Nobeli kirjanduspreemia 1978. Isaac Bashevis Singer: "Vaenlased. Ühe armastuse lugu" (1972)

Poola päritolu jidišikeelne ameerika kirjanik Isaac Bashevis Singer (1902-1991) on kirjutanud lühijutte, romaane ning lasteraamatuid. Singer pälvis oma loomingu eest 1978. aastal ainsa jiddishis keeles kirjutava autorina Nobeli kirjanduspreemia.

Eesti keeles on ilmunud teosed "Surnud moosekant", "Ori", "Saatan Gorais; Patukahetseja", "Eksinud Ameerikasse" ning "Šoša".

Singer kirjutab juutide elust ja olelusvõitlusest nii Varssavi getos kui New Yorgi tänavatel. Tema keskseteks teemadeks on suhted juudi identiteediga, Jumalaga, paguluslaagrite õuduste sügavate jälgedega ning kohanemisest võõrastes maades.

Lugesin lühiromaani "Vaenlased, armastuslugu" (ingl. k. 1972 ning saksa k. 1976), millest vändati 1989. aastal ka film, peaosades Rom Silver, Anjelica Huston, Lena Olin ning Margaret Sophie Stein.

"Vaenlased" on humoorikas ning ettearvamatu lugu Herman Broderist, kes pääsenud poola natsionaalsotsialistide küüsist ning pagenud New Yorki, kus elab abielus teda natside eest pööningul peitnud talutüdruku Jadwigaga. Hermanil on ka ekstsentriline armuke Mascha, kellega üritab salamisi armastuse tumedamaid külgi nautida. Kuid Hermani maailm muutub vägagi keeruliseks kui selgub, et tema pagulaslaagris surnuks arvatud, maha lastud abikaasa Tamara on elus...

Lugesin näiteks ka 1976. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Saul Bellow romaani "Augie Marchi seiklused" (The Adventures of Augie March, 1953), kus sarnased humoorikad episoodid, veidrad vanaemad ning eneseotsingud, kuid Bellow romaan venis ja venis ja peatükkide paljutõotavad algused hääbusid ebahuvitavaks, farssidest koosnevaks kaaluta kirjelduskõlkuseks. Kuigi Augie kogubiograafia ja tema mõtisklused elulistel teemadel on ambitsioonikas projekt ja näiteks Bellow stiil iseenesest pole halb, ei haaranud "Augie March" mind üldse.

Singer aga, kes kirjutab juudi pagulaste saatustest, mis võiks olla maailm, mis mind vägagi sekulaarses riigis kasvanud pigem ida spirituaalsuse poole kalduva inimesena üldse ei tõmba, on tema kirjeldused Hermani lootustest ja sellest peituvast lootusetusest, rabide poolt sisestatud teadmised oma kaduvusest ning tähtsusetusest ning samas tugev tahe tunda naudigut ja olla õnnelik vägagi haaravad.

Lisaks on Singeri New Yorgis arvukalt naljakaid, kuid oma traagikat kaasas kandvad juudi päritolu rabid, näitlejad, lauljad, advokaadid, kinnisvaraagendid - nende värviline ja kärarikas väike maailm elab suurlinna ääremail ning on täis huvitavaid inimesi, kelle saatuste jälgimine on põnev.

"Vaenlased" on humoorikas romaan armastuse tähtsusest ja tähtsusetusest ning ühe mehe heitlusest inimliku nõrkuse ja jumaliku kutsumuse, kuid lõpuks elu kandmatu koormaga.

Soovitan!

1925. Władysław Stanisław Reymont: "Talupojad" (Chłopi, 1904-09)

Poola kirjanik Ladislas-Stanislas või Władysław Stanisław Reymont (1867-1925)  ning avaldas luuletusi, romaane ja jutustusi. Samuti oli Reymont Noor-Poola (Młoda Polska) revolutsioonilise salaühingu liige. Tema mahukaim ning kuulsaim teos "Talupojad" tõi talle 1924. aastal Nobeli kirjanduspreemia au.

