Friday, June 30, 2017

Arvamusreede, 6/17: Kui tihti peab raamatuid lugema?


Tänane mõttekõlks kuulub lugemise kui hobi ning harjumuse valdkonda.

Teada-tuntud-tõestatud fakt on, et lugemine stimuleerib ajutegevust, maandab stressi ning arendab loogikat ja emotsionaalset intellekti. Regulaarne raamatu kättevõtmine rikastab sõnavara, edendab kognitiivseid võimeid ning hoiab mõistust ka vanaduspõlves värskena.

Kui tihti tuleks teadlaste arvates lugemise eeliste täieliku ärakasutamise nimel lugemisega tegeleda?

Artiklid räägivad pelgalt regulaarsest harjumusest, ühes on juttu minimaalselt kuuest minutist päevas, teine mainib, et tund aega päevas oleks sobilik harjumusmiinimum. Kuid argipäev, pere- ja tööelu ning muud faktorid jätavad lugemisele lubatud aja vahel kriminaalselt napiks.


Kui tihti peaks siis ikkagi lugema? 
Vastus on väga subjektiivne. Minu arvamuse kohaselt tuleks veidi lugeda iga päev, kuid olen väga tihedalt kirjandusega seotud inimene. Minu jaoks oleks minimaalselt piisav pühendada kaks poolpäeva nädalas ilu- või teaduskirjandusele - kuid lubada enesele iga kord vähemalt kaks tundi puhast narratiivi sukeldumist.

Kuna mulle meeldib kategoriseerida, samal ajal sildistamata, üritan siinkohal oma tähelepanekute põhjal huumoriprisma läbi kirjeldada põhilisi lugejatüüpe.

Jagaksin kirjanduse armastajad pelgalt aja kriteeriumi arvesse võttes kolme hinnanguteta ning eelarvamusteta moodustatud fiktiivsesse-spekulatiivsesse gruppi:



1) käekoti-tüüp: loeb igal v6imalusel

Sellel lugejatüübil on a-la-ti raamat kaasas, nagu nimigi ütleb enamasti siis käekotis. Meesoo puhul on märgata raamatut tagi sisetaskus või cargopükste küljetaskus. Tähtis on kasutada kõiki üle veerandtunni kestvaid oote- ning transiidihetki lugemiseks. Tuleb ju raamatute nimekirjas edasi jõuda! Iga minutit otstarbekalt kasutav ning üldiselt päevi minuti täpsusega plaaniv tüüp. Või hoopis täiesti pilla-palla mõttemaailmaga kuid hea meelega mitut asja korraga tegev tüüp. Müstiline. Intensiivne. Või hoopis laisk. Siin ei sünni inimese anatoomia analüüs - kõigest pealiskaudne lugeja anatoomia! ;-)


2) öökapi-tüüp: loeb vaid tõeliselt vabal hetkel, kuid egulaarselt
See lugejatüüp võtab igal õhtul või pärastlõunal või nädalalõppudel olenevalt möödunud päevale pool tundi kuni tunnikese aega lugemiseks enne magama minekut. Raamatul on selge lõõgastav eesmärk, sellele keskendutakse ideaalvariandis igal õhtul, kuid reaalvariandis umbes kolmel õhtul nädalas. Armastab kirjandust, kuid omab käputäit ajaliselt nõudvaid kohustusi, mis eelnevalt vaja täita.
Öökapi-tüübi alatüüp: pargipingil lugeja, kasutab tööinimese igapäevast lõunapausi söömisest üle jäänud aega raamatusse sukeldumiseks.



3) puhkuse-tüüp: loeb kolm korda aastas
See lugejatüüp ei haara igal vabal hetkel raamatu järele, vaid vajab tõeliselt vaikset ja eksklusiivset atmosfääri, et lugemisele pühenduda. Mõned selle tüübi esindajad käivad kohalikes antikvariaatides, et kohalikku kirjandust sirvida, mõned valmistavad puhkuse lugemisnimekirja nädalaid eelnevalt ette. 
Meetodist sõltumata on üks asi kindel: kui puhkus käes, ilm kaunis ja päev kohustustest vaba, võib ta tundide kaupa rannas lesida, romaan rätikule laotatud!



