Wednesday, May 31, 2017

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Havai-Ameerika kirjaniku Hanya Yanagihara (sünd. 1974) sulest on ilmunud vaid kaks romaani, kuid mõlemad on nautinud suures koguses tähelepanu ja kiitust. Tema esiteos "Inimesed puude võras" (The People in The Trees, 2013) on tõlgitud ka eesti keelde, teine romaan veel mitte.

"A Little Life" võiks tõlkida erinevat moodi, näiteks "Tükike elu" või "Veidi elu" - mahukas romaan jutustab nelja mehe eludest lapsepõlvest vanaduspõlveni. Sama hästi võiks tõlge aga olla "Üks pisike elu" või midagi taolist, kuna üks protagonistidest on eelkõige romaani keskmes.

Jätan need variandid siia ja loodan, et romaani tõlge eesti keelde lahendab mingil hetkel selle küsimuse.


Yanagihara romaan algab episoodidega nelja noormehe tudengipõlvest, mis põimitakse kildudega iga noormehe lapsepõlvekodust ja sealsetest konfliktidest-probleemidest, et figuuridele oleks antud emotsionaalne motivatsioon ning tasakaal. Kunstnik Jean-Baptiste, Advokaat Jude, näitleja (romaani alguses veel kelner) Willem ning arhitekt Malcolm on ühest küljest kõik neli New Yorki olelusvõitlusesse paisatud mehed, kes otsivad edu tööalal, on vahepeal pigem taustamuusikat mängivates lühemates ja pikemates armusuhetes, kuid hoiavad üksteist pinnal eelkõige läbi oma sõpruse tugevuse.

Romaani keskmes on Jude, kelle minevik on alguses veidi hägune, kelle jalad oleks mingi õnnetuse - või sünnivea ? - läbi justkui tükkideks murtud ja kruvidega kokku lapitud ning kes seetõttu karkudel käib. Nelja sõbra dünaamikat kirjeldatakse eelkõige läbi Jude'i silmade, kelle perspektiiv muutub romaani käigus aina prominentsemaks.

Yanagihara viisi ühe "keskmise" mehe elulugu kirjeldada ning figuuride seksuaalsusega ümber käia on mitmeti kritiseeritud. Lugesin teatud artikleid, mis heidavad Yanagiharale ette oma temaatika ebarealistlikku käsitlust - pragmaatilisest seisukohast võiks üldiselt öelda, et kõigi nelja puhul edu saavutamine tundub statistiliselt veidi naiivne. Samas tabab kõigil neljal läbida ka omajagu takistusi, leina ja oma andes kahtlemise episoode.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.


Nimelt koorub romaani ekspositsioonist edasi minnes aina enam Jude'i hägune, sünge, müstiline, seejärel traagiline minevik. Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele. Jude'i püüded oma sisemisest pimedusest pääseda, tema meetodid selle ületamiseks, tema arusaam lähedusest ning eelkõige tema veendumus oma väärtusetusest on detailselt-emotsionaalselt kirja pandud ning tema eneseületuse ja enesehävingu kõver läbib sadu romaani lehekülgi, muutudes aina intensiivsemaks, põnevamaks ja pelgalt südantlõhestavamaks.


Laskumata täpsematesse detailidesse, soovin jätta just selle sõna kõlama: Hanya Yanagihara "A Little Life" on puhtalt südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

Soovitan väga, väga soojalt!

Friday, May 26, 2017

Arvamusreede, 5/17: Räägime raamatutel põhinevatest filmidest ja lühisarjadest

Tere, kallid kirjandushuvilised!

Sel kuul mõtisklen eelkõige Atwoodi "Teenijanna loo" (Handmaid's Tale) äsja jooksma hakanud telesarjaversiooni, kuid ka näiteks hiljuti tematiseeritud "Ameerika pastoraali" filmiversiooni ajel teemal: kas ja kuidas on võimalik raamatust head filmi või sarja teha ning millised otsused ja aspektid seda protsessi toetavad.

Atwoodi romaanist kirjutasin hiljuti siin (link)
Ameerika pastoraali filmist kirjutasin ennist siin (link) ning romaanist eelmisel aastal siin (link)


1) Autori nõusolek ja koostöö.
Jätkates "Teenijanna loo" näitega, näib raamatuversiooni autori koostöö olevad suures plaanis lausa elutähtis: Atwood toetas lühisarja loomise ideed, aitas lavastust kirjutada ja kujundada (ametlikult on Atwood consultant producer) ning ilmus lausa põgusalt, kuid äratuntavalt esimeses osas, mil noortele neiudele õpetatakse käitumist nende uues üsamasinafunktsioonis:


"Teenijanna loo" sariversioon on elegantselt lahendatud, näitlejad suurepäraselt valitud, romaani toon ning loo tuum on osade narratiivides oskuslikult kaalutud ja teatud mõttes humoorikalt valitud, kuid samaaegselt kerge ja muretu normaalmaailma ja Gileadi rusuva düstoopia kontrasti veelgi tugevdama muusika aspekt vaid tõstavad üldmuljet ning sarja kvaliteeti.

