Leila Slimani: "Adèle"

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.

Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.

Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.

Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.

Gao Xingjian: "Hinge mägi" (Soul Mountain, 1990)

Hiina kirjanik, näitekirjanik, kunstnik ning tõlk Gao Xingjian (sünd. 1940) on tuntud nii oma biograafiliste romaanide, absurdi kilda kuuluvate näidendite kui siluette käsitleva kunsti poolest. Xingjian veetis enamiku oma eluajast Hiinas, kuid emigreerus 1970ndatel Euroopasse, ning üks tema hilisematest näidenditest põhjustas kõigi tema näidendite Hiinas mängimise keelu. Xingjian pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2000.

Lugesin mõne kuu eest Xingjiani romaani "Ühe mehe Piibel" (blogi link), mis oli piisavalt huvitav et tema teine tuntum romaan "Hinge mägi" samuti kätte võtta, ning nüüd siis sellest juttu tuleb.

"Hinge mägi" on jutustus ühe mehe rännakust läbi Hiina mägisesse maastikusse peidetud väikeste külade ja linnade, Lingshani mäe otsingul ekseldes metsades, mahajäetud teedel ning pühakodades. 

Kōbō Abe: "Võõra nägu" (The Face of Another / Tanin no kao, 1964)

Jaapani kirjanik, näitekirjanik, fotograaf ning leiutaja Kōbō Abe (1924-1993) kuulub  20. sajandi jaapani tuntumate kirjanike hulka. Teda on kirjeldatud jaapani Kafkana, kuna Abe kirjeldab tihti makaabreid ning veidraid olukordi ning inimesi. Abe on avantgardismi esindaja, tema teosed on eelkõige pentsikud ning õõvastavad.

Eesti keelde on tõlgitud Abe romaanid "Luitenaine" ning "Neljas jääaeg" ja jutustus "Härra S. Karma kuritöö".

Sedakorda tuleb aga juttu romaanist "Võõra nägu" (Tanin no kao, 1964), mille eestikeelse pealkirja lõin vabas tõlkes. Romaanist on vändatud ka film, rezhissöriks Hiroshi Teshigahara.

Abe romaani protagonist on teadlane, kes kaotab luhtunud eksperimendi käigus oma näo ning peab kas kandma sidet või paljastama avalikkusele oma kohutavad keloidsed armid. Minapeategelane kirjeldab oma nägu kui verekaanide pesa, ning otsustab enesele luua maski, millega edaspidi astuda avalikkuse ette ning samuti taastada romantilised suhted oma abikaasaga.

Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.

Autori päritolust rääkides: autor pärines nö. Pied-Noir-perest, st. tema vanemad olid isa prantslane ning ema hispaanlane, kes aga Alžeeriasse emigreerusid. Camus sai ülikoolihariduse Alžeerias ning kolis mingil hetkel Pariisi. Poliitiliselt aktiivne ning identiteedi poolest siiski rohkem prantslane kui alžeerlane - Alžeeria iseseisvumise idanemise protsess ning areng paelus muidu poliitiliselt väga aktiivset Camus'd vähem kui tema ema saatus selle taustal.

Camus on esimene Aafrikas sündinud Nobeli kirjenduspreemia laureaat. Samuti on ta kõige nooremana surnud Nobeli pälvinu - Camus hukkus 1960 autoõnnetuses. Mehe mantlitaskust leiti augustamata rongipilet - Camus otsustas viimasel hetkel reisida mitte abikaasa, vaid kirjastaja seltsis. Ka pärast laste sündi abielu institutsiooni tugevalt kritiseerinud ning ohtralt armukesi kogenud Camus oleks ilmselt omaenda surmast suurepärase lühijutu või näidendi kirjutanud.

Igasugustest siltidest hoolimata - täitsa Camus enda vaimus - võib 1947. aastal ilmunud "Katku" pidada eksistentsialismi pühaks graaliks, olgugi et Camus ei hooli idealismist ja institutsioonidest vaid keskendub absurdile ja humanismile; elu mõttetuse mõtlikule käsitlusele.

