Tere, kallid raamatusõbrad!
On taas aeg raamat hetkeks käest panna ja mõtiskleda hetkeks selle üle, mida, miks, kuidas, kellest, millal ja milleks loeme. Käesoleval kuul tahan välja tuua mõned oma kirjanduslikud lemmikmaad ja loetleda kontrastina ka mõned maad, mille kirjandus mulle üldse peale ei lähe.
Kirjandusega on teatud mõttes nagu veinidega: mõne riigi veini valides võin kindel olla, et pea iga pudel toob kõrgema klassi naudingu, mõne riigi veinide hulgast tuleb hoolikalt valida ning teatud riikide riiulitest käin ringiga mööda.
Kindlasti leidub veel põnevaid maid, mis üllitanud arvukalt head kirjandust - olen oma blogi ülaosas sorteerinud kõik käsitletud raamatud päritolumaa järgi, niiet miks mitte avastama minna! Selge on aga, et on maid, kust olen lugenud vaid kahte-kolme romaani ja selle põhjal neid nende kolme nimekirja järgi sorteerima ei hakka. Käsitletud on vaid maid, mille kirjanduse ja kirjanduslooga olen tutvunud enam kui kahe romaani põhjal.
Tasakaalu nimel reastan - pingerida puudub - viis kirjanduslikult väga põnevat, kolm neutraalseid tundeid tekitavat ning kolm mittemeeldivat riiki. Lingin postituses vastava kirjanduse sisule oma blogis. Ootan huviga teie kommentaare ning täiendusi antud teemal! :-)
Eluaegsed: suurbritannia (link), norra (link), jaapani (link), hispaania (link) ja USA (link) kirjandus
Suurbritannia kirjandus jaguneb surematuteks klassikuteks (Wilde, Dickens, Kipling, Lawrence), ning uuemateks värvilisema taustaga kirjanikeks (Shire, Kureishi), ja kogu see mitmekesisus ühe kogumikuna on põnev. Kuid briti kirjandus on alati igati meisterlik, sisuliselt eriline, stilistiliselt hoolitsetud ning ka oma ebakonventsionaalsetes variantides oskuslikult ning hoolikalt lihvitud.
On teatud erandlikke teoseid briti kirjandusest, mis mulle pinget ei pakkunud (Galsworthy, Penny), kuid halba stiili neilegi ette heita ei saa.
Norra kirjandus on kohati kohutav, kuid selle sõna parimas mõttes. Siinsesse blogisse on mahtunud Ibseni, Hamsuni, Knausgardi ja Faldbakkeni kirjandust. Norra kirjanikele on ühine teatud makaaber jutustamisviis, mis näitab inimese võikaid, ebasümpaatseid omadusi ning keskendub tihti mitte moraalsele ambivalentsusele vaid moraalsele autonoomiale mida võiks konventsionaalselt kategoriseerida moraalituks, ning progressiivselt nimetada julgeks. Norra autorid ei jutusta elust läbi lillede, nad ei karda oma figuure lugeja ees paljastada ning kirjeldada kõige ängistavamaid tundeid ja olukordi, kuhu üks inimene võib sattuda. Põnev ning ebamugav - selle sõna kirjandusliku elamuse kirjeldamise kõige paremas mõttes.
Jaapani kirjandusele on omased visuaalsete elementide tabav ning rikkaliku sõnavaraga kirjeldamine, neile emotsioonide omastamine, teatud melanhoolne-nostalgiline meeleolu, teatud müstika ning julge seksuaalsuse käsitlemine. Sellele lisandub teatud filosoofiline eksootika ning kaunis kõnemaneer. Siiani olen jaapani kirjandusest lugenud peaaegu eranditult väga häid raamatuid (Kawabata, Murakami, Ishiguro).
Hispaania kirjanduse alla võtan kokku ladina-ameerika (
link), hispaania ning portugali kirjanduse, kuna minu suurte lemmikute top 20s on ohtralt esindatud hispaaniakeelseid kirjanikke: Borghes, Marquez, Lorca, Guimarães Rosa, Pessoa, Vargas Llosa. Realistlikult blogi ajalugu ritta sättides on näiteks Nobeli sarjast mitu keskmist muljet jätnud teost, kuid lemmikud on niivõrd tugevad lemmikud, et kaaluvad Nobeli kogemused tugevalt üles.
