Wednesday, July 28, 2010

Jack Kerouac: On the Road

„Sal, we gotta go and never stop going till we get there.“
- „Where we going, man?“
„I don’t know but we gotta go.“


Jack Kerouaci „Teel“ on ilmselt biitnike hoovuse kuulsaim laine. Kirjutet’ 1951 ja avaldatud 1957, räägib raamat autori seiklustest ja elamustest iseenda ja sõprade seltskonnas läbi Ameerika ja veelgi kaugemalt sõitmisest ja hääletamisest, taskus mõned dollarid; kirjeldab lugejale, mida ja keda kohatakse Teel.


Tahaksin alustuseks rõhutada kirjandusteadlase Matt Theado sõnu: "Kerouac's most famous novel comes with many associations that work to inform and mislead the reader before the cover is opened. The book is both a story and a cultural event."
Kerouaci raamatu kuulsus ruttab raamatust ette, tõsi ta on. Nagu Bukowskigi – seks ja toores kõneviis –, Kerouac on täpselt see, mida te kuulnud olete – alkohol, naised ja veel alkoholi. Aga see pole veel sugugi kõik!

Sal Paradise, raamatu minategelane, jutustab tükikese oma loost, tõmmates niidid kokku kirjeldustega oma parimast sõbrast Dean Moriartyst. Meeste vahel on vendluse taoline suhe, kuna Sal jutustab, saame me Deani rohkem vaadata. Ja lugejale avaneb tõeliselt imeline vaatepilt, sest tegemist on kas pühaku või hulluga. Seda ütlevad mitmed religioonifilosoofid, muide, Jeesuse kohta. Robustselt väljendudes – Dean on diip. Paljugi sellest, et ta kaks korda abiellub ja maailma nelja lapsega rikastab, olgugi et ta sajaprotsendiliselt kaootiline on. Kuidas ta muusikat kuulab ja kuidas ta räägib, on ainulaadne. Me võime tema kohta oletusi teha, aga kurb on, et lõppude lõpuks istub ta ikkagi iseenda peas ja ei luba meid oma mõtetesse. Sama raamat kirjutatuna Deani perspektiivist oleks ilmselt loetav umbes kahekümnele inimesele, aga nagu keegi kunagi ütles: kunst on midagi viiekümnele inimesele ja neist kolmkümmend on püstihullud. Dean oleks ilmselt hullude nimekirjas esimene.

Narratiivist rääkides on läbiv põhitegelane tee. Alati ootamas, alati uudne, Tee koos kõigi kaootiliste teguritega nagu veidrad kohanimed, paduvihmad, kihutajad, bensiinijaamade teenindajad, hääletajad ja nende pealekorjajad. Mida kõike ei juhtu, kui tee äärde astuda ja näpp püsti visata, milliseid vapustavaid inimesi on võimalik kohata... ja samas milliseid igavaid inimesi. Ja kuidas nad mõne dollariga taskus tõepoolest nii kaugele jõuavad, kui vähegi tahavad, end Teel kanda lastes. Teest edasi vaadates on linnade ja maastike kirjeldused täiesti legitiimne põhjus hakata tundma sügaval sisimas soovi auto üürida ja paar kuud läbi Ameerika sõita. Sest Kerouaci lugedes tekib juba tunne, nagu sa tunneksid neid inimesi selles Frisco baaris. Miks siis mitte ka minna.

Ja olgugi et paljud meist läbi Euroopa hääletanud on – kas selliseid elamusi on veel piisavalt, et neid leida, kui sa selles maailmas sündinud ja kasvanud ei ole? Sest rahale rõhku panemata neil, kelle kodu on tee, seda ka jalaga segada ei anta, aga süüa on, mõnikord, alkoholi on, enamasti, ja midagi huvitavat juhtub, alati. Sest nende meeste peas toimub midagi enneolematut, ja tänapäeva lapsevanema perspektiivist võiksid nad muidugi ülikooli lõpetada ja midagi intellektuaalset korda saada või tööl pappi kokku riisuda, sest tegu on igati võimekate meestega. Sal Paradise on kirjanik ja teenib sellega leiba, aga tema sõbrad elatuvad juhutöödest. Aga – raha väärtus, rahal ei ole väärtust. Tähtis on Tee, tähtis on leida SEE, ja see on peidus kusagil Tee peal.

Raamatu sisu on teatud mõttes muidugi täiesti südantlõhestav, sest nii palju kui kohti läbitakse ja nii palju kui inimesi kohatakse, tundub, et lõpuks leiab Sal südamerahu, äkitselt ja seletamatult, oma tüdruku suurtes silmades, ja jääb paigale. Dean jääb lõpuks ühega oma naistest. Aga kas nad tõesti kunagi leiavad, mida nad otsivad, ja kas nad üldse teavad, mida nad otsivad, on iseasi. Ja kõiki raamatus kirjeldatuid iseloomustab mingisugune rahutuse valu, täitmatuse tunne ja pidev sihitu liikumine, punktist A punkti B, et taas edasi minna, lõpetuseks aga ikkagi sinna tagasi jõudes, kust alustati, või punktis C uuesti alustades, aga ikkagi sama targalt, sest pakitsev rahutuse valu on sama.

