Wednesday, April 18, 2018

Milan Kundera: "Olemise talumatu kergus"

Tšehhi-prantsuse kirjanik Milan Kundera (sünd. 1929) õppis nii kirjandust kui filmikunsti. Tema loomingut mõjutas tugevalt muusika, kuna Kundera isa oli pianist.

Kundera on küll sündinud ja kasvanud Tšehhis, kuid omab 1981. aastast prantsuse kodakondsust ning kirjutab 1993. aastast prantsuse keeles.

Kundera tuntuim romaan on 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" ("Nesnesitelná lehkost bytí"). Eesti keelde on samuti tõlgitud teosed "Surematus", "Nali", "Teadmatus", "Hüvastijätuvalss".

"Olemise talumatu kergus" on kindlasti Kundera rahvusvaheliselt tuntuim teos ning esimest korda lugesin romaani keskkooliaastatel. Nüüd võtsin Kundera menuki uuesti kätte ning ei pidanud seegi kord pettuma.


Romaani keskmes on kirurg Tomase ja ettekandja-fotograafi-melanhooliku Teresa raskeloomuline suhe. Kõrvaliselt näidatakse ja Tomase armukese Sabina ning tollesse armunud noormehe Franzi sama raskeloomulist suhet. Samuti räägib Kundera Nietzsche samade sündmuste igavesest naasmisest ning peegeldab näiteks Teresa elu tema ema elu ja probleemide ja kompleksidega.

Kundera romaan on romantiline ja tunduks, et armastus võiks kõik takistused ületada - kuid tema armastuse definitsioon või pigem erinevat laadi armastusega seotud mõistete interpretatsioon läheb traditsioonilisest-konventsionaalsest armastuse definitsioonist lahku. Pigem oleks armastus mitte kahe inimese idülliline kooselu, vaid mõlema armastussuhtes osaleja teise poole eelistustega tingimusteta leppimine. Kuid kuna nii Teresa kui Franz pole selleks võimelised, hävinevad tunded järk-järgult ja päris õnnelikuks keegi neist ei saa ega jää.

Ehk siis - kõik laabub ja kordub ja luhtub ja kordub, täitsa Nietzsche vaimus. Kundera armastusfilosoofia on julmalt otsekohene ning samas ülimalt empaatiline ja absoluutselt avatud.


See keeruline armastuslugu oli põhiline, mis mulle Kundera romaanist kooliajast ka meelde jäi - taaskord leiab kinnitust, et emotsionaalne aju on raamatuid lugedes tugevam kui pragmaatiline aju. Kuid lisaks väga huvitavatele psühholoogiliselt kihilistele figuuridele, kelle mõtteviisid autor lugejale kenasti lahti laotab, on "Olemise talumatu kergus" ka Tšehhi riigi eleegia. Kundera kirjutab suurtest poliitilistest jõududest, sõdadest ning nende mõjust üksikisikule, põgeniku või ülekuulatu sisemaailma ja staatust võõral maal või võõras korteris, emotsionaalseid hirme segatud eksistentsialistlike hirmudega - nagu sõjaaegsele armastusele omane.


Kõike ülalmainitut kokku võttes on "Olemise talumatu kergus" üks nutikamaid, tundelisemaid, ausamaid, julmemaid ning intelligentsemaid romaane, mida lugenud olen.


Väga tugev lugemissoovitus igat laadi kirjanduse armastajatele. Kundera kuulub kindlasti 20. sajandi tähtsamate kirjanike hulka.

Wednesday, April 11, 2018

John Dos Passos: "Manhattan Transfer" (1925)

USA kirjanik, kunstnik ning parameedik John Dos Passos (1896-1970) on üks tuntumaid põhja-ameerika kirjanikke 20. sajandi esimesest poolest. Dos Passos kuulub ühes Hemingway, Faulkneri ja Fitzgeraldiga Ameerika Ühendriikide kuulsamate modernismi esindajate hulka.

Dos passose kuulsaim teos on triloogia "U.S.A.", kuhu kuuluvad romaanid "42. paralleel" (The 42nd Parallel, 1930), "1919" (1932) ja "Suur raha" (The Big Money, 1936). Eesti keeles punase raamatu sarjas ilmunud on aga samuti tuntud 1925. aastal ilmunud teine romaan "Manhattan Transfer", mis mehele ka kiirelt kuulsuse ja menu tõi. 


Romaani pealkiri on eesti keeles jäetud samaks, kuna sõna "transfer" ülekande, ülelennu või ülemineku tähenduses on mõistetav. Dos Passose teisikromaanis on juttu sellest, millest suures plaanis juttu ka tema ülejäänud romaanides: tüüpiliste ameeriklaste ehk erinevatest maadest New Yorki rännanud iirlaste, sakslaste, itaallaste, prantslaste ning muude riikide elanike unistustest, pettumustest, kurnavast argipäevast ning muhedatest seiklustest.


Dos Passosele meeldis maalida oma romaanide kaanepildid ning kuigi Penguin Classics on kaanele pannud Edward Burra impressiooni New Yorgi baarist, on täpselt selline argimulje ning üksikute figuuride portreed Dos Passose romaani sisuks. Lühikesed muljed, dialoogid ning ühe- või pigem poolepäevased narratiivilõigud moodustavad paari figuuri hüplevad elulood.

Dos Passose figuurid on sotsiaalsel ning inimlikul skaalal paigutatud risti-rästi: ekstsentriline näitlejanna, keskmiselt edukas idealistlik advokaat, egoistlik trofeeabikaasa, halli hiire masti kuid rikas pärijanna, paksunahaline kelner, lihtsakoeline meremees jne. jne. jne. Jälgitakse kolme-nelja figuuri elu romaani läbivalt, kuid enamik tegelastest puutuvad teatud kontekstis ka omavahel kokku.


Romaan on impressionistlik ja annab lähivaates edasi vaid teatud muljed ning mõtted antud figuuride elust, kuid nende muster on sama: neil on ideaalid ja unistused, mida nad on tulnud New Yorki jahtima, ning sellest linnast lahkuda nad ei kavatse, kuigi elu on karm ja linn mudib neid regulaarselt oma hammasrataste vahel. Kohati masohistlik kuid alati väsimatu New Yorgi elanikkond võitleb igapäevaselt ellujäämise nimel, ning traagiliste vahejuhtumite vahel on ka õhtuti aega lonks võtta, sest vaid viski teeb mehest mehe, ning shampus omakorda staarist staari - üks tõstab samal ajal rauda ning teine mikrofoni. 

Oma inimlikus koes on nad samakaalulised - või tähtsuse skaalal äravahetamiseni sarnased, kuigi illusioon ütleb midagi muud - elemendid New Yorgi elutsüklis. Kontrastsed rikkad ning puruvaesed elud lisavad elementidele värvi, sest röntgenisse lükatakse mõlemad samaväärselt ja täiuslikult õnnelik ega üdini õnnetu pole ükski neist. Kõik toonid on ses plaanis tabatud ja huvitavalt kõrvutatud.

Sisuline narratoloogiline mass on kokkuvõtvalt-ülevaatlikult mitte pidevalt üht figuuri jälgiv, vaid suurlinnale kohaselt mitme isiku vahel hüplev, pigem elu kui indiviidi näitav, hävitavaid tendentse kokkuvõttev, elule mitte empaatia vaid irooniaga lähenedes. Isiklikult naudin selliseid romaane ning vastavalt ka Dos Passose kirjutatut. Puudub kangelane, sest New Yorgis pole päriskangelasi, vaid  hoopis pärisinimesed. Romantikafännidele "Manhattan Transfer" seega ilmselt ei sobi. Muheda lugemiselamuse fännidele aga küll.


