Trinidadi päritolu briti kirjanik V. S. Naipaul (1932-2018) pälvis Nobeli krijanduspreemia aastal 2001. Naipaulilt on eesti keeles ilmunud romaan "Jõekäärus", mis meenutab Joseph Conradi romaani "pimeduse süda". Lisaks Trinidadi ning India ajaloo ja olukorra ilukirjanduslikule käsitlemisele on Naipaul kirjutanud esseesid, artikleid ning reisikirjandust, mis tegeleb autori kultuurilise ning geograafilise päritoluruumiga, kuid käsitleb alati laiemat sotsiaalset, poliitilist ning ajaloolist konteksti.
Naipaul olla nö. ebamugavaid teemasid lahkav autor, ning ka minu loetud teos "A House for Mr Biswas" (1961), mis käsitleb Trinidadi ja Tobago postkolonialistlikku poliitilist ning sotsiaalset olukorda ja jälgib Mohun Biswasi elu sünnist surmani, tegeles minu silmis justkui äärele lükatud territooriumiga - Trinidadi ja Tobago hindu kogukonnast polnud ma eelnevalt kuulnudki, rääkimata nende eludega tegelevast romaanist.
Naipaul pälviski Nobeli kirjanduspreemia "ebamugavate" teemade käsitlemise ning üldsuse silmis teisejärguliste territooriumide lähema vaatluse pakkumise eest. Tänaseks ning eriti eesti lugejatele on Naipaul jäänud tundmatuks kirjanikuks, ning sel võib olla mitmeid muidki põhjuseid kui valitud teemade teisejärgulisus kirjanduslikul maastikul.
Esiteks on jätkuvalt tegu nö. teisejärguliste territooriumidega - Trinidad ja Tobago ei kuulu just maailma kaalukamate riikide hulka, samuti ei esine seal kõige teravamad või tähelepanuväärsemad konfliktid. Minu eurooplasest lugeja mulje on, et trinidadlase kultuuriline identiteet on kusagil India, Kariibi mere ja aafrika pärimuse vahapeale jääval alal ning kuigi Trinidadi hindu kogukonnal puuduvad pikaajalised ning põlvkondi ületavad juured, pole neil käsil tohutu olelusvõitlus või grupiviisiline eksistentsiaalne kriis, nagu mõnel muul võõrale territooriumile rännanud kogukonnal.
Seetõttu võib Naipauli kultuuriline tähtsus küll olla olnud oluline tema romaanide ilmumise ajal, kuid antud aspekt pole põhjus teda lugema tormata.
"A House for Mr Biswas" oli alguses üpris huvitav ning mitmekihiline romaan, kus juttu suurpere sisepoliitikast, ühe mehe unistuste tähtsusest selle poliitika kõrval, ämma ja väimehe vahelistest suhetest pigem kui mehe ja tema abikaasa vahelistest suhetes. Mohun Biswas kolib abielludes oma abikaasa pere majja ning saab tillukeseks hammasrattaks Tulside toksilises mikrokosmoses - või siis tekitab Mohun oma vastalisusega ise need probleemid?
Samal ajal leiab nooremana siltide maalimisega raha teeninud noormees tööd ajakirjanikuna ning tohib oma fantaasia soppidest vabakäigul imeda materjali õõvastavate sensatsiooniartiklite jaoks. Biswas soovib saada kirjanikuks ning kirjutab pidevalt lühijutte, samal ajal üritab ta pidevalt ehitada oma maja, et teda pidevalt kritiseerivas Tulside pere rüpest pääseda. Kaks suurejoonelist unistust luhtuvad samm-sammult üha enam - sest elu on selline, ja Biswas on samuti kõigest keskmist masti mees.
Analüütiliselt on "A House for Mr Biswas" väga huvitav, sest protagonisti kaebed ning vastastikune süüdistamine ilmneb lugejale üpris kiiresti farsina ning Mohun ei saa sümpaatia kandjaks ei romaani esimeses ega teises pooles. Tema edutud püüded oma elu jalule seada on osaliselt kaastunnet tekitavad, kuid tema võimetus perestruktuuride poolt seatud piirangutega hakkama saada ja enese valitud naise argiseid ambitsioone toetada pälvivad samal ajal hoopis suuremas koguses antipaatiat.
Biswas on kohati küll huvitav peategelane, kuid tahe tema saatust jälgida on üha väiksem ja väiksem, mistõttu mulle see romaan romaanina lugemiseks vähemalt mulle ei sobinudki. Jälgisin tegelaste omavahelist dünaamikat ning Biswase - põhimõtteliselt samuti hästi kirja pandud - laste arengut, poliitilist olukorda ja sotsiaalseid muutusi Tulside peres ja suuremas kontekstis jne. jne., kuid lõpuks lugesin raamatu läbi vaid läbilugemise nimel.
Naipauli romaani kallal on küll vaeva nähtud, kuid tunduvalt meeldivam oleks olnud sama informatsiooni ja narratiivi lugeda kas reisiraamatu vormis või lühijuttude kogumikuna. Romaanina kaotab "A House for Mr Biswas" oma võlu umbes teise kolmandiku lõpus, ning esimeses kolmandikus huvi pakkuvad lootused jätab narratiiv täitmata.
Kokkuvõttes oli see romaan siiski vaid pikale veninud kesine lugemiselamus mõningate helgete hetkedega.
No comments:
Post a Comment