Aga, nagu raamatki ütleb – tähtis pole siht, vaid Tee. Ja seda Kerouaciga käies ootab kaunis elamus.

Wednesday, July 21, 2010

28. Gabriel Garcia Marquez: One Hundred Years of Solitude

One Hundred Years of Solitude (Cien ajos de soledad, 1967), by Gabriel Garcia Marquez, is the story of seven generations of the Buendia Family, whose patriarch, José Arcadio Buendia, founds the town of Macondo, the metaphoric Colombia. The non-linear story is narrated via different time frames, a technique derived from the Argentine writer Jorge Luis Borges, in stories such as The Garden of Forking Paths.

The critical interpretation of Colombian history that is the novel One Hundred Years of Solitude draws from the nationally agreed-upon history to establish the world of Macondo, where a man's will to power allows him to invent the world according to his perceptions.


Rändav mustlane Melquiades iseloomustab napilt sajandit, mil Buendiate dünastia Macondos pesitseb:
'The first in line is tied to a tree and the last is being eaten by ants'.
Ajaliselt täiuslikult paigutub see ennustus raamatu lõppu, kuigi on kirjutatud Buendiate Macondo elu algusaegadel. Ja kui eelviimane suguvõsa esindaja selle sanskritis kirjutatud ja erinevatel ridadel erinevate koodidega salastatud sõnumi lõpuks avastab, saabub saatuslik tuulehoog, mis Macondo linnakese maalt pühib.

Imeline ja omanäoline on Marquezi maailm, täis absoluutselt erakordseid inimesi, toorest jõudu, murdmatut tahet – ja eelkõige maagiat, sest tegu on maagilise realismi esindajaga. Olgu tegu pidevalt elavatega vestlust pidavate esivanemate vaimudega, kelle ilmumist täiesti loomulikuks peetakse, nagu ka asjaolu, et ühel hommikul pesu riputades hõljub üks neiu taevasse, sest tema hing on liiga puhas selle maailma jaoks. Või siis kollaseid liblikaid, kes üht noormeest saadavad.

Maagiline realism on üks ilusamaid suundi selle maailma kirjanduses. Hermann Hesse näiteks – üks minu lemmikkirjanikke – on üks noid võlureid, kes pealtnäha tavalisse maailma imelisi juhtumisi põimib. Garcia teeb sedasama, aga hoopis teistsuguses maailmas – üksildast eksistentsi ja vaikelu veetvas Macondo linnakeses keset metsa, ehitatud juhuslikult leitud maalapile ja sada aastat hiljem looduse poolt, kes inimesel end mõnda aega taltsutada lubas, jälle maa pealt pühitud. Kõik sünnib ja sureb. Kõik kordub.

Perekond Buendia koosneb Aureliotest, Ursulatest ja Jose Arcadiotest, kes põlvkondi ühendavaid jooni kannavad. Marquez näitab, kuidas ajalugu kordub, kuidas lastest saavad nende vanemad ja kuidas kõik on määratud nii minema, nagu kaardid ütlevad – mustlased ja nende suitsune, müstiline maailm on oluline osa Macondo eluringlusest. Samal ajal juhtub pidevalt kohutavaid paratamatusi – noor neiu sureb ja koos temaga ta kõhus kasvavad kaksikud, poliitiliselt ebasoodsale teele läinud noored mehed mõrvatakse, sest režiim näeb nii ette (Marquez joonistab ka poliitilise portree ja teeb seda tohutult paeluvalt – ütleksin, et siin saab ta pädevalt hakkama sellega, mida Joseph Conradi Nostromos vajaka jääb, sest Nostromo kaob oma kirjelduste komplekssusesse, Marquezi aga, hoolimata pea seitsme põlvkonna vahelduvatest eludest korduvate nimedega, on võimalik jälgida.) ja vanad inimesed hääbuvad oma seniilsuses. Surmast ja traagilistest õnnetustest ei pääse siin keegi, samas on kõigile antud midagi erakordset kui nad seda vaid kasutada oskavad.

Kordumatu jõuga paberile pandud värvikas kunstiteos pakub lugejale imelist reisi maailma, mis hetkeks keset eimidagit lubab uskuda imedesse, ja samal ajal kohutab oma ebatavalisusega.


Taas üks neist suurepärastest teostest, mille lugemist on kuritegu vältida, kasutu üritada katkestada ja võimatu unustada.

Wednesday, July 14, 2010

Ferdinand von Schirach: Verbrechen

"Verbrechen" ehk "Kuritegu" või "Roim" on kaitseadvokaadina leiba teeniva Ferdinand von Schirach esiteos ja kuigi see eelmisel aastal avaldati, ilmub juba 15. trükk. Ilmselgelt on tegemist äkitselt tohutut populaarsust kogunud teosega.


Schirach kirjutab mina-perspektiivist lugusid oma tööst, lugusid kurjategijatest, keda ta kaitsma peab, ja joonistab lugejale kohati väga grotesksed, kohati väga detailsed, aga alati täiesti ausad pildid nendest, keda miskipärast mõrvas süüdistatakse. Miks neid süüdistatakse ja miks nad karistust ära pole teeninud, kirjutab Schirach; kas kohtuotsus tõepoolest õiglane oli, jääb lugeja otsustada.