Sellest lähtuvalt siis ka ülejäänud filmide-sarjade jaoks problemaatilised aspektid:


2) Vormiline dimensioon: Põhinarratiiv ning tuummotiivid.
Näiteks "Ameerika pastoraali" puhul rikkus filmi sisu minu silmis täielikult ära asjaolu, et McGregor keskendud lavastades liigselt abieludünaamikale tema ja Jennifer Connelly mängitud abikaasa vahel ning liiga vähe haprale suhtele enda ja tema Dakota Fanningu mängitud tütre vahel. Visuaal, toon, pikkus, taustaaspektid olid küll paigas, kuid nii päevakajaline-poliitiline taust kui loo põhitraagika tallati maha.
Ühesõnaga - kui autor on elus ja olemas, tasuks temaga kokku leppida tähtsate ja mittetähtsate tegelaste, sündmuste, suhete ja konfliktide suhtes ning sellest lähtuvalt ka film või sari kokku panna.


3) Ajaline dimensioon: ajaline maht.
Taas Atwoodi näidet kasutades: mõni raamat on liialt võimas, et seda vaid kahetunnisesse filmi kokku pressida. Seoses viimaste aastate telesarjade kvaliteedi kiire paranemisega pälvib televisioon kohati lausa rohkem tähelepanu kui eelnevalt valitsev filmivorm. Sellest tulenevalt investeerib üha enam lavastajaid ja produtsente sarjavormi - näiteks lavastas Reese Witherspoon väga edukalt samuti hiljuti telelinal romaanil põhineva lühisarja "Suured väiksed valed" (Big Little Lies, 2017 - link filmiveebi sarjalehele), mis pälvis ülisuurtes kogustes positiivset tähelepanu ning vastujaka. Sarja peaosades mängivad Nicole Kidman, Witherspoon ise, Zoe Kravitz, Shailene Woodley ning Alexander Skarsgård - enamikku neist on regulaalselt näha pigem "suurel" linal.

Tundub, et kuigi sotsiaalse meedia tagajärjena on vaataja võimalik tähelepanumaht ajaliselt kahanenud, on sarja vormis võimalik osade kaupa intensiivsemat sisu edasi anda kui filmis ning just sellepärast lähevad minu prognoosi kohaselt ka tulevikus paljud pigem telesarja teed.


4) Sisuline dimensioon: olemasoleva info vabavoliline täiendamine või kärpimine.
Siinkohal räägime pigem fantaasiasarjadest ja -filmidest nagu näiteks "Troonide mäng" ( Game of Thrones, 2011- ...) Fantastilised elukad ja kust neid leida (Fantastic Beasts and Where to Find Them, 2016) - originaali autor töötab mõlemal juhul lavastaja(te)ga koos narratiivide loomisel, kuid kompleksne ja suure info hulk tuleb vastutustundlikult filmi/sarja osadesse jagada.

"Troonide mängu" raamatukaanon tuuakse filmilinale osaliselt tervikuna, osaliselt ajaliselt nihutatult ning osaliselt esineb informatsiooni, mida raamatutes ei leidu. "Fantastiliste elukate" puhul on asi tunduvalt lihtsam, kuna tegu täiesti uute teadmistega, mis küll raamatutel põhinevad, kuid millel pole paberkujul narratoloogilist vundamenti. See annab lavastajatele loomulikult rohkelt vabadust.


Elementide ärajätmine põhjustas probleeme "Harry Potteri" raamatusarja filmides, kus ülipikkadest romaanidest taibati alles viimase osa puhul kaks filmi vändata. Vaidlen, et lühisari oleks ka antud narratiivi parema ning põhjalikuma ümbervormimise jaoks pakkunud parema meediumi.

Kolmandaks on aga võimalik elementide ärajätmisega tekitada uusi elemente - näiteks jäeti sarjas "Suured väiksed valed" jutustamata ühe tähtsa figuuri minevik, mis sarja lõpus väga traagilise sündmuse põhjustab. Sellele põhinedes võiks tegelikult loo lõpuni jutustanud Witherspoon veel ühe hooaja täita ning sari oleks jätkuvalt põnev.


5) Moraalne dimensioon: autorivabadus ning omalooming.
Lõppeks on muidugi oluline arutelupunkt lavastaja visioon ning tema ideed kirjaniku või kunstniku ideede vundamendi põhjal - paljud vaidlevad näiteks "Troonide mängu" puhul, et film ja raamatud on vabalt seotud ning sarjal on õigus minna teatud faktilistes aspektides teist teed, seni kuni Martini maailma võimaluste (suhteliselt piiritutes) ja figuuride suhtes loogilistes piirides püsitakse.

