Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

Mehis Tulk: "Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat" (2017)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas sel aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist - tegevus toimub Pöides, Saaremaal, romaani kulminatsiooniks ongi Jüriöö ülestõus.

Lugu jääb küll tormilisema tegevuse algamisega pooleli, kuid pealkirjas sisalduv viide asjaolule, et tegu on vaid esimese raamatuga, lahendab ilmselt lugeja konflikti. 

Pöide ordulinnuse foogt Arnold hiilib sündmuste keskmesse vaikselt alles romaani viimases neljandikus - Tulk on edukalt kujutanud nii ordu vaimulike, aadlike, teenijate kui eesti talupoegade argielu ja muresid. Huvitaval kombel on nii mitmete figuuride siseelude kirjeldused - romaan algab esmalt mitme teinetesega mitte seotud, räägitakse erinevate Pöide kihelkonna talupoegade ja -tütarde eludest, nende hierarhiast ning omavalitsemisega seotud argiprobleemidest, kajastatakse saarte meeste suhteid maismaa meestega ning poliitilisi detaile saare meeste eludest.

Küllaltki käredalt käsitletakse naiste erinevaid sotsiaalseid rolle - leidub neid, keda tuju korral lihtsalt ära kasutatakse; leidub neid, kes ise ära kasutavad, ning on need kellega abiellutakse. Selline mentaliteet, ning samuti lahingu käigus krabatud saagi vägistamine tundub olevat mõlemapoolselt täiesti normaalne tegevus - pigem oleksid eestlased sel rindel justkui usinamad (ja ordumeeste vaimulikustaatus ei mängi siin mingit rolli).

Kandvateks figuurideks on käputäis erineva päritoluga tegelasi kihelkonnas tähtsat rolli mängiv Undimetsa pärijaks saanud noor, julge, nõtke ning nii sakslastes kui eestlastes imetlusttekitav Marja; ordu vaimulik, vana ning refleksiivne, diplomaatiat üritav Meinhard; Undimetsa ümmardaja Lemmi, hingepiinades vaevlev foogt Arnold - pikemalt käsitletud tegelaste loetelu on nii pikk, et romaani esimeses kolmandikus tundub ülevaate säilitamine väga raske - kuid umbes romaani keskpaigaks jooksevad kõik niidid omavahel kokku.

Kirjutatud on tundeliselt-huvitavalt, tutvustades kohalikke tavasid, uskumusi, kirjutamata reegleid ning vahepeal ka Saare murret. Romaani narratiivile eelneb 14. sajandi ajaloolise tausta selgitus - Tulk kirjutas "Foogti" kallal neli aastat ning ilmselgelt on tegu mitmekihilise, põneva romaaniga.

Kahjuks on leida arvukalt kriitikat ajalooliste-kultuurilistes aspektides. Eelkõige kritiseerib Peere Helme oma raamatukommentaaris, et ladina keel ning vaimulike ütlused olla tihtipeale vigased (märkasin minagi), teatud relvade kasutamine tol ajal mittetüüpiline, ning poliitilised kaalutlused ja üldse konflikti põhjused kallutatud vales suunas.

Helme nimetab Foogti romaani rahvusromantikaks, mis on mitte just halvustav, kuid lihtsustav - kuid kui tegu pole just faktiliselt täiesti vale informatsiooniga, olen mina lugejana nõus romaaniga kaasa minema. Olgu, kasutatud on kohati ajaloolisi figuure, mis võiks tähendada, et ajaloolised sündmused on kajastatud asiselt ning õigesti. Kuid antud mahuga romaani huviline on ilmselt võimeline tegema üksikisiku poliitiliste mõtete kajastamisest omad järeldused - kas mõned figuurid on kujutatud liiga eredates või süngetes värvides?

Kindlasti, sest tegu on romaaniga ning selle keskmes on - kui väga pingutada - armastuskolmnurk. Seepärast peavad emotsioonid leekima ning viha põlema. Tulki romaani mõningaid elemente võiks nimetada lausa maagiliseks realismiks ning see on puhtalt ilukirjanduslikust seisukohast vaadates üpris põnev kombinatsioon, justkui oleksid Hargla ja Kivirähk koos raamatu kirjutanud, kuid huumori välja jätnud.

"Foogt" on ladusalt kirjutatud põnev mitmekihiline romaan, millest võib leida kõike hüva lugemiselamuse jaoks vajalikku: armastust, verd, suuri unistusi, poliitilisi konflikte, sõda, seksi, maagiat ning ajaloolisi-kultuurilisi teadmisi. Suured teemakompleksid nagu süü ja vastutus, poliitiliselt ebapopulaarsed valikud, naise roll mehe elus ning laste roll naise elus - kõik võetakse läbi nagu mahukale romaanile kohane. Tuleb vaid meeles pidada, et tegu on romaaniga ning mitte ajaloolistesse detailidesse kinni jääda.

Eesti ajaloo süvahuvilistele ei soovita, kuid niisama muheda lugemise fännidele küll.

Peeter Helme raamatukommentaar (link)

Nobeli kirjanduspreemia 1968. Yasunari Kawabata: "Meijin" (名人, 1951-1954)

Jaapani kirjanik, tõlk ning kirjandusteadlane Yasunari Kawabata pälvis esimese jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia aastal 1968. Eesti keeles on ilmunud Kawabata romaanid "Mäe hääl" (minu blogis samuti juba lahatud siin - link), "Lumine maa", "Tuhat kurge" ning "Vana pealinn", millest viimased kolm ka Nobeli komitee poolt esile tõsteti.

Huvitaval kombel on Vanemuine teatris 2014. aastast sporaadiliselt (järgmine etendus mai 2018) võimalik vaadata balletietendust "Go - mäng kahele" (link), mis põhineb Kawabata romaanil "Meijin" või "Go-mängu meister" (1951-1954).

Olen Kawabata loominguga eelnevalt tutvunud ning tema mõtlikust-melanhoolsest toonist alati vaimustunud olnud. Ta kirjutab pigem õrnades toonides, keskendudes hinge ja tunnete platoonilistele aspektidele (võrreldes näiteks Murakamiga, kelle romaanid on väga vihjavalt seksuaalsed). "Meijin" ehk romaan go meistri viimasest mängust on sisuliselt sama puhas vaimsete protsesside anatoomia kui umbes "Klaaspärlimäng" - kuid stilistiliselt pigem midagi Kafka ja Flauberti segu sarnast.

Meijin on jaapanikeelne mõiste, kirjeldamaks go mängu esimese järgu võitmata meistrit. Antud romaan põhineb tõsielulistel sündmustel, 1938. aastal toimunud Go meistri  Honinbo Shūsai viimase mängu reportaazhil , mille Kawabata tol ajal tõepoolest reporterina töötades kirjutas.

Jaapani kultuuri huvilistele ja austajatele võib "Meijin" tõelist huvi pakkuda, kuna on kogum ilmastikunähtusi, looduskaunidust, looduse vägivalda ja looduse murdumatut terviklikku kirjeldavatest, ning kontrastina inimese vaimust kui nõrga keha poolt pidevalt katkestatavast voolust.

Reporter suhtub nii go mängu kui mängijatesse suure austusega, teades, et Meister on suure vaimu  ning kultuurselt olulise institutsiooni esindaja - kuid samal ajal kirjeldab ta Meistrit nagu väikest poissi, kel ebatervislik-maniakaalne vaimustus iga mõttemängu suhtes:

"The Master was like a starved urchin in his appetite for games. Shut up in his room with his games, he was doing his heart ailment no good. An introspective person, however, not given to easy switches of mood, he probably found that only games quieted his mind from Go. He never went for walks.

