Wednesday, April 18, 2018

Milan Kundera: "Olemise talumatu kergus"

Tšehhi-prantsuse kirjanik Milan Kundera (sünd. 1929) õppis nii kirjandust kui filmikunsti. Tema loomingut mõjutas tugevalt muusika, kuna Kundera isa oli pianist.

Kundera on küll sündinud ja kasvanud Tšehhis, kuid omab 1981. aastast prantsuse kodakondsust ning kirjutab 1993. aastast prantsuse keeles.

Kundera tuntuim romaan on 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" ("Nesnesitelná lehkost bytí"). Eesti keelde on samuti tõlgitud teosed "Surematus", "Nali", "Teadmatus", "Hüvastijätuvalss".

"Olemise talumatu kergus" on kindlasti Kundera rahvusvaheliselt tuntuim teos ning esimest korda lugesin romaani keskkooliaastatel. Nüüd võtsin Kundera menuki uuesti kätte ning ei pidanud seegi kord pettuma.


Romaani keskmes on kirurg Tomase ja ettekandja-fotograafi-melanhooliku Teresa raskeloomuline suhe. Kõrvaliselt näidatakse ja Tomase armukese Sabina ning tollesse armunud noormehe Franzi sama raskeloomulist suhet. Samuti räägib Kundera Nietzsche samade sündmuste igavesest naasmisest ning peegeldab näiteks Teresa elu tema ema elu ja probleemide ja kompleksidega.

Kundera romaan on romantiline ja tunduks, et armastus võiks kõik takistused ületada - kuid tema armastuse definitsioon või pigem erinevat laadi armastusega seotud mõistete interpretatsioon läheb traditsioonilisest-konventsionaalsest armastuse definitsioonist lahku. Pigem oleks armastus mitte kahe inimese idülliline kooselu, vaid mõlema armastussuhtes osaleja teise poole eelistustega tingimusteta leppimine. Kuid kuna nii Teresa kui Franz pole selleks võimelised, hävinevad tunded järk-järgult ja päris õnnelikuks keegi neist ei saa ega jää.

Ehk siis - kõik laabub ja kordub ja luhtub ja kordub, täitsa Nietzsche vaimus. Kundera armastusfilosoofia on julmalt otsekohene ning samas ülimalt empaatiline ja absoluutselt avatud.


See keeruline armastuslugu oli põhiline, mis mulle Kundera romaanist kooliajast ka meelde jäi - taaskord leiab kinnitust, et emotsionaalne aju on raamatuid lugedes tugevam kui pragmaatiline aju. Kuid lisaks väga huvitavatele psühholoogiliselt kihilistele figuuridele, kelle mõtteviisid autor lugejale kenasti lahti laotab, on "Olemise talumatu kergus" ka Tšehhi riigi eleegia. Kundera kirjutab suurtest poliitilistest jõududest, sõdadest ning nende mõjust üksikisikule, põgeniku või ülekuulatu sisemaailma ja staatust võõral maal või võõras korteris, emotsionaalseid hirme segatud eksistentsialistlike hirmudega - nagu sõjaaegsele armastusele omane.


Kõike ülalmainitut kokku võttes on "Olemise talumatu kergus" üks nutikamaid, tundelisemaid, ausamaid, julmemaid ning intelligentsemaid romaane, mida lugenud olen.


Väga tugev lugemissoovitus igat laadi kirjanduse armastajatele. Kundera kuulub kindlasti 20. sajandi tähtsamate kirjanike hulka.

Wednesday, April 11, 2018

John Dos Passos: "Manhattan Transfer" (1925)

USA kirjanik, kunstnik ning parameedik John Dos Passos (1896-1970) on üks tuntumaid põhja-ameerika kirjanikke 20. sajandi esimesest poolest. Dos Passos kuulub ühes Hemingway, Faulkneri ja Fitzgeraldiga Ameerika Ühendriikide kuulsamate modernismi esindajate hulka.

Dos passose kuulsaim teos on triloogia "U.S.A.", kuhu kuuluvad romaanid "42. paralleel" (The 42nd Parallel, 1930), "1919" (1932) ja "Suur raha" (The Big Money, 1936). Eesti keeles punase raamatu sarjas ilmunud on aga samuti tuntud 1925. aastal ilmunud teine romaan "Manhattan Transfer", mis mehele ka kiirelt kuulsuse ja menu tõi. 


Romaani pealkiri on eesti keeles jäetud samaks, kuna sõna "transfer" ülekande, ülelennu või ülemineku tähenduses on mõistetav. Dos Passose teisikromaanis on juttu sellest, millest suures plaanis juttu ka tema ülejäänud romaanides: tüüpiliste ameeriklaste ehk erinevatest maadest New Yorki rännanud iirlaste, sakslaste, itaallaste, prantslaste ning muude riikide elanike unistustest, pettumustest, kurnavast argipäevast ning muhedatest seiklustest.


