Friday, July 21, 2017

Mart Sander: "Litsid: Naiste sõda. II raamat"

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. "Litside" sari on ühtlasti Sanderi esimesed eestikeelsed romaanid.

Triloogia esimene raamat ilmus aastal 2016 ning pälvis minupoolse absoluutse heakskiidu kui tavainimese perspektiivist Teise maailmasõja aegset Eestit kujutav, kuid samaaegselt oma kehaga raha teeniva naise argimuredest realistlikult pajatav, põnev ning värviline romaan. 
Alapealkirja "Naiste sõda" kandev romaan tõi lugejani erineva rahvusliku taustaga naiste sõjaga seotud arvamused, hirmud ning lootused ja käsitles kompleksset okupantide vahetumise ning hirmuvalitsuse suuna ja suunaja muutumise.

"Litside" esimesest raamatust kirjutasin läinud aastal siin (link).

Triloogiate üldine häda on alati olnud nende teleoloogia - sihile suunatud kirjutamise käigus jääb kolmiku keskmine laps üldiselt tähelepanuta. Triloogiate teised osad on nii filmilinal kui kirjanduse maailmas kahjuks pahatihti määratud jääma vaheetapiks ja nii juhtus ka "Litside" teise raamatuga. Romaani sisu on nii figuuride kui sündmuste tasandil tunduvalt õhem kui esimeses osas, intriige ja tegelaste vahelisi konflikte on arvuliselt vähem ning keskendutakse Proua Kuke mineviku-müsteeriumide lahenduste sissejuhatusele.

Kui esimene osa käsitles sarja ekspositsioonina arvukate neidude taustasid, saatusi ning tegeles nendega veidi pikemalt, juhatamaks sisse ja haaramaks lugejat, keskendub teine osa paarile seigale neidude suhetest teatud ajaloost tuntud noormeestega, mis põimib "Litsid" nö. päris ajalooga; samuti keskendub teine raamat Proua Kuke minevikuga seotud saladustega; teise osa sisse toodud on NSVLi elu ja argielu pisiasjade ohtlikkuse kontekstis väga intensiivne stseen seoses härrastemaja juhataja Proua Kuke kinnivõtmise ning ülekuulamisega, kuid näiteks teise romaani lõpp on vaid sissejuhatav pingeline poolik olukord: avanev uks, mille taga ootamas müstiline tegelane. 

Võrdluseks esimese osa 277 leheküljega kätkeb teine romaan 236 lehekülge ehk siis umbes ühe peatüki võrra vähem. Mõlemad romaanid on dialoogirikkad ning mahlakalt kirjutatud, kuid siiski jääb teisest osast puudu see miski, mis esimese osa niivõrd hästi täitis. Tundub, et Sander on isegi  juba pigem kolmanda romaani kirjutamise ootusärevuses. Teine raamat on hea - kuid esimene on lihtsalt parem.


"Litside" esimene osa oli niivõrd tugev raamat, et sellele väärilist järglast üllitada oleks väga raske olnud.

Triloogiana omab "Litsid. Naiste sõda" aga väga tähtsat kohta eesti kirjanduse ajaloos ning ootan põnevusega kolmanda osa ilmumist, millele panustan suurelt. Oleksin väga pettunud, kui Sanderil iseendale tehtud nõudeid täita ei õnnestuks.


Wednesday, July 19, 2017

Mart Kadastik: "Eluaegne" (2015)


Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.

Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.


Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.

Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.


Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte. 

Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.

Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.

"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.


Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.

Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!

Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.


Friday, July 14, 2017

Ekskurss filmilinale: "Wonder Woman" (2017)

Eelmisel kuul kinolinadele saabunud "Wonder Woman" (2017) on DC universumisse kuuluv. Film on oma olemuselt kaua oodatud, esimest korda hetkeks "Batman vs Superman: Õigluse koidik" (2016) filmis ilmunud, koomiksitest tuntud ja armastatud võimsa amatsooni Diana päritolulugu.

"Wonder Womanit" on eelnevalt kehastanud Lynda Carter: kultusstaatust nautiv teleseriaal jooksis aastatel 1975-1979. Kuid Gal Gadot on tema kingad edukalt täitnud.

Filmi ekspositsioon kajastab Diana lapsepõlve ning tema arengut nooreks kirglikult enda eest seista soovivaks naiseks: Amatsoonide printsess Diana elab oma ema ning teiste amatsoonidega Themyscira saarel ning soovib plikapõlvest peale vaid saada sama kartmatuks ning võitluses tugevaks nagu kindral Antiope (Robin Wright). Antiope treenib veel noort Dianat juba varakult oma õe, kuninganna soovide vastaselt, kuid hiljem juba kuninganna enda soovil kõvemini kui ühtki amatsiooni kunagi treenitud, ning Dianast saab tugev ja kartmatu sõdalane.


