Wednesday, December 6, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1967. Miguel Asturias: "Härra President" (El Señor Presidente, 1946)

Guatemala kirjanik, jurist ja diplomaat Miguel Ángel Asturias Rosales (1899-1975) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1974. 

Asturiase laureaadiks valimine oli triumfaalne kogu Lõuna-Ameerika kirjandusringile ning maailmakirjanduses peetakse Asturiast esimeseks Ladina-Ameerika kirjanikuks, kes tegeleb figuuride antropoloogilise ja psühholoogilise süvakäsitlusega. 

Samuti kuulub Asturias esimeste hiljem just Ladina-Ameerikas väga populaarseks saanud maagilise realismi esindajate hulka (neist ilmselt kuulsaim Gabriel Garcia Marquez, kellest blogis juttu tulnud kolmel juhul - link ja link ja link). Asturias pälvis Nobeli kirjanduspreemia mitte eelkõige ühe konkreetse romaani eest, nagu mitme autori puhul kombeks esile tuua, vaid oma loomingu kui terviku eest.

  
Asturiase esimene ilmunud teos oli "Nädalalõpp Guatemaalas" (Leyendas de Guatemala, 1930) - lühijuttude kogumik Maajade müütide ainetel, mis on tõlgitud ka eesti keelde.

Asturiase tuntuimaks teoseks ja suurimaks meistriteoseks peetakse 1949. aastal ilmunud Maajade kultuuri tematiseerivat kuueosalist romaani "Maisimehed" (Hombres de maíz), mis on aga samaaegselt ka vähim mõistetud teos autori loomingust.


Lugesin romaani "Härra President" (El Señor Presidente), mille Asturias küll kirjutas 30ndate alguses, kuid mis ilmus alles 1946. aastal. Romaani algvormiks oli lühijutt, millest Asturias hiljem täispika teose arendas. Ajaruumiks on 1920ndate aeg ning presidendi Manuel Estrada Cabrera valitsusaeg, kuigi kohta ega aega täpselt mainitud pole.


"Härra President" on intensiivne, retooriliste vahendite, fragmentide, kohtade, hetkede, emotsioonide ja vägivallaga täidetud raamat, mille juhtidee pole jutustada, vaid tundeid edastada. Asturiase maailmas elavad küll maagilise realismi elemendid nagu vaimud, unenägude deemonid ja saatuslikkus, kuid romantika jääb pigem tagaplaanile. 

Presidendist endast konkreetselt väga juttu ei olegi: ta kõrgub hirmu sümbolina romaani tagaplaanil - pigem on romaan lühikeste peatükkide kogumik ja näitab lugejale, kui kõle ja hirmuga täidetud on tavainimese argipäev diktaatorliku presidendi valitsuse all. Selline abstraktne käsitlus annab romaanile veelgi kaalu juurde ning võimaldab tõlgendada "Härra Presidenti" kui diktaarotluse mõjude kaleidoskoopi.

Sellest tulenevalt pole Asturiase romaan ei lõbus, heasüdamlik ega lootusrikas. Olukorda Guatemalas kirjeldavad tabavad, teravad, napid laused nagu: "Süüdiolev mees valitsuse soosingus on tunduvalt paremas seisus kui süüta mees."

Erinevatest aspektidest lähenedes räägib Asturias hukkamõistetud rahvast, surmamõistetud vaesetest, kirjeldab nii kerjuste kui kindralite vägivaldset olelusvõitlust ja tuleviku süngust ning ei anna õigupoolest kellelegi erilist lootust oma olukorrast pääseda. 


Romaani fragmentaarse olemuse tõttu on "Härra Presidenti" nimetatud hirmu anatoomiaks - fragmentide lugemine on võrreldav seguga Kafka ängist ning Lautréamonti "Maldorori" eksessiivsest vägivallast.

