2018 lugemisaastat kokku võttes ilmneb, et väärtraamatuid sai loetud vähem kui eelmisel aastal. Kokku paistsis mulle blogitust silma vaid kaheksa teost, mis ka järgmisel aastal veel mainimist ja soovitamist väärt. Kuna loen 20. sajandi maailmakirjandust läbisegi, on siin juttu nii uuematest kui veidi vähem uuematest raamatutest.
Loetlen siis järgnevalt oma lemmikraamatud mineva aasta lugemisvarast. Tegu pole pingerega, nopped on lihtsalt lugemise järjekorras. Raamatu pealkirjale klikkimine viib teid vastava postituse lehele.
Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...
Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.