Most professional Go players like other games as well, but the Master's addiction was rather special. He could not play an easy, nonchalant match, letting well enough alone. There was no end to his patience and endurance. He played day and night, his obsession somewhat disquieting. It was less as if he were playing to dispel gloom of beguile tedium than as if he were giving himself up to the fangs of gaming devils. He gave himself to mahjong and billiards just as he gave himself to Go. If one put aside the inconvenience he caused his adversaries, it might have been said, perhaps, that the Master himself was forever true and clean. Unlike an ordinary person with preoccupations of some intensity, the Master seemed to be lost in vast distances."

Viimase mängu kirjeldus hoomab sisuliselt kogu romaani, midagi muud ei juhtu ning midagi muud ei kirjeldata, Meistri elu tema naise olemasolust väljapoole ei laiendata ning samuti ei lubata ei reporterit ega lugejat Meistri mõtetesse - nii jääb Shūsai puutumatuks instantsiks, tema tarbeks konstrueeritud pjedestaalile hõljuma.

Mängu vastane Minoru Kitani, romaanis Otaké nime kandev noor go mängija tõusuteel, on nähtavalt noorem, energilisem, tundelisem ning närvilisem mängija ja esindab nagu reporter mingil hetkel tõdeb, nooremat järelkasvavat põlvkonda. Meister kaotab mängu käiguga valge 130, kuid vähemalt minu jaoks jääb puhtalt romaani põhjal ebaselgeks, kas käik on tehtud meelega või mitte.

Romaan ei ole sisuliselt mingil hetkel enam huvitav, isegi kui üritada mängu käiku jälgida ja ajalisi ning tempotehnilisi arenguid, rünnakuid ja strateegiaid kõrvutada ja mängu taskaalu muutumist analüüsida - kuid Kawabata on võimeline ka muru kasvamisest tundeliselt ning kaasahaaravalt kirjutama. 

Väikesed lõigud meistri ilmselgest omas maailmas, omas vaimses sfääris viibimisest (seisund, mida tema rahutu vastane vähemalt antud mängu ning tõenäoliselt oma elu jooksul ei saavuta), tema tervise kustumisest, tema pühendumusest go mängule - ja arvukad kirjeldused Jaapani kaunist loodusest muudavad romaani aegluse ning sisutuse filigraanseks meditatsiooniks, "Meijini" lugemine on seega justkui vaimuharjutus kannatlikule lugejale, mis nõuab teatud distsipliini.

Isiklikult lugesin "Meijini" huviga ja nautisin Kawabata stiili nagu alati - kuid antud romaan pole kindlasti igaühele.

Andrus Kivirähk: "Rehepapp" (2000)

Eesti kirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) kirjutab eestlastest erinevatel aegadel, lihtsa elu keerulistest probleemidest ning lihtsates tingimustes elavatest keerulistest inimestest. Tema romaanid ulatuvad ajaliselt tänapäeva Tallinnast 19. sajandi külaellu. 

"Rehepapp" on 2000ndate aastate menukaim eestikeelne raamat ning Kivirähk üks olulisemaid uuemaid eesti kirjanikke. Jutustus kannab alapealkirja "November", sest räägib küla tegemistest novembrikuu jooksul. Lühikesed peatükid on jagatud kuupäevade järgi.

Kivirähk kujutab talurahvast kui omakasupüüdlikku, oma sahvri täitmise ning nii teineteise kui mõisarahva tagant varastamisega hõivatud rumalaid tüüpkujusid - tuhmivõitu sulane, edevavõitu teenijaplika, naiivsevõitu talutütar, rämedavõitu talumees, ihned pensionärid... Lisaks kohati koomilistele episoodidele talurahva väikestest unistustest ja häbematutele meetoditele nende täitmisel on "Rehepapp" tulvil maagilise realismi laadsetest elementidest - figuuride hulka kuuluvad vanarahva usunditest ning Kivirähu muust loomingust tuntud Vanapagan, Katk, Kratid, Külmking ja teised mütoloogilised tegelased.

Tragikoomiline ebaõnnestumine on omane kõigile Kivirähu "Rehepapi" figuuridele, kuna - nagu Rehepapi ehk vana ning ilmselt targima tegelase, Rehe-Sandri kratt talle ütleb - nad toetuvad Vanapagana soosingule, müüvad paari kuldmündi nimel oma hinge, kadestavad naabrit ning ei tööta kollektiivse, vaid individuaalse edu saavutamise nimel. Talurahva isekus takistab nende ikke alt väljumist.

Kuid tõeliselt räigeks läheb romaani lõpus, kus realistlik lõpp muutub ekspressionistlikuks-müütiliseks kliimaksiks ja üks tegelastest sooritab oma eesmärkide saavutamise võimetusest tulenevast ängist põhjustatud makaabri amokijooksu.

Kuidas "Rehepappi" mõista? Kas Kivirähu subversiivne koomikaga pikitud tüüpilise eestlase kirjeldamise laad, nagu romaanis "Maailma otsas" (link) on meile kui rahvale niivõrd hingelähedane, et antud vormis võtame selle vastu, või kas lolli talupoja stereotüübi julge kirjeldamine tekitab empaatiat, sest vaid saksa ikke ja talutööde sunni tõttu pole tal võimalik ka selle stereotüübi ikkest välja tulla? Kas keegi selle loo tegelastest on 'ära teeninud' oma saatuse?

Pigem on "Rehepapi" võlu tema maagiliste-müütiliste ning realistlike elementide koostöös - Kivirähk julgeb näidata, kuidas unistuste küündimatus muudab teatud sorti inimesed pehkmeks ja romantiliseks, teist tüüpi inimesed metsloomadeks. 

Inimlikkuse väljakoorimine ning sündmuste ekstreemsed elemendid kui tüüpiliste tunnete tulem teevad "Rehepapist" vägagi tänapäevase ja ajatu romaani, mis kirjeldab väga käredas toonis paheliste inimeste allakäiku. Samas tekitab muinasjutulise ja kerge õhkkonnaga romaani esimene pool meeleolu, mis ootamatult katki rebitakse. Vastuoluline.

Siiski pole ma siiani kindel, kas tegu on lugemissoovitusega või mitte. Loen vist parema meelega "Ussisõnu".

Mis on teie lemmikromaan Kivirähu sulest? Kas tema kirjandus hindab eestlast kui positiivset või negatiivset tegelast, või on tema figuuride näol siiski tegu vaid 'tavaliste', ebaspetsiifilises mõttes üldinimlike inimestega eesti kultuuriruumis?

Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.

Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.

Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.

Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!

Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.

Vaadake kindlasti!

Arvamusreede, 10/17: Raamatute emotsionaalne mõju

Tere, kallid raamatusõbrad! Toon teieni taas väikese mõtiskluse teemal lugemine ja raamatud: räägime raamatute mõjust emotsioonidele.

Lugemine võib põhjustada tugevaid positiivseid ja negatiivseid tundeid, mõned jäävad pärast raamatu kõrvalepanekut püsima ning mõned on vaid hetkelised. Reastan siin esmalt paar põhiemotsiooni, mis lugedes tekkida võivad. Seejärel räägime nende emotsioonide reaalsest mõjust väljaspool romaani ruumi.

Põnevus ning pinge, puhas huvi

Enamasti empaatial põhinev romaani protagonistiga kaasaminek toimub sündmuste käigus, mis tähendab, et tekst peab ülalhoidma teatud huvi ja pinget. Sellest tulenevalt on tähtis säilitada lugeja huvi uute sündmuste ning konfliktide lahenduste suhtes. Pinge ülalhoidmine ning stabiilsus on tähtsad lugeja tähelepanu hoidmisel.

Rahuldus nutikusest

Eriti kriminaalromaanide lugemisel on lahenduse õige äraarvamisega seotud teatud rahuldus autoriga intellektuaalselt samal tasandil olemisest või inimliku anatoomia heast tundmisest - romaani sisu andis ära romaani lõpu, kuid vaid nutikatele.

