Kōbō Abe: "Võõra nägu" (The Face of Another / Tanin no kao, 1964)

Jaapani kirjanik, näitekirjanik, fotograaf ning leiutaja Kōbō Abe (1924-1993) kuulub  20. sajandi jaapani tuntumate kirjanike hulka. Teda on kirjeldatud jaapani Kafkana, kuna Abe kirjeldab tihti makaabreid ning veidraid olukordi ning inimesi. Abe on avantgardismi esindaja, tema teosed on eelkõige pentsikud ning õõvastavad.

Eesti keelde on tõlgitud Abe romaanid "Luitenaine" ning "Neljas jääaeg" ja jutustus "Härra S. Karma kuritöö".

Sedakorda tuleb aga juttu romaanist "Võõra nägu" (Tanin no kao, 1964), mille eestikeelse pealkirja lõin vabas tõlkes. Romaanist on vändatud ka film, rezhissöriks Hiroshi Teshigahara.

Abe romaani protagonist on teadlane, kes kaotab luhtunud eksperimendi käigus oma näo ning peab kas kandma sidet või paljastama avalikkusele oma kohutavad keloidsed armid. Minapeategelane kirjeldab oma nägu kui verekaanide pesa, ning otsustab enesele luua maski, millega edaspidi astuda avalikkuse ette ning samuti taastada romantilised suhted oma abikaasaga.

Nobeli kirjanduspreemia 1994. Kenzaburō Ōe: "Isiklik asi"

Jaapani kirjanik Kenzaburō Ōe (sünd. 1935) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1994, põhjenduseks toodi tema müütilistest ning realistlikest elementidest koosnevad eksistentsialistlikud kirjeldused inimelude tumedamatest aspektidest ning raskete valikute, ängi ja kitsikuse inimlikest elementidest.

Eesti keelde on tõlgitud vaid romaan "Sajandi mäng" (The Silent Cry, jaapani k Man'en Gannen no Futtoboru 1967).

Ōe romaan "Isiklik asi" (vaba tõlge, ingl k A Personal Matter, jaapani k Kojinteki na taiken, 1964) oli peamine Nobeli komitee poolt esile toodud romaan, kus autor tegeleb puudega sündinud lapse olemasoluga leppimisega.

Nii "Isiklik asi" kui Ōe hilisemad romaanid käsitlevad sama temaatikat, kuna tegu on autobiograafiliste elementidega: Ōel endal sündis puudega poeg ning sellega hakkamasaamist käsitleb autor erinevatest külgedest poja sünnist peale.

Kuigi hilisemad teosed on juba veidi helgemas valguses, on "Isiklik asi" väga tumedates toonides kirjutatud romaan, mis käsitleb sõpradele Linnu nimega tuntud noormehe isaksaamist ning hiiglasliku ajuväärarenguga imiku olemasoluga leppimist. Lind kasutab väga erinevaid tehnikaid, et kõigepealt depressioon, kohkumus, pettumus ning tähelepanu lapse sünnilt hajutada: tema reaktsoonid imiku sünnile ulatuvad alkoholismist anaalseksini.

Toni Morrison: "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977)

USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.

Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link).

Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata. Eelmisel nädalal rääkisin romaanist "Siniseim silm", mis avaldas samuti muljet.

Jätke mulle kommentaar, kui olete Morrisoni romaanide fänn!

Seekord lugesin romaani "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977), üks

Nobeli kirjanduspreemia 1993. Toni Morrison: "Siniseim silm"

USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.

Morrison on nii kirjanik kui toimetaja, nii õppejõud kui õpetaja, nii esseist kui aktivist mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel, ning tema romaanid räägivad enamasti mustanahaliste naiste kaotustest ja valust. 

Morrisoni toon on alati masendav-melanhoolne, kuid tema võime paeluda ning teha draamast mitmetasandiline narratiiv, ja leida pimedamast nurgastki midagi lahkamisväärset mitmes toonis ning valguses on äärmiselt imetlusväärne.

Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link). 

Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata. 

Jätke mulle kommentaar, kui olete selle või mõne muu Morrisoni romaani fänn!

Täna räägime aga hoopis Morrisoni esimesest romaanist "Siniseim silm" (The Bluest Eye, 1970).