Asturiase romaan on stilistiline meistriteos ja väga hästi kirjutatud, kuid romaanina ohtrate sürrealistlike elementide ning allegooriate rohkuse tõttu väga, väga kompleksne lugemine. Kui selline sünge ja tihedasisuline kirjandus on teie maitse, ei pea te "Härra Presidendis" pettuma.

Keeruline! Hirmutav! Põnev!


Wednesday, November 29, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1966: Josef Agnon ja Nelly Sachs

Tänapäeva Ukraina territooriumil sündinud kuid oma elu sügise Palestiinas veetnud ning Jeruusalemmas maetud Šmuel Josef Agnonit (1888-1970) peetakse üheks modernse heebreakeelse kirjanduse mõjukaimaks kirjanikuks. Agnon pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1966, ühes juudi päritolu rootsi kirjaniku ning näitekirjaniku Nelly Sachsiga.

Saksamaal sündinud ning oma elu sügise Rootsis veetnud Nelly Sachs (1891-1970) on eelkõige tuntud näidendite ja luuletuste poolest, tema looming käsitleb juutide kannatusi holokausti ajal ning järel. 

Kuna nii Agnon kui Sachs olid kultuuriliselt tähtsad oma ringis ja ei saavutanud kunagi kuulsust rahvusvahelisel maastikul, pole neist eesti kultuuriruumis suuri jälgi - raamatupoest leidsin Sachsi loomingust eesti keeles vaid 1971. aastal ilmunud, Sachsi tuntuima draama "Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest" (Eli : Ein Mysterienspiel vom Leiden Israels, 1951), vaid mainitud on luulekogusid („Surma elamutes”, „Tähevarjutus”, „Põgenemine ja moendumine”). 


Kuid selge on, et heebrea kirjandusest oli oluline eriti pärast Maailmasõdu ning üldplaanis Alfred Nobeli enda soovitud laureaatide geograafilise jagunemise ning kultuurilise võrdsuse aspektidega arvestades mingil hetkel valida Nobeli kirjanduspreemia laureaat. 

Agnonit on võrreldud Kafkaga, tema sügav sümbolism ning tundeline äng tema loomingus annavad edasi teatud meeleolu, kuid tema romaan "Nagu külaline öös" (Ore’ach Nata Lalun, 1939) jäi üpris kuivaks ja värvituks, kui juudi kultuuri detailid välja arvata. Eesti keeles on aga võimalik lugeda tema jutustusi ("Teine nägu. Jutte armastusest", "Jutustusi") ning veidi varem ilmunud romaani "Lihtne lugu" (Sippur Paschut, 1935).

Olles viimasel ajal palju Philip Rothi lugenud, ei paku see sümboolika mulle isiklikult aga erilist huvi ning romaani ma lõpuni ei lugenud.


Sachsi luule on agooniline, tundeline, läbi ja lõhki kantud juudi kannatustest, täis hüüumärke, hüüdeid, ahastust, kirjutatud vabas vormis. Aateliselt arusaadav, kuid isikliku seose puudumisel pigem kuivaks jättev.

Huvitav fakt: Sachsil aitas 40ndatel Berliinist põgeneda 1909. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Selma Lagerlöf, kes pöördus edukalt rootsi kuninga poole palvega lubada Sachsil ja tema emal Rootsisse emigreeruda.

Samuti huvitav: Sachs pidas intensiivset, sõbra ning venna laadis kirjavahetust saksa luuletaja Paul Celaniga, nende korrespondents kestis ligi kümme aastat enne kui hingesuguluse sõlminud kirjanikud päriselt kohtusid. Kuid kuna mõlema kirjaniku närvikava oli kõrges eas, kunstniku loomusega ning traumaatilise elulooga seoses arenenug väga hapraks, ei olnud näost näkku kohtumine eriti edukas. Kuid suhe säilis ning Sachs suri hetk pärast Celani enesetappu.