Mulle isiklikult ei meeldi muide ette mõelda ja variante ritta sättida, nagu ka sarjades ning filmides jälgin toimuvat parema meelega lineaarselt, nö, romaani olevikus.

Pettumus, kurbus ja viha

Romaani protagonist ning temaga seotud kõrvaltegelased on tihti empaatia ja sümpaatia kandjad, mis tähendab, et nende tunnete mittevabatahtlik muutmine tekitab ohtralt negatiivseid tundeid: selgub, et keegi heaks peetu on hoopis üdini halb inimene; südamelähedane figuur kaob müstilistel põhjustel,  jääb haigeks või sureb - antud sündmused tekitavad täiesti reaalseid viha- ja leinatundeid ning on tihti pisaratega seotud.

Kõrgendatud empaatia

Armastatud figuuride eriti emotsionaalsetel hetkedel oleme võimelised figuuride õnne üle isiklikku õnne tundma - meil on hea meel empaatiakandja eduelamustest!

Lõppenud loo tekitatud lünk

Huvitavat lugu huvitavate tegelastega võiks justkui igavesti lugeda... kuid tihti lõppeb romaan tundeliselt liiga vara - kuigi narratiiv on kokku sõlmitud. Epiloogid ei kuulu modernse kirjanduse tunnuste hulka, nii jääb lõpetatuse tunde asemele pigem auk. Lugeja ei tea uut romaani lugedes, mida oodata, ning ei tea ka, millal lõppu oodata. Jäänud lehekülgede arv on küll nähtav, kuid sisuline areng tume maa.

...Kuid miks on loetletud tunded positiivsed, isegi kui nad on negatiivsed?

* katarsise-efekt - Aristotelese teooria, et hingelise puhastuse läbiviimiseks on vaja kogeda hirmu ja kurbust, peab tänapäevani vett, ning intensiivne kirjanduselamus tekitab just need tunded piisavalt pikaks ajaks, et koledad elamused romaanis kogeda, maha pühkida, ning taas puhta lehena uut päeva alustada.

* turvaline vahemaa - läbielatud tunded on aga selles mõttes fiktiivsed, et lugeja jaoks küll reaalsed, aga protagonisti pole olemas, seega ei teki traumat - lugeja teab raamatut käest pannes, et luges vaid ilukirjandust.

* moraalivabadus - tänu fiktiivsusele ei pea keegi end halvasti tundma antagonistile kaasaelamise või vägivalla üle rõõmustamise pärast. Empaatia ning emotsioonide motivatsiooni värvikava on väga, väga rikkalik ning tavalise ühiskonna konventsioonid keelavad teatud emotsioone, mis on potentsiaalselt vajalikud.

Kokkuvõtteks jääb öelda, et raamatute lugemine on mitte ainult intellekti, vaid ka emotsionaalse intellekti treenimiseks väga oluline, samuti stimuleerib ilukirjandus emotsioone, mis jääksid tavaelus kogemata ja aitab seeläbi säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Taas vaid argumendid raamatu kätte võtmise kasuks.

Öelge edasi ;- )

Mis laadi kirjandust teie hea meelega loete ja mis tundeid see teis tekitab?

Colette: "Gigi" (1944)

Prantsuse kirjanik, pantomiim, ajakirjanik ning näitleja Sidonie-Gabrielle Colette (1873-1954), enamasti autorina vaid Colette'i nime all tuntud, kirjutas lustakaid lühiromaane ning jutustusi prantsuse seltskonnast. 1948. aastal oli Colette Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide seas, kuid ei saanud Nobeli laureaadiks.

Colette oli omal ajal sama skandaalne kuju, kuna armastas avalikult nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Tema protagonistid on enamasti naissoost, ning naise roll kõrgemas seltskonnas ja sellega seotud mured, murekesed, triviaalsete detailide tõsidus ja naiste dramaatiliste emotsioonide valgustamine läbi huumoriprisma on Colette'ile iseloomulikud tunnused.

Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale lausa kaks korda (1949 ning kuulsam variant 1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. 1951. aastal mängis Colette'i isiklikult valitud, tol ajal veel suhteliselt tundmatu Audrey Hepburne Gigit teatrilaval. 

Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

"Ahela" (L'Entrave, 1913) blogi saate lugeda siit (link) ning kuigi romaani protagonist Renée Nerée võiks Colette'i universumi intertekstuaalse kokkusidumise mõttes olla Gigi lauljannast-näitlejannast ema, on loo perspektiiv seekord koondatud noorele, 15-aastasele tüdrukule ning vaid kõrvaliselt naistele, kes teda vormivad.

Lootsin "Ahelat" lugedes ja hiljem "Gigit" lugemisnimekirja plaanides, et Colette'i stiil või käsitlus on veidi küpsenud või mitmekesisemaks muutunud, kuid "Gigi" ning "Ahel" võiksid olla kirjutatud samal aastal. Mõlemad on ühevärviliste figuuridega tüüpteosed, kus loo lõpp üpris ettearvatav.

"Gigi" teeb aga huvitavamaks huumor, millega kogu temaatikat on käsitletud. Jutustus kirjeldab, kuidas Gigi vanaema ning vanatädi noort tüdrukut oma keha meestele meeldimise nimel kasutama õpetavad (naine peab olema võimeline valima mehele meeldiva sigari! See on väga tähtis!) ning tüdrukut juba õrnas eas sensuaalses suunas vormivad (seelik ei tohi olla põlvepikkune, kuid istu jalad viltu, et mitte kohatu välja näha!). Tuleb välja näha elegantne kuid tagasihoidlik, mitte mingil juhul suhelda valet sorti koolikaaslastega ning ennast näidata valet sorti meestega.

Gigi ise pole enamat kui heledajuukseline sinisilmne armas keskmine elurõõmus noor neiu, kes soovib vaid ilusaid uusi asju ning vabalt elada, väljas käia ja ilusate autodega sõita. Kingitused ja tähelepanu, 15nda eluaasta lõpulejõudmisest hoolimata ei huvita Gigit veel meeste tähelepanu, ta on armas ja naiivne. Ehk sellepärastki kiindub elumees Gaston temasse niivõrd, et teeb noorele tüdrukule jutustuse lõpulehtedel abieluettepaneku. Mis lõpuks juhtub, näitab Gigit siiski veidi paremas valguses kui naiivset tüdrukut.

Maitsevaheldust ning lõbusaid episoode pakuvad figuurid nagu Gigi vanaema või Gastoni eelmine armuke, ja ohtrad vürtsikad dialoogid naisfiguuride vahel. 

Näiteks naise dramaatilist käitumist kirjeldav dialoog stiilis: "ta tegi jälle enesetapu!" -"kas ta on surnud?" "muidugi mitte, ta on professionaal" pani korralikult muigama.

Samuti kergitavad suunurki Gigi vanatädi ning vanaema kirjeldused naise välimuse ning käitumise väga täpselt mõõdetud ning sätitud detailidest, mis ulatuvad absurdse pedantsuseni ning pole lõpuks sugugi tähenduslikud. "Gigi" võtab end huumori ja kergusega, mis annavad talle hea prantsuse kirjanduse toonid ning kahju on vaid, et Colette jutustusest täismahus romaani ei kirjutanud.

Fännidel on õnneks võimalik sinisilmse linalaka seiklusi muusikalises vormis ka filmilinal näha.

Colette'i looming on üldiselt muhe, kerge lugemine ning "Gigi" igati armas ja humoorikas naistekas.