Filmi tõeline konflikt algab, kui amatsoonide varjatud saarele eksib põgenev piloot Steve Trevor ning teda jälitavad vaenulikud sõdurid. Toimub filmi esimene eepiline edukas, kuid kaotustega lõppev lahing. 

Trevor võetakse esmalt vangi, ning mees räägib amatsoonidele suurest inimkonda hävitavast sõjast. Diana on lapsepõlves kuuldud legendide põhjal kindel, et tegu on Arese trikkidega ning sõidab ühes Trevoriga Inglismaale, peatamaks sõjajumala kurje plaane.

Komöödilist elementi lisavad siinkohal seigad Diana kohanemisest 20. sajandi halli, keha katva kultuuri, naise keha piiravate käitumis- ja riietuselementidega ja samuti naise passiivse rolliga ühiskonnas.

Naise roll ühiskonnas on siinkohal kohustuslik kava käsitlemiseks juba sest "Wonder Woman" on üle pika aja esimene naissoost superkangelasi käsitlevatest koomiksimaailmade filmidest, ning filmil on samuti väga haruldases korras naisrezhissöör - reaalses maailmas kulmu kergitav asjaolu ning paljudele naistele filmi- ning vaatajamaailmas suur triumf. Põhimõtteliselt on seega ka oodatav, et mitmed naiseliku pahameele elemendid meessoo suunas esiplaanile tuuakse. Näiteks pole Dianat Inglismaal lubatud ministrite sõjanõupidamisele, mis oleks iseeneesest täiesti loogiline - kuid põhjenduseks mitte asjaolu, et ta on väline positsioonita isik, vaid et ta on naine. Tõene, kuid mitte päris vettpidav...


Huvitaval kombel on sõja teisel poolel hävitustööd tegemas naiskurikael Dr. Maru või Dr. Mürk, kes arendab ülimat hävitavat gaasi, mis purustaks gaasimaskid ja tapaks kõik teelesattuva. Steve on oma haardesse saanud Dr. Maru märkmiku, mille abiga kurikaelu peatama minnakse. (reaalne kindral Ludendorff on ajaloo tundja silmis kindlasti absurdne figuurivalik, kuid mitteteadjatele lihtsalt hästi pandud kurja-saksa-kindrali-tüübi nimi...) (Kuid siinkohal on naise võrdse positsiooni või selle puudumise või selle saavutamise aspekt vaid kurjuse ahvatlusele järgnedes miskipärast perspektiivist väljas, tagaplaanil... Jätkem siiski päevapoliitilised küsimused filmist välja.)

Komöödilist-südamlikku elementi lisavad siinkohal Steve'i kohati saamatud, kohati veidi totrad, kuid kohati lihtsalt väljaheidetu staatuses käsilased, kes Dianat mitte naise, vaid inimesena kohtlevad ning lahinguväljal oma julgust ja lojaalsust näitavad. Iga figuur on loodud tuntava originaalsusega, kuigi on klisheelikke elemente, on Steve'i kamraadid põnevad ja värvikad kõrvaltegelased.


Struktuurilisel tasandil on film kenasti jagatud kolme ossa: Esimese osa moodustavad Diana kasvamine ning tema kodune keskkond kaunil paradiisisaarel võimsate, tugevate naiste seas, tema moraalide ning ideaalide areng. 
Teine osa kujutab Diana põrkumist "päris"maailmaga ning tema mustvalge absoluutse hea-halb-maailmapildi purunemist. Kolmas osa märgib Diana täispotentsiaali saavutamist ja tema triumfi halva üle. Diana konflikt laheneb kolmandas osas, ta leiab oma võitluse ja oma tõelise saatuse ning funktsiooni - sest legendid, mida ema talle väiksena jutustas, pole sajaprotsendiliselt tõesed.

Ühest küljest on filmi narratoloogiline pool ümmargune ning rahuldav: kõik sellist tüüpi filmi elemendid on esindatud: sünd, taustalugu, perelugu, eepilised võitlusstseenid, kangelase areng ning eneseusk, armastuslugu, lõbusad seigad, sisemine konflikt ning sellele järgnev kurjuse ahvatlus, vastupanu ning võit.


Teisalt on igasugused filmi loo detailidega seotud aspektid väga, väga õhukesed - loogilised seosed toimuva vahel - kuidas keegi kuhugi jõudis, miks on antud objekt seal, kus ta parasjagu on, kuidas saavutati teatud edu, filmi ajaline-ajalooline taust jnejne - kriitiliselt mõtleva inimese jaoks on filmi süzhees ohtralt auke.

Kuid samal ajal on "Wonder Woman" piisavalt abstraktne ja narratoloogilise ning figuure motiveerivate küsimuste lahendamisel piisavalt absoluutne, et mitte lasta vaatajat häirida mingisuguste detailidega - tähtsad on suured küsimused ning nendega tegeletakse piisavalt.