Dos Passose romaan on ka stilistiliselt kirjutatud väga haaravalt, inimlikult, dialoogid on elavad, kirjaviis jäljendab vähemalt inglisekeelses variandis itaalia, juudi, saksa, prantsuse ja teisi aktsente, niiet figuure on võimalik elavalt ette kujutada. Mulle kui keeltearmastajast lugejale pakkus "Manhattan Transfer" seeläbi veelgi enam naudingut, kuigi võib mõnele lugejale pigem raskusi valmistada.


Ameerika kirjanduse armastajatele ning näiteks "Suure Gatsby" fännidele võiks Dos Passose humoorikas tänavapilt olla kindlasti suur nauding, ning 20. sajandi linnapildiromaanide seas seisab "Manhattan Transfer" kindlasti tugevalt esireas. 

Väga huvitav lugemiselamus!

Wednesday, April 4, 2018

Viet Thanh Nguyen: "The Sympathizer" (2015)

USA kirjanik, anglistika ning amerikanista õppejõud Lõuna-California ülikoolis, Vietnamis sündinud Viet Thanh Nguyen (sünd. 1971) on üks viimase aja huvitavamaid aasia-ameerika kirjanikke. Tema sulest on ilmunud lühijutte, sotsiaalkriitilise ja ajaloolise keskmega Vietnami ajaloo ja aasia-ameeriklaste teemalisi raamatuid, ning lühijutte. Esimene ning hetkeseisuga ainus täispikk romaan "The Sympathizer" (2015) pälvis aastal 2016 Pulitzeri kirjanduspreemia ning teisi prestiizhseid kirjandusauhindu.

Kuna romaani pole tõlgitud eesti keelde, ei lisa ma siinkohal ka tõlgitud pealkirja, kuigi "sympathizer" võiks otsetõlkes olla "poolehoidja", "mõttekaaslane" või sõjakontekstis "sümpatisant", mis võivad romaani temaatikaga suhtestatult kõik sobida pealkirjaks.

Nguyeni esikteose protagonist on anonüümne topeltagent, Vietnamis kohaliku naise ning valge mehe lühisuhtest sündinud kahepaikse identiteediga noormees, kel õnnestub Vietnami sõja lõpus Saigoni linnast põgeneda ning USA armee kaptenina Ühendriikidesse pääseda. Romaan on kirja pandud ülestunnistuse vormis ning ilmeb, et tegu on hilisema refleksiooniga taas Vietnamist ning mitte just kõige soodamatest tingimustest.

Nguyeni romaan tegeleb üldinimlike teemadega nagu naise ideoloogiline väärtus ja inimese kehaline väärtus, lapse väärtus ja inimelu kaitsmise kohustus, sõjakorra eripära nende ideoloogiate kontekstis ning vabaduse hind. Kuid üldinimlikud-emotsionaalsed küsimused kaalub üles poliitiliste teemade paljusus.

Peategelane on siiski eelkõige sõdur ning allutatud kommunistlikule ideoloogiale. Räägitakse sellest lähtuvalt ka kommunismist ning kommunistlikest rezhiimidest, ameerika võitlusest kommunismiga ning rezhiimide efektiivsusest, moraalsusest ning headusest.


All was quiet on the riverbank except for the river's throaty whisper. No one was screaming for his mother, and it was then I knew that the darker marine was also dead. I turned to Bon and in the lunar light I saw the whites of his eyes as he looked at me, wet with the sheen of tears. If it wasn't for you, you stupid bastard, Bon said, I'd die here. He was crying for only the third time since I had known him, not in that apocalyptic rage as when his wife and son died, or in the sorrowful mood that he shared with Lana, but quietly, in defeat. The mission was over, he was alive, and my plot had worked, no matter how clumsily or inadvertently. I had succeeded in saving him, but only, as it turned out, from death. (400)


Lisaks sellele tuleb juttu aasia-ameeriklaste identiteediotsingust, ühel maal sündimisest ning teisel maal elamisest, ning ühel maal sündimisest kuid välimuse põhjal sinna mitte kuuluvaks arvatusest.


Nguyeni romaan on poliitiliste küsimuste üle mõtisklejatele kindlasti huvitav lugemine. Armastusromaaniga ega seiklusromaaniga tegu pole, sest kauneid kohtumisi armastajatega ette ei tule. Protagonist armastusseiklused on pigem ideoloogilises mõttes ühtimised kaaslase vabaduse säilitamise saatel, sidemeteta kehalise - mitte armastuse, vaid pigem iha - väljendus oma mineviku või oleviku hirmsate mõtete ja kohustustega.


"Sympathizer" on põnev, ootamatult hirmus ning mõtlemajättev romaan vabaduse hinnast, ideoloogia ohvriks langemise ohtudest, mehe väärtustest ja kuuluvuse olulisusest ning ebaolulisusest. Samuti on Nguyen teinud imetlusväärset tööd hulgaliste materjalidega - keda teema enam huvitab, see leiab romaani lõpust paari lehekülje pikkuse abimaterjalide nimekirja.


Ajaloolise või poliitilise romaani huvilistele kindel lugemissoovitus.

Wednesday, March 21, 2018

Jälgijatele ja ootajatele

On tulnud ette piisavalt kuid, mil selle lugemispäeviku kolmapäevased postitused valmis kirjutatud mitu nädalat ette ja lilla markeriga jooned kenasti plaanitud ja piklikule sedelile reastatud raamatunimekirjas on juba veebruaris tõmmatud aprilli keskpaigani.


Kahjuks pole täna üks neist päevadest ega nädalatest. Olen vabal ajal nii kirjandushuviline kui ka saksa uuema kirjanduse doktorant ja kuna doktoritöö nõuab hetkel kõvasti aega ja vaeva, olen täna omadega kitsikusse jäänud.



Seega lehvitan teile oma paberihunnikute tagant tänulikult ning vabandan sellenädalase viivituse eest. Regulaarne programm jätkub nädala, hiljemalt kahe nädala pärast ja tulekul on just need raamatud, mis tulekul tõotavad olla.


Nguyeni romaaniga olen jõudnud küll alustada, kuid tahan ta kindlasti lõpuni lugeda, mis juba iseenesest hea märk. Lähemalt siis varsti!


Päikest :- )

Sandra


Wednesday, March 14, 2018

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus III. Poisipõlvesaar”

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.


"Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu üle-eelmisel aastal (link) ning teisest osast "Armunud mees" blogisin eelmisel aastal (link). Selle aasta alguses ilmus epopöa kolmas osa "Poisipõlvesaar" (Min Kamp. Tredje bok, 2009), mis räägib Karl Ove lapsepõlvest, tema peredünaamikast, koduse eluga seotud hirmudest ja konfliktidest ning tärkavast noormeheeast.

Esiplaanil on Karl-Ove alatine hirm vägivaldse ja ettearvamatu isa ees, kel kombeks headel päevadel poeg oma hobidesse kaasata, ning halbadel päevadel väiksemalgi põhjusel poega kõrvast sikutada, niiet tuli silmist väljas. Pidev hirm isa ees ning sellega seotud kodune äng läbib Karl Ove lapsepõlve.

