Blogi uus aadress

Wednesday, July 18, 2012

67. Juan Rulfo: Pedro Pàramo

Kuigi mehhiko kirjanik ja fotograaf Juan Rulfo (1917–1986) sulest tuntud looming piirdub lühijuttude kogumiku ja lühiromaani "Pedro Pàramoga", ei saaks öelda, et tegu poleks täiesti iselaadi kirjanikuga ja ei saaks imestada, et tema pisike konvoluut selliseid inimesi nagu Gabriel Garcia Marquez ja Jose Louis Borges mõjutanud on.

"Pedro Pàramo" on jutustus Juan Preciadost, kes saabub (ka päriselus täiesti olemasolevasse) mahajäetud Comala külakesse, kuna otsib loo nimitegelast, oma isa. Juba külla saabudes tõdeb mees, et ema kirjeldustest vaimusilma manatud kaadrid lopsakatest põldudest, lõhnadest, taimedest ja inimeste häältest on tuhmunud, maa pealt pühitud ja liivaks saanud. Pedro jääb teadmata ajaks külla ja kohtub seal ilmselt vaid vaimudega oma vanemate minevikust.

Pedro Pàramo elust saab lugeja sellegipoolest teadmisi, sest mingil hetkel seguneb Preciado kirjeldus tõikadega Pedro ajast ja tema kaasaegsete lugudest, tuues mineviku vaimud teravamate kontuuridega lugeja ette.

Tegu on tüüpilise maagilise realismi esindajaga, samuti on see üks nendest Marques-Borghes-Hesse-tüüpi raamatutest (eriti meenub muidugi Marquez), kus vaimud meie seas kõnnivad ja suhtlemiseks täiesti võimelised on ja kus nende kohalolu kedagi ei kohuta, vaid täiesti argiselt juttu aetakse. Selline õdus-õõvastav-hubaselt-makaaber-miljöö on omalaadi ja annab jutustusele selle hispaania-ladina-ameerika "miski", mida mulle on alati meeldinud lugeda.

Fragmentide kaupa näitab Rulfo lugejale Comala küla kunagist elu ja seejärel võrdluseks, kui paksu tolmukihi alla see kõik nüüdseks mattunud on. Ilusad argised killud ja tunded joonistavad lõpuks just sellesama pildi, millega Preciado ema ta teele saatis, kuigi noormees kunagi oma emaga ei kohtu.

Narratiiv jääb küll häguseks, aga meeleolu, mille "Pedro Pàramo" tekitab, on hää.

Kõigile Marquezi fännidele soovitan.

Wednesday, July 4, 2012

66. Jose Saramago: "Pimedus" ("Ensaio sobre a cegueira", 1995)

1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, portugali kirjanik, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ja kaks aastat hiljem ka inglisekeelses tõlkes.

Tegu on õõvastavalt apokalüptilise maitsega teosega, nimelt jutustab Saramago romaan linnast, mille elanikud üks teise järel pimedaks jäävad.

Romaan on tohutult põnevalt üles ehitatud, tegeledes alustuseks ühe mehe pimedaksjäämisega ja tema ahastusega, järgnevalt võttes aga aina rohkematelt inimestelt silmavalguse, toppides paarsada neist siis karantiini endisesse hullumajja, koheldes neid tohutult ebainimlikult ja jälgides, kuidas nad üksteist piinavad, alandavad ja maha notivad. Aina suuremas mastaabis töötades toob Saramago lõpuks lugeja ette kogu linna, mis ähvardab täielikus kaoses väljaheidete ja laipade lombina lõppeda. Kuni aga juhtub ime.

Saramago on väga ekspressionistlikes värvides näidanud, mida võib inimesega teha hirm ja kuidas kellegi tõeline loomus ekstreemsetes olukordades välja tuleb. Samuti kirjutab ta "Pimeduses" inimlikkuse piiridest, tuues romaane lehekülgedel selgelt lugeja ette küsimuse, kas kõik inimesed, kes näevad, ei ole mitte tegelikult ka mingis mõttes pimedad.

Millise julmusega pimedaid koheldakse ja millise julgusega mõned neist siiski tegutsevad, kuidas hea lõpuks võidab, ja kuidas ladina-ameeriklastele, portugallastele ja hispaanlastele omane maagiline element toob nii süngele loole tegelikult üpris loomulikuna tunduva ilusa lõpu, kõik need detailid teevad sellest ühe suurepärase lugemise.

Samuti on huvitav kirjaniku stiil, mis Saramago enamikule teostele omane on: puudub otsekõne ja selged punktidega tõmmatud piirid dialoogides, mistõttu lugeja justkui vaataks kogu toimumist nagu filmi, jäädes teatud kaugusesse. Teisalt on samas grammatilises skeemis kirja pandud ka figuuride mõtted, mis omakorda tekitab mulje, nagu oleks lugejal võime nende pähe vaadata, samal ajal, kui nad räägivad. Kogu tekst justkui voolab ühe suure sõnade, tegude ja muljete pajana, ja pinge ja põnevus püsib esimesest viimase leheküljeni.

Ma ei tahagi tegelikult rohkem filosofeerida - olles Saramago teosest nõnda vaimustuses ei ole mul mingit tuju teile avaldada, kes täpselt keda kuidas vigastab, millise karistuse selle eest saab, kuidas lugu lõpeb ja miks tegelastel nimesid ei ole. Lugege lihtsalt. Lugege!