Wednesday, August 15, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1989. Camilo José Cela: "La Familia de Pascual Duarte" (1942)

Hispaania kirjanik Camilo José Cela (1916-2002) oli üks mõjukamaid kirjanikke Hispaanias pärast Teist maailmasõda. Cela pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1989. Eesti keeles on ilmunud Cela skandaalne romaan "Taru" (La Colmena, 1950) ning Loomingu raamatukogus on ilmunud jutustuste kogumik "Apelsin on talvine vili".

Cela romaan "Taru" on skandaalse ilmumislooga, sest keelati Hispaanis ning ilmus hoopis Argentiinas, kuna romaan olevat liialt groteskne ja seksuaalne. Sellest hoolimata pälvis Cela lisaks Nobelile mitmeid mainekaid kirjanduspreemiaid ning samuti sai temast Hispaania parlamendi liige.


Lugesin Cela esimest romaani "Pascual Duarte pere" (La Familia de Pascual Duarte, 1942), mis on vormistatud kui vanglas istuva Duarte viimane ülestunnistus enne hukkamist. Duarte on mõrvar ning hukkamõistetud kurjategija, kuid raamjutustuse kohaselt on tema kongist leitud pakk päevikulaadsete sissekannetega, kus Duarte kirjeldab oma elu ja selle traagilise lõpu lähenemise tunnetamist. 

Juba protagonisti nägemus oma vanemaid kirjeldades on romaani fatalistlik-küüniline toon väga selge:


"My father and mother didn't get along at all. They had been badly brought up, were endowed with no special virtues, and could not resign themselves to their lot. And their defects, all of them, I inherited, to my misfortune."


Pascual Duarte on ühest küljest tüüpiline kuumavereline hispaanlane, kellele meeldib veini juua, päevakajalistest sündmustest rääkida, end oma ema poolt hellitada lasta ning mingil hetkel noore ning kauni naisega abielluga, kelle ema tema jaoks välja valinud. Kuid samuti on Cela protagonistil kaasasündinud tumedam pool, mis teda aina vägivaldsematesse tegudesse tirib ja tema saatusele juba noores vanuses alla kirjutanud on.

Wednesday, August 8, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1988. Naguib Mahfouz: "Kairo triloogia" (I) (1956)

Egiptuse kirjanik, ajakirjanik ning filosoof Naguib Mahfouz (1911-2006) on esimene araabiakeelne kirjanik, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Mahfouz sündis ja kasvas Kairos ning tema muljetavaldavas koguses looming (34 romaani, üle 300 lühijutu ning viis näidendit) leiab samuti aset Kairo linna tänavatel.


Mahfouzi romaanid on enamasti nimetatudki Kairo tänavate järgi, mõnda aega tagasi loetud "Midaq Alley" ehk Midaqi põiktänav kuulub samuti sellesse traditsiooni. Vastavat blogi saate lugeda siit (link)

Palace Walk (Bayn al-Qasrayn, 1956), triloogia esimene romaan, on nimetatud Bayn al-Qasrayni tänava järgi, ning kui soovite nendele tänavatele jalutama minna, siis see linnaosas vanas Kairos kannab samuti nime Sharia Al Muizz Li Din Allah või lihtsalt Muzzi tänav.

Kuid samuti tähendab romaani pealkiri "Kahe palee vahel", mis viitab poliitilistele muutustele ning uue ajastu algusele nii Kairos kui Egiptuses.

Wednesday, August 1, 2018

Kurt Vonnegut: Esseed

USA autor, näite- ning ulmekirjanik, aktivist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007) on avaldanud lühijutte, esseesid, artikleid, romaane, näidendeid ning memuaare.

Vonneguti loomingul on keskne on sõjavastane ning selles raames ühendriikide vastane toon, tema romaanidele on aga samuti omased satiirilised elemendid ning reaalsuse piire ületav must huumor.


Hiljuti lugesin uuesti Vonneguti ulmesatiiri "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" - lähemalt siin (link).

Kuid otsustasin Vonneguti nö. ilukirjandusest hetkeks eemalduda ning kätte võtta tema esseekogumik "A man without a country - A Memoir of Life in George W. Bush's America" ehk umbes tõlgitult "Riigita mees - memuaarid George W. Bushi Ameerikast".


Tegu on üpris selgelt kergeloomulise, kuid Vonneguti isiklikke veendumusi väljendava lühivormis kirjutatud esseekogumikuga, mis täis muhedalt vormitud tsitaate autori poliitiliste, moraalsete ning muudlaadi vaatenurkade kohta.

Vonnegut räägib oma elust, kapitalismist, maailmakaubanduse suurjõudude pattudest, Ühendriikide suurkujudest, töölisklassi tugevuse imetlusväärsusest, maailmarahu ideaalidest, suhetest meeste ja naiste vahel, vanadusest, poliitilisest radikaalsusest ja kunsti kunstilisusest - ehk siis praktiliselt kõigest, mille üle üks mees oma üle kaheksakümne aasta pikkuse elu jooksul võiks mõtiskleda.