Isa kõrval seisab tundeline, armastav, healoomuline, hoolitseja ema, kelle asendamatut rolli Karl Ove tunneb ja tunnustab:

Kõike seda, mida emad oma poegadele teevad, tegi tema meile. [...] Ta oli kogu aeg kohal, ma tean seda, aga ei mäleta sellest mitte midagi.
Mul ei ole mingit mälestust sellest, kuidas ta mulle ette luges, ma ei mäleta, et ta oleks mulle ühtki plaastrit põlvele pannud või olnud ühelgi koolilõpuaktusel.
Millest see küll tuleb?
Ta päästis mu, sest kui teda ei oleks olnud ja ma oleksin üles kasvanud ainult papsiga, siis oleksin ma end varem või hiljem nii või teisiti ära tapnud. Aga ta oli kohal ja hoidis papsi tumedust tasakaalus: ma elan, ja ehkki ma ei tee seda rõõmuga, ei ole selles süüdi mu lapsepõlve tasakaal. Ma elan, mul on endal lapsed, ja nendega olen ma tegelikult püüdnud saavutada vaid üht: et nad oma isa ei kardaks.


Samal ajal tuleb teemaks Karl Ove empaatiline ning intellektuaalne areng: ta on küll hinnete mõttes tark poiss, kuid solvab empaatia puudumise või alaarengu või pigem üleolevuse ülearengu tõttu tihti oma sõpru ja klassikaaslasi ning kaotab üha enam sõpru. Olgugi et tark poiss, puudub Karl Ovel intellektuaalselt võib-olla klassi keskmises osas paikneva poisi emotsionaalne ning empaatiline võime sulanduda, mis tekitab arvukaid konflikte.

Lisaks sellele jõuab Karl Ove teismeliseikka ning veidrad seletamatult algavad ja lõppevad suhted tüdrukutega pakuvad noorele poisile üha enam pinget.


"Poisipõlvesaar" on piirideta jutustus noorte poiste kohati jälgist, kohati hirmu ning ebakindlusega täidetud filtreerimata huvide ja mõtete maailmast. Knausgard räägib taas ausalt ning kateteta oma veidratest kommetest ning ei tsenseeri ei oma suguelundeid ega illegaalse käitumise piirimaile jäävaid suhtluslaade.


Taas on tegu uutmoodi romaaniga, mis küll põimub selgelt "Minu võitluse" sisulisse ning elemendilisse kooslusesse ja avab järjekordse aknakese Knausgardi-nimelises advendikalendris. Ning taaskord on tegu omalaadi isa hirmufiguuri käsitluse ja lapse silmadega täiskasvanu maailma vaatamise laadi anatoomiaga.

Knausgard kujutab oma isa kui türannina tema valikute ja vabaduse kohal kõrguvat pidevat ohtu. Samal ajal ei karda autor näidata, kui hädine ja arg on väike laps sellise türanni kõrval elades, kui õpib hirmust motiveerituna varastama ja valetama. Teisalt pälvib tema väikeste pattude abiga võidetud vabadus kodust väljas ka empaatiat, kuna poisi elu pole tõega kerge.
Knausgardi figuurid on komplekssed, nad on ehtsad, sest nad on ehtsad. Kuid ometi ei kuku autor omaenese maailma empaatia või sentimentaalsuse lõksudesse ja kätkeb oma materjali kujul, mis lugejale hariv, põnev ning ainulaadne.


Soovitan soojalt nii iseseisva raamatuna kui kolmese komplektina. "Minu võitlus" on inimliku kirjanduse ning julge eneselahkamise musternäide.

Wednesday, March 7, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1973. Patrick White: "Voss"

Austraalia kirjanik Patrick Victor Martindale White (1912-1990) kuulub olulisemate austraalia autorite ning samuti tähtsamate 20. sajandi inglisekeelse kirjanduse esindajate hulka. White on üllitanud lühijutte, romaane ning näidendeid.

1973. aastal pälvis White Nobeli kirjanduspreemia oma jutustamisoskuse ning psühholoogilise nutikuse eest, samuti Austraalia maailmale tutvustamise eest. White oli esimene austraallane, keda preemiaga pärjati.


White'i viies romaan "Voss" (1957, eesti keeles 1997) põhineb preisi maadeavastaja Ludwig Leichhardti retkedel Austraalias 1840ndatel aastatel. Samuti on eesti keeles ilmunud romaanid "Inimeste puu" (Tree of Man, 1955) ning "Twyburni lugu" (The Twyborn Affair, 1979).


White kirjutab tundeliselt ja refleksiivselt ning võtab aega oma figuuride ideede, põhimõtete ning arengu kirjeldamiseks. Nii Voss kui Laura, kelle arengut ning elusid teineteise kõrval kirjeldatakse, on huvitavad figuurid.


As for Voss, he had gone on to grapple with the future, in which undertaking he did not expect much of love, for all that is soft and yielding is easily hurt. He suspected it, but the mineral forms were an everlasting source of wonder; feldspar, for instance, was admirable, and his own name a crystal in his mouth. If he were to leave that name on the land, irrevocably, his material body swallowed by what it had named, it would be rather on some desert place, a perfect abstraction, that would rouse no feeling of tenderness in posterity. He head no more need for sentimental admiration than he had for love. He was complete.


Romaani pinge on ühest küljest Vossi ja Laura teineteisega sobimine ning hingeline kooslus empiirilise lahusoleku ajal, ning samuti Vossi eneseavastamine ning armastuse potentsiaalsele hävingule avanemine.

Samal ajal näidatakse erinevat masti mehi ning kuidas nad Vossiga ning karmi austraalia loodusega ekspeditsioonil toime tulevad.


"Voss" on intensiivne ning üllatavalt naiselik armastus- ning seiklusromaan, mis kätkeb eneses erinevaid armastuse vorme. Väga palju kasutatakse siseperspektiive ning figuuride psühholoogiline sisemaailm on rikkalik, kuid samal määral ka välisperspektiive - rikkalikud on ka looduskirjeldused ning avastusretked.

Romaani kompositsioon on läbimõeldud, tempo rahulik ning teadlik enesest. 

"I am uncomfortably aware of the very little I have seen and experienced of things in general, and of our country in particular," Miss Trevelyan had just confessed, "but the little I have seen is less, I like to feel, what I know. Knowledge was never a matter of geography. Quite the reverse, it overflows all maps that exist. Perhaps true knowledge only comes of death by torture of the mind."


Ainulaadne White'i romaan pole, sest sarnaseid armastuslugusid on nii brittide kui ameeriklaste sulest ilmunud küll ja veel - isegi "Ogalinde" võib siinkohal võrdluseks tuua. Kuid "Voss" on hea ja põneva armastusromaani fännile kindlasti väga mõnus ja sisurikas lugemine.

Wednesday, February 28, 2018

Ottessa Moshfegh: "Eileen" (2015)

USA kirjanik Ottessa Moshfegh (sünd. Bostonis 1981) on avaldanud käputäie lühijutte ning kolm romaani. Esiklaps "McGlue" nägi ilmavalgust aastal 2014, sellele järgnes tema seni tuntuim kirjanduslik teos, romaan "Eileen" (2015), mis jõudis Man Bookeri kirjandusauhinna finalistide hulka ning pälvis PEN-kirjandusauhinna.