Vaadates antud kontekstis teise nurka: Fan fiction, fännide poolt kirjutatud alternatiivsed narratiivid ning filmilõpud on Internetis olnud Interneti algusaegadest peale, kuid kui sellistest asjadest üritatakse filmi teha, tuleb välja "Twilight", mis vähemalt minu arvatest ei auhindu ega täiskasvanud inimese tähelepanu vääri. Kuid seni kuni fan fiction püsib endale antud piirides, foorumites ning blogides, on kõik korras.

Veel üks halva adaptsiooni näide oleks Tim Burtoni hiljuti ilmunud "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2016) - keskmine film, Ransom Riggsi romaanitriloogia, millel Burtoni lavastatu põhineb, mittetundjale tore-armas müstiline fantaasiafilm, kuid raamatutundjale ebaõnnestunud, kuna figuuride suhete ning põhijoontega manipuleeriti räigelt. Kuna tegu on triloogiaga ja plaanis järgnev triloogia (Riggs kirjutab hetkel sarja neljandat romaani), oleks lühisarja formaat taas parem meedium sisu põhjalikumaks ümbervormimiseks.

Meenuvad aga ka mitmed head adaptsioonid: "Ameerika psühho" (American Psycho, 2000) ning "Pii elu" (Life of Pi, 2012 - blogilink, filmiveeb), "Kaklusklubi" (Figt Club, 1999) - pigem filmid, mis alles tutvustavad vaatajaskonnale raamatut, mida filmi vaatamise järel kindlasti lugeda soovitakse. Näiteks "Pii elu" filmivariandis muudeti narratiivi kõrvalistes aspektides, kuid film oli antud loo täieliku näitamise võtmes visuaalse meediumina suurepärane valik. Filmi peavad sel puhul lausa paljud paremaks kui raamatut, ning piisab filmist täielikult loo jutustamiseks.


Alustasin seda mõtisklust sihiga kirjutada raamatute filmideks muutmisest, kuid olen nüüdseks orgaanilisel moel jõudnud järeldusele, et tegu on argumentatsiooniga raamatute lühisarjadeks muutmise kasuks ning et filmivorm ei õigusta head raamatut praktiliselt kunagi.

Tegu on kompleksse teemaga ning oleksin väga huvitatud, mida teie sel rindel kogenud olete:
millised raamatutel põhinevad filmid ja sarjad on raamatut lugedes või filmi/sarja vaadates valmistanud pettumuse, millised sarjad ja filmid on eriti head? Kas on targem alustada raamatust või filmist? Kas objektiivne võrdlus on võimatu, kuna esimene kogetu jätab alati tugevama mulje?


Põnev, nii põnev jututeema.
Kohtume taas kommentaarides. ;-)

Wednesday, May 24, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1952. François Mauriac: "Ussipesa" (Nœud de vipères, 1932)

Prantsuse kirjanik, ajakirjanik, arhivaar ning võõrleegioni ohtvitser François Mauriac (1885-1970) on üks olulisematest romaanikirjanikest Maailmasõdade vahelisel ajal, 1920ndatel aastatel ning 1930ndate alguses, ning liberaalse kirjandusvoolu Renouveau catholique pioneer ning rajaja.

Tema sulest on ilmunud hulgaliselt tunnustust pälvinud luuletusi ning romaane, neist tuntumate hulka kuuluvad "Armastuse kõrb" (Le Désert de l'amour, 1925), "Thérèse Desqueyroux" (1927) ning "Endise aja nooruk" (Un adolescent d'autrefois, 1969).

Mauriac üllitas umbes kümmekond romaani ka pärast Maailmasõdu ja proovis hiljem kätt näitekirjanikuna, kuid enimkiidetuks ja edaspidi tuntumaks kujunesid ülalmainitud ajavahemikus ilmunud romaanid.


1952. aastal pärjati autor Nobeli kirjanduspreemiaga.


Mauriaci romaanidest on samuti vändatud arvukalt filme, neist uusim 2012. aastal ilmunud "Thèrése", peaosades Audrey Taoutou ja Gilles Lellouche.


Autori mõjukaimaks romaaniks peetakse 1932. aastal ilmunud "Ussipesa", mille otsese tagajärjena Mauriac noorima liikmena järgneval aastal Académie Francaise'i liikmeks võeti.

Lühike romaan on kontseptuaalselt vanaduspõlve jõudnud advokaadi kiri oma abikaasale, ning jutustab nende tutvusest, abielust, lastest, vananemisest ning arvukatest peres arenenug intriigidest, vaenudest, õelustest ja egoistlikest otsustest.

