Celeste Ng: Everything I Never Told You (2014)

Hiina-USA autor Celeste Ng (sünd. 1980) on avaldanud kaks tänaseks tuntud ning populaarset romaani: eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud "Sädemest tõuseb leek" (Little Fires Everywhere, 2017) ning debüütromaani Everything I Never Told You (2014). 

Sisukirjelduse põhjal on ka uuem romaan väga huvitav, ning meenutab veidi segu Rothi "Ameerika Pastoraalist" ning "Kuidas tappa laulurästast" - arvan, et järgmisel aastal jõuan ka selle teoseni. Kuid täna räägime Ng debüütromaanist Everything I Never Told You.

Theodor Storm: "Immensee"

Saksa kirjanik Theodor Storm (1817-1888) on üks olulisemaid saksa realismi esindajaid. Tema tuntuim teost "Kimliratsur" on lühidalt mainitud ning kiidetud ka minu blogis (link). Stormi realism on segatud romantiliste looduskirjeldustega, ning sellest tulenevalt on tema tundelistes figuurides ka teatud müstilised elemendid. 

"Kimliratsur" võiks olla pea et maagilise realismi, mitte realismi esindaja. Stormi suur armastus oma päritolupiirkonna Põhja-Saksamaa vastu ilmneb tema loomingus väga selgelt ning maastikke on kirjeldatud oskuslikult ja voolavalt.

Lugesin hiljuti Stormi lühijuttu "Immensee" (1849), mis on eesti keelde tõlgitud pealkirjaga "Mesilinnu järv", kuna "Imme" on saksakeelne sünonüüm sõnale "mesilane". 

Lugu räägib

Lembit Uustulnd: "Kapten. Avameri"

Eesti kirjanik Lembit Uustulnd on meremehe ametit pidanud üle kolmekümne aasta, ning tema sulest on ilmunud üheksa raamatut. Uustulndi esimene romaan “Kiikhobune Antverpenist” ilmus aastal 1998.

Sarjana plaanitud "Avameri" näitab mõlema kogemustepagasi olemasolu, kuna romaan on voolav nii meremeheõpikuna kui meelelahutusena.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. Saaremaa ühismajandi „Kaluri poeg” laevad püüavad merehõbedat nii rannikumerest, kui Aafrikast, ning eksootiliste sihtide lähedus eesti meremehele oli minu jaoks ootamatu ning väga põnev lugeda.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.

Nobeli kirjanduspreemia 2009: Herta Müller

Rumeenia-saksa kirjanik Herta Müller (sünd. 1953) kirjutab rasketel teemadel, enamasti Ceaușescu-aegses Rumeeniast ning sealsest kommunismist, terrorismist, vägivallast ning allasurutud kodanike saatustest. Müller pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2009 ning on lisaks pälvinud ohtralt mainekaid kirjandusauhindu.

Mülleri tuntuimaks romaaniks peetakse teost "Südameloom" (Herztier, 1994), kuid eesti keelde on tõlgitud ka "Hingamise kiige" (Atemschaukel, 2009). Lugenud olen mõlemaid ja pean tunnistama, et Müller pole minu masti kirjanik.

Nobeli kirjanduspreemia 2008. J. M. G. Le Clézio: "Kõrb"

Prantsuse kirjanik, tõlk ning esseist Jean-Marie Gustave Le Clézio (sünd. 1940) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2008. 1994. aastal Prantsusmaa ajakirja "Lire" poolt läbi viidud küsitlus näitas, et Cléziot loetakse suuremate elavate prantsuse kirjanike hulka.

Eesti keeles on ilmunud kaks Le Clézio teost: "Diego ja Frida: Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu", mis ilmunud ka filmina, ja romaan "Kõrb" (Désert, 1980), millest tuleb juttu täna.

Rainer Maria Rilke: "Malte Laurids Brigge ülestähendused"

Saksa kirjanik Rainer Maria Rilke (1875-1936) on tuntud eelkõige oma luule poolest, mida on tõlgitud ka eesti keelde. Tema tundelised kirjeldused igapäevaobjektidest, tema muljed linnadest, loomadest, esemetest ning tema eksistentsialistlikud riimid kuuluvad saksa lüürika klassika hulka.

Rilke on aga avaldanud ka täpselt ühe romaani, "Malte Laurids Brigge ülestähendused" (Die Aufzeichnungen des Malte Laurids Brigge, 1908-1910), mis räägib tema esimestest aastatest Pariisis, aastatel 1902 ja 1903.

