Lõuna-Aafrika-Austraalia kirjanik John Maxwell Coetzee (sünd. 1940) sulest on ilmunud nii romaane, novelle, esseesid, tõlkeid kui kirjanduskriitikat. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. 2003. aastal pälvis Coetzee Nobeli kirjanduspreemia.
Coetzeelt on eesti keeles muuseas ilmunud romaanid "Noorus" (Youth, 2002), "Barbarite ootel" (Waiting for the Barbarians, 1980), "Südamaal" (In the Heart of the Country, 1977) ning "Häbi" (Discgrace, 1999), millest viimase Nobeli laureaatide järjekorras kätte võtsin.
"Häbi" on sünge romaan, mis üritab lahata inimlikku seisundit vananeva mehe perspektiivist. Romaani protagonist on suhtlusteaduste professor David Lurie, kes kaotab tudengiga magamise tagajärjena oma positsiooni nii ülikoolis kui ühiskonnas ning läheb seejärel maapakku oma ainsa tütre maamajja Ida-Kapimaale. Järgnevad traagilised sündmused, mis valgustavad nii Davidi kui Lucy individuaalset ja kollektiivset abitust erinevat masti instinktide ja institutsioonide küüsi sattununa.
Lucy on ümarakehaline ning eneseteadlik lesbi, kes üritab iseseisvalt arendada oma põldu ning pakub samaaegselt varjupaika koduta koertele. Tema püüded meessoost naabrite võimuhaaretele vastupanu osutada luhtuvad aga samuti nagu Lurie otsingud kehalise ja vaimse ühtsuse ja kiindumuse järele.
"Häbi" on filosoofilisel ning eksistentsialistlikul tasandil huvitav essee, nii paralleelid Byroni sünge, kuid armastust otsiva kirjandusliku temaatikaga kui allegooria vigastatud mahalaskmist ootavast koerast ja sellest lähtuvad üldinimlikud mõtisklused on huvitavad. Samuti tasub mõtiskleda Lurie vastuste üle tema tudengineiu peal või vastu sooritatud amoraalsete tegude üle, mille amoraalsust mees kategooriliselt eitab.
Lõpuks ei ole miski mustvalge, sest professorit vallandama ja noomitama sätitud komitee poolt selgelt nimetatud kuritegu, mida Lurie aga kindlameelselt õigustab, on tema silmis hoopis kahepoolsest huvist lähtuv kirglik kehade kohtumine. Samaaegselt keeldub teistlaadi kehade kohtumise vgivallale allutatud Lucy nägemast oma vägistamist kui sellist ning õigustab selle mahavaikimist kui kohalike struktuuridega leppimise ja kohanemise viimast sammu.
Coetzee romaan on kolmetahuline lugu kohutavatest sündmustest. Põhimõtteliselt võib need tahud kokku võtta võimu haaramise soovunelma ja täieliku abituse kontrastidena. Inimese putukalik seliliolek ja abitus on siingi loetav kui kafkaeskne jutujoon, ning negatiivsete katartiliste elamuste otsijale avaneb kindlasti mingisugune masohistlik nauding.
Kuid Coetzee romaan on vaid kohati esteetiliselt nauditav, tema teemad lähevad iseenesesse kaduma ja ei seondu omavahel, mistõttu Kafka lugemisel saavutatud tugev ning samaaegselt õõvastav tunne siinkohal ei esine. Hoopis tekitab loetu tiirlevat segadust ning veidi tülgastust.
Minu arvates oleks "Häbi" formaat pidanud olema kolm lühijuttu, või tuleks romaani tahud paremini seostada, sest lood ise on eraldi kanged nii sisu kui sõnumi poolest. Antud teostusega jääb autori eesmärk aga vähemalt minu silmis saavutamata.
No comments:
Post a Comment