Reymont kuulub tuntumate poola realismi esindajate hulka, kuigi tema loomingus on tunda ka naturalismi jooni. Reymont oli autodidakt, seega pole romaanides sihilikku esteetilist suunitlust - ismid sulanduvad kirjeldustesse orgaaniliselt. Kuna autor kirjutab aga nö. sellest, mida tunneb, on romaanid eelkõige realistlikud.

Reymont alustas kirjutamist (inglisekeelse Vikipeedia andmetel) juba aastal 1897, kuid sattus ränka rongiõnnetusse, mistõttu romaani valmimine viibis. Tema diagnoos võltsiti rängemaks kui see tegelikult oli ning valuraha abiga sai autor oma kirjanduslikule tegevusele keskenduda.
Erinevad andmed pakuvad erinevaid aastavahemikke romaani kirjutamise ning ilmumise aegadeks, kui minu raamatu publikatsioonide ajalugu ütleb ilmumise ajaks 1904-1909 niiet usaldan seda informatsiooni.

Romaani põhjal ilmus 1972. aastal telesari ning 1973. aastal film. Romaan on tõlgitud üle 27 keelde.


"Talupojad" on neljaosaline romaan, mis räägib Lipce küla talunike elust, tegudest, töödest, muredest, tunnetest ning ambitsioonidest.
Ehk siis poola "Tõde ja õigus".

Romaani neli osa on tituleeritud aastaaegade järgi, kuid iga osa on paar aastat pikk ja sisaldab mitu aastaaega. Kuna romaani keskmes on kauni ning kirgliku Jagna abielu vanema Maciej Borynaga ja tema paralleelne suhe Maciej' poja Antekiga, võib romaani ühest küljest jagada selle suhte või Jagna elu erinevateks aastaaegadeks, sümboliseerimaks nende elu või nende suhte erinevaid elufaase. Teisalt ning peaasjaliselt toonitab jaotus taluinimese sõltuvust ning tema argielu tihedat seost looduse ringlusega ning talurahva elu igavest ringlust aastaaegade vaheldumise taktis.

Iga osa algab vastavalt oma temaatikale looduse kirjeldusega ning paljud peatükid algavad või lõppevad samamoodi - kord maaliliselt, kord rahutult.

Poola perspektiivist on tegu väga väärtusliku raamatuga, kuna ise külas kasvanud Reymont kirjeldab talupoegade elu põhjalikumalt kui ükski teine kuju poola kirjanduses. Tema talupojad kasutavad autentseid dialekte, nende vestlused elust ning talutöödest on kirjeldatud autentselt ning põhjalikult.


"Tõe ja õiguse" fännidele, kes taluelu ning sellega kaasneva agrikultuurilise ja sotsiaalse olme vastu veidi huvi tunnevad, on "Talupojad" ka põnev lugemine - kirjeldatakse põlluelu, laadaelu, pulmakombeid, kirikukombeid, ketramist, ehitamist, loomapidamist, joomist, tantsimist, pulmi, matuseid, laste sündi, pühademunade värvimist, jõuludeks küpsetamist, loomade tapmist, inimeste surma ning matuseid, üldist taluinimese argielu allutamist looduse rütmile ja tujudele.


Töökalendri ning aastaaegade kordumise taustal kirjeldab Reymont tosinat figuuri - küla vaimulikku, sulaseid, talumehi, Jagna ema, Jagnat, Maciej poja Anteki naist, Anteki õde jne jne, ning kasutab ka piisavalt siseperspektiivi, et nende mõtted ja soovid pädevalt visandada. Tema figuurid on värvikad ning tundelised, nende elud on rasked ja nende unistused väikesed ja realistlikud, mistõttu figuurid on väga sümpaatsed ning huvi nende kohta lugeda säilib. Maciej mõningane ihnus ning mure kiire vananemise pärast, tema poisilik armastus Jagna vastu ja samaaegselt karm käsi laisa poja vastu, Anteki naise kärbumine armastuseta abielus, sulane Jakobi tillukesed kõrtsis külge joodud ambitsioonid ning tema üldiselt rõõmutu ja lühike elu, Jagna egoism ning kirglikkus ja tema allakäik ning üldine küla-mentaliteet, mis konventsioone ja traditsioone alati au sees hoiab ning nende silmis "kohusetundetuid" naisi väga kiirelt jalge alla tallab, on põnevad elu aspektid ning iga inimlikkuse tumedam varjund jõuab kord või mitu romaani esiplaanil olla.

