Wednesday, February 24, 2010

13. Alfred Döblin: Berlin Alexanderplatz

Berlin Alexanderplatz is a novel by Alfred Döblin, published in 1929. The story concerns a small-time criminal, Franz Biberkopf, fresh from prison, who is drawn into the underworld. When his criminal mentor murders the prostitute whom Biberkopf has been relying on as an anchor, he realizes that he will be unable to extricate himself from the underworld into which he has sunk.

The novel is set in the working-class neighborhoods near the Alexanderplatz in 1920s Berlin. Its narrative style is reminiscent of James Joyce. It is told from multiple points of view, and uses sound effects, newspaper articles, songs, speeches, and other books to propel the plot forward.


Montaazhistiiliks nimetatakse Döblini romaani struktuuri. Räägitakse montaazhi erinevustest filmi, raamatu ja muusika tasandil, mis üksteisest täiesti erinevad.

Olen Berlin Alexanderplatzi filmiversioonis näinud ja nüüd ka Döblini kirjanduslikku saavutust kogenud. Ei ole Berlin Alexanderplatz igaühele, sest protagonisti kurba saatust ja võimetust suurlinna olelusvõitluses peale jääda kuulutab juba romaani esimese osa algus. Kurjategijad, lehemüüjad, prostituudid, alkohoolikud ja nende tuttavad täidavad Döblini maailma ja muudavad selle kogemise üpris rusuvaks, sest selline on suurlinna reaalsus ja ellu jääda, nagu Franz Biberkopfi näide tõestab, tihti võimatu.

Stiiliküljest vaadates on tegemist meistriteosega - kuidas raamat on võimeline suurlinna meeleolu narratiivi pikitud piltidega täiesti autentselt edastama ja tekitama lugejas tunnet, et ta tõesti viibib parasjagu Berliinis, Alexanderplatzil, suitsustes kõrtsides või trammis, on uskumatu. Aga kuna linna on kujutatud deemonlikku ja inimest allakäiguteele vedava olendina, pole selles kirjelduses midagi ilusat.

Kui autori hoiatust, et see raamat õnnelikku lõppu ja rõõmsameelseid idüllilisi hetki ei luba, vaid ühe mehe allakäigust räägib ja seda ilustamata vormis, tõsiselt võtta ja sellest hoolimata suuta huviga lugeda, on Berlin Alexanderplatz tõsiselt hea kogemus ja jätab kindlasti sügava jälje. Aga kergelt masenduvale lugejale toob Döblini meistriteos kindlasti eelkõige kapaga morni meelt.

Wednesday, February 17, 2010

12. Anton P Chekhov: Selected Stories

Lugesin tšehhovi "Humoorikaid jutustusi", mis on koostatud kogumike "Valitud teosed" ja "Novelle ja jutustusi" alusel.

Tšehhovist:
Anton Pavlovich Chekhov (1860–1904) was a Russian short-story writer, playwright and physician, considered to be one of the greatest short-story writers in the history of world literature. His career as a dramatist produced four classics and his best short stories are held in high esteem by writers and critics.Chekhov practised as a doctor throughout most of his literary career: "Medicine is my lawful wife", he once said, "and literature is my mistress."


Ja oma koha parimate seas on Tšehhov ära teeninud, sest olles tuttav inimese anatoomia ja füsioloogilise ehitusega, oskab ta ometigi nii hästi väikeseid nüansse iseloomudes tabada. Justustused on kirjutatud kergusega ja lendlevalt ja on mõnusad lugeda, samal ajal on neisse aga põimitud sügavust ja kurbust, mida mõnikord esmapilgul ei märka.

Üksikanalüüsi ma ei laskugi siinkohal, sest usun, et igaühel on üks jutustus, mis lemmikuks jääb ja Tšehhov meie jaoks väga tuntud ja loetud nimi ja autor. Naerda, mõtiskleda ja vaimustuda annavad tema jutustused võimaluse igaühele.
Suurepärane kirjanik.