Põnev Nelly Sachsi tõlkeblogi kommentaaridega ja inglisekeelsete ning saksakeelsete tekstidega siin (link)

Friday, November 24, 2017

Arvamusreede, 11/17: Räägime Nobeli kirjanduspreemiast


Kaunist nädalalõpu algust, kallid raamatusõbrad!

Mitte ainult nädal, vaid aastagi hakkab lõpule jõudma ja detsembri viimasel reedel toon teieni 2017. aastal loetud lemmikraamatud - arvamusreede asemel on ootamas lühike parimatest parimate loetelu ja tutvustus.

Täna räägime aga retrospektiivis ja rändame kirjanduslooliselt üpris hägusesse aega: 20. sajandi algusesse. 


Nimelt olen nüüdseks juba lausa kaks ja pool aastat tegelenud lisaks uuema kirjanduse käsitlemisele kronoloogilises järjekorras Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Projekti alustamisel pakkus mulle huvi, kas Nobeli preemia on sisuliselt niivõrd tähenduslik, et kiidab raamatut õigustatult, millised kriteeriumid on nobelisti laureaadi valikul olulised ning mis on õigupoolest Nobeli preemia koht kirjandusmaailmas.


Rootsi filantroop, keemik, diplomaat, ärimees ning dünamiidi leiutaja Alfred Nobel (1833-1896) pärandas 250 miljonit dollarit samanimelisse auhinnafondi, et edendada teaduslikku arengut ja tõsta esile teadlaste saavutusi. Igal aastal pälvib üks Nobeli vaimus ning tema ideoloogia kohaselt valitu Nobeli preemia füüsika ja keemia, meditsiini, majanduse ja kirjanduse aladel. Samuti jagatakse Nobeli rahuauhind. Keskendume siinkohal aga kirjanduspreemiale.


Olen tähele pannud, et Nobeli kirjanduspreemia oli vähemalt 1910ndatel, 20ndatel kui 30ndatel eelkõige poliitiliselt, mitte kirjanduslikult motiveeritud auhind, mille eesmärk küll de jure tõsta esile kultuuriliselt tähenduslikke ning oma maa kirjandust edendanud kirjanikke, kuid tihti lähtuti ka kes-tunneb-keda, kes-on-hetkel-poliitiliselt-korrektne-valik- ning milline-maa-on-pärjamata-põhimõttest.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti Sully Prudhomme'ile aastal 1901. Nii Prudhomme kui enamik 1910ndate ja 20ndate Nobeli laureaate on tänaseks vajunud unustatud autorite nimekirja, kuna nende looming oli ehk kirjanike eluajal olulise tähtsusega, kuid paljud Nobeli laureaadid saavutasid alles pärast Nobeli pälvimist suurema euroopasisese mõju, mis käputäis aastaid hiljem taas kadus.


Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti luule, mitte romaani eest - sajandi alguse kirjanduslike voolude plahvatuse iseloomustamiseks väga sobilik, kuid kes on Sully Prudhomme?
Luule on kohaliku kultuurilise tähtsusega element ning minu subjektiivne arvamus on, et luulet pole võimalik tõlkida, kui autor ise tõlke kaasautoriks ei ole. Luule nüansid on puutumatud ning tõlge kaotab nad. 

Nobeli kirjanduspreemiaga on pärjatud ka näiteks ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid - Bob Dylani muusikale Nobeli andmine pole sugugi niivõrd erandlik valik.

Jätkuvalt on vähemuses Nobeli pälvinud naiskirjanikud - soovitavate instituutide juhtivatel kohtadel tänapäevani ilmselt ka enamuses meesisikud, kuid see on vaid oletus. Esimese naiskirjanikuna pärjati Nobeliga Selma Lagerlöfi. Saja kümnest Nobeli kirjanduspreemiast on siiani vaid neliteist läinud naiskirjanikele.


