Rumeenia-saksa kirjanik Herta Müller (sünd. 1953) kirjutab rasketel teemadel, enamasti Ceaușescu-aegses Rumeeniast ning sealsest kommunismist, terrorismist, vägivallast ning allasurutud kodanike saatustest. Müller pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2009 ning on lisaks pälvinud ohtralt mainekaid kirjandusauhindu.
Mülleri tuntuimaks romaaniks peetakse teost "Südameloom" (Herztier, 1994), kuid eesti keelde on tõlgitud ka "Hingamise kiige" (Atemschaukel, 2009). Lugenud olen mõlemaid ja pean tunnistama, et Müller pole minu masti kirjanik.
Kui Müller 2011. aastal Rahvusraamatukogus esines, ilmus Postimehes arvamusartikkel, kus Müllerit kirjeldati kui "kannatuskirjanikku", ning Maimu Berg kirjeldas teda kui kedagi, kes on "pilgeni täis hirmu, valu ja vaprust". (artikli link) Ka minu arvates tabav kirjeldus: nii "Hingamise kiige" kui "Südameloom" on täis ahastust, kannatust, lootusetust, tundelisust, hävingut, allasurumist, haigust, reetmist, armastusetust ja hirmu.
"Hingamise kiige" sai küll läbi loetud aastaid tagasi, kuid mulje jääb mõlema romaani puhul samaks. Mis minu jaoks mõlemal teosel puudub, on narratiiv või isiksuste areng või kesksed sündmused, ning seetõttu on üksteisele järgnevate tundepuhangute jälgimine samuti puhas kannatus. Masendus laskub hinge ning romaani lugemisest naudingut ei saa.
Tunded lämmatavad nii pinge kui empaatia, sest ahastus on lihtsalt niivõrd suur. Puudub intellektuaalne pärl või psühholoogiline intriig, sest ka toon on sajaprotsentiliselt igasugustest positiivsust õhkavatest tendentsidest vabastatud. Mülleri looming on puhas depressioon.
Ei soovita, ei soovita üldsegi mitte.
Kõlab ahvatlevalt.
ReplyDelete:)