Juli Zeh: "Mängusoov" (Spieltrieb, 2004)

Saksa autor Juli Zeh (sünd. 1974) on avaldanud käputäie romaane, samuti lühijutte ja näidendeid. Tema teosed on Saksamaal tuntud ja kiitust pälvinud. Tema romaan "Mängusoov" (Spieltrieb, 2004) ilmus 2013. aastal ka filmilinal.

Zeh debüütromaan "Kotkad ja inglid" mulle erilist muljet ei avaldanud (blogi link), "Mängusoov" seevastu jättis tugeva jälje.

Tundeteaduste uurijad on tõestanud, et kui loetule on parasjagu reageerimas emotsionaalne aju, lülitatakse pragmaatiline aju osa välja või vähemalt lükatakse tagaplaanile. Sellele vastavalt on Zeh juba oma peatükkide pealkirjades selgitanud, mis toimub, et alaealiste vaheline seks ning keerulise iseloomuga noorukitega täidetud erakoolis aset leidvad ebaeetilised sündmused juhatatakse koheselt sisse.

Patrick Rothfuss: "Targa mehe hirm". "Kuningatapja kroonika" II päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust, ning teine romaan "Targa mehe hirm" jätkab sellele vastavalt teisel päeval jutustatuga. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Patrick Rothfuss: "Tuule nimi". "Kuningatapja kroonika" I päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Heinz Strunk: "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh, 2016)

Saksa kirjanik, ajakirjanik, saatejuht ning muusik Heinz Strunk (sünd. 1962) on kirjutanud käputäie romaane ning enamik neist on kas autobiograafiliste või tõsieluliste sugemetega. Tema 2016. aastal ilmunud "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh) põhineb sarimõrvari Fritz Honka elul.

Strunki romaan on meeleolult veidi nagu Aronofsky 2000. aasta film "Reekviem unistusele" - põhjakäinud tegelaste poolusel on mõtted ja unistused asjadest, mis keskmisele töötavale ja funktsionaalsele inimesele tunduvad täiesti tavalistena - sõpradega välja minna, uusi riideid omada, iga päeva midagi süüa. Romaani teine pool räägib Hamburgi jõukamatest kodanikest, kel aga puudub võime luua toimivaid inimsuhteid ning kes inimsuhete tasandil samalaadselt pooletoobilisi ning enamasti purjus peaga toimetatud suhteid otsivad. 

Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.

Nobeli kirjanduspreemia 2006: Orhan Pamuk

Türgi kirjanik, haritlane, stsenarist ning üks Euroopa Kirjanike Parlamendi asutajaid, Orhan Pamuk (sünd. 1952) on üks Türgi tuntumaid kirjanikke ning ainus türgi autor, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Pamuk pärjati nobelistiks aastal 2006.

Lugesin Pamuki romaani "Lumi" (Kar, 2004), mis jutustab probleemidest Türgi ühiskonnas ning poliitilisel maastikul, revolutsioonidest ning sellega kaasnevate religioonist ning traditsioonidest tulenevate konfliktidest. Luuletaja Ka reisib pärast pikaajalist elu Frankfurtis tagasi koju Türgisse, et uurida noorte neiude enesetappude põhjuseid Karsi linnas, ning loodab salamisi kohtuda noorpõlve armastuse Ipekiga, et koos Euroopasse ning unistuste täitumisele avatud tulevikku reisida ja mineviku luhtunud lootuste täitumist uuesti alustada. Kuid ainus, mis Karsis kindel, on et lumi langeb igal hommikul uuesti ning matab poliitiliste pingete ja radikaalsete kuritegude järelkaja värvitusse vaikusesse.

Mihkel Raud: "Eestlase käsiraamat"

Eesti autor, muusik, kunstnik, kriitik ning poliitik Mihkel Raud (sünd. 1969) on tuntud nii oma laulude, artiklite, autentse ajakirjanikuhääle kui otsekohese ning tihti hävitava kriitika poolest. 2017. aastal ilmus tema memuaar "Musta pori näkku", kus juttu eesti rokkmuusikamaastiku tegelastest, sisemisest ning välisest elupõletamisest ja elu väärtusest laval ning lava taga.

Kuna Raud on igati huvitav ja mitmekihiline tegelane, otsustasin kiigata tema "Eestlase käsiraamatusse", kus kirja pandud 100 asja, mida õige eestlane teeb.