Wednesday, February 10, 2010

Georg Heym: Der Irre

"Der Irre" ehk "Hull" on üks kahest Georg Heymi kuulsaimast novellist. Autor kuulub ekspressionistide hulka ja seda on ka kohe tunda, kui novelli lugeda - on ju üks nende põhitaotlustest lugejat shokeerida ja seeläbi võimsamaid emotsioone esile kutsuda. Teine ekspressionistide omadus on kirjeldada maailma mitte sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu nende tegelane seda näeb ja seeläbi tema silmade läbi nähtu põhjal uus maailm luua. Terviklik ei ole ei välismaailm ega sisemaailm, kogu jutt edastatakse lugejale kildudena, millest täit reaalsust lõpuni kokku panna ei saa. Kuni äkilise ja mitte üllatava, aga rohkemat igatsema jätva lõpuni.

Jutu sisuks on hull, kes hullumajast välja lastakse ja kes kohe oma naise korterisse suundub, mõttega naine kättemaksuks maha lüüa - vägivalla tõttu naise suhtes ta hullumajja sattus. Kohe alguses ilmneb hullu vägivaldne kalduvus kogu välismaailma vastu ja asjaolu, et tema vaimne tervis hullumajas olemise aja jooksul paranenud ei ole. Lainetena valdavad teda loomsed instinktid, ta muutub sisemiselt loomaks ja rebib puruks alustuseks küll ainult võililli aasal, hiljem aga ka lapsi ja naisi.

Et lugu edastatakse hullu isiklikust perspektiivist, aitab lugejal veel rohkem tema pähe sisse elada. End peategelasega samastada oleks ilmselgelt liiast, sest on näha, et ta ei ole oma mõistuse peremees - aga lugeja saab järkjärguliselt jälgida, mis toimub hullu peas ja seetõttu sügavale tegevusse sisse elada.

Küsimus, mis kerkis "Hullu" lugedes - kas mees oli alati selline olnud, tehti temaga hullumajas midagi, et tema seisundit veelgi halvemaks muuta, või näitab lugu meile tema loomaliku poole järkjärgulist võitu viimase inimlikkuse üle?
Ise vastaksin, et erinevalt Maupassanti "Horlast", kus peategelane tõesti järkjärguliselt kirjeldab, kuidas ta tunneb, et kuri vaim teda haaramas on ja pidevalt jälitab, on Heymi hull nagu pealkirigi ütleb seda alati olnud ja ei pääse sellest ka kunagi välja. Ja selle vastuseni jõudes tunneb lugeja - mina vähemalt - veel tugevamaid emotsioone, olgu need siis vastumeelsus või kaastunne.

Loo lõpp on küll loogiline ja vabastab lugeja kaastunde ja hullu oma mõistuse(tuse) kütkest, on aga väga lõplik lõpp ja sellega seoses meeldis Maupassanti lahendus paremini.

Aga lõppkokkuvõttes - kui te Maupassanti "Horlat" lugesite ja see teile meeldis, meeldib kindlasti ka Heym.

Wednesday, February 3, 2010

Thomas More: Utopia

Kuna Saksa ülikoolides hetkel sess on ja teie pühendunud autor oma tähelepanu konspektidele suunama peab, siis järgmise raamatu muljeid mõne aja pärast.

Seniks aga eksamitega seonduvalt filosoofilist-teoloogilist-poliitilist mõtlemist selle teose põhjal, mille järgi me Thomas More'i kõige paremini tunneme: Utoopia.

Okei, paljud teist mäletavad Sir Thomas More'i (ja tema kurba saatust) ka kindlasti hiljuti teleekraanidel nähtud Jeremy Northami näolapiga Tudorite sarjast. Aga seda parem.