Selline on minu väga üldine lugejatüüpide jaotus. Tegu ei ole pingereaga, pelgalt tähelepanekuga erinevate inimeste lugemisharjumustest. Tüübid võivad ka vahelduda. 
Üldiselt jääb loo sihtmõtteks: kuniks kirjanduse vastu huvi tunda ja sellega aeg-ajalt tegelda, on see tervislik, põnev, teadmistepagasit täitev ning emotsionaalselt rikastav hobi.


Kui tihti teie arvates lugeda võiks? Või kas arvate, et regulaarsuse poole püüdmine teeb hobist juba kohustuse? Kui tihti ise loete ja kas vajate vahel ka raamatutest pausi?
Ootan huviga teie kommentaare ;- )


Lugemine on tervislik nii vaimule kui kehale (eesti k)
Benefits of Reading (ingl k)
6 Scientific Reasons Reading Is Amazing For Your Health (ingl k)


Wednesday, June 28, 2017

Philip Roth: "When She Was Good" (1967)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi ning keskklassi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.


Rothi realistlikud ameerika luhtunud unistuse tüüpi iroonilised portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.

Rothist on varem juttu tulnud: lugesin tema 2016. aastal eesti keeles ilmunud romaani "Ameerika pastoraal" (link)


Sedakorda võtsin kätte USA kirjandusmaastikul klassikuna tuntud, 1967. aastal ilmunud romaani "When She Was Good", mis on tuntud ka protagonisti, Lucy Nelsoni nime all - samuti on teosel saksa keeles alternatiivpealkiri "Moraal". Eestikeelse tõlke kohta ma infot ei leidnud, seega jätan erikeelsed pealkirjad siia informatsiooniks, igale originaalkeeles lugejale interpretatsiooni avatuks.


Lugu toimub USA kesk-lääneosas 1940ndatel aastatel  - ajas ning kohas kus traditsioonilised-konventsionaalsed peremodellid maja, valge aia, kahe lapse ja koeraga on iga ilmakodaniku unistuseks. Rothi - ainus naissoost! - protagonist, Lucy Nelson, ei saa aga aega sellistele unistustele keskenduda, kuna tema sihiks on eelkõige oma düsfunktsionaalsest kodust ning alkohoolikust isa lähedusest kaduda.

Lucy on iseendale ning end ümbritsevatele moraalseks kompassiks, üritab aidata oma isa tuhvli all vireleval emal tugevamaks saada ja isa vastu võidelda, olla oma abikaasale truu ning tema ambitsioone toetav naine, kasvatada oma poega ning jagada abikaasa Royga tulevikuunistusi. Kuid miski ei klapi, kõik valmistavad Lucyle pettumuse ning ta langeb aina sügavamale valede ja mürgiste suguvõsasuhete võrgustikku...


Rothi käsitlus naise pettumusest on ühekülgne ning kohati segadusseajav - antakse vaid Lucy siseperspektiiv, samal ajal kui ülejäänud figuurid tema suunas vaid nukrate pilkudega vaikivad. Tundub, et Lucy justkui kujutaks end ümbritsevat maailma ette ning see polegi reaalsus, kuid lõppkokkuvõttes langeb Lucy samade konventsioonide ning mustrite ohvriks nagu temale eelnev põlvkond.


Nagu "Ameerika pastoraal" algab Rothi vanem romaan ühe figuuri suurte, tema jaoks suurte ning tegelikult täiesti tavalises suuruses unistustega mugavast elust, vanematekodust pääsemisest ning vabadusest iseendaks olla. Kõik luhtub.

Teatud kriitikud on Rothi alati misogüünseks - sellest tulenevalt aga mitte vähem nutikaks ja heaks kirjanikuks - pidanud ja hurjutatud aga võibolla tunnevad mitmed naised end ära selles Lucy moraalsuse ristiretkes, mis on vaid takistus ning julguse puudumine oma elu üksi, ise ja endale elada ning valedel põhjustel sõlmitud abielu hargnenud niite koos hoides oma isiksuse kangasse koiauke lubades. Ning kuna paljud on konventsioonide ja laste ja raha tõttu nendesse mustritesse langenud, teeb neid tigedaks seda lugeda. Väikestviisi tunnen ennastki õigluse eest võitleja küljest ära, kuid kellele sellest õiglusest kasu tuleb ja kas Lucy üldse teab, mida ta tahab?