Wednesday, July 25, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1986. Wole Soyinka: "Aké" (1981)

Nigeeria kirjanik, näitekirjanik ning esseist Akinwande Oluwole Soyinka ehk Wole Soyinka (sünd. 1934) on esimene aafrika kirjanik, keda pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga. Soyinka sulest on ilmunud nii tõlkekirjandust, ohtralt näidendeid ning esseesid ja käputäis memuaare. Romaane on Soyinka kirjutanud vaid kaks.


Lugesin ühte Soyinka memuaaridest: "Aké: Lapsepõlveaastad" (Aké: The Years of Childhood, 1981). Soyinka kirjutab oma lapsepõlvest koolidirektori pojana, kodukolde kirjudest külalistest, madude püüdmisest, veidratest kommetest, suhetest õdede-vendadega ning hariduse võlust külas kasvanud raamatulembese lapse silmis.


Soyinka memuaar on üpris subjektiivne ja ekspressionistlik, kirjeldab pildikesi nii külast kui elutoast kui muljeid külas toimuvast noore poisi silme läbi, kuid jätab lugejale nii vabaduse kui kohustuse taustast teadlik olla.

Avaneb kaks võimalust: Soyinka biograafiat veidi memuaaride väliselt uurida, või raamat lihtsalt kergemeelselt läbi lapata. Mõlemad on täiesti adekvaatsed, sest värviliste seikluste taust ei pea selge olema, kui Wolet argipäevategudes jälgida. Tema muljed on lõbusad, põnevad ning lapselikult õhulised - kuid samas müstilised ja intensiivsed.

Wednesday, July 18, 2018

Thomas Bernhard: "Kustutamine" (Die Auslöschung, 1986)

Austria kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja Thomas Bernhard (1931-1989) on üks tähtsamaid saksakeelse ruumi kirjanikke 20. sajandi teisest poolest ning ilmselt üks euroopa kirjanduse esimisantroope sellest ajast. 

Bernhardi looming sisaldab enamasti hävitavat kriitikat nii Austria ajaloo kui päevapoliitika suhtes, ründab suuremaid patte nagu katoliiklust ning natsionaalsotsialismi ("Die Auslöschung"), kuid ka argiseid kaebeid nagu vihkamine kesmise suurusega linnade suhtes ("Städtebeschimpfungen"). Eesti keeles on ilmunud romaanid "Külm" (Frost, 1963) ning "Vanad meistrid" (Alte Meister. Komödie, 1985).

Bernhardi viimast romaani "Die Auslöschung" (1986) võiks tõlkida kui "Hävitamine", "Kustutamine" või "Väljasuremine". Romaan on sisult 48-aastase Franz-Josef Murau antiautobiograafia ning hävitab sõna otseses mõttes Murau mineviku, seda Murau enese sõnul kõige vastikumas valguses näidates.


Bernhardi kirjastiil on tundeline, ennast kordav, kunstiline, ahastav, kohati lausa maaniline - episoodid Murau lapsepõlvest vahelduvad kriitiliste lõikudega Austria poliitilise olukorra kohta. Bernhard on praktiliselt igas teoses kritiseerinud Austria kodanikke, nimetanud neid "diletantide ja salakaubitsejate rahvaks ilma iseloomu, intelligentsi ja fantaasiata" ning "südametunnistuseta väikekodanlaseks" (tõlked Liina Lukase artiklist, Sirbist siit - link) jne jne.

Wednesday, July 11, 2018

Leila Slimani: "Hällilaul" (Chanson douce, 2016)

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan käesoleval aastal.


Krimiromaan algab ühe õudseima lausega, millega üks romaan alata võiks: "Imik oli surnud." jutustus lähtub kahe väikelapse mõrvast ning põhineb lapsehoidja Yoselyn Ortega poolt toime pandud topeltmõrval New Yorgis aastal 2012.


Romaan on kirjutatud äärmiselt haaravalt - narratiiv on jaotatud kahte poolde, ning harutatakse vaikselt lahti nii marypoppinsliku detailideni täiuslikuna tunduva, ennast ohverdava lapsehoidja Louise'i kui karjäärile pühenduda tahtvatele poole kohaga vanema rolli täitvatele advokaat Myriamile ning muusikaprodutsend Paulile. Samaaegselt ilmevad Louise'i lapsepõlveelamused, tema suhted omaenda tütrega, tema hirmud ning vaikselt muutuvad mõrad tema täiuslikus raamis vägagi selgelt nähtavaks.

Samal ajal tematiseerib romaan noore ema ja isa süütunnet ning kitsikustunnet kodu ja karjääri vahel ning kirjeldab noorte vanemate pingeid laste kasvatamise ja noorusliku elustiili vahel. Nii Paul kui Myriam küll armastavad oma lapsi, kuid ei suuda nendega mitu päeva järjest üksi korteri seinte vahel veeta.

Louise seevastu satub noorest lastest ning nende abitusest ja tema vajamisest sõltuvusse ning klammerdub üha enam ja enam noore pere külge, lootes saada selle muutumatuks ning lahutamatuks osaks.