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Havai-Ameerika kirjaniku Hanya Yanagihara (sünd. 1974) sulest on ilmunud vaid kaks romaani, kuid mõlemad on nautinud suures koguses tähelepanu ja kiitust. Tema esiteos "Inimesed puude võras" (The People in The Trees, 2013) on tõlgitud ka eesti keelde ning ilmus kirjastuse "Tänapäev" punase raamatu sarjas aastal 2016.

Yanagihara teisest südantlõhestavast romaanist kirjutasin hiljuti siin. (link)

"Inimesed puude võras" algab raamjutustusega alaealise väärkohtlemise eest vanglasse paigutatud dr. Norton Perinast, kelle memuaar romaani põhiosa moodustab. Perina kolleeg dr. Ronald Kubodera toimetab ning paneb kirja Nobeli meditsiinipreemia pälvinud lasteahistajaks tembeldatud mehe jutustuse oma erakordsest elust ning selgitus sellest, mis juhtus temaga Mikroneesias ja millised tagajärjed tulid koju kaasa.

Romaan viib lugeja kaasa müstilisele reisile Mikroneesia eksootilistele saartele, niiskesse hämarasse džunglisse, tutvustab imepärast floorat ning faunat ning Ivu’ivu saare elanikke, kes on tahtmatult  avastanud looduse rüpest igavese elu saladuse: opa'ivu'eke.

Romaani sisuline proloog tekitab protagonisti ning teda tundub et kaitsva jutustaja suhtes tõrksa ning kahtlustava hoiaku - on Norton kurjategija, lasteahistaja, moraalivaba südametu koletis, on süüdistused tõesed, või on tegu ülla valede võrku sattunud ära kasutatud vana väsinud teadlasega?

Dr Perina pälvis 1974. aastal Nobeli meditsiinipreemia vananemist pärssiva Selene sündroomi avastamise eest. Sündroom, mille tulemusena püsib haige keha suhtelises nooruses, kuigi tema mõistus hääbub, avastati kolmest saarest koosneva Mikroneesia väikeriigi, U’ivu, ühel saarel  – Ivu’ivu saarel  – elava Opa’ivu’eke rahva hulgast.

[...]

Sealt adopteeris ta ka aastate jooksul 43 last, kellest paljud olid orvud või vaesunud Opa’ivu’eke rahva pojad ja tütred. Mitmed lapsed on hetkel ikka veel Perina hoole all.

Dr Ronald Kubodera, Perina juhitud labori kauaaegne teadur ja üks tema lähimatest sõpradest, kinnitab: „Norton on musterisa ja hiilgav teadlane. Olen täiesti kindel, et need naeruväärsed süüdistused võetakse tagasi.” [12]

(allikas)

Need küsimused jäävad alustuseks tagaplaanile: Nortoni memuaarid algavad tema ülikooliajaga. Seik  Nortoni sotsiaalsest võimetusest ning üldisest nähtamatusest, tema Ivu'ivu missioonile sattumise juhuslikkusest või pigem ühe teise vana väsinud teadlase häbistavale momendile tunnistajaks olemisest juhatab sisse Nortoni edasise elu Mikroneesia ning USA vahel, tuues üht teisele ning teist ühele lähemale. Küsimused nagu inimese normaalset elukvaliteeti tagavad faktorid või võimalikud ühiskondlikud struktuurid, teadlase kohustus teaduse arendamise nimel uutele maadele tungida või elusolendi elu väärtusetus teaduslike edusammude teele jäädes täidavad romaani põhiliselt.

Selgeks saab ja jääb, et Norton on ebasümpaatne protagonist: tema memuaaridest ilmneb tema kaastundetus loomkatselaboris tapetud arvukate hiirte, koerte ning ahvide suhtes; tema puuduv empaatia oma "laste" suhtes nende tema õnnelikuks tegemise funktsiooni taustal tundub ebainimlik; Nortoni puuduvad peresidemed või puuduv sõprusringkond on kahtlased faktorid kui talle kui indiviidile selle nurga alt läheneda.

Kuid kui võigas figuur Norton tegelikult on, avastab lugeja alles päris romaani lõpuks, kuna Ivu'ivu maailm on niivõrd paeluv ja erinev. Et nende külaski noored poisid kaheksa-aastaselt grupiviisilise anaalpenetratsiooni teel hõimu täisväärtuslikeks liikmeteks pühitsetakse, et see Nortoni silmis armastusväärse pererituaalina toimub ja kuidas opa'ivu'eke hõimu laste seksuaalsus ülivara areneb, on tulipunased lipud loo lõpu järeldamise rajal. Kuid igavene elu kilpkonna söömise tagajärjel on tunduvalt huvitavam teemakompleks ning mina näiteks kirusin end veidi, et unustasin romaani alguses antud informatsiooni kogu romaani vältel õlal ei kandnud.

Norton on modelleeritud Dr. D. Carleton Gajduseki järgi, kes tõepoolest pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1976 Paapua Uus-Guinea pärismaalasi uurides ning muuseas hullulehmatõbe põhjustava viiruse avastamise eest. Tsitaat intervjuust Gadjusekiga illustreerib tema ning Nortoni mentaliteeti väga selgelt: "I consider it a defective upbringing if you haven't helped your parents have fun in sex." (videolink) (link artiklile Gadjuseki kohta)

Yanagihara esikromaani on nimetatud kaasahaaravaks, häirivaks, rahutustegevaks jne jne. Kokkuvõtteks on autoril õnnestunud pragmaatiliselt analüüsides võigas tüüp, ning tema tõeliselt tülgastav ideoloogia uue eksootilise maailma imepäraste kirjeldustega tagaplaanile sättida ning imetleva, teadlase karjääri kõrgpunkte ning eraelu detaile hoolikalt joonealustesse märkustesse lisava toimetaja abiga täiesti tähelepanu kõrvale juhtida asjaolult, et selle romaani protagonist on väga halb inimene.

Sellest tulenevalt tekib loomulikult teatud pahameel autori suhtes, kuid samaaegselt on Yanagihara romaan põnev, sisutihe, puudutab paljusid moraalselt ambivalentseid teemasid nagu teaduse nimel laipade üle hüppamine, rahulikult elava primitiivse hõimu läänestamise läbi hävitamise, puutumata looduse hävitamise - Norton näeb ning nendib neid seiku, mis võiks teda tegelasena neutraliseerida, kuid ta ei takista neid seiku ning ei mõista ka, et on osa sellest hävinguprotsessist. 

Lühidalt jätaksin kõlama sõna "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal jäi siiski kõlama vaid üks: mees, kes arvab, et noorte poistega magamine on isaliku armastuse väljendus.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

Kuid soovitan provokatiivse kirjanduse austajatele kindlasti "Inimesed puude võras" kätte võtta. Kohtume kommentaarides!

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Eesti tõlkija, kirjanik ning dramaturg Kai Aareleid (sünd. 1972) on avaldanud kaks luulekogu ning kaks romaani. Tema proosakirjanduse sisuks on minevik, perekonna minevik ning mälestuste ja lapsepõlvega seotud nostalgia ning melanhoolia.

Aareleiu esimene romaan "Vene veri" ilmus aastal 2011 ja jutustab elust lähimineviku Peterburis, teine romaan "Linnade põletamine" ilmus aastal 2016 ning jutustab ühe peretütre elust Tartus 2000ndatel ning samaaegselt tema vanemate lugu 1950ndatest ning -60ndatest aastatest.

Lugesin eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Linnade põletamine", mis jälgib paralleelselt kahe noore inimese kentsakat, kuid armsat kohtumislugu ning nende tütre nooreks neiuks ja naiseks kasvamist - Nõukogude Eesti aegsete taustakomplikatsioonidega 1950ndatel ning 60ndatel aastatel.