Kuidas ontlikud inimesed äkitselt mõrvasid toime panevad ja kuidas põhjendus kellegi tükkideks saagimiseks on täiesti piisav süüdimõistmise vältimiseks, kuidas kohutav ja inimlik alati käsikäes käivad ja kuidas miski õigupoolest mustvalge ei ole, sellest räägivad Schirachi kohati uskumatuna tunduvad, aga siiski tõsielulistel sündmustel põhinevad lühilood.

Kaitsja ülesanne on töötada mitte õigluse, vaid seaduse nimel. Arvamused, kas seadus antud juhtudel õiglane on, ulatuvad siinkohal kindlasti seinast seina. Ja selles uues mõtteviisis, mis lugejat oma taluvuspiire siia ja sinna nihutama paneb, peitub mingi kordumatu võlu.


Absoluutselt nõrganärvilistele mittesoovitatav kogumik.
Loodan, et Schirach õige varsti eesti keelde tõlgitakse, "Crime" inglisekeelses väljaandes ilmub jaanuaris 2011.
Saksa keele oskajatele - selle aasta augustis ilmub ka Schirach' teine kogumik. Ootan põnevusega!

Wednesday, July 7, 2010

27. Nikolai Gogol: Dead Souls

Dead Souls (Russian: Мёртвые души) by Nikolai Gogol was first published in 1842, and is considered one of the most prominent works of 19th-century Russian literature. Gogol himself saw it as an "epic poem in prose", and within the book as a "novel in verse". Despite supposedly completing the trilogy's second part, Gogol destroyed it shortly before his death. Although the novel ends in mid-sentence (like Sterne's Sentimental Journey), it is usually regarded as complete in the extant form.

In the Russian Empire before the emancipation of the serfs in 1861, landowners were entitled to own serfs to farm their land. Serfs were for most purposes considered the property of the landowner, and could be bought, sold, or mortgaged, as any other chattel. To count serfs (and people in general), the measure word "soul" was used: e.g., "six souls of serfs". The plot of the novel relies on "dead souls" (i.e., "dead serfs") which are still accounted for in property registers. On another level, the title refers to the "dead souls" of Gogol's characters, all of which visualise different aspects of poshlost (an untranslatable Russian word which is perhaps best rendered as "self-satisfied inferiority", moral and spiritual, with overtones of middle-class pretentiousness, fake significance, and philistinism).


Gogol kirjutab kergelt, humoorikalt ja väga meelelahutuslikult, kirjeldab 19. sajandi esikümnendite Venemaad tabavalt ja toob välja just need õiged humoorikad nüansid, mis lugeja näole muide toovad. Samal ajal on, kuigi ma üldse Tšehhoviga võrrelda ei tahaks, ka Gogolile omane iseloomuliku sulgkerge huumoriprisma läbi näidata tegelikkuses üpris kurba reaalsust, mille keskmes on ahned, omakasupüüdlikud, kahepalgelised ja ebainimlikud isendid.

Isegi kui lugeja raamatu alguses "kangelast" Pavel Ivanovitš Tšitšikovi kui oma ümbrusest intelligentsi poolest esiletõstmist väärivat indiviidi tunnustab ja üritab tema motiivides mitte kahelda, tuleb lõpuks välja, et tegemist on pesuehtsa suliga, kes surnud hingede abil oma mainet parandada ja varandust kasvatada üritab. Tšitšikov eraldub küll algselt ühiskonnast, tundub teistsugune kui teised, kuid osutub lõpuks kõige hullemaks sulidest, keda kohtab. Seega ootab optimistlikku lugejat nagu Balzaci läbides pettumus ja nukker kulminatsioon. Realistlik, aga nukker.


Ja kuigi Gogol üpris mõnusalt kirjutab ja kergeks lugemiseks ja muigamiseks vägagi hästi sobib, ei jäta ta minusse pärast Borghest (ja samal ajal umbes Pessoa esikolmandikku - tulekul!) mingit jälge. Muhelesin veidi ja lõpetasin seekord enne saja viiekümnendat lehekülge, kuna olen "Surnud hinged" keskkoolis korra läbi lugenud.
Võrdluseks võib veel mainida, et Dostojevskeid lugesin hea meelega uuesti ja mõistsin teisele ringile minnes hoopis rohkem ja teisiti. Gogolit teist korda lugeda.... meh. Ei viitsi. Nabokov ("Lolita") kritiseerib, et Gogol kaotavat end oma kirjeldustesse. Absoluutselt õige ja raamatu tegelastega juba korra tutvunud olles muutub kogu Tšitšikovi ümbrus ja Tšitšikov ise lõpuks lihtsalt liiga monotoonseks, kui ma juba tean, mis ja kuidas juhtub.


Kui te Gogoliga tutvunud ei ole ja kerget lugemist otsite, siis meelelahutusena täiesti adekvaatne. Aga järele mõeldes... on paremaid asju, millesse oma aega investeerida.