"Ussipesa" kiidetakse kui Mauriaci psühholoogilise võimekuse tippsaavutust, ning asjale pragmaatilisest seisukohast lähenedes võiks analüütiliselt tunnustada autori detailset ühe mehe viha, kadeduse, pettumuste ning väiklase ihnuse detailset kirjeldust: Louis, väga edukas advokaat, on jõudnud karjääriredeli kõrgemasse neljandikku, kuid tal puuduvad igasugused emotsionaalsed suhted oma abikaasa või lastega, kes tema silmis vaid omakasupüüdlikult tema raha varastada üritavad. Kohati on see küll ka tõsi, kuid mehe kirjeldustest ilmnevad järk-järgult tema enese perest kaugenemise initsiatiivi isiklikud põhjused.

Louis on ühest küljest ebasümpaatne, läbinisti pragmaatiline, kergesti solvuv ning armukade mees - samaaegselt tunduks lugu tema perspektiivist vaadates tõesti olevat, et tema abielu ning sellest lähtuvalt tema järelkasv põhineb vaid valedel ja majanduslikul kasul. Kuid kuigi protagonisti ja tema laste ning ka tema abikaasa vahel pole suuri emotsioone, lojaalsust, armastust või sõprust, on nad oma tundetudes ja isekuses täiesti võrdsed.

Mauriaci pereportree on maalitud oma aja prantslasele tüüpilises inimese mittemeeldivate omaduste näitamise elementidega ning omavaheliste vastikuste koledates värvides, kuid nagu eelpool mainitud, on tema figuurid kui mitte sümpaatsed, siis huvitavad.

Mauriaci (ning võrdluseks ka näiteks Gidé, kes kirjutas samadel teemadel juba varem) positsioon oma aja kirjanduses on tunduvalt soliidsem: konventsionaalse pereidülli kehastava romaani aja lõpp algas põhimõtteliselt 19. sajandil, kuid 20. sajandi prantsuse kirjandus tematiseerib seda emantsipatsiooni tähistavat arengut hoolega. Mauriaci lõhenenud pere, millele vaid seltskondliku positsiooni kindlustamiseks ning armastuseta alus pandi ning selle toksilised tagajärjed kõigile osalistele on tüüpilised modernse romaani elemendid. Siiski on neid arenguid ning uusi tuuli võimalik huvitavamalt, dünaamilisemalt, värvikamalt kehastada, et oma aktuaalsus ka hiljem säilitada, mis Mauriacil ei õnnestunud.

Puudub värvide vaheldus, ambivalents, andestavad jooned. Muidugi on realistlikult ühe oma peres täielikult pettunud inimese perspektiivist kirjeldatud romaan ka ühetooniline, kuid romaani sisu ei ole pingeline ega vahelduv, lõpp on ettearvatav.

Seetõttu ei jätnud Mauriaci romaan mulle erilist muljet ning ei soovita ma teda ka lugeda. Tunduvalt huvitavam on näiteks sarnases stiilis kirjutatud, varem käsitletud Andre Gidé "Immoralist" (link).


Ehk oleksin pigem pidanud lugema "Armastuse kõrbe" või "Thérèse Desqueyroux'd"? Teadjad, soovitage, kui arvate, et need romaanid on lugemist väärt!

Kuid vaid oma kogemuste põhjal mina Mauriaci poole (tagasi) ei pöörduks.

Wednesday, May 17, 2017

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).



Ülaltoodud nimekirja kuulub ka düstoopiline romaan "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985). Romaan jutustab sünge loo ameerika ühiskonna tulevikust umbes aastal 2100: Jakobi poegade nimeline organisatsioon on loonud endise USA territooriumile radikaalse struktuuriga Gileadi vabariigi, kus esikohal on usk,  moraal ning funktsionaalsus. Naistelt on võetud kogu vara ning õigused - näiteks on neil täielikult keelatud lugemine ja teadmiste omandamine. Erinevate haiguste ja kiirituse tõttu on naiste seas levinud viljakus ning selle tagajärjel on viljakad naised sunnitud orjastaatusesse - nende ainsaks ülesandeks on Kindralite naistele laste sünnitamine.


Atwoodi romaani protagonist Offred, kelle silme läbi Gileadi düstoopiast jutustatakse, on üks neist punases rüüs ning valges looris perest peresse käivaid teenijannasid, kelle viljakus neile ülla ülesande lubab: olla üsamasin rikastele peredele aastaid viljatuse all kannatanud maailmas. Tema pilgu läbi vastandatakse mineviku liberaalne-demokraatlik ühiskond Gileadi kommunistlikule türanniale ning kirjeldatakse elu, kus naisel ideaalvariandis igasugune omand puudub - nii keha kui hing peavad jäägitult teenima Gileadi edu ning õitsengut.

Revolutsiooni käigus lastakse kõik naised lihtsalt töölt lahti; nende vara kantakse üle kas abikaasa, isa või vanema venna kontole; kõik abieluvälised suhted keelustatakse, homoseksuaalsus keelustatakse. Süüdistatakse islami radikaale. Kuna kogu raha on ühe Keskpanga käsutuses, pole võimalik protsessi peatada.