Tegelikult jäävad Peetri ja Liisi elud pigem tagaplaanile, kuigi nemad romaani põhisisuna tunduvad, sest romaani põhipärl ja võti on nende tütar Tiina, kelle pilgu läbi vanemate elusid kirjeldatakse. Kui tühised on igapäevased pisiasjad ja kuidas laps ometigi vaid armastust igatseb, hiljem oma vanematest puudust tunneb ning kaotatud isa portreed otsib - need aspektid moodustavad "Linnade põletamise" raami ja tuuma.

Aareleiule on omane kirjutada tundelistes fragmentaarsetes peatükkides, milles ei puudu teatud mõõt luulelisust. Ta laveerib aegade vahel ning jutustab muljetest, hetkedest, kätketes ühe loo katkendeid, toomata lugejani täielikku lugu. Realistlik lähenemine, kuna ühel figuuril - enamasti jutustatakse Tiina perspektiivist - polegi võimalik kõike teada. Romaani lõppu jõudes valmistas mõningase informatsiooni puudumine ja narratiivi lõpetamatus mulle veidi meelehärmi, kuid loo asises toonis ärarääkimine polnud siinkohal ka loo mõte.

"Linnade põletamine" on melanhoolne igatsusromaan ühe oma isa kaotanud tütre perspektiivist ning samaaegselt tema naiseksaamise lugu. Aareleid on väga oskuslikult tabanud väikese tüdruku maailmamõistmise ning kirjutanud oma figuuri aina vanemaks, küpsemaks. Stilistiliselt tundub lõplik Tiina lausa liialt tundeline, kuna on oma elus läbi elanud niipalju kaotust, et peaks olema muutunud üpris paksunahaliseks. Samas avab ta end parasjagu lugejale, võrdluseks väljapoole mitte (teatud sündmuste kirjeldused on kontrastis tema tunnete kirjeldustega jällegi sobilikult väga napid).

Romaani mahuvad mitmed suured taustprobleemid - isa püüd hasartmängudega suure rahani jõuda, ema hirm vananemise ees, vanemate abielusuhte lagunemine olude sunnil, Tiina armastuseta suhted emaga ning hingeline side isaga, majanduslikud probleemid 1950ndatel ning 60ndatel aastatel, kogu eestlaste ja venelaste maailmade põrkumise kompleks Tiina esimese armastuse aineil ning palju muudkui. Üks tähtis tegelane on Tartu linn - Tiina ohtrad teekonnad läbi linna on kirjeldatud selge koduarmastusega ja mina kui endine tartlane meenutasin samuti lugedes neid kohti, mõtisklesin hoonete asemele kergitatud hoonete üle ning jalutasin Tiinaga koos hilisõhtul Kuradisilla alt läbi. Andmeid ja sündmusi on tegelikult väga palju, kuid tähtsad nad pole, sest tähtsad on pigem tunded, meeleolud, muljed, mälestused, lein ja unustada soovitava unustamatus. Armastus kaotatute vastu.

***

SALADUSTE HOIDJA

1957

Tiina ei räägi emale öisest kooliteest. 

Tiina ei räägi isale Valdeku ema kirjadest.

Tiina ei räägi emale rahast oma madratsi all ega raha lõhnast isa kätel. 

Tiina ei räägi isale sellest, et ema loeb tihti musta raamatut ja on hakanud kirjutama kirju surnud mehele. 

Tiina ei räägi emale ajaleheväljalõigetest ega noaga fotost kirjutuslaua lukustatud pooles. 

Tiina ei räägi isale, et emal käis külaline, langenud armastuse vend. 

Tiina ei räägi emale, et nägi isa tänaval. Ta ei räägi, et hakkas naljaviluks isa kannul käima. Õhtu oli peaaegu käes ja tänavad olid juba hämarad. Isa keeras Silla tänaval ühe maja hoovi ja läks majja ja Tiina oleks võinud, oleks pidanud tagasi minema, aga astus ometi aeda, miski sundis.

Esimese korruse aiapoolsetes akendes põlesid tuled. Tiina läks akna alla ja vaatas sisse. Ta nägi isa, nägi lauda ja pudeleid ja klaase. Mängukaarte. Laua ümber oli mitu meest. Nad naeratasid, kui isa tuppa tuli, aga Tiina teadis, et need ei ole isa sõbrad. Keegi tõusis ja tõmbas eesriided ette. Tiina jäi aeda raagus õunapuu alla seisma ja kuulatama. Seest ei kostnud midagi. Justkui oleks see maja isa ja kõik need inimesed neelanud. Tuul liigutas oksi.

Tiina ei räägi isale, et külaline käis ema juures uuesti. Emal oli seekord seljas uus kleit ja peas värsked lokid. Külalise nimi oli Kalju. Nad istusid teises toas diivanil, kõrvuti, ja ajasid vaikselt juttu. Kui ema naeris, raputas ta juukseid ja lokid hüplesid.

Tiina ei räägi emale, et isa kooliõde Friida proovis isa sünnipäevalt minema hakates esikus ema kasukat selga. Et isa sosistas talle: „Mis sa teed? Hull oled? Võta ära!” ja Friida naeris selle peale ja ütles: „Võta sina,” ja nõjatus Peetri vastu.

Tiina ei räägi. Ta võtab kooli raamatukogust uue raamatu.

***

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

Pean ausalt tunnistama, et esmalt Aareleiu romaani lugedes olin aegade mängu suhtes skeptiline ja kartsin, et autor ei valitse piisaval määral materjali ja romaan jääb väga lahjaks. Kuid "Linnade põletamine" on kaunilt kirjutatud naiselik romaan ilusate, parajalt tundeliste, kuid mitte ülepingutatud emotsionaalsete fragmentide kogumik, mis puudutab vaikselt hinge ja jääb sinna ka püsima.

Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1961. Ivo Andric: "Vesiirid ja konsulid" (Travnička hronika / Bosnian Chronicle, 1945)

Jugoslaavia (või Serbo-Horvaatia) kirjanik Ivo Andrići (1892-1975) pakuti Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks juba aastal 1958 – siiski oli üheks tema kandidatuuri põhjuseks vaid asjaolu, et Albert Nobel soovinud kirjanduspreemia jagamisel arvesse võtta võimalikult paljude maade kirjanikke. 20. sajandi mõjukamate kirjanike nimekirja ajaloolistel teemadel oma kodumaast kirjutanud autor enam ei pääse.

Andrići romaanid on kahte tüüpi: pigem realismi joonduvad romaanid nagu ka Stendhali loominguga võrreldud "Vesiirid ja konsulid" või "Travniki kroonika" (Travnička hronika, 1945); ning hilisem looming, kus märgata idamaiseid elemente, näiteks Andrići arvukad lühijutud või romaan "Neetud küla" (Prokleta avlija, 1954).

Kirjaniku ilmselt tuntuim romaan on ka eesti keelde tõlgitud ajalooline romaan "Sild Drina jõel" (Na Drini ćuprija, 1945).

Andrić pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1961.

"Travniki kroonika. Konsulite aeg", samuti tuntud kui "Audients vesiiri juures" või "Vesiirid ja konsulid" või "Bosnia kroonika" (olenevalt tõlkekeelest) on lugu prantsuse konsulist Jean Baptiste-Etienne Daville'ist ning tema saabumisest, kohanemisest ning elust Travniki linnast Bosnias. Davnille'i kaasmängija, Vesiir Mehmed Paša on gruusia päritolu haritud valitseja ning meeste vestlused ida ja lääne mentaliteetidest ning poliitilistest eelarvamustest on huvitav materjal poliitika- ning ajaloohuvilisele lugejale.

Nagu minu loetud Nobeli kirjanduspreemia eriköites esile toodud, järgib romaan realistlikku joont ning jutustab sündmustest väga kaines, asises stiilis, autori sünnilinnas. Teatud tundelisusega kirjeldatakse romaani peategelasi, Daville'i siseelu ning suhteid perega, räägitakse raskustest kohanemisel ning laste kasvamisest, kõike seda Bosnia ajaloosündmuste taustal. Romaan algab 19. sajandi alguses ning kätkeb ajaruumi 1807-1814.