Juba raamatu pealkiri on eksitav. Jah, Raud on kokku kogunud sada klišeed, mis kirjeldavad tabavalt tüüpilist eestlast. Sisuliselt võiks olla kiitvas toonis raamatuga, kuna "õige eestlane" oleks nagu õige inimene elik väärtuslik indiviid, "õige" ehk siis korralik või ehtne. Kuid toon on kriitiline, eestlast pigem mahategev, süüdistab teda kitsarinnalisuses ja isepäilisuses, teadmatuses ülejäänud maailma kommetest oma tahte puhkusele kaasavinnamises, kroonilises edutuses jne. Pigem tuuakse esile eestlase puudulikkus kui tema väärtuslikkus, mis minu jaoks jätab suhu pigem mõru maitse ja ei tekita meeldivat tunnet eestlane olemise üle, uhkusest rääkimata.

Ottessa Moshfegh: My Year of Rest and Relaxation (2018)

USA autor Ottessa Moshfegh (sünd. 1981) on avaldanud kaks lühijuttude kogumikku ning kaks romaani, millest viimaseid olen lugenud, ning mõlemad on olnud ülipõnevad ja täiesti omanäolised teosed.

"Eileen" ilmus aastal 2015 ja on ääretult põnev romaan, mis tegeleb nii naiselikkuse kui sotsiaalse mõiste, naine olemise kui sotsiaalse rolli ning naise keha kui tarbeesemega - kuid on lõpuks psühholoogiliselt niivõrd huvitav just sel hetkel, kui muutub hoopis teistsuguseks romaaniks, kui lugeja oleks oodanud. Selleteemalise blogi leiate siit (link)

Sedakorda lugesin Moshfeghi uusimat romaani "My Year of Rest and Relaxation" (2018), mille pealkiri tõlkes oleks umbes  "Minu puhkuse ja lõõgastumise aasta". Romaani peategelane, taas noor naine, kuid seekord ilus, jõukast perest ning kultuurilise taustaga, New Yorgi paremas linnaosas elutsev ning mainekas kunstigaleriis töötav neiu - kelle nime kunagi ei mainita.

Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Toomas Mikkor: "Keldritäis sajarublalisi" (2018)

Eesti kirjanik, ajakirjanik ning maailmakodanik Toomas Mikkor on kirjutanud nii reisiraamatuid, memuaare kui poliitilisi esseesid. Enamasti on Mikkori sulest tulnu isikliku kogemuse ja jutustusoskuse segu, nii ka tema uusimas mahukas Tänapäeva kirjastuses ilmunud romaanis "Keldritäis sajarublalisi" (2018).

Romaan on Rahva Raamatu kirjelduse sõnul "muhe, humoorikas ja rämedalt siiras tagasivaade" Eesti ellu nõukaaja hääbumisperioodil, mil rahvuslus lihtkodaniku silmis seisnes riigilt raha ning kaupade röövimises ja võimalikult riigipalgal töötamisest viilimises. 

Martin Algus: "Midagi tõelist" (2018)

Eesti kirjaniku ning näitekirjaniku Martin Alguse debüütromaan "Midagi tõelist" põhineb tõestisündinud lool ning on seega mitte ainult tema protagonistide püüdluste ja soovide, vaid sisu päritolu kirjeldus: "Midagi tõelist" ongi midagi tõelist. Sellest lähtuvalt on juba muidu väga makaaber ja sünge lugu veel kraadi võrra huvitavam, et vähemalt osake sellest on tõepoolest juhtunud.

Anton Hansen Tammsaare: "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)

Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.

"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.

Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega. 

Nobeli kirjanduspreemia 2003. J. M. Coetzee: "Häbi"

Lõuna-Aafrika-Austraalia kirjanik John Maxwell Coetzee (sünd. 1940) sulest on ilmunud nii romaane, novelle, esseesid, tõlkeid kui kirjanduskriitikat. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. 2003. aastal pälvis Coetzee Nobeli kirjanduspreemia.

Coetzeelt on eesti keeles muuseas ilmunud romaanid "Noorus" (Youth, 2002), "Barbarite ootel" (Waiting for the Barbarians, 1980), "Südamaal" (In the Heart of the Country, 1977) ning "Häbi" (Discgrace, 1999), millest viimase Nobeli laureaatide järjekorras kätte võtsin.