Rothi roll kirjanduses on tähtis, kuna ebameeldivad ja suhteid ja südameid ja lapsepõlvesid rikkuvad elulood pole alati seotud takistuste ületamise ja õnnelike lõppude, vaid hävingu ja halbade otsuste tagajärgede ja traumadega. Sellest on tähtis rääkida nii naise kui mehe perspektiivist ja ma ei arva, et Roth on visandanud naise perspektiivi liiga kõveralt või ekstreemselt - hoopis vägagi tabavalt.

Huvitav ning haarav romaan, Rothi realism on julge ja omanäoline. Võtan ilmselt tulevikus veel mõne tema romaanidest kätte. Soovitan soojalt lugeda ka "Ameerika pastoraali".

Wednesday, June 21, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1954. Ernest Hemingway: "Kellele lüüakse hingekella"

Ameerika kirjanik, ajakirjanik, kiirabiautojuht ning maailmakodanik Ernest Hemingway  (1899-1961) on kindlasti üks kuulsamaid 20. sajandi kirjanikke. Tema tuntumate teoste hulka kuuluavd romaanid "Ja päike tõuseb" (The Sun Also Rises, 1926); Jumalaga, relvad!" (A Farewell to Arms, 1929); "Kellele lüüakse hingekella" (For Whom the Bell Tolls, 1940) ning "Vanamees ja meri" (The Old Man and the Sea, 1950), lisaks sellele on Hemingway kirjutanud peotäie lühijutte.

1953. aastal pälvis Hemingway Pulitzeri kirjandusauhinna ning Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati autorit aastal 1954.

"Kellele lüüakse hingekella" on jutustus Hispaania kodusõja aegadest (1936-1939) ning leiab aset nelja päeva jooksul. Romaani narratiiv on pinnapealselt käputäis hispaania mehi ning ameeriklane Robert Jordan, kes saadetud Segovia provintsi olulist silda lõhkama.

Jutustuse ridade vahelt imbub erinevate figuuride tausta: nad jutustavad seiku oma minevikust, ning Hemingway on andnud enamikele peategelastest siseperspektiivi, et näidata hispaania ja ameerika sõdurite, vabadusvõitlejate, meeste ja naiste mõttemaailma kontraste ning sarnasusi.


Eksistentsialistlikud põhiteemad nagu sõja õiglus, inimese väärikus, ühe elu väärtus ning naise vooruslikkuse väärtus, sõduri kohustused, mehe kohustused oma kodumaa suhtes, ning surma tähtsus või elu tähtsusetus tulevad romaanis käsitlusele ning arutellu.

Kadunud põlvkonna esindajale omaselt on romaani põhitoon sünge, tõsine, mõtlik, julge ning otsekohene.


Olen lugenud Hemingway romaane "Vanamees ja meri" ning "Ja päike tõuseb" ja tema käsitlused lühikestest ajaperioodidest, mis sukelduvad figuuride pähe, nende tundemaailma ja nende väärtuste spektrisse, selgitades indiviidide ja fiktiivsete narratiivide najal oma filosoofia põhitalasid - au, väärikus, tugevus on ajatud põhimõtted - selles kontekstis on Hemingway ainulaadne ja imetlusväärne kirjanik.

Tema tugevalt, konkreetselt kirjutatud figuurid on kõik põnevad - vanem mõtlik nutikas teejuht Anselmo, vabadusvõitlejate salga juht, alkoholilembeline võimukas Pablo, tugeva käe ning terava keelega Pilar, noor ning lojaalne Maria. Kõik inimese loomuse värvid ning toonid jõuavad nende figuuride hingedes peegelduda - nende mõtted ning arvamused on selgelt, julgelt ja veendunult kirja pandud.

Kuid samuti on tema tõsine stiil tänapäeva lugejale kiire farsiks muutuma - "Kellele lüüakse hingekella" kasutab näiteks autentseid stilistilisi hispaania keelest inglise keelde tõlgitud lauseid, ning lisab neile inglisekeelsed tõlked, korrates dialoogides öeldut tihti. Hispaania keele oskajatele - vähemalt nii palju oskan seda minagi - on see tüütu kordamine ning mitteoskajatele kasutu, sest pole otsest seost hispaania keeles öeldu ja mõnikord kohe, mõnikord hiljem inglise keeles öeldu vahel.

