Wednesday, September 11, 2013

Colette: Ahel

Sidonie-Gabrielle Colette (1873–1954), prantsuse kirjanik ja näitleja, armastuse piiride lõhkaja ja tänapäeva standartide kohaselt armastusväärsete naisteromaanide autor oli omal ajal sama skandaalne kuju nagu hiljuti kirjeldatud Frida Kahlo, kuna armastas avalikud nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale (1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

Omal ajal sinisilmse Gigi muusikaliste numbritega pikitud sinisilmseid seiklusi kerge muige ja mõningase apaatiaga jälgides teadsin, kuidas film lõppeb, leidsin et peaosatäitja on nunnu ja tüdinesin muusikalisest osast kirelt. Süüdistasin tookord 50ndate-60ndate filmide stiili, mis tänapäeva vaatajale mõnikord liiga heatujuline ja pealiskaudne. Gigi tundub raamatuna tunduvalt parem. Aga see selleks.

Olles lugenud Colette'i poolt kirjapandut, jään kokkuvõtteks neutraalsele seisukohale. "Ahel" ("L'entrave") ilmus 1913 ja kuulub seega varasemasse loomingusse. "Chéri" ja "Gigi" on kirjutatud aastaid hiljem - 1920 ja 1944 - ja on seetõttu ilmselgelt lihvitud paremasse vormi kui "Ahel". Romaani protagonist Renée Nerée, endine kabareetantija ja kapriisitar, nüüdseks elus suuremal määral vaataja rolli tagasi tõmbunud, kommenteerib ja vaagib romaani esimeses pooles oma noorukese kõrvaltegelase motiive ja mõtteid tolle armastusloos ja väljendab üldist skepsist nii mees- kui naissoo suhtes (blasé ehk üleolev igavus oleks Renée sisemaailma kirjeldamiseks justkui parim omadussõna). Romaani teises pooles kõik aga muutub, kui Renée tunded eelpool mainitud armukese jaoks ärkavad ja naine äkitselt haavatavaks muutub.

Huvitavat pakub romaan nii mõndagi, sest Renée on lugejaga väga aus oma empaatia, apaatia ja antipaatia asjus. Teemaks iseendaga mõtetes vesteldes on nii hirm vananemise, üksinduse ja tuhmumise ees kui ka põlgus noore, värske ja naiivse vastu.

Kontrastiks protagonisti väga avatud sisemaailmale on kolm tegelast, kelle mõttemaailm vaid Renée pilgu läbi nähtavale tuleb ja kus lugejal ülejäänu üle iseseisvalt mõtiskleda tuleb. Kohati ettearvatavad ja kohati üllatavalt ausad teod ja sõnad on lehekülgedele sätitud hästi ja romaani lugemine sujub mõnusalt.

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu on naislugejale mõeldud tüüpilise prantsuse armastusromaaniga, mis kuulub kerge lugemise kategooriasse. Romaan annab oma figuuridele (kes küll tohutult ambivalentsed ei ole ja pigem igaüks üht inimlikku omadust kehastavad) piisavalt sügavust, et olla omas klassis huvitav.

"Ahel" on meeldiv ühepäevaliblikas. Olen aga optimistlik hilisema loomingu suhtes.