Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Toomas Mikkor: "Keldritäis sajarublalisi" (2018)

Eesti kirjanik, ajakirjanik ning maailmakodanik Toomas Mikkor on kirjutanud nii reisiraamatuid, memuaare kui poliitilisi esseesid. Enamasti on Mikkori sulest tulnu isikliku kogemuse ja jutustusoskuse segu, nii ka tema uusimas mahukas Tänapäeva kirjastuses ilmunud romaanis "Keldritäis sajarublalisi" (2018).

Romaan on Rahva Raamatu kirjelduse sõnul "muhe, humoorikas ja rämedalt siiras tagasivaade" Eesti ellu nõukaaja hääbumisperioodil, mil rahvuslus lihtkodaniku silmis seisnes riigilt raha ning kaupade röövimises ja võimalikult riigipalgal töötamisest viilimises. 

Juli Zeh: "Kotkad ja inglid"

Saksa autor Juli Zeh (sünd. 1974) on avaldanud käputäie romaane, samuti lühijutte ja näidendeid. Tema teosed on Saksamaal tuntud ja kiitust pälvinud. Tema romaan "Spieltrieb" ("Mängusoov") ilmus 2013. aastal ka filmilinal.


Zeh kirjastiil romaanis "Adler und Engel" ("Kotkad ja Inglid", eesti keeles ilmunud 2010) on kriitikute sõnul lakooniline kuid tundeline, tema romaan põnev, haarav, tõmbav. Zeh pälvis oma debüüdi eest Saksamaa raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis), Raurise kirjandusauhinna ning Breemeni kirjanduspreemia.

Mis jääb mulle täiesti arusaamatuks, sest "Kotkad ja inglid" oli üks halvemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Nobeli kirjanduspreemia 2004. Elfriede Jelinek: "Klaveriõpetaja"

Austria kirjanik, näitekirjanik, esseist, luuletaja ning tõlk Elfriede Jelinek (sünd. 1946) kirjeldab oma loomingut kui sotsiaalsete struktuuride ja sugude vastast võitlust ning peab seda ka ise vulgaarseks, rõvedaks ning häirivaks. Jelinek olla feminist ja antifašist - viimasel juhul on sellised sotsiaalkriitilised teravad jooned austria kirjanduses üpris tüüpilised, näiteks Thomas Bernhardi loomingus, kes kritiseerib oma teostes kõvasti Austriat ja väljendab oma üldist vihkamist kodumaa suhtes.

Jelinek pole nii otseselt Austria- kui sotsiaalse ebavõrdsuse ja lihaliku ning kapitalistliku kultuuri vastane. Tema jaoks on nii mehed kui naised vaid liha ja nende ihad ja soovid hävitavad neid, kuigi nad on nagunii hävingule määratud.

Väga ilusasti kirjeldab Madli Pesti Jelineki "Klaveriõpetaja" tooni: