Friday, September 22, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1963: Giorgos Seferise luule

Kreeka luuletaja ning diplomaat Giorgos Seferis (1900-1971), ka George Seferise nime all avaldatud, pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1963. Kreeka suursaadikuna Inglismaal, Albaanias ning mujal aega veetnud ning 60ndate lõpus avalikult diktatuuri vastu ärgitanud luuletaja on tänapäevani üks kreeka rahvuslikkuse sümboleid.


Tema luule on enamasti inspireeritud eemaloleku ning rändamise teemadest, Seferis põimib mütoloogiat isikliku elu ning rahva probleemidega. Kreeka helilooja Mikis Theodorakis lindistas portsu Seferise luulet 1930ndatest aastatest, misläbi Seferise luule rahva seas levis ning rahva taasärkamist innustas.

Seferise sulest on ilmunud nii luulekogusid, päeviku stiilis logiraamatuid kui päevikuid. Tema võlu on isikliku melanhoolia põimimine muredega rahvuslikul tasandil, ning kultuuriliselt huvitavad Homeri müütide elemendid, mis paljudes luuletustes esinevad. Kreeka ning Balkani kultuuri armastajad hindavad Seferist tänapäevani kui T. S. Elioti ning Ezra Poundi võrdväärset ja hingekaaslast. Mulle meenutas tema looming samuti tšiili luuletaja Gabriela Mistrali loomingut. (link)


Seferise luulet on võimalik lugeda inglise keeles siin (link) ja siin (link). Eesti keeles on ilmunud vaid kaks tõlget: "Hr. Stratis Thalassinos kirjeldab inimest" (eesti k 2005) ning ühte heidetud tõlkes luuletused "Astyanax", "J. S.-i laadis", "Asine kuningas" ja "Helena" (2012, link allikale). Inglisekeelse luulekogu leidsin aga rahva raamatu otsingust küll (link).


Kuna soovin täielikkuse nimel kõik Nobeli autorid selles blogis ära mainida ja lühidalt neist kirjutada, postitan Seferise kohta. Tema luulet ma kahjuks originaalkeeles ei mõista, kuid tema roll rahvuslikus liikumises on märkimisväärne.

Lugemisproovina siiski üks inglisekeelne luuletus:

An Old Man On The River Bank 

 And yet we should consider how we go forward.
To feel is not enough, nor to think, nor to move
nor to put your body in danger in front of an old loophole
when scalding oil and molten lead furrow the walls.

And yet we should consider towards what we go forward,
not as our pain would have it, and our hungry children
and the chasm between us and the companions calling from the opposite shore;
nor as the bluish light whispers it in an improvised hospital,
the pharmaceutic glimmer on the pillow of the youth operated on at noon;
but it should be in some other way, I would say like
the long river that emerges from the great lakes enclosed deep in Africa,
that was once a god and then became a road and a benefactor, a judge and a delta;
that is never the same, as the ancient wise men taught,
and yet always remains the same body, the same bed, and the same Sign,
the same orientation.

I want nothing more than to speak simply, to be granted that grace.
Because we've loaded even our song with so much music that it's slowly sinking
and we've decorated our art so much that its features have been eaten away by gold
and it's time to say our few words because tomorrow our soul sets sail.

If pain is human we are not human beings merely to suffer pain;
that's why I think so much these days about the great river,
this meaning that moves forward among herbs and greenery
and beasts that graze and drink, men who sow and harvest,
great tombs even and small habitations of the dead.
This current that goes its way and that is not so different from the blood of men,
from the eyes of men when they look straight ahead without fear in their hearts,
without the daily tremor for trivialities or even for important things;
when they look straight ahead like the traveller who is used to gauging his way by the stars,
not like us, the other day, gazing at the enclosed garden of a sleepy Arab house,
behind the lattices the cool garden changing shape, growing larger and smaller,
we too changing, as we gazed, the shape of our desire and our hearts,
at noon's precipitation, we the patient dough of a world that throws us out and kneads us,
caught in the embroidered nets of a life that was as it should be and then became dust and sank into the sands
leaving behind it only that vague dizzying sway of a tall palm tree

***

Wednesday, September 20, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1962. John Steinbeck: "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939)


USA kirjanik John Steinbeck (1902-1968) on kindlasti üks tunnustatumaid ja revolutsioonilisemaid 20. sajandi USA kirjanikke. Tema teosed tabavad sügava inimlikkuse Ühendriikide majandusliku lagunemise aegadel eksistentsiõigustust otsivate figuuride kohati traagilises, kohati lootusetus, kohati hallis argielus ning kajastavad lihtsa töölise olelusvõitlust.


Steinbecki romaanist "Hiirtest ja meestest" (Of Mice and Men, 1937) on eelnevalt juttu olnud siin (link), ning lõpuks jõudis järg Pulitzeri kirjanduspreemia ning NBA kirjandusauhinnaga austatud ning 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga pärjamise põhiteosena esile toodud "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939).

"Vihakobarad" tekitas oma ilmumise ajal USAs tõsiseid laineid ning seaduslikke muudatusi, kuna väiketootjate otsesõnaline tapmine ning tööliste lühiajaline näljaseks jätva naljapalga eest ruunamine toimus ohtralt ja moraalivabalt. Steinbecki romaan jutustab eelkõige Oklahomast pärit Joadide perest, kelle majast lihtsalt traktoriga üle sõidetakse ning kel tuleb minna California suunas puuvilja ja puuvilla korjamise abiga majanduslikku ning hingelist õnne otsima.


 Ülemaailmne majanduskriis põhjustas USAs 1930ndatel tõelise varingu mitte ainult Oklahomas, kuid Joadide kokkupuuted teistest piirkondadest Californiasse tulnud peredega.

"Vihakobarad" on põiming igapäevastest episoodidest nii ühe kui teise poole perspektiivist - elada on vaja nii auto müüjal kui auto ostjal, nii paremas kui vasakus telgis külmetaval perel, nii poemüüjal kui näljasel puuviljakorjajal. Milline on aga nende motivatsioon ja kuidas nad kriisiolukordades teineteisega ümber käivad, erineb olukorrati kõvasti.

Steinbecki figuurid on moraalsel tasandil vägagi ambivalentsed - vanglast hea käitumise eest pääsenud mõrvar, kel aga üllad motiivid, ning teist mõrva sama üllatel põhjustel sooritav Tom Joad, tema üpris iseloomuvaba isa, nende onu John, kes end oma pimesoolepõletikku surnud naise varases lahkumises süüdistab, tugev pereema, Rose of Sharon ning tema kehkenpüksist abikaasa ning veel väikesed,  tavaliste lastena käituvad Ruth ja Wilfried.

Ühelgi figuuril pole silmapaistvaid andeid või silmapaistavat lugu, kuid Steinbecki oskus jutustada nende igapäevasest viletsusest ning olelusvõitlusest haaravalt keelab romaani pärast alustamist käest panna. Üldinimlikud kirjeldused meeste kurnavast elust ning sellest kuidas naised pingsalt meeste murdumist kardavad ja selle kraadi jälgivad; näljase inimese mentaliteedist ning prioriteetide muutumisest; California maastikest ning teatud loodusnähtustega kaasnevast sügavnevast ahastusest - ning kõige selle keskel siiski killukesest lootusest, jõujäänustest, mida ikka ja jälle perekonna ellujäämise nimel elu ohtu seades välja käiakse.


Võiksin romaani teemasid analüüsides veel rääkida religioossest nihilismist, regressiivsest patriarhaalsest vävigaldsest ning misogüünsest ühiskonnast ja kogu Kesk-Ameerika rahva harimatusest ning tagurlikkusest, kuid nagu Steinbecki sotsiaalkriitilised ääretult selgelt kuid nutikalt kirjutatud peatükidki ütlevad: tuleb mõista, millal põhjus defineeritakse ekslikult tagajärjena, tuleb identifitseerida põhjused ning alles seejärel on võimalik vältida edasist langust. 

Steinbeck on samaaegselt ühiskonnakriitiline, empaatiline, näitab oma figuure nii empaatiat kui antipaatiat tekitavas valguses, räägib asjadest täpselt nii nagu nad on, ning kirjeldab kauneid maastikke, tuletades igal hetkel nende maastike ilusate värvide keskel virelevaid näljaseid katuseta peresid.


"Vihakobarad" on väga võimas romaan ning peaks kuuluma kohustusliku kirjanduse riiulisse.

Soovitan väga soojalt!

Friday, September 15, 2017

Ekskurss filmilinale: "Philadelphia" (1993)

1993. aastal filmilinadele ilmunud draama "Philadelphia" (režissöör ka näiteks "Voonakeste vaikimist" dirigeerinud Jonathan Demme, peaosades Tom Hanks ning Denzel Washington, kõrvalosas Antonio Banderas) on südantlõhestav draama ühe julge indiviidi võitlusest oma õiguste eest.

"Philadelphia" omab filmiajaloos tähtsat kohta kui esimene tuntud ning edukas Hollywoodi film, mis käsitleb homofoobia, HIV-viiruse ning AIDSI temaatikat. Film kandideeris parima filmi Oscarile ning Tom Hanksi pärjati oma töö eest parima meesnäitleja Oscariga.


Osaliselt kohtudraama, osaliselt vähidraama tüüpi "Philadelphia" on tundeline rahulikus tempos ohtrate lähivõtetega vaatajat praktiliselt koheselt haarav film. Ekspositsioonis ilmneb, et Beckett (Hanks) on oma prestiižika, Philadelphia suurima advokaadifirma karjääriredelil parasjagu astumas partneripositsiooni eelastmele, kui hetk enne tähtsat protsessi kaob fail, mille Beckett eelneval õhtul kirjutuslauale jättis. Sündmused kuhjuvad ning Beckett lastakse firmast hoopis lahti. Kuid noormees ei lase suurkorporatsioonil end alla suruda ning alustab võitlust oma õiguste eest.

Muuseas ilmneb filmi esimestes stseenides, et Beckett on eluähvardavalt haige, kuid kas tegu on vähi - minu esimene pakkumine - või mõnd muud tüüpi haigusega - hiljem tuleb välja, et noormees on HIV-positiivne ning jõudnud AIDSi faasi ja oma eluga peatselt hüvasti jätmas. Beckett soovib firma kohtusse kaevata ebaõiglase kohtlemise ning diskrimineerimise eest.

Tema järjekorras kümnes abipalve viib Becketti advokaadi Joe Milleri (Washington) büroosse, kelle vastu Beckett aegu tagasi kinnisvara asjus vaidles. Miller on üpris konservatiivsete vaadetega ning peab homoseksuaalsust vastikuks haiguseks - seega keeldub mees esmalt, kuid nõustub hiljem Becketti hagi esindama. Koos astuvad mehed kohtu ette.


Filmi käigus räägitakse erinevatest HIV-viirusesse nakatumise ohtudest ning sellega seotud stigmadest, AIDSi kui "homohaiguse" esimesest levikulainest ning puudutatakse põgusalt homoseksuaalse mehe pere- ning suhtemaailma. Ilmselged väärarvamused nagu puudutusest nakatumine ning juriidilised probleemid nagu abieluõiguste puudumine leiavad kahe tunni pikkuses filmis oma koha ning kuigi mõnda aspekti nagu Becketti ja tema elukaaslase suhtedünaamika puudutatakse üpris põgusalt, on kõik vajalik detailidele ülimat tähelepanu pöörates filmilinal edastatud.

Üle kõige tuleb kiita oma Oscari rohkem kui auga ära teeninud Hanksi näitlejatööd. Juba filmi esimese kümne minuti jooksul võtab silmi vidutama stseen, mil Hanks oma nimekirjas ilmselgelt viimast kohta hoidnud Milleri keeldumise järel tolle büroo ukse ees seisab ning oma olukorra lootusetust vaagib, hetkeks murdub ning siis taas päikesesse vaadata otsustab. 

"Philadelphias" on üldiselt väga palju lähivõtteid ning kuigi tänapäeval tundub selline kaameratehnika olevat veidi vananenud, mõjub miimika täpse jälgimise võimalus ning lähivaates end pakkuva näo ja  avatud, kaitsetu tundemaailma esitus tohutult intensiivselt. 

Samuti emotsionaalne ning kaunilt mängitud on Snipesi Milleri areng: advokaadi algne kitsarinneline seisukoht homoseksuaalsetest meestest kui haigetest värdjatest muutub aina avatumaks, ning järk-järgult langeb kate tema silmilt.

Mees võitleb esmalt uutlaadi mõistmise vastu, tunneb veel hirmu teadmatuse ees, kuid lõpuks lubavad Becketti panus ja avatud isiksus ning sellest tulenev kiindumus Milleri figuuril eelarvamustest vabaneda ja oma süda erakordsele mehele avada.

Võib-olla esmapilgul ühekülgsed tunduvad Becketti perekonna ning elukaaslase pühendumine ning heakskiit tema staatuse, valikute ning orientatsiooni suhtes - kuid üksikasjade üle lähemalt mõtiskledes ilmeb, et problemaatika ning narratiivi tasakaalu hoidmise mõttes on kõike käsitletud täpselt piisaval määral.


(Näiteks - spoiler algab - kohtuprotsessist ilmnev sisuliselt lahkamata jääv teemakompleks, et Beckett on oma partnerit petnud ja sel viisil HIV-viirusesse nakatunud, seades ohtu ka oma partneri; ning et see on mingil hetkel olnud tõsine probleem nende suhtes, mis on aga ületatud suuremate vaenlaste vastu võitlemise nimel, seisab omal kohal - spoiler lõppeb - ja pakub vaatajale parajas koguses ainet figuuride dünaamikat iseseisvalt edasi mõtlemaks, andes kõik taustafaktid, kuid keskendudes põhinarratiivile. Intelligentne lahendus!)

Samuti on tegu ääretult emotsionaalse filmiga, kuid pisarakanaleid ärritavate stseenidega pole ka ilgelt ülepingutatud - haigla, kohtusaali, raamatukogu ning elutoa vahele on jäetud täpselt õiges koguses ruumi ja õhku, et tundestada olukord ning luua empaatiat, kuid jääda asiseks ja tegeleda ka juriidiliste aspektidega oskuslikult.


"Philadelphia" on visuaalselt, audiaalselt, näitlejatöö ning kaameratöö, tempo, narratiivi, nüansside ning kogumulje poolest tõeline meistriteos ning väärib mitmekordset vaatamist.

Soovitan kirglikult!

Wednesday, September 13, 2017

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Havai-Ameerika kirjaniku Hanya Yanagihara (sünd. 1974) sulest on ilmunud vaid kaks romaani, kuid mõlemad on nautinud suures koguses tähelepanu ja kiitust. Tema esiteos "Inimesed puude võras" (The People in The Trees, 2013) on tõlgitud ka eesti keelde ning ilmus kirjastuse "Tänapäev" punase raamatu sarjas aastal 2016.

Yanagihara teisest südantlõhestavast romaanist kirjutasin hiljuti siin. (link)


"Inimesed puude võras" algab raamjutustusega alaealise väärkohtlemise eest vanglasse paigutatud dr. Norton Perinast, kelle memuaar romaani põhiosa moodustab. Perina kolleeg dr. Ronald Kubodera toimetab ning paneb kirja Nobeli meditsiinipreemia pälvinud lasteahistajaks tembeldatud mehe jutustuse oma erakordsest elust ning selgitus sellest, mis juhtus temaga Mikroneesias ja millised tagajärjed tulid koju kaasa.

Romaan viib lugeja kaasa müstilisele reisile Mikroneesia eksootilistele saartele, niiskesse hämarasse džunglisse, tutvustab imepärast floorat ning faunat ning Ivu’ivu saare elanikke, kes on tahtmatult  avastanud looduse rüpest igavese elu saladuse: opa'ivu'eke.
Romaani sisuline proloog tekitab protagonisti ning teda tundub et kaitsva jutustaja suhtes tõrksa ning kahtlustava hoiaku - on Norton kurjategija, lasteahistaja, moraalivaba südametu koletis, on süüdistused tõesed, või on tegu ülla valede võrku sattunud ära kasutatud vana väsinud teadlasega?


Dr Perina pälvis 1974. aastal Nobeli meditsiinipreemia vananemist pärssiva Selene sündroomi avastamise eest. Sündroom, mille tulemusena püsib haige keha suhtelises nooruses, kuigi tema mõistus hääbub, avastati kolmest saarest koosneva Mikroneesia väikeriigi, U’ivu, ühel saarel  – Ivu’ivu saarel  – elava Opa’ivu’eke rahva hulgast.
[...]
Sealt adopteeris ta ka aastate jooksul 43 last, kellest paljud olid orvud või vaesunud Opa’ivu’eke rahva pojad ja tütred. Mitmed lapsed on hetkel ikka veel Perina hoole all.
Dr Ronald Kubodera, Perina juhitud labori kauaaegne teadur ja üks tema lähimatest sõpradest, kinnitab: „Norton on musterisa ja hiilgav teadlane. Olen täiesti kindel, et need naeruväärsed süüdistused võetakse tagasi.” [12]