Romaani minaprotagonist, 24-aastane Eileen Dunlop veedab oma masendava elu alkohoolikust isa hooldades ja alaealiste kinnipidamisasutuse sekretärina töötades. Ei tema ümbruses, välimuses ega sisemuses leidu midagi põnevat, mis annaks lootust paremale või mugavamale elule - Eileen pole päris kindel, kas tõmmata end oksa, lasta isa maha või lasta jäljetult jalga X-linnast, tillukesest kolkast, kuhu ta sündinud ja kinni jäänud.


"I deplored stillness. I hated almost everything. I was very unhappy and angry all the time. I was like Joan of Arc, or Hamlet, but born into the wrong life - the life of a nobody, a waif, invisible. There's no better way to say it: I was not myself back then. I was someone else. I was Eileen." (2)

"When I was disturbed, I took some comfort in attending to my appearance. I was obsessed with the way I looked, in fact. My eyes are small and green, and you wouldn't - especially back then - have seen much kindness in them. I am not one of those women who try to make people happy all the time. I'm not that strategic. [...]

It was easy to hide behind the dull face I wore, moping around. I really thought I had everybody fooled. And I didn't really read books about flowers or home economics. I liked books about awful things - murder, illness, death. I remember selecting one of the thickest books from the public library, a chronicle of ancient Egyptian medicine, to study the gruesome practice of pulling the brains of the dead out through the nose like skeins of yarn." (7)


Eileen kirjutab oma lugu küpsemast, vaatlevast perspektiivist ja suhtub oma minevikuminasse mõningase põlgusega, kuid kirjeldab noort naist väga huvitavalt. Moshfegh ise ütles intervjuus, et ei plaaninudki kirjutada romaani kui sellist ning sellises vormis nagu romaan lõpuks valmis - seega võib lugeja valmistuda üllatusteks.

"Eileen" tõotab olla täiskasvanuksaamisromaan, tõotab olla armastusromaan, tõotab olla alternatiivstiilis armastusromaan, krimiromaan ning psühholoogiline põnevik. Lõpuks on "Eileen" midagi ainulaadset ja ei täidagi kõiki antud lubadusi - ning siiski on romaani lõppemise hetkeks kahju teda käest panna.


Eileeni figuur on ebanaiselik, minimaalselt empaatiat omav, väga aus ning tunduks et omakasupüüdlik, oma kaasinimesi ei armasta vaid kas üdini põlgab või jälitab omandihimuliselt mööda hilisõhtuseid tänavaid. Oma naiselikkuse ning üldiselt keha kui füüsilise objektiga Eileen ümber käia ei oska ega taha - ta üritab selle tärkamist ignoreerida ja jääb ka vastassoole nähtamatuks, kuigi töötab noorte huligaanide kinnipidamisasutuses.


"I liked to think of my brain like that, tangled up in my skull. The idea that my brains could be untangled, straightened out, and thus refashioned into a state of peace and sanity was a comforting fantasy. I often felt there was something wired weird in my brain, a problem so complicated only a lobotomy could solve it - I'd need a whole new mind or a whole new life. [...]

But I don't think I was really so hardhearted by nature. Had I been born into a different family, I might have grown up to act and feel perfectly normal." (8)


Nii Eileeni keha kui töökoht kui kodu on vanglad tema isiksuse arengu takistamiseks - ohtratest lõikudest ilmneb naise nutikus, kiire taip, ambitsioonikus ning tahe olla lojaalne ja luua inimsuhteid. Tema düsfunktsionaalne taustsüsteem pole Eileenile andnud teadmisi ega võimeid normaalseks sotsiaalseks individuaaliks kasvada, ning seetõttu on väga põnev jälgida, mis juhtub, kui Eileen esimest korda kellegi sõpruse nimel võitlema peab.

Asjaolu, et talle inimkehad ja teda nende tükkideks lõikamine ei hirmuta, tuleb selles võitluses  pigem kasuks...


"Eileen" on harukordne romaan ning kaunis kahekümne esimeses sajandi värske ausa naiseliku kirjanduse laine üks tugevatest esindajatest. Moshfegh kuulub tõsiselt haarava kirjaviisiga noorte autorite hulka, kelle edasist käekäiku kindlasti edaspidigi jälgin. 

Soovitan seega "Eileeni" väga soojalt! :- )


Wednesday, February 21, 2018

Hunter S. Thompson: "Hirm ja jälestus Las Vegases", "Rummipäevik"

USA kirjanik, õhuvägede reservist ning ajakirjanik Hunter Thompson (1937-2005) pani aluse minaperspektiivist lähtuva ning sündmuste keskel elava ajakirjaniku figuuri ja sellele põhinevale stiilile ehk Gonzo-ajakirjandusele. Mees ei lõpetanud gümnaasiumi, kuid on saavutanud kultusstaatuse nii raamatu kui filmi meediumi fännidele. 


Thompsoni loomingus kindlasti populaarseim on romaan "Hirm ja jälestus Las Vegases" (Fear and Loathing in Las Vegas, 1972), kohandatud filmilinale ja hiljemalt pärast filmi ilmumist aastal 1998, peaosades Johnny Depp ja Benicio del Toro.


Kuulsaks sai Thompson algselt hoopis raamatuga Põrguinglite Hell's Angelsi mootorratturite jõugust, mis temaatiliselt ilmus artiklina ning millest sai tänu ohtratele kirjastuste huviavaldustele Thompsoni esimene raamat. (Hell's Angels: The Strange and Terrible Saga of the Outlaw Motorcycle Gangs, 1966). Esimene romaan "Rummipäevik" (The Rum Diary) sai kirja pandud 1958. aastast 1960ndate alguseni, kuid ilmus alles aastal 1998. Räägitakse, et Johnny Depp olla leidnud käsikirja Thompsoni asjades tuhlates, kuna elas mõnda aega "Hirmu ja jälestuse" rolli kehastumiseks Thompsoni keldris.


 Olen näinud mõlemat filmi ja lugenud nüüdseks ka mõlemat raamatut, ja kuigi "Hirmu ja jälestuse" kultusstaatus põhineb pigem filmi edul, on raamatul vaieldamatult samasugune meelelahutuslik väärtus. Kaootiline element, ajakirjanik Raoul Duke ning tema advokaat Dr. Gonzo tekitavad segadust, pahandusi ja rikuvad inventari erinevates Las Vegase hotellides, tarbides kogu raamatu jooksul ohtrates kogustes erinevat sorti narkootikume. Romaan on seikluslikke lühipeatükkide kogum ning koosneb episoodidest, kus kihutatakse autoga, istutakse vannis, ollakse väga, väga pilves, üritatakse ülejäänud maailma eest varjata, et ollakse väga, väga pilves, ning üritatakse end põhimõtteliselt igalt poolt läbi nihverdada, et vältida iga hinnaga kohutavat, õudset, elukvaliteeti täielikult rikkuvat sündmust: kainekssaamist.


"Hirm ja jälestus" on meelelahutuslik romaan elupõletamisest, hulljulgusest, vastutustundetusest ja nihilismist ja oleks kasulik enesele enne selle lugemist selgeks teha, et tegu on humoorika, räige ja reegleid hülgava lugemisvaraga - siis on võimalik Thompsoni menuteost süütundeta nautida, kuigi selles hotellitubade ja naistega eriti viisakalt ümber ei käida. Üleüldse on valetamine ja võltsimine ainus viis, kuidas Raoul Duke elus edasi jõuab - kuid Thompson on tema sisemaailma ja temaga juhtuvad kirjeldanud niivõrd humoorikalt ja elavalt, et romaan on ääretult muhe ja nutikas.

