Wednesday, November 15, 2017

Nikolai Baturin: "Karu süda" (1989)

Eesti-mulgi luuletaja, esseist, näitekirjanik, geoloog ning mereväelane Nikolai Baturin (sünd. 1936) veetis viisteist aastat elukutselise kütina Siberi taigas. 

Baturini kolmas Romaan "Karu süda" (1989) on eelkõige antud aja kajastus. Romaani ainetel vändati 2001. aastal film, mis olla 14 miljoni kroonise eelarvega selle valmimise ajal kõige kallim Eesti film.

"Karu süda" koosneb taigakütt Niika-Nganassaani üheteistkümnest peatusest koosnevast teekonnast läbi aja ja Siberi taiga ürgmaastiku - mees otsib samaaegselt oma saatust, ühtsust loodusega, ning üritab vabaneda filosoofilistest-moraalsetest võlgadest looduse ees. 

Romanss karuga tundub olevat kõrvaline - loom küll pöördub teatud põhjustel Niika jälgedele ja neil areneb teatud suhe, kuid kõiki tavainimesele hirmuäratavatena tunduvaid metsiku looduse elemente näeb Niika kui argipäeva seiku. Juba seetõttu eripärane lugemisvara.


Jõgi teeb siin jõnga looke kirdesse. Otse kaljuste kaldapõskede vahel, jalastee lõpus peatan narta. Lasen koeri puhata. Puhkan ka ise, vajun jäigast sõiduasendist küllakile süstsaani. Võtan pusarast tüki lehisevaiku, pistan suhu. Mälun, silmad - vilkad rohelised mutukad  valkaval talihorisondil...
(Esimene peatus)

Looduskirjeldused pole sisulisest aspektist esikohal - informatsiooni edastamise tasand ei ole põhiline. "Karu süda" edastab teatud meeleolu ning kui lugeja pole selleks valmistunud, on esimene peatus/peatükk ehk veel võõrastav: abstraktsed tundelised kirjeldused ei anna edasi narratiivi, vaid teatud tundmust, mentaliteeti, tükeldatuna põlisrahvaste uskumusi ning kombeid, kuid vaid vihjates sündmusi - pigem muljeid ja emotsioone.


Peatükkide jooksul kogeb Niika mitut armusuhet (mis koosnevad suures osas mõistukõnes dialoogidest), pikaldast jahilkäiku (räägitakse looma laskmise ajastuse ning vajaduse tasakaalust ja üldsuse huvidest selles kontekstis), isiklikke kriise (kes on tema saatuseinimene, kes vabastab Niika vaimu? Seda Niika otsib läbi romaani, loodab olla ta leidnud, kuid rändab ikka edasi) ning täiesti juhuslikuna ja kauni raamina imelist loodust ja selle vaikelu.


...lühike pilkaspime ajalõik. Unetu öö. Kui päeval soe märtsipäike mulle sõbrahingusena kuklasse hõngas, siis nüüd, peale päevaveeret on pakane oma karmuse tagasi saanud. Nõnda on see igal aastal märtsis, kui ma teel olen, ja märtsis igal aastal olen ma teel alati. Ma võin öelda, et päike seal üleval on mu teekaaslane. Nii nagu päike võib öelda, et Niika-Nganassaan seal all on tema teekaaslane. Ka kuu ja tähed on mu kaaslased; nad settivad mu silmapõhja, kui ma seliti laman, ning sillutavad nartateed. Vahest sellepärast ongi öine lumi kelgujalastele kandvam ja meie edasipääs jõudsam.
(Seitsmes peatus)


Baturini romaan on pragmaatilises analüüsis eelkõige leksikoloogiline delikatess - autor hiilgab enam kui erakordse sõnakasutusega, stilistiliselt küllastunud end aeglaselt avav muljete kogumik lugejale, keda huvitab Thoreau-eskne rännak läbi looduse tormide ja vaikuste. "Karu südant" kiirelt bussis ei loe, vaid just kodus, tugitoolis, vaikuse keskel vaikust nautides.

Niika kirjeldab küll küttimisi ja keppimisi, kuid tema spirituaalne areng on selle kõige keskel. Filmivormis on romantilised aspektid kindlasti sensatsionaliseeritud, kuid "Karu südames" on Niika-Nganassaani hingeline rännak iseendani.

Erakordne, kuid omamoodi romaan, "Karu süda" pole igaühele. Soovitan lugeda aeglaselt mäludes. Kutsub aga uuesti ja tähelepanelikumalt lugema. Ootamatult võõrastav ning äkitselt võimas.

Friday, November 10, 2017

Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.


Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.


Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.



Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!


Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.
Vaadake kindlasti!



Wednesday, November 8, 2017

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Eesti kirjanik, lavastaja, produtsent, stsenarist ning telekanali Kanal 2 looja Ilmar Taska (sünd. 1953) on eelkõige tuntud lühi- ning teleformaatide poolest. Taska lühijutte on tõlgitud inglise, rootsi, soome, taani, bulgaaria ja läti keelde.

Eelmisel aastal ilmus Taska esimene, 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud novellil põhinev romaan "Pobeda 1946", mis on pälvinud ohtralt positiivset vastukaja nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil - ning ka juba järgmisel aastal plaanitud ilmuma inglise, soome ja taani keeles.


Taska oskab ümber käia keelega, kirjutab voolavalt ning oskab luua pinget. Autor kirjutab lühikestes peatükkidest, hüppab perspektiivide vahel ning reastab sündmused hoogsalt, jättes siiski piisavalt ruumi figuuride emotsionaalsele ning sündmuste lineaarsele arengule.


Poiss lähenes autole ja mõõtis seda iseteadliku pilguga. Ta tegi ringi ümber auto, kummardus auto taga ja nuusutas summutist tulevat heitgaasi. Isegi see lõhnas imehästi. Mees keris autoakna alla ja kallutas pea aknast poisi poole: „Kas sa tahad saada automehaanikuks?” 
„Ei, bussijuhiks,” vastas poiss. 
„Siis ju sõiduautod sind eriti ei huvita?” 
Poiss liikus auto külge pidi mehele lähemale, tõusis kikivarvule ja kiikas aknast sisse. Armatuurlaual põlesid värvilised tuled ja istmed olid kaetud nahaga.

„Kas tahad sisse istuda?” küsis mees poisile sõbralikult silma pilgutades. Poiss teadis, et ta ei tohi võõrastega rääkida, aga niisugusesse autosse istumine oli väärt keelust üleastumist. Ta võis ju lihtsalt istuda ja vaikida. Onu tegi ukse lahti, sirutas välja oma sooja käe ja tõmbas poisi istmele. Ta vaatas poisile kavalalt otsa ja vilgutas tema rõõmuks armatuurlaua lampe. 
Onu naeris. Ta juuksed olid kenasti kammitud ja habe aetud, mitte nii nagu isal. Raske oli vaikides istuda, kui niisugune lõbus onu tahtis juttu rääkida. Ja nii nad lobisesidki natuke – autodest.

Siis uuris onu: „Mis su nimi on? Kus sa elad?” Nendele küsimustele poiss ei vastanud. Sellistele küsimustele oli ema keelanud vastata. Ta ei saanud aru miks, kuid ema ja isa ei lubanud tal võõrastega rääkida. Poiss sirutas käe välja ja katsus auto rooli. See oli külm, kumer ja sile. Kui hea oleks sellest kinni hoida, mitte nagu tollest kaikast, millega ta bussi juhtis. Onu justkui luges ta mõtteid, nihkus eemale ja ütles: „Tule istu lähemale ja võta roolist kinni nagu õige bussijuht kunagi.” Poiss pani mõlemad käed roolile ja vaatas läbi akna otse ettepoole. Mees vajutas mingile nupule ja äkki hakkasid kojamehed tööle. Poiss kilgatas ehmatusest ja nad mõlemad naersid. Mees võttis poisi käe, vajutas nupu alla ja kojamehed lõpetasid töö.

„Proovi nüüd ise. Kas sinu isal on ka auto või sõidab ta bussiga?” küsis onu. 
„Minu isa ei käi üldse väljas,” lipsas poisil üle huulte. 
Ta vaatas onule ehmunult otsa. Aga onu ainult naeratas.


Taska kirjanduslik karisma ilmneb romaani lehtedelt koheselt - tema valikud romaani kompositoorsel tasandil loovad tasakaalu narratoloogilise põnevuse ning emotsionaalse süvenemise vahel. Pobeda sõidab just õige kiirusega, mis on sellist laadi romaani puhul tähtis.

Samuti värvikas ja kaasahaarav on perspektiivide paljusus: nii romaani ainsad kaks olulist nimitegelast kui tüüptegelastena kategoriseeritavad poiss, mees ja naine tuuakse lugejani nende vaatenurgast lähtuvalt. Kõige õõvastavam on toimuvat jälgida väikese poisi kurjuse strateegiaid veel mitte mõistvast perspektiivist ja näha, kuidas tema lojaalsus valele poolele üle läheb - kuid ka Pobedat rooliv mees on maalitud väga huvitavalt, näidatud nii sees kui väljast, karget kontrasti joonistades.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.