Need küsimused jäävad alustuseks tagaplaanile: Nortoni memuaarid algavad tema ülikooliajaga. Seik  Nortoni sotsiaalsest võimetusest ning üldisest nähtamatusest, tema Ivu'ivu missioonile sattumise juhuslikkusest või pigem ühe teise vana väsinud teadlase häbistavale momendile tunnistajaks olemisest juhatab sisse Nortoni edasise elu Mikroneesia ning USA vahel, tuues üht teisele ning teist ühele lähemale. Küsimused nagu inimese normaalset elukvaliteeti tagavad faktorid või võimalikud ühiskondlikud struktuurid, teadlase kohustus teaduse arendamise nimel uutele maadele tungida või elusolendi elu väärtusetus teaduslike edusammude teele jäädes täidavad romaani põhiliselt.

Selgeks saab ja jääb, et Norton on ebasümpaatne protagonist: tema memuaaridest ilmneb tema kaastundetus loomkatselaboris tapetud arvukate hiirte, koerte ning ahvide suhtes; tema puuduv empaatia oma "laste" suhtes nende tema õnnelikuks tegemise funktsiooni taustal tundub ebainimlik; Nortoni puuduvad peresidemed või puuduv sõprusringkond on kahtlased faktorid kui talle kui indiviidile selle nurga alt läheneda.

Kuid kui võigas figuur Norton tegelikult on, avastab lugeja alles päris romaani lõpuks, kuna Ivu'ivu maailm on niivõrd paeluv ja erinev. Et nende külaski noored poisid kaheksa-aastaselt grupiviisilise anaalpenetratsiooni teel hõimu täisväärtuslikeks liikmeteks pühitsetakse, et see Nortoni silmis armastusväärse pererituaalina toimub ja kuidas opa'ivu'eke hõimu laste seksuaalsus ülivara areneb, on tulipunased lipud loo lõpu järeldamise rajal. Kuid igavene elu kilpkonna söömise tagajärjel on tunduvalt huvitavam teemakompleks ning mina näiteks kirusin end veidi, et unustasin romaani alguses antud informatsiooni kogu romaani vältel õlal ei kandnud.

Norton on modelleeritud Dr. D. Carleton Gajduseki järgi, kes tõepoolest pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1976 Paapua Uus-Guinea pärismaalasi uurides ning muuseas hullulehmatõbe põhjustava viiruse avastamise eest. Tsitaat intervjuust Gadjusekiga illustreerib tema ning Nortoni mentaliteeti väga selgelt: "I consider it a defective upbringing if you haven't helped your parents have fun in sex." (videolink) (link artiklile Gadjuseki kohta)

Yanagihara esikromaani on nimetatud kaasahaaravaks, häirivaks, rahutustegevaks jne jne. Kokkuvõtteks on autoril õnnestunud pragmaatiliselt analüüsides võigas tüüp, ning tema tõeliselt tülgastav ideoloogia uue eksootilise maailma imepäraste kirjeldustega tagaplaanile sättida ning imetleva, teadlase karjääri kõrgpunkte ning eraelu detaile hoolikalt joonealustesse märkustesse lisava toimetaja abiga täiesti tähelepanu kõrvale juhtida asjaolult, et selle romaani protagonist on väga halb inimene.

Sellest tulenevalt tekib loomulikult teatud pahameel autori suhtes, kuid samaaegselt on Yanagihara romaan põnev, sisutihe, puudutab paljusid moraalselt ambivalentseid teemasid nagu teaduse nimel laipade üle hüppamine, rahulikult elava primitiivse hõimu läänestamise läbi hävitamise, puutumata looduse hävitamise - Norton näeb ning nendib neid seiku, mis võiks teda tegelasena neutraliseerida, kuid ta ei takista neid seiku ning ei mõista ka, et on osa sellest hävinguprotsessist. 

Lühidalt jätaksin kõlama sõna "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal jäi siiski kõlama vaid üks: mees, kes arvab, et noorte poistega magamine on isaliku armastuse väljendus.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

Kuid soovitan provokatiivse kirjanduse austajatele kindlasti "Inimesed puude võras" kätte võtta. Kohtume kommentaarides!