Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

"Leedi Oraakel" on segu mitut tüüpi romaanist - põnevik, romantiline kostüümiromaan, psühholoogiline romaan ning samaaegselt paroodia, sest ka nii võib Atwoodi kirjutatut lugeda. Lugu on kahetasandiline, esimene narratiiv jälgib Joani, kel on õnnestunud välja murda oma lapse- ning nooruspõlve ülekaalulise keha välistest piirangutest, kuid kes jätkuvalt heitleb ahelatega, mille heidavad nii tema psühholoogilised probleemid kui kontrollivad ja domineerivad mehed tema elus.

Samaaegselt kirjutab Joan kostüümiromaane, kus süütud naised põgenevad samuti pidevalt neid himustavate meeste küüsist. Mingil hetkel ilmneb, et kaks lugu polegi niivõrd erinevad, kui müstiline väljapressija hakkab Joani jälitama ning naisel tuleb lavastada oma surm, et pääseda reaalsuse küüsist.

Mitmed romaani elemendid on üpris jaburad, ning ka näiteks sugemed esoteerilise maailmaga on kohati naljakad ning kohati ebasobivad - Atwoodi romaan on segu erinevatest elementidest ja üldmulje jääb selline, et kirjanik, kes küll oskab juba varajases loomingufaasis väga hästi lugusid jutustada, otsib oma autoriidentiteeti ja proovib seetõttu ühildada ja kõrvutada erinevaid žanre.

Atwoodi kompotti on seega väga huvitav lugeda ja üldiselt on erinevatel tasanditel toimuv refleksioon naise elus ette tulevate erinevat laadi olelusvõitluste ja nende võitluste ajatu loomuse teemal väga huvitav. Siiski meeldiks mulle lugeda narratoloogiliselt veidi vähem pealiskaudset romaani, mistõttu ootan huviga järgmist Atwoodi teost oma lugemisnimekirjas.