"Katk" ning "Võõras" (1942) on tuntumad proosateosed, lugeda võiks ka "Sisyphose müüti" ning eriti soovitan  esseekogumikku "Resistance, rebellion and death" (peaks olema eesti keeles "Mässav inimene").

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Eksemplaarsed on ka pastor Paneloux, kes palvete abiga katkust üle saada üritab, ajakirjanik Rambert, kes algselt iga hinna eest linnast plehku panna üritab, kuid siis abivalmiduse kasuks otsustab, ning mitmed teised figuurid, kelle surmaga silmitsi seismine mõnel juhul halvemini, mõnel juhul paremini lõpeb.

Camus' väga kunstlikult viide peatükki sätitud katkukroonika kulmineerub kolmandas vaatuses võika stseeniga noore poisi katkuseerumiga süstimisest ning sellele järgnevatest pikkadest surmaeelsetest piinadest. Kirjeldatakse, kuidas mehed murduvad, kuidas - huvitaval kombel, Rieux rahu-ise emast mööda vaadates - koguhulgas mujal, eemal viibivad või kirjeldustes mitte esinevad naisfiguurid - meesfiguurid oma täiesti olemasolevate teiste poolte eemalolekuga hakkama saavad, räägitakse inimlikkusest, kuid rahuliku, surma ning ahastust juba ennegi näinud arsti tooniga.

Rieux kui romaani jutustaja seisab mingis mõttes kõigist kõrgemal, kuna mees - strateegiline punkt - erinevalt kõigist teistest figuuridest - ei lange ahastusse ega murdu. Küll jutustab ta mingil hetkel oma naisest, kuid leiab seejärel taas oma tasakaaluka tagasihoidlikkuse ning hiljem meres ujudes kerge õnnehetkegi.

1992. aastal ilmus "Katku"
ainetel ka film

Inimlikkuse kirjeldamisel on üldiselt vaja emotsioone ning äärmuslikke situatsioone, antud romaanis on äärmuslik katk ise, mis Orani linna halastamatult ründab ning inimene kui pisike ühik pole indiviid, vaid tüüp. Seega on kogu romaan teoreetiliselt tüüpiline, sest katku stsenaarium on sama tüüpiline kui inimliku reageerimise variandid. Camus teab seda, kuid paneb kõigest hoolimata - nihilist ju ikkagi - kirja selle, mis inimese hinge sellistes üdini lootusetuses ellu jätab - lootuse enda. Katk taandub, inimesed juubeldavad, rongid sõidavad taas... Kuid ka elu helgema poole kirjeldus on vaid asjalik, vaatlev, kauge. Inimene on hea, halb, keskpärane, oma radikaalses muutumises huvitav. Vaid see on kirjeldamist väärt.

Kirjanikuna on ilmselt väga raske nii äärmuslikke elamusi kirjeldada kuid samaaegselt neutraalseks jääda.

Lugejana on teatud kohad kuiva kroonika stiili tõttu puised ning venivad, kuid äkitselt tõmbab miski taas jätkama ja see, mida ammu oli oodata, on kirjutatud nii paeluvalt, et lõpus juhtuvat teadeski on tähtis tee, mitte sihtpunkt.

Ja kas sellise analüütilise lugemiselamuse tekitamine polnudki mitte Camus eesmärk "Katku" kirjutades?

Tohutult huvitav kirjanik. Tutvuge. Lähenege mõistuslikult. Lubage elamus endasse. Seejärel tunnetage. Seejärel analüüsige uuesti.

Kelle elu oli kui palju väärt ja miks? Kas väärtus muutus mingitel otsustavatel hetkedel?
Kas Rieux on romaani moraalne kompass või tõesti pelgalt neutraalne kaasvaataja?
Kas katk kui ainus elu ja surma üle otsustaja on siinkohal Jumala kättemaksuga samastatav või pigem tõesti looduskatastroofi või sõjaseisukorra ülisuure hävinguga samastatav?
Kuidas sina reageeriksid, kui juhtuks nii ja kallim on parasjagu paarsada kilomeetrit eemal? Või hoopis kallim katkulinnas?

Küsimused, küsimused...