Siseperspektiivides kirjutatud filosoofilised mõtisklused ning erinevate figuuride spekulatsioonid teise figuuri sisemaailma teemal ning sel moel avanevad fundamentaalsed sarnasusest on väga kaunilt kirjutatud ning teatud romaani seigad on väga meeldejäävad.


Kuid pean nentima, et "Kellele lüüakse hingekella" pole mu lemmik Hemingway romaanidest.


Hemingway fännile võiks veel meeldida:
Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (link)
Hemingway: "Vanamees ja meri" (link)


Friday, June 16, 2017

Ekskurss filmilinale: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks"


2003. aastal alanud ning algselt triloogiana plaanitud populaarne "Kariibi mere piraatide" seiklusfilmide seeria viies osa "Salazari kättemaks" (Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales) ilmus kinolinadele mõned nädalad tagasi. 


Kriitikud on üpris ühtsel, hukkamõistval arvamusel. IMDB annab hinnanguks hetkel 7,0 kümnest (link), mis on üldiselt hea kuni väga hea filmi hinne. Publikule seega meeldis.

Minu seisukoht on positiivse poole kõikuv: filmis oli piisavalt nägelemisväärset, kuid ka piisavalt nägemisväärset.

Alustuseks lühike, spoileritevaba kogumulje:

Käisin viiendat filmi kinos vaatamas ja leidsin, et tegu on täiesti vastuvõetava meelelahutusega - viies osa ei saa juba loogiliselt ja kontseptoloogiliselt võttes enam niivõrd erakordne olla kui algne triloogia (kui palju müstilisi meremaailmaga seotud halbade kavatsustega elukaid ning neetud piraate, kes Jack Sparrow'd tappa tahavad, on võimalik välja mõelda? Kusagil peab ikka piir olema), on ta esiteks tunduvalt parem ja läbimõeldum kui neljas osa, sisaldab paar väga huvitavat figuuri ning käsitleb - kuigi üpris pealiskaudselt - huvitavat mütoloogiat.


Lühidalt esmalt veel üsna spoilerivabalt üldistest aspektidest ning siis juba lähemalt loo juurde.


Action-stseenidest lühidalt: neljas osa kukkus suurel määral läbi, sest kõik jahid läbi dzhungli, üle lainete ja katuste jne olid väga tüüpilised ning kordasid osaliselt üks-ühele esimeste filmide elemente. Viies osa näiteks algab aga väga lõbusa Jack Sparrow pangaröövi stseeniga, kus kaheksast hobusest veetud seifi varastama mõeldud rakend selle asemel kogu pangahoone kaasa võtab ning ülikiirusel läbi linna veab.


Samuti on väga efektne ja võimas filmi lõpustseen, kus neptuni kolmhark kogu mere kaheks jagab. Viis tegelast põgeneb merepõhjast, kuid kaks neist ei jõua pinnale.

Eepilisi võitlusstseene seekord väga suurel määral ei esinegi, kui välja arvata lõbusad Jacksparrowlikud komistan-põgenen-pääsen-jadad välja arvata. Aga esinevad stseenid pole üle pingutatud ning on hästi ajastatud ja visuaalselt muljetavaldavad.

See oli üldjoontes filmi mittenäinutele kuuluv info - edasi kirjutan (mõõdukate, pigem figuure analüüsivate, kuid ka näiteks osaliselt filmi lõppu avaldavate) spoileritega.


"Piraatide" viiendast osast leiab kapaga elemente, mis võinuksid olla käsitletud põhjalikumalt ning läbimõeldumalt, kaks tundi ja üheksa minutit sellist tüüpi filmi jaoks on küll piisav pikkus ja jahtjooksud, uute hämmastavate paikade avastamine, kaklused zombihaidega ning piraatide või piraatide ja mereväe vahel on piisavas mahus vaheldumas dialoogidega - filmi tempo on sobiv ja puhtast sündmuste perspektiivist seiklusfilmile piisavalt sisukas. Dialoogid pole ehk väga sisukad, kuid kõik vajalik on öeldud. Antud tüüpi filmi puhul mind pealiskaudne dialoog eriti ei häiri.