Midagi biitnike ja Bukowski vahepealset - hirm ja jälestus on kindlasti tunded, mis Duke'i igapäeva läbivad. Sümpaatne tegelane ta pole ja empaatiat ta samuti ei tekita. Kuid tema kirjeldatud kogemused ja tõsiselt professionaalne teadmistepagas praktiliselt kõigi narkootilisi aineid sisaldavate taimede, loomade ning asjade kohta on vägagi muljetavaldavad.



"Rummipäevik" seevastu on küll umbes samasuguste ühe ajakirjaniku kogetud episoodide kogumik, kuid toonilt tunduvalt süngem ja sotsiaalkriitilisem. Humoristlik sotsiaalkriitika on välja loetav "Hirmust ja jälestusestki", kuid Puerto Rico saare elu-olu, mida ajakirjanik Paul Kemp väikese ajalehe heaks tööle minnes kogeb, on üpris rõve. Seda romaani läbivad eksistentsialistlikud mõtisklused, hullunud alkoholiga üle pannud ja kontrolli alt väljunud märatsevad massid, ja üks mees kes põhimõtteliselt otsib vaid rahu ja vaikust, kuid samal ajal ei loobu ka rummist ja kepist. Siiski on "Rummipäevik" tunduvalt kainem vaade elule kui "Hirm ja jälestus".

It was the kind of town that made you feel like Humphrey Bogart: you came in on a bumpy little plane, and, for some mysterious reason, got a private room with a balcony overlooking the town and the harbor; then you sat there and drank until something happened. I felt a tremendous distance between me and everything real.


Nagu filmilinalgi juhtus, pole "Rummipäevik" niivõrd sensatsiooniline ja kaasahaarav, vaid pigem vaikne ja mõtlemapanev - lisaks sellele ei juletud filmivariandis lugu jutustada sellisena, nagu ta oleks pidanud olema näidatud, teravates ja koledates värvides.

Kokkuvõtteks soovitaksin mõlemaid raamatuid lugeda, sest sõnum, et inimesed on odavad ja ahned, läbib mõlemaid, ja mõlemad edastavad kapitalismikriitikat ja küsivad mehe elu põhimõtete järele. Ühes romaanis vilistatakse vastusena ja kihutatakse narkouimas võimalikult kallis üüriautos läbi kõrbe, teises istutakse verandal ja juuakse rummi. 

Et mõlemad kehastavad põlevast tungist reaalsusest kaduda tingitud enesehävitamist, on selge - kuid üks neist kahest romaanist paneb lugeja südamlikult naerma, teine veidi sügavamalt kulmu kortsutama. Kumba kergem lugeda, on selge - kuid soovitan siiski mõlemat.


Eriti asjaolu, et Thompson sooritas enesetapu, võiks nende romaanide peegelduses olla huvipakkuv - melanhoolne maik jääb ju juba autori teisest romaanist:

The thing that disturbed me most was that I really didn't want to go to South America. I didn't want to go anywhere. Yet, when Yeamon talked about moving on, I felt the excitement anyway. I could see myself getting off a boat in Martinique and ambling into town to look for a cheap hotel. I could see myself in Caracas and Bogotá and Rio, wheeling and dealing through a world I had never seen but knew I could handle because I was a champ.

But it was pure masturbation, because down in my gut I wanted nothing more than a clean bed and a bright room and something solid to call my own at least until I got tired of it. There was an awful suspicion in my mind that I'd finally gone over the hump, and the worst thing about it was that I didn't feel tragic at all, but only weary, and sort of comfortably detached.

***

USA kirjanduse fännidele soovitan Thompsonit lausa tungivalt. ;- )

Wednesday, February 14, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1972. Heinrich Böll: "Klouni silmaga" (Ansichten eines Clowns, 1963)

Saksa kirjanik Heinrich Böll (1917-1985) on üks sõjajärgse kirjanduse tuntumaid ja tähtsamaid esindajaid. Tema romaanidest on eesti keelde tõlgitud käputäis romaane (Vikipeedia nimekiri) ning kuigi näiteks minu Treffneri Gümnaasiumi koolikirjanduse hulka kuulus mitte Böll vaid Hesse, on Böll Saksamaal tänapäevani väga tähtis kui mitte keskkooli, siis bakalaureusse jõudnud noore inimese lugemisnimekirja liige ning tuntud ja armastatud klassik.

Nobeli kirjanduspreemia pälvis Böll aastal 1972. Tema romaan "Klouni silmaga" (Ansichten eines Clowns, 1963; eesti keeles 1968) on 1960ndate ning 70ndate aastate kirjanduse stiilipuhas tüüpnäide. 


Hans Schnier on oma katoliikliku jõuka pere lootuste pettumuseks otsustanud, et temast saab kloun. Lühikese hiilgehetke järel kaotab ta aga publiku poolehoiu ning etteasted muutuvad aina tagasihoidlikumaks - kuni viimased huvilisedki kaovad ning üksik kloun oma korterisse tühja külmkapi ette mõtisklema jääb.

"Klouni silmaga" on mõtisklus sellest tühjast kohast, näitab Hansu minevikku, olevikku, tema seisukohti oma pere elufilosoofia suhtes, Saksamaa sõjajärgsetest mentaliteetidest, seltskonnas kõrgetel positsioonidel mugavlevatest persoonidest, kooliaegsetest kodus ning koolis käibel olnud natsionaalsotsialismi ja katoliiklusega seotud tavadest ja sellega seotud ebaõiglusest ning kunstniku elukutse valinud ja romantilise loomusega isiku raskest elust üleüldiselt.

Hans on vähemalt oma peas põhimõttekindel nii keeldudes sõlmimast abielu armastatud Mariaga, kuna sellega kaasneks kirjanlik nõusolek laste katoliiklikule haridusele; katkestab telefonikõne vennaga, märgates et too on suhelnud nii Maria kui tolle uue abikaasaga... 

Samaaegselt on Hansu elu sisuks kirjeldatud hetkel rahaandjate leidmine - tema mõtted tulevikule on küll täidetud lootustega uue show ülesehitamisest ja uue edu ning rahalise stabiilsuse pälvimisest - kuid lõpuks istub Hans ikka veel voodil ja pole harjutamist alustanud.


Bölli romaan on seega väga realistlik ja selge portree inimesest, kes säilitab samaaegselt isiklikud moraalifilosoofilised põhimõtted ja ideoloogia, kuid seoses sellega kaotab ka ülejäänud sotsiaalsed elemendid - armastuse, positsiooni, kapitali. Jääb vaid nimekiri inimestest, kellele helistada ning rahalist toetust paluda.

Keskmes ongi vastuolu nende inimeste põhitõdede aktsepteerimise ning nende kapitali vastuvõtmise vahel - Hans ei hooli sõprusest või heakskiidust, vaja oleks vaid suitsu, napsipudelit ning lahkeloomulist naist. Sotsiaalsed üksused ning perekondlikud sidemed teda ei huvita. Teda huvitab vaid kloun olemine - oma sõnadega, "ma olen kloun, ma pole inimene", ning oma melanhoolias on Hans stiilipuhas.