Meenub Houellebecqi "Alistumine".


Atwoodi romaan on tohutult põnev - oleviku põhilooks on Offredi tutvumine uue perekonna ning uue Kindraliga ja alustuseks pikib autor kilde olevikust, minevikust ning Offredi mõttemaailmast niimoodi kokku, et oodatav protagonisti kohtumine oma saatusega venib pikalt. Siiski ei ole Offredi kohtumises Kindraliga antikliimaksi; romaani pinge aina kasvab kuni lõpuni välja, mil Offred kas valguse või pimeduse poole transporditakse. Romaan lausa lõppeks süvenenud lugejale liiga äkitselt, kuid järgneb pinget veidi maandav epiloog.

Offredi sisemine ning väline vangistus ja pidev igatsus, meeleheide, oma mehe ning tütre järele, tema emotsionaalne sisemaailm - kuid vaikne suhtumine välismaailma vastu - kõrvutatakse mitme naistüübiga: Teenijannade maailmast alati arvamust omav ja avaldav Moira ning hullumeelsuse piirile viidud maruliselt oma patte kahetsev Janine. Teiste figuuride sisemaailmasid küll ei avata, kuid antakse näiteks Kindrali osalusest dialoogides teada, et tema arvates üritavad Gileadi juhid korda saata midagi head, et inimkonna olukorda parandada - lihtsalt peavad selle nimel mõned kannatama.



Mitmed Gileadi positiivsed aspektid on ka välja toodud: iga naine on nüüd "kaitstud" oma "pere" poolt ning meestepoolne tänaval lähenemine ja ahistamine on muutunud võimatuks, kuna iga (mees-)indiviidi võimalused ühiskonnas kõrgemale pulgale tõusta tulenevad igapäevasest ainult riigi teenimisele, oma funktsiooni täielikule edule suunatud, loomalikkusest eemaldunud filosoofiast.

Kuid viljatu naine on kõrge sotsiaalse positsioonita - saadud abielu või sünni teel - väärtusetu.

Puudub vaid Orwelli mõttepolitsei, kuid ka siin liiguvad pidevalt ringi Silmad, kes kõiki teenijate funktsioonis naisi jälgivad.


"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Teatud düstoopilised elemendid on muidugi tüüpilised, kuid need on vajalikud iga ebanormaalse türannia funktsioneerimiseks.

Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

Samuti tasuks mainida Atwoodi maailma ainulaadset kirjeldust ja asjaolu, et hoolimata sisuliste elementide tugevast rõhust on "Teenijanna lugu" väga visuaalne - Gileadi värvid näiteks on kontrastina tema õudsele tegelikkusele pigem rõõmsad kui sünged. Siin on Atwood teistest düstoopiatest vähemalt minu silmis veel sammukese võrra edasi läinud ja lisanud teatud elemendid, mis muljet veelgi süvendavad.


Võimas! Soovitan väga soojalt!


"Teenijanna lugu" on mitmes vormis lavastatud - tuntuim on samanimeline film aastast 1990 (osades Natasha Richardson, Faye Dunaway, Robert Duvall, Aidan Quinn ning Elizabeth McGovern). Samuti ilmus äsja kümneosaline minisari, peaosades Elisabeth Moss, Yvonne Strahovski, Joseph Fiennes ning Samira Wiley.

Friday, May 12, 2017

Ekskurss filmilinale: Lars von Trier: "Nümfomaan" I ja II

Metoodiliselt ekstsentriliste, temaatiliselt kompromiteerivate, visuaalselt põnevate filmide "Melanhoolia" (Melancholia, 2011), "Tantsija pimeduses" (Dancer in the Dark, 2000) ning "Antikristus" (Antichrist, 2009) režissöör Lars von Trier on lavastanud neljatunnise, kahest filmist koosneva opus magni "Nümfomaan" (2013) ning "Nümfomaan II" (2014).


Von Trieri julge loo protagonist Joe (Charlotte Gainsbourg) lebab filmi alguses süngel tänaval läbipekstuna, verisena tänaval. Temast möödub juhuslikult Seligman (Stellan Skarsgård), kes leiab naise, viib ta koju ning hoolitseb tema eest. Toibudes areneb Joe ning Seligmani vahel vestlus ning tuginedes erinevatele elementidele ning nipsasjadele Seligmani korteris, jutustab Joe mehele peatükkidena oma eluloo ning avaldab teise osa lõpuks, kes ta verisena tänavale vedelema jättis.


Nagu filmi pealkiri vihjab: Joe on nümfomaan, tema kustumatu iha seksuaalse rahulduse järele mõjutab tema elu noorest east ning muudab rahuldamatuse kohati väljakannatamatuks. Sellest hoolimata üritab Joe leida armastust, majanduslikku kindlust ning oma kohta seltskonnas.