Näiteks filmi lõppu jääv südantlõhestav dialoog kuristikku kukkuva piraadi ja tema tütre vahel

"What am I to you?"
- "Treasure."

...on tõeliselt ilus element näitamaks koledate räpaste kahtlase moraaliga meeste õrna südamlikku poolt. Sest seda nad ju alati on, nende filmide protagonistid - piraadid. Siiski on sel filmisarjal ka sisu ja hing, mitte vaid müütiliste objektide jaht ning räpane rummihuumor ;-)


Filmi suurim ja tähtsaim punkt, mis kõik figuurid keskpõrandale kokku toob; müütiline objekt #1, mida kõik osalised koos ja eraldi ja üksteise huvide vastu jahivad on kõikvõimas-kõiki-murseid-lahendav-ja-kõiki-needusi murdev Neptuni kolmhark. Will Turneri (Orlando Bloom) poeg Henry (Brenton Thwaites), filmi alguses orvu staatuses, kuid filmi lõpuks piraatide meeskonda kuuluv Carina (Kaya Scodelario), aastaid tagasi Jack Sparrow poolt vaimude ja neetute valda saadetud piraaditapja Kapten Salazar (Javier Bardem) ning filmi lõpuks mingil põhjusel ka briti merevägi, kes tegelikult jahib esimest kolmest mainitud figuurist. Põnev objekt, põnev jaht ning põnev motivatsioon, samuti selguvad uued mitme siiani tuntud figuuride minevikust - hästi kirjutatud, kuigi kohati veidi juhuslik.


Filmi alapealkiri on "Salazari kättemaks", kuna noor Johnny sattus omal ajal piraadina piraate jahtiva kapten Salazari sihikule ja mängis kaptenile meisterliku laevatüürimise tulemusel säärase vingerpussi, mis needis Salazari surematuks ning merepinnal purjetama. Piraatidega sümpatiseerimise vaimus on moraalikompass sama müstiline nagu Jacki kompass: Salazar, ehk võimuinstitutsioonide esindaja, on antud kontekstis "paha", sest tahab Jacki elu kallale minna. 


Filmi müütiline objekt #2: Jacki kompass. Kuna Jacki tollaegne laevakapten suri võitluses Salazariga, sai tema omandiks lisaks kaptenimütsile imeline kompass, mis esimesest filmist peale rolli mänginud ning näitab alati tema suurima südamesoovi suunas. Kompass rändab filmi jooksul mitme kuidas-sa-selle-said-mul-on-omad-trikid-liigutuse jooksul käest kätte, kuni mingil hetkel filmi lõpuks Jacki kätte tagasi jõuab. Kas vahetus pudeli rummi vastu baaris on plaanitud, kas Jackil on mingi motivatsioon kompassi äraandmiseks, kuigi ta teoorias teab, et see vabastab Salazari ebasurnute loori tagant, kuhu tolle laev aastaid tagasi tüüris?
Kahtlen. Aga Jack Sparrow on ju hoolimata üllatavast meisterlikkusest pudel rummi juua ja katuselt katusele ning kahurilt kahurile hüpata oma tuumaomadustelt purjus kakerdis, niiet tema tegudele pole tarvis seletatavat motivatsiooni, kui rumm või raha välja arvata.

Filmi müütiline objekt #3: kaart, mida ükski mees lugeda ei oska. Kaardi idee on, et müstilise Neptuni kolmhargini jõuab vaid tähti kaardina lugedes, mistõttu vaid astroloog ning horoloog (mitmekordsete hooranaljade vundament, jee), kõrgelt haritud ning seetõttu nõiaks ja kurjategijaks peetud Carina seda lugeda oskab ning Neptuni kolmhargini tee leiab. Carina värbab abilisena Henry, Henry omakorda Jacki, Jack kohtub mingil hetkel Barbosaga, kes Salazari poolt ähvardatuna on lubanud talle Jacki üle anda, kuid aitab teatud filmi lõpuks ilmnevatel põhjustel tiimil Neptuni kolmhargini jõuda. Huvitav, ning üldiselt väga võimas objekt, mille käsitlemine tunduv olevat üpris lihtne ja kellegi käest ära võtmine sama lihtne. Lõpustseen oleks olnud tõsine pettumus, kui "kangelastel" poleks tulnud pärast Salazari võitmist ookeanisügavustest pääseda. Ju piisas kaardi ning saare müstilisusest. Kokkuvõtteks siiski üldmüütilisuselt ja komplekssuselt piisavalt põnev ja omanäoline lugu.