Kas tema tegude ning otsuste tulemusel tekkinud olukorda hinnata kui võimetust olla teistega või võimekust jääda iseendaks, on keeruline öelda, sest ideaalvariandis võiks iga inimese eksistents olla kompromiss nonde kahe vahel - eks ka selles vastuolus peitub Hansu melanhoolia järgmine tuumpunkt.


Refleksiivsete romaanide fännidele ning süütute kelmiromaanide lugejatele on "Klouni silmaga" kindlasti huvitav lugemine. 

Kriitilisema silmaga nõudlik sündmustekeskne lugeja võiks arvata, et see Schnier on teovõimetu hädapätakas ja pole üldse empaatiat ära teeninud. Kuid ka sellel lugejal on võimalik klouni vaadetest midagi õppida.


Wednesday, February 7, 2018

Eva Koff: "Sinine mägi" (2017)


"Aga sa mõtle teistmoodi. Mõtle, et armastus teeb vabaks. Kui sa päriselt kedagi või midagi armastad, siis sa oled vaba. Siis sa oledki see, kes sa päriselt oled. Siis sa pole enam elu ja maailma ori. Aga kui sa oled keemiline aine, mis reageerib mingi teise ainega, siis sa oled vangis. Keemiline element, mis sõltub teisest ainest ja teise aine omadustest. Ma viimasel ajal olen ikka mõelnud, et armastus on ju ime.”


Eesti kirjaniku, näitekirjaniku ning prantsuse keele õpetaja Eva Koffi (sünd. 1973) esimene romaan "Sinine mägi" ilmus eelmisel aastal. Romaan räägib kolmest eesti naisest erinevatel aegadel, 20. sajandi alguses ja lõpus. Taustalõikudes kokku võetud ajaloolised sündmused on küll erinevad, kuid unistused ja südamevalu täitsa sarnased. Koffi romaan on täis igatsust ja tundelisust.



"Sinine mägi" lookleb kolme ajaruumi vahel. Romaan on ülevaatlikult jagatud kolme osasse, millest kaks mängivad põhiliselt olevikus, 1990ndate keskel, ning kaks minevikus, enne ja pärast I. Maailmasõda. Peatükid on kergema orienteerumise tarbeks pealkirjastatud aastaarvudega.


Ajatud probleemid naiste elus nagu elukutse omandamise ja karjääri alustamise tohtimise eest võitlemine, kättesaamatud omast elemendist kas vaimustunud ning oma individuaalset rada käivad, või oma mineviku deemonitega täidetud ning seetõttu naise kõrval seismiseks kõlbmatud mehed. Ikka tuleb tundelistel indiviididel toe ja armastuse, eelkõige nende ambitsioonide mõistmise nimel võdelda rohkem kui nende meessoolistel kaaslastel. Sõprus, armastus ning konventsioonide põletamine käivad nii 20. sajandi alguses kui lõpus käsikäes.


Koffi esikromaan on kirjutatud kaunilt, tundeliselt, joonistavalt. Ta näitab lugejale väga selgelt oma figuuride siseelu, nende kaitstud lapsepõlvesid ning traumaatilisi nooruspõlvesid, vägivalla ja armumiste arme. Nii südamevalu kui kalgistus on ajatud sündmused ja purunenud pered samuti.

Väga kõrgelt hindan tema oskust näidata igat inimest igas valguses ja luua empaatiat iga hea-halva spektri varjundisse kuuluva figuuri, mehe ja naisega - kuigi romaani tunnetuslik tasand on minu arvamuse kohaselt pigem naiselik, elasin samamoodi kaasa meestegelastele.

Armastuse ja hingelisemate teemadega seob Koff ka 20. sajandi ajalugu, kultuurilugu, naisliikumise tausta, religioosseid trende, meditsiinilugu, ning veidi ajaloolist hõngu igast valdkonnast.


Veidi puudu jääb laia ajalisuse tõttu siduvast narratiivist, kuid see pole ilmselgelt "Sinise mäe" eesmärk - punane lõng puudub sihilikult. Kuid väga pikalt seetõttu kirjutada ei ole - lugeja peab ise romaani lehekülgedelt leidma selle sisu, mis ei peitu sõnades, vaid nende taga ning vahel. Ja jätab veel mõneks ajakski mõtisklema.


Koffi romaan on ilus, värviline, põnev portree 20. sajandi Eesti inimestest ja väärib tundelise romaani armastaja tähelepanu kohe kindlasti.


Vinge! Meeldis!


E-raamatu eelvaade Varraku kirjastuse kodulehel (link)

Wednesday, January 31, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1971: Pablo Neruda

Tšiili luuletaja, pedagoog ning diplomaat Ricardo Eliécer Neftalí Reyes Basoalto (1904-1973) valis oma pseudonüümi Pablo Neruda Tšehhi luuletaja Jan Neruda eeskuju järgi. Pablo Neruda sai mehe kodanikunimeks aastal 1943.


Neruda poliitiline roll Tšiili ajaloos on sama märkimisväärne kui tema panus ladina-ameerika kirjandusse: 1970. aastal kuulus aastaid diplomaadi mappi kandnud Neruda Tšiili presidendikandidaatide hulka. Aasta hiljem pälvis luuletaja Nobeli kirjanduspreemia.

Üks hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid esindajaid ning kaasnobelisti Gabriel Garcia Marquezi poolt 20. sajandi tähtsaimaks hispaania keeleruumi luuletajaks tituleeritud Neruda kirjutab tundelisi vabas riimis värsse nii lihalisest kui filosoofilisest armastusest ning kodumaast; samuti on talle omased oodid ja sonetid. Nerudat on nimetatud Ladina-Ameerika Walt Whitmaniks.


Neruda on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ladina-ameerika luuletajaid - minu teadmiste kohaselt tuntum kui talle eelnenud Gabriela Mistral, keda Neruda muide ka tundis: Mistral oli Neruda lapsepõlvelinna tüdrukute kooli õpetaja. Samuti tutvus ning sõbrunes Neruda tuntud luuletaja Federico García Lorcaga.

Eesti keeles on ilmunud luulekogud "Kivid ja linnud", "Poeedi kohus. Vaikigem", "Kapteni laulud" , ning Neruda memuaarid.

Mõned inglisekeelsed näited Neruda luulepagasist:


Enigma with Flower

Victory. It has come late, I had not learnt
how to arrive, like the lily, at will,
the white figure, that pierces
the motionless eternity of earth,
pushing at clear, faint, form,
till the hour strikes: that clay,
with a white ray, or a spur of milk.
Shedding of clothing, the thick darkness of soil,
on whose cliff the fair flower advances,
till the flag of its whiteness
defeats the contemptible deeps of night,
and, from the motion of light,
spills itself in astonished seed.

***


From The Heights Of Maccho Picchu

Rise up to be born with me, brother. 
Give me your hand from the deep 
Zone seeded by your sorrow. 
You won’t return from under the rocks. 
You won’t return from your subterranean time. 
Your hardened voice won’t return. 
Your gouged-out eyes won’t return. 