Romaani maht on u 500 lehekülge ning kuigi olen Stendhali omal ajal lugenud ja nautinud, pole "Travniki kroonika" piisavalt põnev ning tempokas, et pikemaks lugemiseks huvi pakkuda. Seega sirvisin romaani vaid läbi ja keskendusin teatud lõikudele. 

Andrić oli ise tegev jugoslaavia konsulina Saksamaal, niiet konsuli võõras paigas kohanemise psühholoogia ning ida ja lääne lähenemise sammud on kirja pandud realistlikult ning huvitavalt-asiselt. Kuid põnevusttekitavat jutustust selles romaanis ei leia - vaid ajaloolise-asise kirjelduse poliitilistest sündmustest Bosnias ning naaberriikides 19. sajandi alguses. Kellele selline toon huvi pakub, see võib põhjalikest kirjeldustest kindlasti palju uut infot leida. Kuid seikluslike jutustuste ning tundeküllaste narratiivide otsija jääb selle romaani lehekülgedel kuivale.

Hea ajaviiteromaani nautijale seega ehk mitte parim valik, kuid ajaloohuvilistele ning asise-tõsise, informatiivse, kuid kuivapoolse faktidele keskenduva kroonikustiili armastajatele võib "Travniki kroonika" huvi pakkuda küll.

Arvamusreede, 8/17: Millise maa kirjandus on parim?

Tere, kallid raamatusõbrad!

On taas aeg raamat hetkeks käest panna ja mõtiskleda hetkeks selle üle, mida, miks, kuidas, kellest, millal ja milleks loeme. Käesoleval kuul tahan välja tuua mõned oma kirjanduslikud lemmikmaad ja loetleda kontrastina ka mõned maad, mille kirjandus mulle üldse peale ei lähe.

Kirjandusega on teatud mõttes nagu veinidega: mõne riigi veini valides võin kindel olla, et pea iga pudel toob kõrgema klassi naudingu, mõne riigi veinide hulgast tuleb hoolikalt valida ning teatud riikide riiulitest käin ringiga mööda.

Kindlasti leidub veel põnevaid maid, mis üllitanud arvukalt head kirjandust - olen oma blogi ülaosas sorteerinud kõik käsitletud raamatud päritolumaa järgi, niiet miks mitte avastama minna! Selge on aga, et on maid, kust olen lugenud vaid kahte-kolme romaani ja selle põhjal neid nende kolme nimekirja järgi sorteerima ei hakka. Käsitletud on vaid maid, mille kirjanduse ja kirjanduslooga olen tutvunud enam kui kahe romaani põhjal.

Tasakaalu nimel reastan - pingerida puudub - viis kirjanduslikult väga põnevat, kolm neutraalseid tundeid tekitavat ning kolm mittemeeldivat riiki. Lingin postituses vastava kirjanduse sisule oma blogis. Ootan huviga teie kommentaare ning täiendusi antud teemal! :-)

Eluaegsed: suurbritannia (link), norra (link), jaapani (link), hispaania (link) ja USA (link) kirjandus

Suurbritannia kirjandus jaguneb surematuteks klassikuteks (Wilde, Dickens, Kipling, Lawrence), ning uuemateks värvilisema taustaga kirjanikeks (Shire, Kureishi), ja kogu see mitmekesisus ühe kogumikuna on põnev. Kuid briti kirjandus on alati igati meisterlik, sisuliselt eriline, stilistiliselt hoolitsetud ning ka oma ebakonventsionaalsetes variantides oskuslikult ning hoolikalt lihvitud.

On teatud erandlikke teoseid briti kirjandusest, mis mulle pinget ei pakkunud (Galsworthy, Penny), kuid halba stiili neilegi ette heita ei saa.

Norra kirjandus on kohati kohutav, kuid selle sõna parimas mõttes. Siinsesse blogisse on mahtunud Ibseni, Hamsuni, Knausgardi ja Faldbakkeni kirjandust. Norra kirjanikele on ühine teatud makaaber jutustamisviis, mis näitab inimese võikaid, ebasümpaatseid omadusi ning keskendub tihti mitte moraalsele ambivalentsusele vaid moraalsele autonoomiale mida võiks konventsionaalselt kategoriseerida moraalituks, ning progressiivselt nimetada julgeks. Norra autorid ei jutusta elust läbi lillede, nad ei karda oma figuure lugeja ees paljastada ning kirjeldada kõige ängistavamaid tundeid ja olukordi, kuhu üks inimene võib sattuda. Põnev ning ebamugav - selle sõna kirjandusliku elamuse kirjeldamise kõige paremas mõttes.

Jaapani kirjandusele on omased visuaalsete elementide tabav ning rikkaliku sõnavaraga kirjeldamine, neile emotsioonide omastamine, teatud melanhoolne-nostalgiline meeleolu, teatud müstika ning julge seksuaalsuse käsitlemine. Sellele lisandub teatud filosoofiline eksootika ning kaunis kõnemaneer. Siiani olen jaapani kirjandusest lugenud peaaegu eranditult väga häid raamatuid (Kawabata, Murakami, Ishiguro).

Hispaania kirjanduse alla võtan kokku ladina-ameerika (link), hispaania ning portugali kirjanduse, kuna minu suurte lemmikute top 20s on ohtralt esindatud hispaaniakeelseid kirjanikke: Borghes, Marquez, Lorca, Guimarães Rosa, Pessoa, Vargas Llosa. Realistlikult blogi ajalugu ritta sättides on näiteks Nobeli sarjast mitu keskmist muljet jätnud teost, kuid lemmikud on niivõrd tugevad lemmikud, et kaaluvad Nobeli kogemused tugevalt üles.

Keskmised: prantsuse (link), vene (link), ning austraalia (link) kirjandus

Prantsusmaa mullast on üllitatud piisavalt suurepärast kirjandust, esimestena tulevad hetkel mõttesse Flaubert, Sartre, Gide ning Houllebecq. Kuid Prantsuse kirjandus on samal määral ennast imetlev ning eksistentsialismiga küllastumiseni täidetud (Rollande, France, Mauriac), samuti on selle maa kirjanduses liiga palju arhitektuurist hullunud teoseid (Hugo, Stendhal, Balzac) ning odavaid klassikute imitatsioone, mis lõppeks pettumuse valmistavad.

Venemaa kirjanduses on samuti arvukalt suuri klassikuid (Dostojevski, Bulgakov, Pasternak, Gogol), kuid esineb piisavalt samasuguseid odavaid imitatsioone ja liiga tihti on ära toodud mingisuguste kõrvaliste figuuride tohutud sotsiaalpoliitilised eskapaadid päevapoliitilistel teemadel, mida on minul vähemalt tüütu lugeda (Samuti Dostojevski, Pasternak, ning Tolstoi).

Austraalia kirjandus tundub olevat oma modernsele ajastule alles lähenemas, kuna kõik sealt tulnud romaanid, millega olen kokku puutunud (Flanagan, Roberts, McCullough) meenutavad mulle pigem 20. sajandi alguse või hoopis sajandivahetuse suuri arenguromaane, kus tegelaste ja käsitletud aastate arv on konsensuse poolest lineaarses seoses romaani kvaliteediga. Kõik ülalnimetatud loetud teosed küll meeldisid mulle väga, kuid kui neid näiteks norra või isegi siin keskmiste ritta sätitud prantsuse kirjandusega võrrelda, tunduvad nad struktuurilisest seisukohast võrreldes vägagi sarnased.

