Blogi uus aadress

Wednesday, February 28, 2018

Ottessa Moshfegh: "Eileen" (2015)

USA kirjanik Ottessa Moshfegh (sünd. Bostonis 1981) on avaldanud käputäie lühijutte ning kolm romaani. Esiklaps "McGlue" nägi ilmavalgust aastal 2014, sellele järgnes tema seni tuntuim kirjanduslik teos, romaan "Eileen" (2015), mis jõudis Man Bookeri kirjandusauhinna finalistide hulka ning pälvis PEN-kirjandusauhinna.


Romaani minaprotagonist, 24-aastane Eileen Dunlop veedab oma masendava elu alkohoolikust isa hooldades ja alaealiste kinnipidamisasutuse sekretärina töötades. Ei tema ümbruses, välimuses ega sisemuses leidu midagi põnevat, mis annaks lootust paremale või mugavamale elule - Eileen pole päris kindel, kas tõmmata end oksa, lasta isa maha või lasta jäljetult jalga X-linnast, tillukesest kolkast, kuhu ta sündinud ja kinni jäänud.


"I deplored stillness. I hated almost everything. I was very unhappy and angry all the time. I was like Joan of Arc, or Hamlet, but born into the wrong life - the life of a nobody, a waif, invisible. There's no better way to say it: I was not myself back then. I was someone else. I was Eileen." (2)

"When I was disturbed, I took some comfort in attending to my appearance. I was obsessed with the way I looked, in fact. My eyes are small and green, and you wouldn't - especially back then - have seen much kindness in them. I am not one of those women who try to make people happy all the time. I'm not that strategic. [...]

It was easy to hide behind the dull face I wore, moping around. I really thought I had everybody fooled. And I didn't really read books about flowers or home economics. I liked books about awful things - murder, illness, death. I remember selecting one of the thickest books from the public library, a chronicle of ancient Egyptian medicine, to study the gruesome practice of pulling the brains of the dead out through the nose like skeins of yarn." (7)


Eileen kirjutab oma lugu küpsemast, vaatlevast perspektiivist ja suhtub oma minevikuminasse mõningase põlgusega, kuid kirjeldab noort naist väga huvitavalt. Moshfegh ise ütles intervjuus, et ei plaaninudki kirjutada romaani kui sellist ning sellises vormis nagu romaan lõpuks valmis - seega võib lugeja valmistuda üllatusteks.

"Eileen" tõotab olla täiskasvanuksaamisromaan, tõotab olla armastusromaan, tõotab olla alternatiivstiilis armastusromaan, krimiromaan ning psühholoogiline põnevik. Lõpuks on "Eileen" midagi ainulaadset ja ei täidagi kõiki antud lubadusi - ning siiski on romaani lõppemise hetkeks kahju teda käest panna.


Eileeni figuur on ebanaiselik, minimaalselt empaatiat omav, väga aus ning tunduks et omakasupüüdlik, oma kaasinimesi ei armasta vaid kas üdini põlgab või jälitab omandihimuliselt mööda hilisõhtuseid tänavaid. Oma naiselikkuse ning üldiselt keha kui füüsilise objektiga Eileen ümber käia ei oska ega taha - ta üritab selle tärkamist ignoreerida ja jääb ka vastassoole nähtamatuks, kuigi töötab noorte huligaanide kinnipidamisasutuses.


"I liked to think of my brain like that, tangled up in my skull. The idea that my brains could be untangled, straightened out, and thus refashioned into a state of peace and sanity was a comforting fantasy. I often felt there was something wired weird in my brain, a problem so complicated only a lobotomy could solve it - I'd need a whole new mind or a whole new life. [...]

But I don't think I was really so hardhearted by nature. Had I been born into a different family, I might have grown up to act and feel perfectly normal." (8)


Nii Eileeni keha kui töökoht kui kodu on vanglad tema isiksuse arengu takistamiseks - ohtratest lõikudest ilmneb naise nutikus, kiire taip, ambitsioonikus ning tahe olla lojaalne ja luua inimsuhteid. Tema düsfunktsionaalne taustsüsteem pole Eileenile andnud teadmisi ega võimeid normaalseks sotsiaalseks individuaaliks kasvada, ning seetõttu on väga põnev jälgida, mis juhtub, kui Eileen esimest korda kellegi sõpruse nimel võitlema peab.

Asjaolu, et talle inimkehad ja teda nende tükkideks lõikamine ei hirmuta, tuleb selles võitluses  pigem kasuks...


"Eileen" on harukordne romaan ning kaunis kahekümne esimeses sajandi värske ausa naiseliku kirjanduse laine üks tugevatest esindajatest. Moshfegh kuulub tõsiselt haarava kirjaviisiga noorte autorite hulka, kelle edasist käekäiku kindlasti edaspidigi jälgin. 

Soovitan seega "Eileeni" väga soojalt! :- )


No comments:

Post a Comment