Lõpetuseks veel lühidalt figuuridest:

Javier Bardem kui Salazar on suurepärane - Bardem on alati osanud olla muljetavaldav nii head kui kurja mängides ja Salazari poolpõlenud pea hõljuvate juustega, tema lonkav käik ning mõõgaga-koputamine-kui-keegi-surema-hakkab on sünged, hirmuäratavad elemendid. Salazari mustvalge esteetika teeb ta eriti morbiidseks, niiet mädanevaid vetikaid või kombitsaid seekord vaja ei ole.


Johnny Depp on lihtsalt Johnny Depp ning tema dialoogide proportsioon muutub film-filmilt aina väiksemaks. Eeldan, et kusagil kaheksandas "Piraatide" filmis lesib ta purjus peaga kusagil. Kuid tema vähesed stseenid on lõbusad, hästi ajastatud, arusaadavalt artikuleeritud ning sama koomilised kui esimese osa Jack Sparrow. Deppi sarjast tüdimust pole märgata, kuid eeldan, et see on osa põhjusest, miks talle nii vähe stseene kirjutatud. Selge on aga, et Johnnyta "Piraate" enam pole.


Nö. uued Will ja Elizabeth ehk Henry ja Carina: Henry on nägus, igasuguse karakterita süütu ning romantilise hingega, kuid tõsiselt igav ja üheülbaline figuur, kellele üritakse karakterisügavust omistada tema motivatsiooni ja põhjuseta Carinasse armumisest sisemist võitlust tehes. Carina on tunduvalt põnevam karakter, ning tema piraadikülge avastada oleks ehk isegi kuuendas filmis päris põnev. Henryl on Will Turneri pojana garanteeritud roll järgmises filmis - ehk õnnestub tal selleks ajaks veidi huvitavamaks muutuda.



Täiesti alahinnatud ja liig-vähe-kasutatud on pesuehtne nõid ja nägija Shansa (Golshifte Farahani), kes mingil põhjusel elab briti mereväe vangikongis, kuid kellele on teatud tasu eest lubatud külastajaid vastu võtta...? Figuur, kelle visuaalsed ja verbaalsed elemendid mängivad väga muljetavaldavalt kokku ja dialoogid on näideldud veenvalt ja tugevalt, kuid kelle roll kogufilmis jääb üpris mõistatuslikuks ja minimaalseks. Loodan Shansaga kuuendas filmis veelkord kohtuda.


Miks olen kuuenda filmi tulekus nii kindel? Sest "Piraatide" filmide sarjale omaselt on ka "Salazari kättemaksu" tiitrite järel väike stseen, mis tõotab Davy Jonesi tagasitulekut.
Kõik needused on murtud, niiet potentsiaali vanade pahade elluäratamiseks jääb siin küll ja veel.


Kokkuvõtteks: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks" sisaldab jaburaid elemente, läbimõtlemata elemente ning alahinnatud hinnalisi elemente - kuid negatiivsetest aspektidest hoolimata on "Piraatide sari" viiendas osas suutnud piisavalt vana head tagasi tuua, end kordamata ning põnevaid figuure luues.

"Salazari kättemaks" pole kindlasti mu lemmik "Piraatide sarjast" (ikka kolmas, alati kolmas, ka Harry Potteri sarjas miskipärast kolmas... okei põhjuseid on kena läbimõeldud käputäis, kohtume kommentaarides, ekskurss lõpp!), kuid täiesti vaatamist väärt, põnev, lõbus, muhe-kerge meelelahutuslik seiklusfilm.


Wednesday, June 14, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1953. Winston Churchill: "My Early Life" (1930)

However, it was all over now. 
So we proceeded to shoot the wounded mules and have breakfast.
(lk. 155)

Winston Leonard Spencer-Churchill (1874-1965) on eelkõige tuntud tegelane poliitilisel maastikul: Churchill oli Suurbritannia peaminister aastatel 1940-45 ning 1951-55.
Tema võitlusest sotsiaalse ning majandusliku võrdsuse nimel, lahingutest Suurbritannia kolooniates ning poliitilisest mõjust Maailmasõdade ajal on võimalik lugeda erinevatest ajalooraamatutest ning biograafiatest. Tema "hiilgava panuse eest ajaloolisse kirjandusse ning inimlike väärtuste eksalteeritud kaitsemise eest" (vaba tõlge) pärjati Churchill aastal 1953. Nobeli kirjanduspreemiaga.