Film tematiseerib mitmeid nümfomaaniaga seotud aspekte: kuidas on võimalik suhelda kontoris, armastada oma lapsi, leida iseennast ning luua püsivaid sidemeid, kui ainus tähtis aspekt hingerahu saavutamiseks on orgasm? Kuidas on armastus võimalik ning kas teatud laadi armastus on sellises seisundis üldse võimalik? Kas nümfomaania on "ravitav" sõltuvus nagu alkoholism või tuleks kõiki seksuaalseid eelistusi samamoodi au sees pidada nagu homoseksuaalsust? Kui kaugele on vaja minna seltskondlike normide täitmise nimel, kui need tegelikult mingit hingelist rahuldust ei paku?


Paljud keha-vaimu, keha-hinge ning keha-südame polaarsusega seotud küsimused tekivad Joe elu jälgimise käigus, neile vastatakse Joe ja Seligmani filosoofilises vestluses kohati, kuid eelkõige lubab vestluse avatud ning mõtisklev toon vaatajal tõeliselt Joe sisemusse minna, tema kõrval kõndida ja tema motivatsiooni kui mitte mõista, siis vähemalt ilustamata kujul näha. Tuleb aga eelarvamusteta pilguga vaadata.


Detailselt ning visuaalselt on lavastatud Joe esimene kord, tema püüded end rahuldada üksi ja ühe, mitme mehega, paralleelselt tematiseeritud näiteks emotsionaalsed vajadused - või pigem nende puudumine - ja Joe suhted oma vanematega.

Esimene osa täidab ekspositsiooni rolli, jutustab Joe nooruspõlvest ning esimestest kokkupuudetest iha ning rahulduse leidmisega, nümfomaania avastamisest ning esimestest sammudest karjääriredelil. Teine osa kulmineerub konfliktiga, mis filmi lõpul taas filmi algusesse viib.

Paralleelselt väga visuaalsete seksuaalsete stseenidega räägib puhta vaimu ning intellekti esindajana näiv Seligman intellektuaalsetel teemadel nagu kalapüügi meetodid (versus Joe mehepüüdmise meetodid), orelimängu harmooniad (versus seksi rütmid) ning kosher saiakesed (seoses Joe "armastuse" objekti snäkkimisharjumustega). Eelkõige esimene osa on täidetud selliste ekstreemsete vaim-keha kontrastidega kahe figuuri jutustuste vahel.


Trieri filmi toonid on väga teravad, kontrastsed, pragmaatilised. Tuumas kohtuvad vaid kaks figuuri, üks vaid kehaliselt, teine vaid vaimselt motiveeritud, räägivad teineteisega täieliku aususega. Kuid filmi lõpuks selgub, et kumbki neist pole see, kellena esinevad.


Seks kui kehalise rahulduse leidmise protsess ning põhimõtteliselt sügeleva koha kratsimine, kuid samaaegselt inimliku eksistentsi üks põhilisi motivaatoreid on küll esikohal ja genitaale näidatakse väga tihti. Esteetilisest seisukohast on selline filtriteta inimliku anatoomia näitamine progressiivne, kuid antud filmi kontekstis vajalik.

Von Trieril on õnnestunud filmida progressiivse sisuga "ilusad" visuaalid (tänavale sajav lumi, horisonaalselt filmitud vagiina, voodil lebavad kehad), stseenid mis puhtesteetilisest kinematograafilisest seisukohast kaunid, kuid traditsioonilisest seisukohast pornograafilised. Kes on võimeline "Nümfomaani" vabahingelise esteedi pilguga vaatama, leiab sellest naudingut kõigil genitaalidega mitteseotud põhjustel.


Naraatoloogiliselt kriitiline on otsade kokkutõmbamine: teise osa teine pool muutub veidi ulmeliselt mantli-ning-mõõga tüüpi põnevikuks ning Joe lõplik reetmine ja tulirelvade mängutuleku stseen on minu jaoks veidi ulmeline ja ei sobi ülejäänud filmiga kokku. Kuid ka Seligman avaldab kuuldu suhtes mõnikord kahtlusi ja esitab küsimusi, mis Joe loo tervikuna veelgi usutavamaks muudab.

Kokkuvõttes on "Nümfomaan" väga põnev ning julge, erootiline, provokatiivselt esteetiline inimlike baasihade ning soovide anatoomia, mida nõrganärvilistele ei soovita, kuid hea filmi fännidele küll ja väga soojalt.

Wednesday, May 10, 2017

Mika Waltari: "Turms, surematu" (Turms kuolematon, 1955)

Soome kirjanik, ajakirjanik, tõlk, kirjanduskriitik ning näitekirjanik Mika Toimi Waltari (1908-1979) alustas oma akadeemilist karjääri vanemate soovil teoloogiaõpingutega, kuid vahetas kiirelt eriala kirjandusteaduse ning filosoofia kasuks.