Kahjuks on talutööde kirjeldusi, külaklatši ja sellest tulenevat mõttetut dialoogi nii palju, et kõigi detailide hoomamine muutub mingil hetkel väga tüütuks. Seetõttu lugesin läbi vaid esimese isa lappasin läbi ülejäänud romaani.


Traagikat, pingeid ja õnnetut armastust on küll piisavalt ning figuuritasandil on romaan hästi kirjutatud - hästi kirjutatud igal tasandil, kuid nagu ülal mainitud: ühest "Tõest ja õigusest" mulle juba piisas.

1905. Henryk Sienkiewicz: "Quo Vadis"

Poola ilukirjanik, ajakirjanik ning filantroop Henryk Sienkiewicz on tuntud eelkõige oma ajalooliste romaanide poolest. Autori tuntuim ajalooline romaan "Quo Vadis" ilmus esmalt peatükikaupa ajalehes ning seejärel raamatuna aastal 1896. Raamat on tõlgitud viiekümnesse keelde, "Quo Vadise" ainetel on ilmunud arvukaid filme. Sienkiewicz pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1905.

Romaani põhilugu on armastuslugu rooma patriitslase Marcus Viniciuse ning häbeliku ning neitsiliku Lygia vahel. Sama tähtsad on aga Nero valitsus ning tekkiva kristluse suhted roomlaste usuga ja kristlaste tagakiusamine. Romaani tegevus toimub Roomas umbes aastal 64.

Sienkiewiczi kirjutatu oli omal ajal tähtis religioosses ning ajaloolises kontekstis ja toonitas kristlaste ajaloolisi kannatusi ning samuti Poola rolli ajaloos (mitme mehe poolt röövitud Lygia, kel puudus õigus langetada iseseisvaid otsusi, olla sümboliseerinud Poola riiki) ning on seega nendest aspektidest vaadatuna tähtis romaan.

Rooma ajaloo huvilistele on kindlasti ka huvitav lugemine, Sienkiewicz on nii Nero kui patriitslaste suhtes ülikriitiline ning kirjeldab täpse irooniaga nende kombeid (imestust kui kellelgi kulub vähem kui kolm tundi oma juuste seadmisele, harjumust lasta end läbi linna kanda, orjadel tuunika volte seada, end õliga määrida, keisri rumalust, loomalikkust ning keisrinna võimuahnust), näidates areneva kristluse järgijaid tunduvalt positiivsemas valguses, olles ilmselgelt nende poolel.

Narratiiv on üpris põnev, kuigi teatud väljendite rohke lisamine ajaloolise hõngu tekitamise nimel

jätab väga kunstliku mulje. Mõjukate patriitslaste enda mõjuvõimu selge tundmine ning kasutamine ja igapäevased vestlused isekeskis näitab neid kui isekaid ja ülbeid mehi, kes vaid enda - ning mõnikord sõprade - huvides käituvad. Võib-olla veidi ühekülgne?

Lygia saatus on muidugi kaasahaarav, kuidas teda ühe mehe käest teise kätte sikutatakse ning röövitakse ning taas röövitakse, aga kellelegi, keda kristlaste tagakiusamine ning Vana-Rooma ajalugu esimesel sajandil väga huvi ei paku, muutub romaan ajapikku tüütavaks.

Sellepärast panin romaani poole pealt kõrvale. Mõistan romaani ajaloolist tähtsust ilmumise hetkel ning samuti Akadeemia kriteeriumidele vastamist, kuid ei leidnud "Quo Vadises" suuremat sorti kirjanduslikku naudingut.

Rohkem polegi midagi öelda.