise vältel edasi penetreerib - kõige mõttetum, mida ma kunagi näinud olen), motiveerivad monoloogid lahingu eel (on tunda, kuidas lausest on võetud teatud sõnad ja asendatud sünonüümidega) või sõpradevahelised naljaheitmised. Me mäletame ja armastame Steliose ja Astinose bromance'i ja Astinose ja tema isa vahelist hellust - Leonidase suhetest oma sõjarditega üldse rääkimata - (niivõrd kui spartalane üldse helluseks võimeline on) - ja mitte ükski figuur "impeeriumi sünnist" ei küüni selle tasemeni.

Sullivan Stapleton on kesine ja ehib filmilina pidevalt sama näoilmega, üritades olla Ateena Leonidas ja jäädes kahvatuks varjuks. Tema sõdalastele on üritatud külge põimida analoogne traagika kuid kordused on nii ilmselged, et ükski originaalne fragment ei torka silma.

Narratiivi loogika jätab ka absoluutselt soovida - lugu sellest, kuidas Xerxesest jumal sai, on tohutult pealiskaudne; lahingud kulgevad reas ja Artemisia kindralid muudkui surevad, omamata oma rünnaku hetkel mingitki iseloomu või sügavust, ja lõpuks sureb ka Artemisia - lõpulahingul oleks võinud olla ilus kulminatsioon, aga ka sellest loobutakse.

Üritatakse järgida esimese filmi jutustajaperspektiivi ja Gorgo võtab üle Diliose rolli, mis võinuks olla lisaplusspunkt - kahjuks ebaõnnestub aga ka see idee, kuna jutustaja kohati täielikult tagaplaanile kaob, oma narratiivi väljendusrikkusega sugugi ei hiilga ja tundub, et filmi viimase lõikamiseni - või ehk pärast seda, kuri muie - ei suudetud otsustada, kas jutustaja siiski sisse jätta või hoopis välja võtta. 

Kui see film oleks tehtud intelligentsema jutustuse ja paremate näitlejatega, oleks ta olnud kaunis ja võrdväärne järg "300"-le. Kahjuks on aga tegu täieliku ebaõnnestumisega.

Raha- ja ajaraisk.