Look at me from the depth of the earth, 
laborer, weaver, silent shepherd: 
tamer of wild llamas like spirit images: 
construction worker on a daring scaffold: 
waterer of the tears of the Andes: 
jeweler with broken fingers: 
farmer trembling as you sow: 
potter, poured out into your clay: 
bring to the cup of this new life 
your old buried sorrows. 
Show me your blood and your furrow, 
Tell me, “Here I was punished, 
Because the jewel didn’t shine or the earth 
Didn’t yield grain or stones on time.” 
Show me the stone you fell over 
And the wood on which they crucified you, 
Make a spark from the old flints for me, 
For the old lamps to show the whips still stuck 
After centuries in the old wounds 
And the axes shining with blood. 
I come to speak for your dead mouth. 
Across the earth come together all 
The silent worn-out lips 
And from the depth speak to me all this long night 
Like I was pinned down there with you. 
Tell me all, chain by chain, 
Link by link and step by step, 
Sharpen the knives which you hid, 
Put them in my breast and in my hand, 
Like a river of yellow lighting 
Like a river of buried jaguars 
And let me weep, hours, days, years, 
For blind ages, cycles of stars. 

Give me silence, water, hope. 

Give me struggle, iron, volcanoes. 

Stick bodies to me like magnets. 

Draw near to my veins and my mouth. 

Speak through my words and my blood. 


Neruda luule inglise keeles (link) (link) (link)

Wednesday, January 24, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1970: Aleksandr Solženitsõn

Vene kirjanik, sotsioloog, ajaloolane ning kuulsamaid dissidente Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (1918-2008) on mahukalt ning meisterliku psühholoogilise komplekssusega kirjutanud elust siberi vangilaagris. Teemal ilmunud tuntumad teosed on "Gulagi arhipelaag" (Архипелаг ГУЛАГ, 1973) ning jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (Оди́н день Ива́на Дени́совича, 1962, eesti keeles 1963).

Solženitsõn pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1970.


Lugesin mõlemaid ülalmainitud teoseid ning kuna tegu on ajalooliselt ülitähtsate asises-ajaloolises toonis raamatutega, pole tegu nagu paljude Nobeli preemia laureaatide puhul isiklikus toonis arvustuslaadis blogi, vaid pigem põgusa tutvustusega.


"Gulagi arhipelaag" on põhjalik ning mahukas teos elust NSVLi vangilaagrites. Solženitsõn kirjutas teost 1958-1968 nii isiklike kogemuse kui ohtrate vangilaagris ellujäänute saadetud kirjade põhjal, ning esimene trükk valmis välismaal aastal 1973. Täisteos on seitsmeosaline, ning vangilaagrite omadused, eelaeg, kriteeriumid on süstemaatiliselt jagatud kategooriatesse. Solženitsõni tööd võiks võrrelda mitmekordse doktoritööga vangilaagrite teemal.

Materjal on raske ja mahukas, mistõttu lugesin autori kaastööl lühendatud inglisekeelset varianti, kuid usun, et loetu põhjal on vägagi võimalik märkida, et kirjutatu toon on samaaegselt emotsionaalne ning asine - Solženitsõn pakub väga palju loogilisi seoseid ning faktilist informatsiooni luureaparaadi toimimise ning struktuuri kohta, kuid segab analüütilise emotsionaalsega - näiteks loetletakse väga detailiderikkalt üles arvukad erinevad arreteerimise, intervjueerimise ning piinamise variandid. Samuti räägitakse ebainimlikest tingimustest kongides, suhetest kaasvangidega, lootuse säilitamise praktilisest võimatusest - kuid ka tööstruktuuridest vangilaagrites ning luureaparaadis.


Endise Nõukogude rezhiimi all kannatanutele, peredele, 20. sajandi ajaloo ja poliitika huvilistele - tegelikult igale poliitilise mõttekäigu austajale kõige üldisemas mõttes - on "Gulagi arhipelaag" tähtis ning põnev lugemine, kuid nõrganärvilistele lemberomaanide fännidele ma Solženitsõni suurteost ei soovita. Kliima ning sündmused on karmimat laadi.

Veidi kergemas laadis on kirjutatud "Üks päev Ivan Denissovitši elus", mis kätkeb vaid umbes 150 lehekülge ning toob lugejani täpselt lubatu: kirjeldatakse üht päeva ühe vangi elust vangilaagris. Lühiromaani neutraalne toon vastandub Ivan Denissovitši Sukhovi vägagi emotsionaalselt ning hingeliselt kurnavale elule, argipäevaseid tegusid on kirjeldatud argipäevases toonis, kuna Sukhov on harjunud keskendume vaid tunni ja päeva kaupa ellujäämisele, ehk siis kõhu kriitilisel piiril täis hoidmisele ja külmumise vältimisele.


Solženitsõni teoste huvilisele soovitaksin kindlasti alustada Ivan Denissovitšiga ning kui romaani toon sobib teile ja pakub huvi, samuti lugeda psühholoogilisest ning ajaloolisest perspektiivist meistriteose tiitlit igati väärivat "Gulagi arhipelaagi". Kuid kui rasked ajaloolised teosed pole teie maitse, võib Solženitsõni ka lugemata jätta.

Wednesday, January 17, 2018

Aliis Jõe: "Viimane laev" (2017)

Aliis Jõe üllatuslikult populaarse naisteka "Viimane laev" autoriks on tegelikult hoopis ETV režissöör Elo Selirand (sünd. 1975), kes tahtis oma sõnul vaid kätt proovida naisteka kirjutamisel.

Nii raske see ju olla ei saa, arvas Selirand - ning ega vist polegi.

"Viimane laev" on armas lugu nooruse naiivsuse tõttu rasedaks jäänud, poja kasvatanud ning nüüd elusügises edasi jõuda püüdvast hooldusõeest Aliisist, kes Rootsisse koristajakohale seilates juhuslikult päästab jõuka kuid ekstsentrilise Juha elu. Mehe hooldaja kohale asudes avaneb Aliisile uus, võõramaine ning põnev maailm, ja elust siiani ilma jäänud naine saab mõne kuu jooksul nautida kõike, mida elu pakkuda võiks - kuni traagilised sündmused talle taas järele jõuavad.


Valisin "Viimase laeva" kerge lugemise eesmärgil ning põhimõtteliselt pettuma ei pidanud: tähtsad teemaboksid nagu kauni, kuid halli hiirekese glämm-korrektuur, kaalulangus, meestemaailma taasavastamine ning potentsiaalne armastus on läbikriipsutatud. Romaan on õbluke ning sündmuste kiire käik ja figuuride paljusus varjab sügavuse puudumise - lugemine läheb kiirelt ja ohhetamiste ja ahhetamiste vahele pole väga palju mõelda vaja.


Siiski on Selirannal õnnestunud puudutada ka tõsisemaid teemasid nagu vanaduspõlve ja lapsepõlve vastalisused, vanematele andestamise vajalikkus, üldiste sotsiaalsete konventsioonide ja traditsiooniliste perestruktuuride jahtimise vajadus ning sellest lähtuvalt edu mõõtmine. Juha on saladuslik ja pohhuistlik vanamees, kuid tema mõtteviis ja vestlused Aliisiga on üpris huvitavad ja kahe maailma põrkumine päris põnev jälgida.


Kirjutamisharjutuse ja nauditava romaani vahele on minu silmis siiski paar sammu jäänud - oskuslikumad-realistlikumad taustakirjeldused lisanuksid paarkümmend lehekülge ning ainele sisulist kvaliteeti.