Churchill on kirja pannud mitmeid maailmaajaloolisi teoseid, ning hulgaliselt autobiograafiaid, millest lugesin esimest, "My Early Life" - vabas tõlkes "Varased aastad", mis kirjeldab Churchilli elu esimesi aastakümneid. Sellele järgnev oleks tema Aafrika reiside kirjeldused, "My African Journey".

Biograafia algab Churchilli sünniga 1874 ning lõpeb tema abieluga  Clementine Hozieriga aastal 1908.


Churchill kirjutab sümpaatses toonis ning ladusas stiilis suhetest oma pereliikmetega, koolipoisi "raskest" elust ning oma üldise huvi puudumisest reaalainete vastu ja sellest tulenevatest keerulistest suhetest matemaatikaga; poisipõlvest peale oma isa idealiseerimisest, läheduse tekkimisest ning isa kaotamisest.

Tema autobiograafia järgmine etapp jutustab elust ning teoreetilisest-idealistlikust võitlustuhinast Sandhursti Kuninglikus sõjaakadeemias. Sellele järgnevad kokkupuuted lahingutegevusega Kuubas, erinevates India linnades, ning samuti esseistlikud kommentaarid poliitilisest situatsioonist koloniaaleuroopa erinevates piirkondades.

Romaani ainetel vändati 1972. aastal film "Noor Winston".


Ajaloohuvilistele kindlasti põnev lugemine, kuid mulle Churchilli briti stoitsism eriti peale ei lähe ning sündmuste pelk reastamine olenemata vahepealsetest lakoonilistest tunnete kirjeldustest ei ole piisavalt haarav.

Tema stiil, nagu öeldud, on ladus, mõnus ja muhe lugemine ja tema briti härrasmehe huumor on kohati samuti väga meelelhutuslik, kuid kuna ma Churchilli lahingustrateegiatest rääkimise vaimustust ei jaga, jättis "My Early Life" mind kirjandusliku teosena üpris külmaks.

Sõjaajaloo ning poliitikahuvilistele aga kindlasti põnev lugemine!

Wednesday, June 7, 2017

Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013)

Austraalia-Tasmaania kirjanik, esseist, stsenarist ning režissöör Richard Flanagani (sünd. 1961) peetakse oma põlvkonna mõjukaimaks romaanikirjanikuks. Tema sulest on ilmunud kuus romaani, ning seitsmes ilmumas selle aasta sügisel.

Lugesin Flanagani hetkel uusimat, äsja Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013). Autor pälvis selle romaani eest prestiižse Man Bookeri auhinna aastal 2014.


Lugu räägib austraalia sõjavangidest, keda sunnitakse ehitama Surmaraudteena tuntud Birma-Siiami raudteed, toetamaks Jaapani võidukäiku Teises maailmasõjas. Vahelduvad lõigud ellujäänud vangide ja vangivalvurite elust enne ja pärast aega laagris ning õudne argipäev vangilaagris.

Romaani protagonist on kirurg Dorrigo Evans, kirjeldustes põimuvad episoodid vangilaagrist, tema püüded oma mehi vangilaagri rasketes tingimustes säästa ning kuidagi elus hoida, võimatud operatsioonid ning epideemiad. Vahele pikitakse episoodid Evansi ajast enne vangilaagrid, linnaloal käimine, moraalsed dilemmad südameasjus - kihlus Ellaga ning samaaegne armumine oma onu abikaasasse Amysse, kellega areneb afäär.

Flanagani isa elas Surmaraudtee üle ning sellest tulenevalt on teatud detailid väga, väga tõetruud ning kõige õõvastavamad episoodid kirjeldatud nõnda, et lugeja justkui seisaks nende meeste kõrval mudas ja jälgiks nende elujõu vähenemist nende vaimu ja keha kadumiseni.