Dos Passosele meeldis maalida oma romaanide kaanepildid ning kuigi Penguin Classics on kaanele pannud Edward Burra impressiooni New Yorgi baarist, on täpselt selline argimulje ning üksikute figuuride portreed Dos Passose romaani sisuks. Lühikesed muljed, dialoogid ning ühe- või pigem poolepäevased narratiivilõigud moodustavad paari figuuri hüplevad elulood.

Dos Passose figuurid on sotsiaalsel ning inimlikul skaalal paigutatud risti-rästi: ekstsentriline näitlejanna, keskmiselt edukas idealistlik advokaat, egoistlik trofeeabikaasa, halli hiire masti kuid rikas pärijanna, paksunahaline kelner, lihtsakoeline meremees jne. jne. jne. Jälgitakse kolme-nelja figuuri elu romaani läbivalt, kuid enamik tegelastest puutuvad teatud kontekstis ka omavahel kokku.


Romaan on impressionistlik ja annab lähivaates edasi vaid teatud muljed ning mõtted antud figuuride elust, kuid nende muster on sama: neil on ideaalid ja unistused, mida nad on tulnud New Yorki jahtima, ning sellest linnast lahkuda nad ei kavatse, kuigi elu on karm ja linn mudib neid regulaarselt oma hammasrataste vahel. Kohati masohistlik kuid alati väsimatu New Yorgi elanikkond võitleb igapäevaselt ellujäämise nimel, ning traagiliste vahejuhtumite vahel on ka õhtuti aega lonks võtta, sest vaid viski teeb mehest mehe, ning shampus omakorda staarist staari - üks tõstab samal ajal rauda ning teine mikrofoni. 

Oma inimlikus koes on nad samakaalulised - või tähtsuse skaalal äravahetamiseni sarnased, kuigi illusioon ütleb midagi muud - elemendid New Yorgi elutsüklis. Kontrastsed rikkad ning puruvaesed elud lisavad elementidele värvi, sest röntgenisse lükatakse mõlemad samaväärselt ja täiuslikult õnnelik ega üdini õnnetu pole ükski neist. Kõik toonid on ses plaanis tabatud ja huvitavalt kõrvutatud.

Sisuline narratoloogiline mass on kokkuvõtvalt-ülevaatlikult mitte pidevalt üht figuuri jälgiv, vaid suurlinnale kohaselt mitme isiku vahel hüplev, pigem elu kui indiviidi näitav, hävitavaid tendentse kokkuvõttev, elule mitte empaatia vaid irooniaga lähenedes. Isiklikult naudin selliseid romaane ning vastavalt ka Dos Passose kirjutatut. Puudub kangelane, sest New Yorgis pole päriskangelasi, vaid  hoopis pärisinimesed. Romantikafännidele "Manhattan Transfer" seega ilmselt ei sobi. Muheda lugemiselamuse fännidele aga küll.


Dos Passose romaan on ka stilistiliselt kirjutatud väga haaravalt, inimlikult, dialoogid on elavad, kirjaviis jäljendab vähemalt inglisekeelses variandis itaalia, juudi, saksa, prantsuse ja teisi aktsente, niiet figuure on võimalik elavalt ette kujutada. Mulle kui keeltearmastajast lugejale pakkus "Manhattan Transfer" seeläbi veelgi enam naudingut, kuigi võib mõnele lugejale pigem raskusi valmistada.


Ameerika kirjanduse armastajatele ning näiteks "Suure Gatsby" fännidele võiks Dos Passose humoorikas tänavapilt olla kindlasti suur nauding, ning 20. sajandi linnapildiromaanide seas seisab "Manhattan Transfer" kindlasti tugevalt esireas. 

Väga huvitav lugemiselamus!

Wednesday, April 4, 2018

Viet Thanh Nguyen: "The Sympathizer" (2015)

USA kirjanik, anglistika ning amerikanista õppejõud Lõuna-California ülikoolis, Vietnamis sündinud Viet Thanh Nguyen (sünd. 1971) on üks viimase aja huvitavamaid aasia-ameerika kirjanikke. Tema sulest on ilmunud lühijutte, sotsiaalkriitilise ja ajaloolise keskmega Vietnami ajaloo ja aasia-ameeriklaste teemalisi raamatuid, ning lühijutte. Esimene ning hetkeseisuga ainus täispikk romaan "The Sympathizer" (2015) pälvis aastal 2016 Pulitzeri kirjanduspreemia ning teisi prestiizhseid kirjandusauhindu.