Ootamatu oli hoopis asjaolu, et Taska osadele oma figuuridele lootuste täitumist lubab. Kuid ka see on realistlik ning kirjandusliku edu jaoks ilmselt osaliselt ka vajalik.

Väga põnev romaan! Soovitan soojalt!


Wednesday, November 1, 2017

Arthur Golden: "Geisha memuaarid" (Memoirs of a Geisha, 1997)


USA kirjanik ning kunstiajaloolane Arthur Golden (sünd. 1956) kirjutas oma menuteost, kaks aastat New York Timesi bestsellerite nimekirjas püsinud 1997. aastal avaldatud romaani "Geisha memuaarid" kuus aastat, kuna vahetas mitu korda jutustaja perspektiivi ja kirjutas romaani mitu korda ümber.


Romaan on sisult ühe geisha Sayuri memuaar ning põhineb nii Pekingis kui Tokyos elanud jaapani kunstile keskendunud Goldeni intervjuudel arvukate geishadega.


Romaani põhjal vändati 2005. aastal suurepärane film, mis pälvis kolm Oscari auhinda.


Golden otsustas viimaks kirjutada romaani geisha Sayuri enda perspektiivist, mis on minu arvates parim variant, sest avaldab ohtralt kultuurilist tausta geishade maailma ning mentaliteedi kohta, kuid kaasab lugejat emotsionaalselt, sest Sayuri kui inimene ja tema isiksus enne ning pärast geisha karjääri ja ka selle vältel võtavad kaasa naiseksaamise ning oma ühiskonnas sätestatud rolli teekonnale. Samuti on romaanis käsitletud sõja vältimatuid tagajärgi kunstnikele, naistele, kultuurilistele väärtustele, ning loomulikult geisha rolli üldiselt kui prostituudi ning ülima esteetilise ilu sümboli vahelist olendit.

Romaan on terviklik ning kirjeldab Chio, hiljem Sayuri, rahulikku, lihtsat lapsepõlve, tema potentsiaalseks geishaks ning tema õe Satsu prostituudiks müümist ja sellega kaasnevaid heitlusi, geishade vahelisi intriige, hiljem Sayuri nime all tuntud geisha karjääri, ning jõuab tema vanaduspõlve välja. Memuaar nagu memuaar olema peab, ühesõnaga.

Tempolt on "Geisha memuaarid" samuti autentne, jutustaja ju vanem naine, kes rahulikus tempos jutustab oma lootustest, pettumustest ning emotsioonidest. Romaan on äärmiselt hariv, sest tutvustab geisha mõttelaadi, kohustusi, tabusid ning väikeseid igapäevaseid rõõme, mõistes, et neid on tarvis  tavalugejale lähemalt seletada. Kuna info geishade maailmast on võetud pärisgeishadelt, on romaan ka sel rindel autentne ning detailidele on suurt tähelepanu pööratud.


Räägitud on nii heast kui halvast realistlikus tasakaalus - idealism ning krõbe kriitika puuduvad, kirjeldused on asjalikud ning põhjalikud: räägitakse geisha majanduslikust olukorrast, südameasjadest, riietest ning ehetest, suhetest teiste geishadega, okiya siseökonoomiast ning hierarhiast, välismaailma valearvamustest geishadest ja paljust muust. Golden on hästi tabanud jaapani kirjandusele tüüpilist melanhoolset-mõtisklevat alatooni - ilmselt tänu Tokyos veedetud aastatele.


Kuna Golden on kunstiajaloolane ning seega ilusate asjade ning jaapani kultuuri ekspert, võinuks romaan jääda liiga kuivaks ning asiseks, kuid Sayuri sisemaailm ning tema emotsionaalsed muutused ja areng on kirja pandud sama kaunilt, tähelepanelikult ning detailiderikkalt kui geishade kantud kimonode või rikaste ärimeeste seintel rippuvate piltide ning kalligraafiate kirjeldused. Sayuri saatus on ühest küljest traagiline, teisest küljest muinasjutuline, ning kui palju on ühe naise elus kaotust enne õnne leidmist, oleks huvitav lugu ka geisha maailma taustsüsteemita.

Goldeni romaani soovitaksin lugeda kombineeritult filmiga, sest film, kuigi Goldeni enda arvates tõenäoliselt paljudes pisidetailides eksiv (vaadake dokfilme geishadest ja näete), on ilus visuaalne täiendus "Geisha memuaaride" romaanile.

Kaunis, kaasahaarav lugemine!