2018 lugemisaastat kokku võttes ilmneb, et väärtraamatuid sai loetud vähem kui eelmisel aastal. Kokku paistsis mulle blogitust silma vaid kaheksa teost, mis ka järgmisel aastal veel mainimist ja soovitamist väärt. Kuna loen 20. sajandi maailmakirjandust läbisegi, on siin juttu nii uuematest kui veidi vähem uuematest raamatutest.
Loetlen siis järgnevalt oma lemmikraamatud mineva aasta lugemisvarast. Tegu pole pingerega, nopped on lihtsalt lugemise järjekorras. Raamatu pealkirjale klikkimine viib teid vastava postituse lehele.
Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...
Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.
"Eileen" tõotab olla täiskasvanuksaamisromaan, tõotab olla armastusromaan, tõotab olla alternatiivstiilis armastusromaan, krimiromaan ning psühholoogiline põnevik. Lõpuks on "Eileen" midagi ainulaadset ja ei täidagi kõiki antud lubadusi - ning siiski on romaani lõppemise hetkeks kahju teda käest panna.
Nii Eileeni keha kui töökoht kui kodu on vanglad tema isiksuse arengu takistamiseks - ohtratest lõikudest ilmneb naise nutikus, kiire taip, ambitsioonikus ning tahe olla lojaalne ja luua inimsuhteid. Tema düsfunktsionaalne taustsüsteem pole Eileenile andnud teadmisi ega võimeid normaalseks sotsiaalseks individuaaliks kasvada, ning seetõttu on väga põnev jälgida, mis juhtub, kui Eileen esimest korda kellegi sõpruse nimel võitlema peab.
"Eileen" on harukordne romaan ning kaunis kahekümne esimeses sajandi värske ausa naiseliku kirjanduse laine üks tugevatest esindajatest.
Keskmes on vastuolu teiste inimeste põhitõdede aktsepteerimise ning nende kapitali vastuvõtmise vahel – Hans ei hooli sõprusest või heakskiidust, vaja oleks vaid suitsu, napsipudelit ning lahkeloomulist naist. Sotsiaalsed üksused ning perekondlikud sidemed teda ei huvita. Teda huvitab vaid kloun olemine – oma sõnadega, "ma olen kloun, ma pole inimene", ning oma melanhoolias on Hans stiilipuhas.
Kas tema tegude ning otsuste tulemusel tekkinud olukorda hinnata kui võimetust olla teistega või võimekust jääda iseendaks, on keeruline öelda, sest ideaalvariandis võiks iga inimese eksistents olla kompromiss nonde kahe vahel - eks ka selles vastuolus peitub Hansu melanhoolia järgmine tuumpunkt.
Nguyeni romaan tegeleb üldinimlike teemadega nagu naise ideoloogiline väärtus ja inimese kehaline väärtus, lapse väärtus ja inimelu kaitsmise kohustus, sõjakorra eripära nende ideoloogiate kontekstis ning vabaduse hind. Kuid üldinimlikud-emotsionaalsed küsimused kaalub üles poliitiliste teemade paljusus.
Peategelane on siiski eelkõige sõdur ning allutatud kommunistlikule ideoloogiale. Räägitakse sellest lähtuvalt ka kommunismist ning kommunistlikest rezhiimidest, ameerika võitlusest kommunismiga ning rezhiimide efektiivsusest, moraalsusest ning headusest.
"Sympathizer" on põnev, ootamatult hirmus ning mõtlemajättev romaan vabaduse hinnast, ideoloogia ohvriks langemise ohtudest, mehe väärtustest ja kuuluvuse olulisusest ning ebaolulisusest. Samuti on Nguyen teinud imetlusväärset tööd hulgaliste ajalooliste materjalidega.
Romaan on kirjutatud äärmiselt haaravalt - narratiiv on jaotatud kahte poolde, ning harutatakse vaikselt lahti nii marypoppinsliku detailideni täiuslikuna tunduva, ennast ohverdava lapsehoidja Louise'i kui karjäärile pühenduda tahtvatele poole kohaga vanema rolli täitvatele advokaat Myriamile ning muusikaprodutsend Paulile. Samaaegselt ilmevad Louise'i lapsepõlveelamused, tema suhted omaenda tütrega, tema hirmud ning vaikselt muutuvad mõrad tema täiuslikus raamis vägagi selgelt nähtavaks.