Unustamisväärsed: rootsi (link) ning  itaalia (link) kirjandus

Rootsi kirjandusega olen tutvunud eelkõige Nobeli kirjanduspreemia sarja autorite põhjal, kellest ükski mulle suurt pinget ei pakkunud - oleksin väga huvitatud, kui teil on pakkuda mingeid häid rootsi kirjanikke (kriminaalromaane ma ei loe). Kuid hetkeseisuga, kui surematu ning võrratu Astrid Lindgren välja arvata - tema raamatud on täiuslikud teemandid -, on minu kogetud Rootsi kirjandus siiani olnud üpris kesine.

Itaalia kirjandusest ei oska ma hetkel nimetada ühtegi head näidet. Olen sirvinud nii uuemaid kui vanemaid teoseid, kuid - kui Dante ja Petrarca ja Leopardi välja arvata - pole leidnud mitte midagi paeluvat. Puudub võime luua erakordseid figuure, stilistilist erilisust või väljapaistvat narratiivi.

Lisaklausliks on eesti ja saksa kirjandus, millega olen lihtsalt liiga lähedalt tuttav, et suuremaplaanilisi laiahaardelisi arvamuskommentaare teha. Olen lugenud arvukalt suurepäraseid saksa romaane ning eesti romaane, kuid samuti kesiseid ning halbu romaane. Tegu on kahe mulle kõige tuttavama maa kirjandusega ning ülaltoodud nimekirju kokku pannes ei tulnud mulle üheski kolmest kontekstist korrakski pähe kummagi maa kirjandus. Arvan, et see asjaolu räägib enda eest.

Aga arvamusmonopoli ma krabama ei kiirusta - mida teie arvate? ;-)

Sellised on minu kirjanduslikud eelistused lähtuvalt riigist. Milliste riikide kirjandus on teile enim muljet avaldanud, ning millise riigi kirjandus ei paku teile üldse pinget? Kas olete mõtisklenud oma lemmikkirjandusriigi üle või leiate, et kirjaniku päritolu ei oma mingit tähtsust?

Kaunist nädalavahetust! :-)

Nobeli kirjanduspreemia 1958. Boris Pasternak: "Dr. Živago"

Vene kirjanik, luuletaja, samuti Moskva konservatooriumis muusikat ning Marburgi ülikoolis filosoofiat õppinud haritlane Boriss Leonidovitš Pasternak (1890-1960) on vene keelde tõlkinud ohtralt klassikuid nagu Goethe, Shakespeare ja Calderòn. Pasternaki tõlked on vene kirjandusruumis tänapäevani populaarsed. Nii tema luule kui romaanid on maailmaruumis suurt mõju avaldanud.

Pasternakile 1958. aastal Nobeli kirjanduspreemia toonud romaan "Dr. Živago" kajastab sündmusterikka armastusloo saatel vene mõttemaailmu ning poliitilist horisonti 1905. aasta revolutsioonist Teise maailmasõjani. Romaan valmis aastal 1955., kuid keelati NSVLis täielikult ning alles salateenistuse CIA abiga õnnestus see välismaale toimetada ning avaldada esmakordselt 1957 Itaalias.

NSVLi survel oli Pasternak ka esmalt sunnitud keelduma Nobeli kirjanduspreemiat vastu võtmast - "Živago" portreteerivat Venemaad/NSVLi halvas valguses -, ning hiljem võtsid tema järeltulijad selle vastu tema eest.

"Doktor Živago" ainetel on ilmunud mitmeid linateoseid, tundumas on samanimeline film aastast 1965 ning telesari aastast 2006.

Romaani keskmes asub arst Juri Živago, - tõeliselt haarav ning huvitav figuur kelle emotsionaalset ning karjäärilist arengut ning suhteid erinevat laadi poliitiliste tegelastega romaanis kujutatakse. Juri on väga intelligentne ning tegeleb arstikutse kõrvalt kirjutamisega - romaani lõpuosas on ära toodud ports Živago luuletusi. 

Juri saatuslikud suhted Lara Guichardiga, kellega kohtub seltskondlikel kogunemistel, hiljem arstina sõjarindel, kus Lara meditsiiniõe kohustust täidab, ning hiljem nende tärkav ja õitsev armastuslugu perekondlike kohustuste taustal moodustavad ühe romaani põhikonfliktidest. 

Juri on intelligentne, kuid aus ning liberaalne indiviid, kuid kui ta jutustab Laraga töötamisest esimeste päevade jooksul oma abikaasale, kohkub konventsionaalne Tonya koheselt ning süüdistab meest armuloos.

Juri üritab Larat tõepoolest mitte armastada ning oma perele keskenduda, kuid tärkavaid tundeid pole võimalik enam kustutada ning läbi mitme keerulise episoodi leiab paar hetkeks õnne.

Seda kõike 1905. aasta revolutsiooni, Juri vastupanuvõitlejate poolt vangistamise, pikkade poliitiliste tiraadide ning üldise meeleolu ja sündmuste kirjelduste taustal.

Juba Pasternaki stiil on voolav, värviline, kord sünge, kord õnnis, kord traagiline, mitmekihiline, kord tundeline, kord asine, alati sujuv, mitte kiirustav, alati sisukas. Kontekstivaba tekstina on teatud lõigud ning peatükid juba nauditavad.

"Dr. Živago" on aga ka narratoloogiliselt ning kultuurilise mõju poolest üks suurtest vene romaanidest, Pasternak kuulub Tolstoi ja Dostojevski kõrvale. Juri emotsionaalne areng ning tema poliitiliste ja moraalsete seisukohtade kirjeldused, põnevad lühiepisoodid ning kõrvaltegelased, romaani huvitavad ning samuti iseseisvat mõttemaailma omavad naisfiguurid ning Pasternaki üldine võime läheneda ideedele ning võrdselt mees- ja naisfiiguridele ja pea- ning kõrvalfiguuridele samaaegselt nii empaatiaga kui asiselt, on väärtuslikud omadused ning "Živago" väga huvitav lugemismaterjal.

Kuna eesti lugeja on juba kooliajal tutvunud väga paljude vene kirjanike ning realismi esindajatega, võib muidugi juhtuda, et lehekülgede pikkused Venemaa ning NSVLi poliitiliste pingete kirjeldused on ammu ammendatud temaatika, kuid Juri ja Lara suhe on vähemalt sama huvitav. 

Seega soovitan soojalt vene kirjanduse fännidele ka Pasternaki romaan kätte võtta - ning kui te polegi niiväga vene kirjanduse fännid, siis veenduge vähemalt Pasternaki ehedates, kirglikes, maailma kriitiliselt suhtuvates, emotsionaalsetes, tõelistes ning kaasahaaravates figuurides ja tema meisterlikus stiilis meeleolude ning välis- ja sisemaailmade kirjeldamisel. Te ei kahetse!

Väike lugemisproov inglise keeles: 

5

August had gone by and now September was nearly over. Winter was at hand and in the world of men the air was heavy with something as inexorable as the coming death of nature. It was on everybody's lips.

Food and logs had to be got in. But in those days of the triumph of materialism, matter had become an abstract notion, and food and firewood were replaced by the "problems of alimentation and fuel supply."

The people in the towns were as helpless as children in the face of the unknown - of that unknown wich swept every known usage aside and left nothing but desolation in its wake - although it was the offspring and breation of the towns.

People were still talking and deceiving themselves as their daily life struggled on, limping and shuffling to its unknown destination. But Yury saw it as it was, he could see that it was doomed, and that he and such as he were sentenced to destruction. Ordeals were ahead, perhaps death. Their days were counted, and these days were running out before his eyes.

(pt. 6: Moscow Bivouac, 5, lk. 183/507)

***

Arvamusreede, 7/17: Alguslugu ning saja raamatu projekti muljed

Tere, kallid raamatusõbrad!