Keskmised: prantsuse (link), vene (link), ning austraalia (link) kirjandus
Prantsusmaa mullast on üllitatud piisavalt suurepärast kirjandust, esimestena tulevad hetkel mõttesse Flaubert, Sartre, Gide ning Houllebecq. Kuid Prantsuse kirjandus on samal määral ennast imetlev ning eksistentsialismiga küllastumiseni täidetud (Rollande, France, Mauriac), samuti on selle maa kirjanduses liiga palju arhitektuurist hullunud teoseid (Hugo, Stendhal, Balzac) ning odavaid klassikute imitatsioone, mis lõppeks pettumuse valmistavad.
Venemaa kirjanduses on samuti arvukalt suuri klassikuid (Dostojevski, Bulgakov, Pasternak, Gogol), kuid esineb piisavalt samasuguseid odavaid imitatsioone ja liiga tihti on ära toodud mingisuguste kõrvaliste figuuride tohutud sotsiaalpoliitilised eskapaadid päevapoliitilistel teemadel, mida on minul vähemalt tüütu lugeda (Samuti Dostojevski, Pasternak, ning Tolstoi).
Austraalia kirjandus tundub olevat oma modernsele ajastule alles lähenemas, kuna kõik sealt tulnud romaanid, millega olen kokku puutunud (Flanagan, Roberts, McCullough) meenutavad mulle pigem 20. sajandi alguse või hoopis sajandivahetuse suuri arenguromaane, kus tegelaste ja käsitletud aastate arv on konsensuse poolest lineaarses seoses romaani kvaliteediga. Kõik ülalnimetatud loetud teosed küll meeldisid mulle väga, kuid kui neid näiteks norra või isegi siin keskmiste ritta sätitud prantsuse kirjandusega võrrelda, tunduvad nad struktuurilisest seisukohast võrreldes vägagi sarnased.
Unustamisväärsed: rootsi (link) ning itaalia (link) kirjandus
Rootsi kirjandusega olen tutvunud eelkõige Nobeli kirjanduspreemia sarja autorite põhjal, kellest ükski mulle suurt pinget ei pakkunud - oleksin väga huvitatud, kui teil on pakkuda mingeid häid rootsi kirjanikke (kriminaalromaane ma ei loe). Kuid hetkeseisuga, kui surematu ning võrratu Astrid Lindgren välja arvata - tema raamatud on täiuslikud teemandid -, on minu kogetud Rootsi kirjandus siiani olnud üpris kesine.
Itaalia kirjandusest ei oska ma hetkel nimetada ühtegi head näidet. Olen sirvinud nii uuemaid kui vanemaid teoseid, kuid - kui Dante ja Petrarca ja Leopardi välja arvata - pole leidnud mitte midagi paeluvat. Puudub võime luua erakordseid figuure, stilistilist erilisust või väljapaistvat narratiivi.
Lisaklausliks on eesti ja saksa kirjandus, millega olen lihtsalt liiga lähedalt tuttav, et suuremaplaanilisi laiahaardelisi arvamuskommentaare teha. Olen lugenud arvukalt suurepäraseid saksa romaane ning eesti romaane, kuid samuti kesiseid ning halbu romaane. Tegu on kahe mulle kõige tuttavama maa kirjandusega ning ülaltoodud nimekirju kokku pannes ei tulnud mulle üheski kolmest kontekstist korrakski pähe kummagi maa kirjandus. Arvan, et see asjaolu räägib enda eest.
Aga arvamusmonopoli ma krabama ei kiirusta - mida teie arvate? ;-)
Sellised on minu kirjanduslikud eelistused lähtuvalt riigist. Milliste riikide kirjandus on teile enim muljet avaldanud, ning millise riigi kirjandus ei paku teile üldse pinget? Kas olete mõtisklenud oma lemmikkirjandusriigi üle või leiate, et kirjaniku päritolu ei oma mingit tähtsust?
Kaunist nädalavahetust! :-)