Ajapikku kujunes Nobeli auhinnast pigem kirjaniku isikule keskenduv kogutöö eest antud preemia, tihti pärjati kirjanikke preemiaga nende 50nda sünnipäeva paiku. Enamasti nimetati teatud teos kui põhiline preemia tooja, kuid alati on põhjenduses loetletud kirjaniku kogutööd iseloomustavaid elemente.

Euroopa tasandil võiks küll öelda, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valik iseloomustab hetkelist poliitilist kliimat - samuti on tähtis teada, et Teise maailmasõja aastatel 1940–43 ning aastal 1918 laureaati ei valitud, auhinnaraha läks kultuuriliste fondide toetamisele.


Mida öelda Nobeli kirjanduspreemia laureaatide kohta 1901-1960? Tegu on suuremalt jaolt unustusse vajunud kirjanikega, kes täitsid oma eluajal olulisi rolle kas kultuurilises, filosoofilises, ajaloolises või ideoloogilises kontekstis. Kuid huvitavamaks ja komplekssemaks, laiahaardelisemaks ja kirjanduslikult pinget pakkuvamaks läks Nobeli valik 60ndatel aastatel. Soov jagada auhinda võrdselt euroopa ning seejärel juba maailma vahel edendas kindlasti kultuurilist dialoogi ning kirjanduslikku voolu ülemaailmses mastaabis - Nobeli kirjandusauhind on omas osakonnas kõige laiahaardelisem ja omab seetõttu väga suurt kultuurilist kaalu.


Tegu on põhimõtteliselt ka arvestatava kriteeriumiga hea raamatu otsingul - Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor võib olla väga huvitav ning tema looming vähemalt omal ajal oluline. Samuti võib aga tema tunnustatuim teos olla autori ainus hea, või hoopis mõni vähemtuntud teos tutvumist väärt.
Kokkuvõttes leian vähesed Nobeli kirjanduspreemia laureaadid olevat stilistiliselt-narratoloogiliselt tähelepanuväärsed ning minu maitsele vastavalt tõeliselt haaravad, kuid nende kultuurilooline kaal on esimesel biograafilisel pilgul vägagi nähtav. Akadeemia liikmete pragmaatilistel kaalutlustel tehtud valik ei taga teie kui lugeja suurepärast lugemiselamust.

Kas soovitaksin preemiate alusel head raamatut otsida? Miks mitte, kuid nagu iga muu otsingukriteeriumi puhulgi - realistlik skepsis ja põhjalik eeltöö on teie sõbrad, kuid andke uutele asjadele alati võimalus silmaringi avardada.


Ka gigandid nagu Kazuo Ishiguro või Hermann Hesse on kirjutanud vähemnauditavaid raamatuid. Samuti on piisavalt ühe meeldejääva romaaniga maha saanud autoreid - olla one hit wonder kirjandusmaailmas pole nii hull staatus kui mõne boybandi liikmena oma langust top 40st jälgida, vähemalt minu arvates. Aga minu esimene romaan on veel avaldamata, niiet eks näis!

Edasi räägime Nobelist juba ülejärgmisel aastal - loodan olla projektiga tänapäeva jõudnud ;-)


Minu lemmiknobelistid aastani 1965, linkidega blogidele. Asjaolu, et iga-aastaste laureaatide väga meeldinud kogum on vaid käputäis, räägib iseenda eest. Pingerida puudub:

Sinclair Lewis (link)
Hermann Hesse (link)
Thomas Mann (link)
Pearl S. Buck (link)
André Gide (link)
Boris Pasternak (link)


Kes Nobelit minu silmis üldse väärt pole... võiks nimetata nii mõnedki, kelle kultuuriline tähtsus nende loomingu kesisust üles ei kaalu, kuid Nobeliteemalisi postitusi saate juba edasi valikuliselt sirvida siit (link).

Kes on teie lemmiknobelistid? Kes oleks järgmisel aastal Nobeli kirjandusauhinda kindlasti väärt?