Waltari on Soome kirjandusmaastikul ilmselt tänapäevani kui mitte kõige tuntum, vaid üks tuntumaid nimesid. Autor üllitas oma eluajal suurtes kogustes erinevates vormides kirjandust - filmistsenaariumidest koomiksite tekstideni. Tema kaugelt tuntuim teos on aga 1945. aastal ilmunud romaan "Sinuhe, egiptlane" (Sinuhe egyptiläinen) - ajalooline romaan Egiptuse 18. dünastia vaarao Ehnatoni isikliku arsti perspektiivist.

"Sinuhe" tegevus toimub küll 14. sajandil eKr, kuid atmosfäär ja tegelased kajastasid Maailmasõdade-aegset tunnetust nii hästi, et romaani resonants levis kiirelt üle maailma. "Sinuhe" valitses näiteks USA bestsellerite nimekirja aastani 1949, mil ilmus Umberto Eco "Roosi nimi". Saksamaal oli Waltari üliedukas 50ndatel ja 70ndatel aastatel.


Täna tuleb juttu Waltari inglise keeles "Etruski" nime all tuntud romaanist "Turms, surematu" (Turms kuolematon, 1955), mis hiljuti ilmus Varraku kirjastuses uues trükis. See ajalooline romaan toimub 5. sajandil eKr Vahemereriikides ning jutustab Turmsi teest iseendani.

Romaani alguses mainitakse küll, et Turms on surematu ning leidnud tee oma kehasse, kuid kes Turms tegelikult on ja millise saatuse talle jumalad määranud, selgub romaani käigus.

Esmalt kirjeldab Waltari põneval, kohati lustakal, kohati tõsisel toonil Turmsi teed tagasi kodumaale, tema elu suurlinnas Roomas, Sitsiilias ning teistes linnades. Waltari kirjeldab tähtsaid ajaloolisi sündmusi ning kuningaid, kuid seab esiplaanile Turmsi keerulise armuloo jumalanna preestrinna Arsinoega.

"Turms" on ääretult põnev romaan ning kuigi vanaaegsete väljenditega täidetud lehekülgi on alguses veider lugeda, on väga lihtne Turmsi seiklustega ühineda, tema merereise ning lahinguid jälgida, lõbusatest naiste ja meeste suhete vahelistest episoodidest ning eriti tihti lugeda alkoholi ja teiste uimastite tarbimisega seotud seiku.


Itaalia ühiskond 5. sajandil eKr oli kindlasti väga paljus tänapäeva omast erinev - valitsemismeetodid, klassiühiskond, orjade olemasolu ning poliitilised võimalused ja vabadused on midagi radikaalselt muud, kuid Waltari võime lugejat sellesse aega tagasi viia ning Turmsi rahuliku pilgu läbi jälgides seda maailma läbides muutuks justkui loomulikuks, et vanad jumalad on elus ja neile tuleb igapäevaselt ohverdada, et kellegi tapmine on täiesti normaalne tegu (kui see pole Rooma kodanik) ja et abielusuhted võivad traditsioonilisest mudelist veidi erineva. Samuti on kõik moraalsed kõrvalekalded seletatavad jumalate müstilise mõju ning tahtega.

Kuid ka figuuride tasandil on Waltari leidnud kuldse kesktee ajalooliste mõjude ning ajatu inimlikkuse vahel - tema naisprotagonist, teoorias puhas ning süütu jumalanna preestritar, kasutab ära igat juhust oma rikkuse ja/või staatuse suurendamiseks ja kõrgendamiseks, valetades pidevalt ning osavalt. Heraklese soost sõjamees, arst Kosi saarelt ning üllas Etrusk langevad tema ohvriteks. Kuid nendelgi figuuridel ei puudu negatiivsed jooned - kui peaksin esile tooma Waltari figuuride ühise joone, oleks see inimlik nõrkus. Siinkohal väärib kiitust autori võime neid nõrkusi ning nende tagajärgi humoorikal-andestaval toonil kirjeldada. "Turmsi" figuuris on sümpaatsed, kuigi ükski neist ei oma erilist emotsionaalset intelligentsi. Kuigi see on taaskord - minu informatsiooni kohaselt - ajastule omane. Kaval!


"Turms" on nii ajaloohuvilistele kui muheda ajaviitelugemise fännidele õige valik - lugeja kohtab lahinguid, verd, seksi, filosoofilisi küsimusi, moraalselt kahtlasi mehi, eetilisi küsimusi, ebasümpaatseid naisi, saatust ja jumalaid ning eelkõige põnevaid kirjeldusi vanadest linnadest ja inimestest. Ajaruumi tohutu kaugus tänapäevast ning sellest tulenev potentsiaalne võõrandumine on kompenseeritud lihtsa tooni ning lihtsa stiiliga, ja juba purjetabki lugeja Turmsi seltsis muretult mööda Itaalia rannikut.