Näitlejatöö nii Gal Gadot, Chris Pine'i, suurepärase Danny Hustoni ning siin üllatavalt mitmekülgse David Thewlisi poolt on hea, oma figuuri ning figuuri põhilist motivatsiooni (kuigi üldiselt on tegu tüüpidega, heasüdamlik meeskangelane, sünge julm kindral ning kahepalgeline poliitik), kuigi erilist ambivalentsi sisemisel tasandil ei esine.

Paeluvamad on Dr. Marud mängiv Elena Anaya ning admiral Sir Patrick Morgan ehk siis Thewlis. Nende figuure on nauditav vaadata, figuuride reaktsioone huvitav jälgida. Wonder Woman ise ning tema meesabiline jäävad üpris monotoonseks, kuigi neid ümbritsev tegevus on pidevalt põnev ja haarav.

Filmi tempo on hästi valitud, pingeliste (sisemiste ning sõjaväljal toimuvate) lahingute vahele mahub õhtu küünlavalges ning uhke bankett. Samuti on Wonder Womani lahingud ning arengutee visuaalselt väga kaunilt kujutatud. Filmi teemamuusika on meeldejääv ning väga mõjuvõimas. Ühesõnaga oleks justkui iga element läbimõeldud ning rahuldavalt lahendatud.

Filmi lõpp on samaaegselt võimas, rahuldav, veider ning kurb. Teatud realistlikud elemendid kõrvuti väga fantastiliste elementidega jätavad ülima võidu saavutanud Wonder Womani siiski samaaegselt leinama. Kindlasti kannab ta vaataja sümpaatiat ka edasistes filmides.


Isikliku perspektiiviga kokku võttes: olin kinos ning pärast kino sellest filmist täielikus vaimustuses. Filmi oli juba igal pool kiidetud ning üritasin oma ootusi siiski mitte liiga kõrgele kruttida - kuid "Wonder Woman" täitis kõik superkangelasfilmide tüüpi hea filmi kriteeriumid. Põnev, sisukas, visuaalselt kaunis ning võimas, veidi lustakas, veidi müstiline, ilusti lahendatud päritolu- ning arengulugu, taustal tõsisemad teemad nagu hea-kurja-ambivalents ning sõja mõttetus ja naise koht  ja võimalik koht ühiskonnas.

Kuigi sisu ise jäi mõnes kohas väga naiivseks ja narratiiv detaile analüüsides üpris õhukeseks, on "Wonder Woman" omas nishis ära teeninud parima hinde. Soovitan soojalt!


Wednesday, July 12, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1956. Juan Ramón Jimenez: Luuletusi

Hispaania-Andaluusia luuletaja Juan Ramón Jimenez (1881-1958) alustas luuletuste kirjutamist lapseeas. Autor õppis küll Sevillas õigusteadust ning huvitus ka maalimisest, kuid eelkõige on Jimenez alati olnud luuletaja.

Nagu Hispaania ning Ladina-Ameerika luuletajatele omane, on Jimenez põhiliselt kirjutanud Andaluusia ning Hispaania maastikest mäestikest ja muust, kuid eriline on tema puhul märgata pisiasju, jäädes vormis väga lihtsalt ja puhtaks.

Jimenezi luuletused on samuti ilmunud kahekeelses kogumikus ühes Federico Garcia Lorcaga (sama tõlk on avaldanud ka Ladina-Ameerika autorite Pablo Neruda ja Cesar Vallejo luulekogu hispaaniakeelsete originaalide ja inglisekeelsete tõlgetega), Jimenez on tänapäevani üks kuulsamaid Hispaania luuletajaid.

Autor kogus eelkõige populaarsust nii Ladina-Ameerikas kui USAS, proosaluuletusega, kus kirjeldab oma koduküla ning sõprust kirjaniku ja tema eesli vahel eesel Platero perspektiivist lüürilises romaanis "Platero ja mina. Andaluusia eleegia" (Platero y Yo, 1914; ek 1989). "Platero ja mina" pajatab läbi eesli silmade küla vähimtähtsatest pisiasjadest - teatud lõhnad ning objektid omandavad aga seeläbi hoopis uue kaalu ja maigu.


Jimenezi kogumikud on - vabas tõlkes: Spirituaalsed sonetid (Sonetos espirituales 1914–1916), "Kivid ja taevas" (Piedra y cielo, 1919), "Värssluuletusi" (Poesía, en verso, 1917–1923) Värss- ning proosaluuletusi" (Poesía en prosa y verso, 1932), "Minu laulu hääled" (Voces de mi copla, 1945 ning "Allosas loom" (Animal de fondo 1947).

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1956 oma luule sisu ja vormi puhtuse eest.

1968. aastal vändati romaanist "Platero y Yo" samanimeline film ning romaan on tänapäevani Hispaanias populaarne.


ERRi raadioteatri esituses on "Platero ja mina" saadaval siin (link)
"Platero y Yo" on hispaania keeles võimalik kuulata siin (link)
Inglise keeles on mõned Jimenezi luuletused loetavad siin (link)