Wednesday, November 22, 2017

Andrus Kivirähk: "Rehepapp" (2000)

Eesti kirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) kirjutab eestlastest erinevatel aegadel, lihtsa elu keerulistest probleemidest ning lihtsates tingimustes elavatest keerulistest inimestest. Tema romaanid ulatuvad ajaliselt tänapäeva Tallinnast 19. sajandi külaellu. 

"Rehepapp" on 2000ndate aastate menukaim eestikeelne raamat ning Kivirähk üks olulisemaid uuemaid eesti kirjanikke. Jutustus kannab alapealkirja "November", sest räägib küla tegemistest novembrikuu jooksul. Lühikesed peatükid on jagatud kuupäevade järgi.


Kivirähk kujutab talurahvast kui omakasupüüdlikku, oma sahvri täitmise ning nii teineteise kui mõisarahva tagant varastamisega hõivatud rumalaid tüüpkujusid - tuhmivõitu sulane, edevavõitu teenijaplika, naiivsevõitu talutütar, rämedavõitu talumees, ihned pensionärid... Lisaks kohati koomilistele episoodidele talurahva väikestest unistustest ja häbematutele meetoditele nende täitmisel on "Rehepapp" tulvil maagilise realismi laadsetest elementidest - figuuride hulka kuuluvad vanarahva usunditest ning Kivirähu muust loomingust tuntud Vanapagan, Katk, Kratid, Külmking ja teised mütoloogilised tegelased.


Tragikoomiline ebaõnnestumine on omane kõigile Kivirähu "Rehepapi" figuuridele, kuna - nagu Rehepapi ehk vana ning ilmselt targima tegelase, Rehe-Sandri kratt talle ütleb - nad toetuvad Vanapagana soosingule, müüvad paari kuldmündi nimel oma hinge, kadestavad naabrit ning ei tööta kollektiivse, vaid individuaalse edu saavutamise nimel. Talurahva isekus takistab nende ikke alt väljumist.

Kuid tõeliselt räigeks läheb romaani lõpus, kus realistlik lõpp muutub ekspressionistlikuks-müütiliseks kliimaksiks ja üks tegelastest sooritab oma eesmärkide saavutamise võimetusest tulenevast ängist põhjustatud makaabri amokijooksu.


Kuidas "Rehepappi" mõista? Kas Kivirähu subversiivne koomikaga pikitud tüüpilise eestlase kirjeldamise laad, nagu romaanis "Maailma otsas" (link) on meile kui rahvale niivõrd hingelähedane, et antud vormis võtame selle vastu, või kas lolli talupoja stereotüübi julge kirjeldamine tekitab empaatiat, sest vaid saksa ikke ja talutööde sunni tõttu pole tal võimalik ka selle stereotüübi ikkest välja tulla? Kas keegi selle loo tegelastest on 'ära teeninud' oma saatuse?

Pigem on "Rehepapi" võlu tema maagiliste-müütiliste ning realistlike elementide koostöös - Kivirähk julgeb näidata, kuidas unistuste küündimatus muudab teatud sorti inimesed pehkmeks ja romantiliseks, teist tüüpi inimesed metsloomadeks. 


Inimlikkuse väljakoorimine ning sündmuste ekstreemsed elemendid kui tüüpiliste tunnete tulem teevad "Rehepapist" vägagi tänapäevase ja ajatu romaani, mis kirjeldab väga käredas toonis paheliste inimeste allakäiku. Samas tekitab muinasjutulise ja kerge õhkkonnaga romaani esimene pool meeleolu, mis ootamatult katki rebitakse. Vastuoluline.

Siiski pole ma siiani kindel, kas tegu on lugemissoovitusega või mitte. Loen vist parema meelega "Ussisõnu".

Mis on teie lemmikromaan Kivirähu sulest? Kas tema kirjandus hindab eestlast kui positiivset või negatiivset tegelast, või on tema figuuride näol siiski tegu vaid 'tavaliste', ebaspetsiifilises mõttes üldinimlike inimestega eesti kultuuriruumis?