Camus' austajale võiks samuti meeldida:
Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (link)
Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (link)

Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (Huis Clos, 1944)

Prantsuse esi-ning põhieksistentsialistide hulka kuuluv Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui järelkajana 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustavad vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre loobus aastal 1964 Nobeli kirjanduspreemiast, jäädes iseenese põhimõtetele truuks – Sartré isiklik hinnang kirjanduse kui sellise väärtusele pole tema eksistentsialistlikust vaatepunktist eriti suur, tähtsam on indiviidi eneserefleksioon. Kuid oma lugejaid selleni viies ja ühiskonda nii seest- kui väljastpoolt puurides on Sartre teinud tohutut tööd ühest küljest uute kirjanduslike perspektiivide avamisega ja teisalt kriitilise dialoogi julgustamises.


Näidend "Kinnine kohus" nägi ilmavalgust aastal 1944 ja käsitleb põrgutemaatikat. Nimelt on tegu toaga, kuhu pistetakse kolm inimest, kes üksteise kõrval igaviku veetma peavad. Kommentaariks näidendile on Sartre poleemikat tekitanud tsitaat: "Põrgu - see on teised inimesed", mida on tihtipeale valesti tõlgendatud. Sartre selgitab ise näidendi järelsõnas, et ei ole selles võtmes misantroop ega taha end ühiskonnast eraldada või teiste inimeste peale põlgusega verbaalselt sülitada. Põrgu - see on hirm selle ees, kuidas teised inimesed sinu peale vaatavad ja millise mulje sa neile jätad. Kahel tegelasel kolmest ei ole julgust end "avalikkusele" avada ja põhjustest rääkida, mis nad sellesse "põrgusse" tõi, kuna väljapoole on tarvis näidata end teatud perspektiivist. Sellepärast tüürib Sartre arvamuse kohaselt enamikku inimesi pidev hirm ja enese salgamine, mis neid eluajal põrgutulena jälitab. Põrgust väljumiseks tuleb inimesel selle kohaselt olla truu iseendale ja hüljata näilisus, millega kaasnevalt ka hirm maailma mitte-eduka petmise ees kaob. Valel on lühikesed jalad.


Sartre kirjatükid pole kunagi pikad, ja ilmselgelt räägib kirjaniku kasuks, et 60 lehekülge dialoogi lendas mu pähe ja jättis mõtted edasist arengut ootama. Kohati vägagi makaaber, kuna need kolm tegelast sama ootamatult nii tundmatusse vangistusse visatakse kui lugejat - ainult teab lugeja, et need kolm sinna veel pärast teatritüki publiku-ukse sulgemist väga kauaks jäävad.

Tegu on taaskord maailmalava temaatikaga, kuna inimene kogu oma eluaja pidevalt laval käib ja enamikule inimestele pidevalt midagi näitleb. Sest normid nõuavad nii. Seega on tegu lavatükiga, kus publik näeb näitlejaid, kes on laval, mängides inimesi, kes jälgivad inimesi, kes mängivad inimesi. Juba teatraalses topeltmõttes hästi teostatud kompositsioonispiraal/-rõngas, aga Sartre hästi valitud tegelaskujud tõmbavad muidugi ka endasse ja pakuvad huvi, eriti küsimus, kas mõnel neist õnnestuks end tõesti sellest igavesest piinast päästa...

...ja ohkega viimast lehekülge keerates tuleb igaühel enda jaoks lõpp spekuleerida - mis muidugi vaidlusele-väitlusele viljaka pinnase annab.


Eesti keeles on näidend ilmselt lühemgi kui 60lk, lugesin seda siin saksa keeles. Kui tükk teile tuttav, siis palun, avaldage arvamust! Kas mõnel neist kolmest on mingitmoodi võimalik põrgust pääseda või on see algusest peale välistatud?

Viimaks tuleb veel nentida, et Sartre tegelased on niivõrd värvilised ja oma autoportreed jutustades üpris head advokaadid, seetõttu ei tundugi nad ebasümpaatsed oma patutunnistuse kildudel istudes, vaid lihtsalt... inimlikud...


Igavene imetlus, hr. Sartre.