Samuti tundus romaani lõpp väga kiiresti kokku põimitud - viimase paari lehekülje jooksul toimub väga palju kiireid arenguid. Oleksin soovitanud need arengud kas nagunii plaanitud järge jätta või vähemalt pikemalt välja kirjutada, et lugejale ajaliselt rohkem muhedat lugemist pakkuda. Esimest romaani lõpetav sündmus võinuks olla hoopis näiteks teise osa esimese kolmandiku keskel, et pinget ülal hoida, kuna juba mõni lehekülg enne toimunu piisavalt pingeliseks muutis.

Kokkuvõtvalt - "Viimane laev" on tore, kerge, teatud mõttes ebakonventsionaalne naistekas, mil piisavalt mõttevaba lugemist (trenn ja kaalulangetamine...) ning siiski käputäis huvitavat mõtteainet (sinu-õnn-sõltub-vaid-sinust-nihilism versus tundeline elu sotsiaalses raamis, versus valitud perekonna selge edulisus...).


Öökapiraamatuks kõlbab küll.


Wednesday, January 10, 2018

Maarja Kangro: "Klaaslaps" (2016)

Eesti kirjanik ning tõlk Maarja Kangro (sünd. 1973) on eelkõige tuntud luuletuste ja novellide poolest. Üle-elmisel aastal ilmus Kangro tõsielulistel sündmustel põhinev tõsitõsine romaan "Klaaslaps", kõvaloomuline ning raskekaaluline lugemisvara, romaan, mis lahkab raske puudega last kandva ema maailma, Kangro isiklike kogemustel ja kaotustel põhinev.


Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...


Palju paremini kui minu sõnaline võimelisus lubab on Kaur Kender selle geopoliitilise aspekti kokku võtnud:

Maarja Kangro kirjeldab Ukrainat. Ja mitte vähe. Ja korraga saad lugedes aru, et see raamat on kui sümbol, kui natsi-metafoor kogu sellele ajastule, mida me elame. Viljatud järglasteta Ida-Euroopa rahvusriigid kandmas enda üsas väga ilusat ja õrna ajudeta last – Ukrainat.

Needsamad riiginartsud, ajaloo põrandapesukaltsud, kellega erinevad mõrvarlikud diktaatorid ja türannid ja muidu valitsejad on vajaduse tekkides alati ajaloo põrandalt vere kokku pühkinud, kujutavad nüüd ette, et nad kuidagi aitavad kedagi. See on valus, absurdne, lootusetu tunne, mis tuleb sellist sonimist lugedes. Aga inimlik, nii kuradi inimlik.
(link)


Küllap see on ka raamatut veel kaalukamaks muutev aspekt, et ühest küljest kirjeldab Kangro laiematest poliitilistest arvamusavaldusest mööda vaadates kõige intiimsemaid ja ometi kõige avalikumaid kogemusi oma elus. Naise rasedus ja sünnitud on sügavalt isiklikud kogemused, kuid ometi eeldatakse nende detailiderikast jagamist lähimaailma ja üldise avalikkusega. Sellest taaskord mööda vaadates on Kangro võimeline oma isiklikust valust mööda vaatama ja Ida-Euroopa poliitilisele olukorrale keskenduma. Võimeline tegema endast metafoori ja unustama oma isiklikud ebaõnnestumised, tragöödiad, paratamatused - hetketi erinevalt defineeritud mustad eluhetked.

Samuti on romaani protagonist Analüütiline Naine, kes vähemalt päevikule näidatus ei uppu oma emotsioonidesse - vaagib iga otsuse ning iga emotsiooni plusse, miinuseid, lapse väärarengu aspekte, üldinimliku paljunemise häid ja halbu tagajärgi ning ühe inimese ja ühe ühiskonna enesepaljundamise mõttekuse/mõttetuse kausaalsuskette.


Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.


Soovitan julgetele kindlasti.

Wednesday, January 3, 2018

Paavo Matsin: "Gogoli disko" (2015)

Eesti õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Paavo Matsin (sünd. 1970) on intervjuudest tuleneva mulje kohaselt pesuehtne välikirjanik - selline, kes sukeldub üdini oma kirjandusliku materjali essentsi, jälgib eeskujusid et saavutada oma veidras, müstilises maailmas piisava kraadi ehedus, ning sobitab kokku veidramatest veidramaid elemente.

Samasugust sukeldumist eeldab ka Matsini romaan "Gogoli disko", mille fiktiivses kuid realistlikus kuid maagilises kuid reaalses maailmas tuleks samuti liigelda pigem meditatiivselt kui mõistuslikult, olles elnevalt viiruki süüdanud.

"Gogoli disko" toimub kusagil veidras tsaaririigi Viljandis, kus eesti kirjandus ja biitlite muusika kas lubatud vaid vetsus riiulil seista, või levimas vaid illegaalse kaubana. Sellest tulenevalt on tema tegelased - muusikud, kirjanduslembikud, taskuvargad - tõstnud biitlid jumalastaatusesse ja peavad iganädalaseid aruteluõhtuid raamatupoes, osaliselt vetsus istudes.

Kui siis äkitselt metroosse ilmub surnud Nikolai Gogol, pööratakse meeste müstiline maailm veelgi enam pea peale ning elu ja armastuse essentsi otsing saavutab uue intensiivsuse.

Põhimõtteliselt polegi võimalik kirjeldada, mis toimub, miks toimub - "Gogoli disko" on pigem metafüüsiline-tundeline elamus kui kirjanduslik kogemus. Intensiivsed lühiajalised fragmendid, veidrate tegelaste veider põimumine, narratoloogiliselt ebaseotud mõttefragmendid ja filosoofilised traktaadid - tunduvalt väga ranges režiimis õitsevad armastuseteemalised filosoofilised pärlid.

Matsini lühiromaanile polegi võimalik pragmaatiliselt läheneda, mõistuslikust seisukohast on need mehed luuserid ja tõenäoliselt lihtsalt purjus.

Aga oi, kuidas Matsin oskab kirjutada. Gogoli disko on mõnusas stiilis, täiesti omanäoliste kuid väga hästi mõistetavate konstruktidega täidetud, kirjutatud üliintellektuaalsel mitmekihilisel vundamendil vene, tšehhi, eesti kirjanduse, muusika, vaimuliku elu elementide kaleidoskoop.

Viljandi rahulik sündmusteta argipäev, äkitselt imetletud vaimuelu suurkujude ilmumine - kukutakse  suitsu tehes toolilt kui tänaval jalutab mööda tuntud dirigent, elu on äkitselt saanud mõtte - tuttav minu Tartu eimidagitegemisekuidsuurtevaimusünnitiste ajast - tudengitele ja tudeng olnutele, igasuguse kirjanduse armastajatele ning Viljandi flääri fännidele selge meeleolu. Kui Tõnis Mägi must Tartus mööda jalutaks, sama reaktsioon.

"Gogoli disko" on Mõtteinimese raamat, piisavalt nihilistlik-pohhuistlik-absurdne, et pealiskaudsele lugeja oma intellekt ära varjata. Mulle meeldis.


"Gogoli disko" etendused Ugala teatris, Viljandis (link)


Huvitavad, põhjalikud artiklid Matsini romaani teemadest ja kontekstidest:

Anneli Mihkelev: Ajarännakud koos Gogoliga (link)
Mikk Pärnits: Magister Matsin presents Gogoli disco inferno (link)
Jaanika Läänemets: Prohvet Gogoli kollane allveelaev (link)