Türgi kirjanik, haritlane, stsenarist ning üks Euroopa Kirjanike Parlamendi asutajaid, Orhan Pamuk (sünd. 1952) on üks Türgi tuntumaid kirjanikke ning ainus türgi autor, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Pamuk pärjati nobelistiks aastal 2006.
Lugesin Pamuki romaani "Lumi" (Kar, 2004), mis jutustab probleemidest Türgi ühiskonnas ning poliitilisel maastikul, revolutsioonidest ning sellega kaasnevate religioonist ning traditsioonidest tulenevate konfliktidest. Luuletaja Ka reisib pärast pikaajalist elu Frankfurtis tagasi koju Türgisse, et uurida noorte neiude enesetappude põhjuseid Karsi linnas, ning loodab salamisi kohtuda noorpõlve armastuse Ipekiga, et koos Euroopasse ning unistuste täitumisele avatud tulevikku reisida ja mineviku luhtunud lootuste täitumist uuesti alustada. Kuid ainus, mis Karsis kindel, on et lumi langeb igal hommikul uuesti ning matab poliitiliste pingete ja radikaalsete kuritegude järelkaja värvitusse vaikusesse.
Pamuk kirjeldab oma kaasaegse Türgi elu ja olu ning tegu on kuna eheda, siis kultuuriloolisel taustal olulise romaaniga, kuna Pamuk on üks vähestest türgi kirjanikest, kelle looming ülemaailmselt tuntud. Kuid kuna põhiliseks teemaks on islamiusust tulenevate piirangute ning fanatismiga seotud küsimused ning näidatakse selgelt, kuidas inimesed selle taustal kannatavad, ärritas romaani lugemine mind aina enam ja enam.
Selge on asjaolu, et Türgis pole üldpoliitiline olukord viimaste aastate jooksul teps paranenud ning valitsuse kritiseerimise eest ootab ka turisti ning Euroopast kohale reisinud ajakirjanikku vangistus. Siiski tundub Pamuki kirjeldatud maailm niivõrd düstoopiline, et selle ehedus rabab mõnevõrra. Jah, "Lumi" on väga huvitavate dialoogide ning pingeliste elamustega pikitud jutustus ning seda lugeda on haarav nii tundeliselt kui mõistuslikult, kuid asjaolu, et sellised inimesed ja mõttemaailmad on reaalselt olemas ja omavad võimu otsustada teiste inimeste elude üle, tekitab esmasel lugemisel puhast viha.
Islamistid kui keskne teema ei ole niivõrd prominentne näiteks Mahfouzi "Kairo triloogias", kus naisi samuti alla surutakse, või Housseini romaanides, kus on selgelt igapäevased ja normaalseks peetavad vägivalt ning ebaõiglus, tekitavad miskipärast teistlaadi emotsioone.
Ilmselt on sümpaatia puudumise ning eurooplasele kohase võõrastava esmareaktsiooni põhiline põhjuseks asjaolu, et autor soovib tekitada empaatiat naiste suhtes, kes kannavad rätikut, ning tegu on euroopas hetkel ääretult probleemse teemaga. Isikliku vabaduse väljendamine peaks teoorias olema võimalik nii enese pealaest jalatallani katmise kui alastamise kujul, kuid kusagil on siiski piirid ja türgi ühiskonna normid on ebainimlikud.
Pikemal järelemõtlemisel võikski aga selline emotsioon olla romaani mõte, sest nostalgia illusoorsus ja kodutu sihitu luhtunud elurännak on nii pea- kui kõrvaltegelastele omane. Mäslevad mõtted, soov olla vaba, individuaalsed unistused - kõik luhtub. Kas süüdi on lagunenud kodumaa või riknenud mentaliteet, mida omistatakse avalikult vaid arenenud eurooplasele, kes Karsi linna arvamuse kohaselt pole võimeline säilitama traditsioone ja institutsioone, sest on oma modernse arenguga teel vaid uute fragmenteerumiste ja lagunemiste suunas, ning seda igal rindel?
Perekond hävitab oma laste vabadust. Armastus on illusioon. Abielud lagunevad. Need toimumised leiavad aset Karsis, mitte Frankfurtis.
Lugu ei jookse päris ladusalt, sest autor on üritanud luua raami, kus jutustaja räägib protagonistist, ning siis jätkatakse omakorda protagonisti perspektiivist. Ka unistuste luhtumise põhjus või romaani fiktiivne tekkelugu ei ole romaani pingelisuse seisukohast tähtsad, ning epiloog-proloog-raam vähendab üldmulje intensiivsust.
Romaani pealkirjaga seotud sisu on aga tõesti luuleline, Karsis langev lumi ja sellest tulenev illusoorne vaikus lisavad õõvastava nüansi ning tekitavad hetkelise rahu tunde, kuidi teadlikkus rahu näilisusest on samuti pidevalt olemas.
"Lumi" on päevapoliitiliselt huvitav, ladusalt kirjutatud ning sisuliselt ajakohane ja tähtis romaan. Kuid minu jaoks tekitas Pamuki teos liialt vastalisi tundeid, et anda hea hinnang.
No comments:
Post a Comment