Utoopia (ilmunud 1516) loob pildi ideaalühiskonnast, sõna iseenesest tuleb kreekakeelsest utopos ehk mitte-koht, tähistamaks kohta, mis asub eikusagil ehk kohta, mida tegelikult olemas ei ole. More kirjutab oma reisist Flandriasse, kus kohtab Raphael Nonsensot, kes talle vaimustunult oma reisidest räägib ja Utoopia saare elu kirjeldab.

Alustuseks on selgelt tegemist kommunistliku ühiskonnaga. Marks ja Lenin võtsid More'ist suuresti eeskuju. Mis on masendav, sest More omakorda võttis eeskuju evangeeliumidest ja seetõttu tuleks nüüd Uuele Testamendile etteheiteid teha. Aga ei, kristlusel ja kommunismil on minu silmis ühist vaid sel määral, et kõike omavahel jagatakse ja et keegi puudust kannatama ei pea. Utoopia ühiskond toetab individualistlikke püüdeid ja igaühe soovi, oma andeid ja intelligentsi arendada. Välistatud on aga materiaalne hierarhia ja välimuslik eristumine - kõik elanikud kannavad nt sarnaseid riideid väikeste erinevustega olenevalt vanusest ja perekonnaseisust, kõigil linnade detailplaneering on identne.

Valitseb võrdõiguslikkus - tööl käivad ühepalju nii mehed kui naised (lapsed pannakse selleks ajaks lasteaeda), haridust võivad omandada nii mehed kui naised samaväärselt, naised võivad ka vaimuliku ametit pidada. Üpris hämmastav, arvestades raamatu ilmumisaega. Samas on siiski tegemist rangelt patriarhaalse ühiskonnaga - perekonnas valitseb hierarhia, naine allub oma mehele ja lapsed oma vanematele.

Sugudevaheline suhtekorraldus on samuti väga rangelt korraldatud, seks enne abielu on keelatud - sest kui see oleks lubatud, ei näeks noored inimesed enam abiellumisega vaeva, tsiteerides teost. Tjah. Abielu on samuti kogu eluks.

Religioonist rääkides valitseb usuvabadus ja tolerans erinevate religioonide suhtes, ei kirjeldata küll detailselt, aga vihjatakse religioonide paljususele saarel. Samas on neli põhimõtet, mida kõik uskuma peavad: Jumal lõi maailma; hing on surematu; teispoolsuses ootab meid karistus või tasu maapealsete tegude eest; on olemas jumalik plaan kogu maailma jaoks.
Kui natuke mõtiskleda, ei ole need neli täiesti piiravad. Aga kaval tuleb sellisel juhul olla oma uskumistes.

Haridus on suurima au sees, samal ajal on orjapidamine täiesti õigustatud. Surmanuhtlus puudub, küll aga ootab kurjategijaid sunnitöö. Väärismetallide kandmist peetakse lapsikuks ja uhkete riiete kandmist narruseks. Välismaailma kultuuri ja keeli ja külalisi võetakse vastu suure huviga - juhul, kui neil on jagada midagi kohalikke harivat.


Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Utoopia ühiskonnas on nii head kui halba ja kui selline saar kusagil olemas oleks, kuuluks ta maailmaaia kirevaimate taimede hulka - kuigi valgete õitega -, aga kas selline rangelt mõistuse poolt valitsetud rõõmuga igapäevaselt kohustustele pühenduvate ja naudingut ja hedonismi mitte tsikapenegi igatsevate inimeste keskel elamine minu jaoks on... kindlasti mitte.

Õigustatult pealkiri Utoopia ja jutustaja nimi Nonsenso.

Jääb aga küsimus: milliseid selle ideaalsaare põhimõtteid peaks reaalse riigi pea kaaluma üle võtta ja millistest suure kaarega mööda käima? Kui More ka oma ajast tugevalt ees oli, kas ka meil on temalt veel midagi õppida?

Soovitan lugeda ja mõtiskleda.