Korea-USA autor Min Jin Lee (sünd. 1968) kirjutab väga laias laastus justkui oma elust, kultuurilisest pagasist, ajaloost ning minevikust: Lee murelapseks ning tema loomingut läbivaks teemaks on korea päritolu indiviidide identiteet, nende probleemid oma kultuuriruumist väljudes oma koha leidmisel.
Lee on siiani avaldanud kaks mahukat teost. Esimene romaan "Tasuta toit miljonäridele" (Free Food for Millionaires, 2007) leiab aset 1990ndatel New Yorgis, ning on vastavalt arvustustele väga huvitav ja lugemisväärne. Kuid Lee teine romaan "Pachinko" (2017), millest täna juttu tuleb, läheb tunduvalt kaugemale ja sügavamale nii ajalooliselt kui kultuurilooliselt.
"Pachinko" on mõiste, mis tähistab korea kasiinolaadseid mängusalonge, kus tuleb osavust näidates mängida automaatidega raha eest. Romaan leiab aset nii Koreas kui Jaapanis kui USAs. Romaan võtab ajaliselt kokku möödunud sajandi vältel toimud muutused Koreas, aastast 1883, mil Yeongdo kalurikülas sünnib mitme väärarenguga noormees, kelle tütrest saab romaani esimene kangelane - lõpetades aastal 1989 Naganos, Jaapanis, Sunja lapselapselapse Noa uue ning värske tulevikuperspektiivi avanemisega.
Romaani tundelisem pool keskendub inimese saatuse ettemääratusele: Sunja romaan jõuka Koh Hansuga põhjustab naisele tema elu suurimaid kaotusi, kuid viib samaaegselt ka õnne ning soovide täitumiseni.
Samaaegselt näitab "Pachinko", kuidas korealasi on 20. sajandi alguses ning keskpaigas koheldud Jaapanis kui teisejärgulisi inimesi, kuidas neile on tehtud pea võimatuks leida tööd normaalses keskkonnas, ning kuidas majanduslikud võimalused on neilt samuti võetud, samal ajal kui sõda laastab nende kodumaad.
Võrdluseks võiks tuua näiteks Naguib Mahfouzi "Kairo triloogia", Georg David Robertsi "Shantarami" ning Rohanton Mistry "Õhkõrna tasakaalu" - romaanid, mis valgustavad Aasia maade kultuuri ühe perekonna põlvkondade elu näidates.
Kuna näiteks isiklikult pole ma Korea ajalooga tegeledes kunagi Maailmasõdade ning autoritaarsete valitsejate kriitika tasandilt kaugemale ega sügavamale läinud, siis oli "Pachinko" juba ses suhtes põnev: kuidas elatakse, millised on ühiskondlikud struktuurid, kus on koht teiste rahvustega suheldes ning millised on valitsevad ideoloogiad. Praktilisest küljest täitis Lee romaan Korea kultuuriloo õpiku rolli, mis aga kirjutatud tõeliselt põnevalt ning tundeliselt.
Kuid ka narratiiv on äärmiselt hästi kokku pandud, kõigil tegelastel oma rikkalike nüanssidega kujunemis- ning olemislugu, toimuv on kirjeldatud värvikalt ning voolavalt. Lee "Pachinko" on kahtlemata ära teeninud igatlaadi kiitust, mida romaan on USA kirjandusmaastikul ka pärast ilmumist pälvinud.
Loodan, et Lee romaan tõlgitakse peatselt eesti keelde, ning soovitan inglise keeles lugejatele kindlasti see teos kätte võtta, kui ülalmainitud romaanid teile vähegi huvi on pakkunud.
Tõeliselt väärt lugemine!
No comments:
Post a Comment