Toonide kontrast on huvitav nii miljöös kui narratiivis - juttu tuleb nimelt ka vangivalvurite ning jaapani kindralite perspektiivist, kel juhtunu vastu küll sarnaselt lääne sõdurite lugudele (Hemingway, Remarque, Norman Mailer jne jne) me-tegime-mis-pidime-mentaliteet ja kohati raskused oma tegudega toimetulemisel, on jaapani sõjamentaliteedis midagi eksootiliselt erinevat - peade maharaiumise eel tuleb lausuda haiku - ning Flanaganil on õnnestunud see oma romaani lehtedele püüda.


Flanagani raamatust on sama keeruline kirjutada kui on seda lugeda, sest teatud - kohustuslikud, kuid romaanile hinge andvad - väga vägivaldsed, inimlikkusevastased elemendid - peksmine, näljutamine, sellest tulenevad haigused ning nendest haigustest söödud kehad - on kirjeldatud äärmiselt detailiderohkelt. Mõnda kohutavat episoodi - anatoomialoengud elusate patsientidega - on mainitud vaid ääremärkusena.

Mis Flanagani eriliseks teeb on ida elemendi põimimine lääne elemendiga. Autor on edukalt kirjeldanud jaapani sõduri, jaapani kindrali tundemaailma sõjajärgsetel aastatel, tema suhteid kolleegide ning perega, tema reaktsiooni meedia kajastusele, tema häält seletamas inimestele, et lääne meedia ei valeta, liitlasvange koheldi kohutavalt julmalt ja ebainimlikult. Samaaegselt väljendub vangilaagri episoodides keisri käsu ülim autoriteet, selles ei kahelda, selle nimel pole tähtis üksikelu vaid ühine pingutus. Flanagan on jaapani mentaliteeti kirjeldanud väga tabavalt ning ainuüksi see asjaolu teeb "Kitsa tee sisemaale" - pealkiri, mis jäljendab jaapani luuletaja Matsuo Bashō luulekogu pealkirja - ainulaadseks.


Selline narratoloogiline meisterlikkus ning materjali elementide filosoofiline mõistmine põrkub minu arvates stilistiliste probleemidega - ladus lugemine pole Flanagani romaan mõeldud olema, kuid kohati läks küll väga puiselt edasi. Armastusloo tundestatud peatükid, laagrilugude ahastavapanevad peatükid ning sõjajärgsed kustunud lootuste ning inimsuhete normaali taastamise peatükid on kõik väga erinevad. Sellest tulenevalt varieerub ka nende intensiivsus. Romaani algus on kirjutatud veidi puiselt, justkui kirjanikul oleks raske materjaliga ümber käia - realistlik, kuid seda asjaolu ei tohiks tõelise materjali valitsemise korral teose lugemisel märgata. Kusagil lõpupoole üritab keegi oma tunnetest rääkida ja kasutab selleks mitme lehekülje jooksul praktiliselt sama sõnavara. Kas tegu on puise stiili, halva tõlke või stilistilise sihilikkusega, et anda autentne lugemiskogemus?

Raske öelda. Teatud elemendid ei istunud minu jaoks nii kindlalt paigas nagu oleksid võinud.

Kuid Flanagani romaan on raske sisus ja raske sisu mõistmises - üksikepisoodide mõtteline sidumine ja ajaliselt siia-sinna hüppava narratiivi kokkupanek on protsess. Mida enam romaani üle mõtisklen, seda enam erinevate elementide põimumist imetlen. Teatud narratoloogilised ja stilistilised elemendid on veidi puised - sisu detaile avaldamata: kuidas romaani lõpus näiteks korraks ilmneb, et üks Flanagani armastatutest on talle valetanud, on minu jaoks väga konstrueeritud, kuid asjaolu, et üks Evansi vangilaagri sõduritest oli tema kadunud sugulane, on väga huvitav ning Austraalia poliitilist olukorda valgustav asjaolu.


Sõjaromaanide fännidele, mitte nõrganärvilistele, ida-lääne vastuolude, ning Remarque'i ja Hemingway fännidele on see romaan ilmselge maiuspala. Flanagani romaanide sisukirjeldused on üldiselt põnevad ning arvan, et uurin tema romaane ka edaspidi. Kuid sooviksin, et oleksin "Kitsast teed sisemaale" lugenud inglise keeles, sest arvan, et tõlk ei olnud kohati romaanimaterjali vääriline.