Kuna romaani pole tõlgitud eesti keelde, ei lisa ma siinkohal ka tõlgitud pealkirja, kuigi "sympathizer" võiks otsetõlkes olla "poolehoidja", "mõttekaaslane" või sõjakontekstis "sümpatisant", mis võivad romaani temaatikaga suhtestatult kõik sobida pealkirjaks.

Nguyeni esikteose protagonist on anonüümne topeltagent, Vietnamis kohaliku naise ning valge mehe lühisuhtest sündinud kahepaikse identiteediga noormees, kel õnnestub Vietnami sõja lõpus Saigoni linnast põgeneda ning USA armee kaptenina Ühendriikidesse pääseda. Romaan on kirja pandud ülestunnistuse vormis ning ilmeb, et tegu on hilisema refleksiooniga taas Vietnamist ning mitte just kõige soodamatest tingimustest.

Nguyeni romaan tegeleb üldinimlike teemadega nagu naise ideoloogiline väärtus ja inimese kehaline väärtus, lapse väärtus ja inimelu kaitsmise kohustus, sõjakorra eripära nende ideoloogiate kontekstis ning vabaduse hind. Kuid üldinimlikud-emotsionaalsed küsimused kaalub üles poliitiliste teemade paljusus.

Peategelane on siiski eelkõige sõdur ning allutatud kommunistlikule ideoloogiale. Räägitakse sellest lähtuvalt ka kommunismist ning kommunistlikest rezhiimidest, ameerika võitlusest kommunismiga ning rezhiimide efektiivsusest, moraalsusest ning headusest.


All was quiet on the riverbank except for the river's throaty whisper. No one was screaming for his mother, and it was then I knew that the darker marine was also dead. I turned to Bon and in the lunar light I saw the whites of his eyes as he looked at me, wet with the sheen of tears. If it wasn't for you, you stupid bastard, Bon said, I'd die here. He was crying for only the third time since I had known him, not in that apocalyptic rage as when his wife and son died, or in the sorrowful mood that he shared with Lana, but quietly, in defeat. The mission was over, he was alive, and my plot had worked, no matter how clumsily or inadvertently. I had succeeded in saving him, but only, as it turned out, from death. (400)


Lisaks sellele tuleb juttu aasia-ameeriklaste identiteediotsingust, ühel maal sündimisest ning teisel maal elamisest, ning ühel maal sündimisest kuid välimuse põhjal sinna mitte kuuluvaks arvatusest.


Nguyeni romaan on poliitiliste küsimuste üle mõtisklejatele kindlasti huvitav lugemine. Armastusromaaniga ega seiklusromaaniga tegu pole, sest kauneid kohtumisi armastajatega ette ei tule. Protagonist armastusseiklused on pigem ideoloogilises mõttes ühtimised kaaslase vabaduse säilitamise saatel, sidemeteta kehalise - mitte armastuse, vaid pigem iha - väljendus oma mineviku või oleviku hirmsate mõtete ja kohustustega.


"Sympathizer" on põnev, ootamatult hirmus ning mõtlemajättev romaan vabaduse hinnast, ideoloogia ohvriks langemise ohtudest, mehe väärtustest ja kuuluvuse olulisusest ning ebaolulisusest. Samuti on Nguyen teinud imetlusväärset tööd hulgaliste materjalidega - keda teema enam huvitab, see leiab romaani lõpust paari lehekülje pikkuse abimaterjalide nimekirja.


Ajaloolise või poliitilise romaani huvilistele kindel lugemissoovitus.

Wednesday, March 21, 2018

Jälgijatele ja ootajatele

On tulnud ette piisavalt kuid, mil selle lugemispäeviku kolmapäevased postitused valmis kirjutatud mitu nädalat ette ja lilla markeriga jooned kenasti plaanitud ja piklikule sedelile reastatud raamatunimekirjas on juba veebruaris tõmmatud aprilli keskpaigani.


Kahjuks pole täna üks neist päevadest ega nädalatest. Olen vabal ajal nii kirjandushuviline kui ka saksa uuema kirjanduse doktorant ja kuna doktoritöö nõuab hetkel kõvasti aega ja vaeva, olen täna omadega kitsikusse jäänud.



Seega lehvitan teile oma paberihunnikute tagant tänulikult ning vabandan sellenädalase viivituse eest. Regulaarne programm jätkub nädala, hiljemalt kahe nädala pärast ja tulekul on just need raamatud, mis tulekul tõotavad olla.


Nguyeni romaaniga olen jõudnud küll alustada, kuid tahan ta kindlasti lõpuni lugeda, mis juba iseenesest hea märk. Lähemalt siis varsti!


Päikest :- )

Sandra