Tänane arvamusreede on pigem refleksiivne reede: jutustan veidi selle blogi alustamise motivatsioonist ning vaatan tagasi käidud teedele. Selles raamis jutustan ka esimesena käsitletud saja raamatu nimekirja üld- ning detailmuljeid.

Alguslugu: Kuidas sündis Päikesejänku lugemispäevik?

Idee ning idee teostamise vahendid tekkisid, kui kolisin magistriõppesse astudes Eestist Saksamaale: kuna olin uues riigis ja sotsiaalsed sidemed puudusid, oli ka minu motivatsioon nädalavahetusel välja minna või suurt sõprusringkonda tekitama hakata minimaalne.

Seega oli mul olemas aeg.

Teiseks on Saksamaal võimalik tellida mõne euro eest kasutatud raamatuid, eriti klassikud on nii saksa kui inglise keeles väga odavad ning näevad tihti välja nagu uued, kui mõnetine lehtede kolletamine välja arvata. Ning antikvariaadist tellimise võimaluse puudumise korral oli raamatukogu minu ühiselamust kümne minuti tee kaugusel.

Seega olid mul olemas ka vahendid.

Olen teatud vormis teisest klassist peale lugemispäevikut pidanud ning ka erinevas vormis bloginud, kuid need kaks ühendada ning eestikeelsele internetiruumile tõepoolest midagi väärtuslikku juurde anda oli lisamotivatsiooniks. Paljudest käsitletud raamatutest pole praktiliselt üldse eesti keeles kirjutatud ja loodan, et suudan mõned vähemtuntud raamatud eesti publikuga tuttavaks teha.

Vormilised-sisulised arengud

Alustasin vaid lühikese tutvustustekstiga inglisekeelsest vikipeediast ning jätkasin kohe oma arvamusega. Hiljem vormistasin raamatututvustuse ümber eestikeelseks.

Nüüdseks olen otsustanud kirjutada lühidalt autorist - üritan enamasti lisada mõne huvitava faktikillu autori elust või peetud elukutsetest - ning tema loomingu põhijoontest. Jätkan lühikokkuvõttega loetud raamatu sisust, ning tutvustada oma arvamust, üritades raamatut eelnevalt mittelugenule tähtsad sündmused avaldamata jätta, tekitades huvi raamatu lugemise vastu.

Hiljuti lisasin blogisse ka pildid, et vaid teksti koorem kurnavaks ei muutuks.

Sisulisest poolest: Saja raamatu pärlid ning mittepärlid

Niinimetatud kirjandusklassikute nimekirju on mitmeid, erinevast ajaruumist ning erinevast geograafilisest ruumist. Valisin Le Monde'i maailma parima saja raamatu läbi aegade nimekirja, kuna soovisin lugeda mitte ainult 20. sajandi ning mitte ainult Euroopa ja inglisekeelse maailma kirjandust. 

Avastasin nimekirja läbides, et on olemas väga huvitavaid kirjanikke, näiteks Nigeeria Chinua Achebe - kas oleksin ta ka ilma selle nimekirjata avastanud? Võib-olla, võib-olla mitte. Täiesti omanäolised ning kapitaalselt erinevad teosed nagu Juan Rulfo "Pedro Paramo", Kalidasa "Sakuntala" või Lu Xuni "Hullumeelse päevik" (huvi korral leiate need teosed otsingufunktsiooni kasutades kergesti!) tutvustasid mulle erinevaid maid, erinevaid mentaliteete, erinevate sajandite sündmusi ning erinevate inimeste mõttelaade. Aina enam sugenes võrdlusmomenti ida-lääne, vana-uue ning ambivalentsemate telgede ekstreempunktide vahele.

Minu geograafilise ruumi jaoks eksootiline kirjandus hoomab Aasiat, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerikat ning Aafrikat. Olen üpris hästi tuttav Euroopa, Põhja-Ameerika, Vene ning Jaapani autorite loominguga. Kuid maailmakirjandus kui ühik, anima mundi mõistmine ning sama päikesekiire peegelduse leidmine hulgaliste üdini erinevate fragmentide sees on tohutult põnev protsess, mis nüüdseks kirjalikus vormis pea kaheksat aastat mu elust täitnud.

Olen mõelnud varasemate blogipostituste uuendamisele ning parendamisele uuest perspektiivist, ning loen nii mõndagi raamatut uuesti Nobeli kirjanduspreemia laureaatide käsitlemise raames, mõnda ka niisama, sest tegu on lihtsalt kas hea raamatuga või raamatuga, mida tahan paremini mõista. (Kirjutasin hiljuti ka raamatute uuesti lugemisest, vt. rubriiki "arvamusreede".) Kuna keegi mulle selle blogi kirjutamise eest raha ei maksa ning reklaame blogisse ma samuti panna ei taha, soovin protsessi jätta võimalikult orgaaniliseks ja ei hakka vormiliste argumentide ajel midagi uuendama, mis mulle päriselt huvi ei paku. Sellepärast võib juhtuda, et mõnda raamatut on käsitletud kaks korda ja mõne raamatu postitus oma Nobeli järjekorras vaid vanemale blogile viitab.

Lisaks on sündinud Päikesejänku lugemispäeviku Facebooki leht, kus kuu alguses tulevad raamatud välja hõikan, filme kommenteerin ning vahel niisama jututan. Olete ka sinna teretulnud! Viite leiate vasakus servas :-)

Lisasarjad: Ekskurss filmilinale ja arvamusreede

Otsustasin 2015.–16. aastal väga regulaarselt blogiga tegelema hakata, eelnevalt võis juhtuda, et mõni nädal jääb vahele, kuid antud hetkel on plaanitud postitused novembrini välja ning valmis postitused alati paari nädala pikkuselt olemas. Mul ei ole tekkinud ei rohkem aega ega vähem tööd - pigem vastupidi -, kuid kuna kirjutamine pakub mulle puhast naudingut, otsustasin regulaarselt avaldada ka filmi- ning esseeblogi. Arvamusreede kirjutan enamasti valmis vaid paar päeva enne ilmumiskuupäeva, kuid alustan aktuaalsel teemal mõtisklemist umbes nädalase varuga.

Mida toob tulevik?

Tihedamini kui kord nädalas ma ilmselt postitada ei jõua. Ilmselt on meil järgmisel aastal taas plaanis (veel ilusamasse) kodusse kolida, suur soov koera soetada, doktoritöö lõpetades tõeliselt täiskohaga tööle minna jne jne. Soovin kindlasti kõiki olemasolevaid sarju jätkata, kuid tihedamalt postitada kahjuks ei jaksa - kui just helded sponsorid minuga spontaanselt ühendust ei võta. ;- )

Jätkan eelkõige Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega, kuid loen vahepeale ka lihtsalt teele sattunud ning soovitatud raamatuid, üritan uuema eesti kirjandusega kursis püsida. Nobeli laureaatidega sooviksin järgmise aasta lõpuks tänapäeva jõuda, et siis juba paralleelselt uue nimekirjaga jätkata: 80 raamatuga ümber maailma.

Nõnda siis lugu. Kokkuvõtteks ütleksin veel, et olen sellele blogile tohutult tänulik, kuna lugemine on ainus hobi, mis mind alati saatnud, ning siinne lugemispäevik aitab mul teadvustada, võrrelda, meenutada ning vastukaja koguda. Samuti on ikka väike tamp alati taga, uus blogi on muudkui tulekul ja aeg minu järel ei oota. Kuid just selline hoogne samm hoiab vaimu värske.

Päikest, kallid raamatusõbrad! Kohtume kommentaarides! Kui teie ka blogite või teatud põhjustel mõnest blogist eriti rõõmu tunnete, jagage head, olen tänulik teie vastukaja eest. :-)