Sisuliselt-teemaliselt on Slimani menuk siiski kerge öökapiraamat. Kuid ka krimakaid harva lugejale avaneb siin tõeliselt põnev narratiiv.
Duarte kirjeldab esimestel lehekülgedel, kuidas laseb maha truu koera, ning hiljem seletab, miks tõmbab korduvalt noaga lahti mära kõhu, kes põhjustanud tema perele korvamatu kaotuse. Duarte aina kasvav raev ning vajadus hävitada temale lähedased mehed, naised ning loomad muudab mehe lõpuks koletiseks ning alles pärast mõeldavalt häbiväärseimat mõrva on tema hing tunnetatult vaba.
"Pascal Duarte pere" on mõrvani mineva mehe psühholoogiline anatoomia, kirjeldatud täpselt ning julmalt, puhtalt ning kiirelt - düsfunktsionaalsete protagonistide fännidele kindlasti väga rahuldav lugemiselamus põneva, verise ning psühholoogiliselt halastamatu romaani huvilistele.
Ohtralt põnevaid lugusid põimib Morrison kokku ühe perekonna sisekosmosest, mis romaani alguses pragunenud, kuid lõpuks üha enam ja enam ühtseks pildiks moondub. Intensiivsete emotsioonide ning eneseotsingute taustal või pigem siiski kõrval mängib poliitiline filmilina - 1930ndatel toimunud arvukad mustanahaliste meeste ja naiste mõrvad, kus süüdlaste otsimine ohvrite nahavärvi tõttu kedagi ei huvitanud, tõid vastusena Seitsme Päeva liikumise, kus otsiti vastavalt valged ohvrid ning sooritati võimalikult samalaadsed mõrvad. Noore Maconi parima sõbra radikaalne ideoloogia ning tema hilisem Seitsme Päeva liikmeks saamine on kesksed teemad, mis läbivad samuti kogu romaani.
Nagu kõigil Morrisoni romaanidel, on ka "Solomoni laulul" kurblik ja kannatav põhitoon, kuid ohtralt põnevaid, sensuaalseid, mõtlemapanevaid, eksistentsialistlikke ning poliitilisi elemente, mis muudavad selle teose lugemise tõeliselt, sügavalt nauditavaks.
Ütlen seega julgelt, et minu arvates on "Solomoni laul" Toni Morrisoni parim romaan.
Mistry on põiminud hulgaliselt tegelasi, kirjeldanud arvukalt haigettegevaid ebaõiglusi ning voolinud mitu väga huvitavat figuuri erinevatest mõtteviisidest, seisustest, paikadest ja sfääridest. "A Fine Balance" sätib kõik need aspektid meisterlikult kokku ja on kirjutatud ääretult osavalt. Romaani tempo pole ei liiga kiire ega liiga aeglane, ning Mistry vermitud tegelaste saatustega sammuda on sama värvikas kogemus kui rongireis läbi India. Olen õnnelik, et minu tõepoolest toimunud rongireis (üks paljudest, kuid pikim oli Varanasi-Amritsar, 24 tundi) toimus aastal 2006, mitte romaani toimumisajal 70ndatel ja 80ndatel, sest kuigi majanduslik olukord ja sotsiaalne ebavõrdsus pole paranenud, on vähemalt kastidevahelised konfliktid veidi mahenenud.
Romaani pealkiri ning kaanepilt on aga valitud nii masendavalt tabavalt - see õhkõrn tasakaal, õnne ja rahu hetk, mille tema figuurid vahel harva saavutavad, kaob sama kiiresti kui saabus ning teda jälitavad vägivald ning ebaõiglus. Paljusid lehekülgi on valus lugeda - kuid siiski tõmbab Mistry romaan endasse.
Alustasin
No comments:
Post a Comment