Üha enam selgub romaani käigus inimlikul tasandil toimuvaid arenguid jälgides, et palju, väga paljud üldfilosoofilised ning moraalsed aspektid on ajatu ja sajandist sõltumatud. Teatud seigad aga - samuti mõned Turmsi otsused - aja ning kommetega seotud ning tänapäeva perspektiivist andestamatud. Seda seika sõnaga esile toomata õnnestub Waltaril need erinevused ning kontrasti tänapäeva ning Etruski aja inimese vahel väga elegantselt ridade vahele kirja panna.


"Turms, surematu" on minu silmis sama ajatu ja meeldejääv kui "Sinuhe" ning soovitan seda tõeliselt soojalt igaühele, kes karismaatiliselt harivast kuid samuti põnevast, dünaamilisest narratiivist lugu peab. Sest kokkuvõttes on Turm lihtsalt väga hea väga põneva sisuga väga hästi kirjutatud raamat. ;-)

Wednesday, May 3, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1951. Pär Lagerkvist "Barabbas" (1950)

Rootsi kirjanik, luuletaja, esseist Pär Fabian Lagerkvist (1891-1974) oli nimekas ning Skandinaavias mõjukas kirjanduslik tegelane eelkõige 1920ndatest 1970ndate aastateni.

Tema sulest ilmunud tuntumad teosed on "Kääbus" (Dvärgen, 1944), mis tõi autorile esmakordselt kuulsust väljaspool Skandinaaviat; enim tähelepanu ning kiitust pälvinud "Barabbas" (1950) ning temaatiliselt "Barabbase" jälgedesse jääv jutustus "Ahasveruse surm" (Ahasverus död, 1960).

Lagerkvist kasvas väga usklikus peres ning tegeles selles võtmes intensiivselt Piibli lugemise ning eksegeesiga. Tema põhiteemad on moraalifilosoofilised, kuid sisuliselt seotud tegelastega Uuest Testamendist.

Sellega seoses on "Barabbas" romaan röövlist ning mõrtsukast, kes Jeesus Kristuse ristilöömise päeval Jeesuse asemel vabaks lasti. Romaan jälgib Barabbas, kes seisab ristilöömise päeval publiku hulgas, tema kohtumisi teiste Jeruusalemmas, Jeesuse ülestõusmist, Barabbase kohtumisi erinevate jüngrite ning Jeesuse "fännidega" ning samuti tema vestlusi Jeesuse endaga.

Romaani taustsüsteemiks on ristilöömise aegadel toimunu, kuid tuumaks on Barabbase mõtisklused hea ja halva teemal; tema kahtlused oma hea inimene olemise teemadel, tema kõhklused Jeesusesse uskumisel - Barabbas vestleb paljudega, kes teda Messiana tunnistavad, kuid kahtleb kaua, kuni temastki saab uskuja.

"Barabbas" jõudis kahel korral ka filmilinale: aastal 1953 ning hiljem aastal 1961. Samuti ilmus 2012. aastal telesari, nimiosas Billy Zane.


Kirjanduslikus maailmas pälvis Lagerkvist suurt poolehoidu - 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Andre Gidé, kellest eelnevalt juttu olnud (link) ja kes kirjutas minu romaaniväljaande eessõna, tituleeris "Barabbase" kirjanduslikuks meistriteoseks.

Gidé enese ning enne teda näiteks Du Gardi loomingust (link) ilmneb, et religioon ning Uue Testamendi tegelased ja üldised hea-halva-küsimused paelusid prantslasi 20. sajandil - seega ei pane ma ka imeks, et Gidé Lagerkvisti imetles. Gidé oli ka rootsi keele austaja, kuigi seda kunagi päriselt ära ei õppinud - võib-olla seisnes selles ka Lagerkvisti romaani osaline (või lausa peaasjaline?) võlu.


Minu arvates on "Barabbas" nimelt kui näpatud sensatsiooniline väärtus välja arvata üpris kesine jutustus ühest mehest, kes läbi teda ümbritsevate sündmuste tatsub, neid jälgib, ja siis taas edasi sammub.

Materjal võiks olla huvitav, sest "Barabbas" on konfliktidest piinatud indiviid, mis võiks tõepoolest tähendada, et tegu on hea inimesega - kui ta vaid poleks mõrvar, kes nõustus Jeesuse tema asemel ristilöömisega.

Kuid Jeesuse elust huvitujatele on olemas Uus Testament kõigi oma nelja raamatu ja apokrüüfide hiilguses, ja seda soovitaksin ma ennemini kui "Barabbast".

Lagerkvist võis omal ajal olla sensatsioon ning tema luule võib luulehuvilisele moraalifilosoofile põnevust pakkuda küll, kuid "Barabbas" pole tähelepanu väärt.