Prantsuse kirjanik, tõlk ning esseist Jean-Marie Gustave Le Clézio (sünd. 1940) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2008. 1994. aastal Prantsusmaa ajakirja "Lire" poolt läbi viidud küsitlus näitas, et Cléziot loetakse suuremate elavate prantsuse kirjanike hulka.
Eesti keeles on ilmunud kaks Le Clézio teost: "Diego ja Frida: Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu", mis ilmunud ka filmina, ja romaan "Kõrb" (Désert, 1980), millest tuleb juttu täna.
"Kõrb" on kahedimensiooniline romaan. Esimene jutustus on eksootilise hõnguga müstiline lugu imeliste võimetega meestest, kes aastakümneid läbi kõrbe rändavad, et oma eesmärgini jõuda. Lugu kulmineerub verises lahingus, kõrbehõimude mässuga prantsuse kolonialiseerijate vastu.
Paralleelselt jälgime väikesest Maroko sadamalinnast pärit Lalla rändu Marseilles'i linna ning tagasi koju, ja tema suhet kõrbes elava nomaadist karjuse Hartaniga. (hartani või haratin on koondnimetus üksi või gruppidena kõrbes elavatele endistele orja staatusest vabanenud töölistele, kuid Lalla kasutab seda ka kui mehe pärisnime.)
Clézio romaani üldine sõnum lähtub kõrbe kutsest, nii meestega ühes kõndiv noor Nour kui viiskümmend aastat hiljem (teise loo aeg pole täpselt paika pandud, kuid leiab aset pärast Teist maailmasõda) läbi liiva kõndiv Lalla on leidnud oma kodu rännakus, ning eriti Lalla, kel küll õnnestub Hartani kui kõrbe kehastusega armastuse vilju nautida, ei jää sellepärast koju paigale, et tema pere üritab teda kodukolde hoidjaks sundida.
Lalla kogemused Marseille's on aga veelgi ebameeldivamad. Naise selge pilk näeb läbi inimeste egoismi ning tahet teda pidevalt ära kasutada, ja hoiab juba sellepärast omaette. Immigrandina ning naisena nähtamatuks jääda pole küll probleem, kuid Lallal lihtsalt ei õnnestu Prantsusmaal end kodusena tunda ning ta naaseb lõpuks kodukülla.
Võõrsil mitte hakkama saamine ning pidev juurte puudumise tunne on liikuva eluviisiga indiviididele kindlasti tuttav ning tänapäeval üha aktuaalsem mure. Rändamise uudsus ja avastamise rõõm vastanduvad kodukolde igatsusele ning oma juurte mälestuse kõvema hoidmiseni. Nii Nour kui Lalla rändavad samaaegselt kodust ja koju, kuid enese leidmine sõltub lõpuks siiski vaid neist endist.
Need mõtted on huvitavad, kuid Clezio romaan mind siiski väga ei paelunud. Kirjutatud on stilistiliselt voolavalt ja paeluvalt räägitud eriti Lalla perspektiivist, ning tema kui noore neiu arengulugu oli lugeda huvitav, kuid kõik muu leidsin olevalt liialt islamist nõrguva ning võõra - minu jaoks pole "Kõrbes" piisavalt üldinimlikku sisu, ja kuna Maroko jääb mulle riigina kaugeks, ei küüninud Clezio romaan sedavõrd oma sisust kaugemale, et iga lugeja tundeid puudutada.
Eksootika on mulle aga tihti südamelähedane, Mahfouz, Mistry, Roberts jpt. romaanid haarasid mind väga. Seega on puudulikkus siiski loetu, mitte lugeja poolel.
"Kõrbe" mina lugeda ei soovitaks. Kuid selline on vaid minu arvamus.
No comments:
Post a Comment