Nobeli kirjanduspreemia 2014. Patrick Modiano

Prantsuse kirjanik Patrick Modiano (sünd. 1945) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014, kuid on prantsuse kirjandusmaastikul olnud tuntud ning mainekas autor juba 1970ndatel aastatel. 

Modiano hulgalistest lühiromaanidest ning paarist näidendist on siiani inglise keelde tõlgitud üpris vähesed, ning eesti keelde on tõlgitud romaanid "Hämarate poodide tänav" (Rue des boutiques obscures, 1978), "Unustuse kaugeimast otsast" (Du plus loin de l'oubli, 1995) ning "Silmapiir" (L'Horizon, 2010).

Lugesin kahte Modiano lühiromaanidest: debüütromaani „Täheväljak” (La Place de l'Étoile, 1968) ning uuemast loomingust lühiromaani "Kaotatud nooruse kohvikus" (Dans le café de la jeunesse perdue, 2007) - esmapilgul täielikult erinevad romaanid, kuid teatud mõttes ka sarnased lood. Vaatame lähemalt.

Debüütromaani kirjelduseks piisab juba asjaolust, et protagonist Raphaël Schlemilovitch on antisemiitlik juut, ning tema arvamused ja seisukohad pehmelt öeldes radikaalsed ning ärritavad. Romaan on kergelt võttes Schlemilovitchi elulugu, kuid laiemas perspektiivis tema sürreaalsete kohtumiste sari - sürreaalsed on ammu muldapandud kirjanikud, filosoofid ning poliitikud, kellega Schlemilovitch kohvikus, tänaval, politseipresiidiumis, koolis jne. kokku saab, ning kelle mõtteid ja arvamusi ülevoolavas stiilis väljendatakse.

Ekspressionistlikuks võiks nimetada seda kogumikku, kus skandaalseid arvamusavaldusi nii juutide kui prantsusmaa kui üldiste moraalsete põhimõtete kohta lugeda ja seedida. Tarvis on üpris suurt teadmistepagasit nii Euroopa ajaloost kui poliitikast, muidu pole loogiline kontekst ülesseatav.

Minu arvates olid Schlemilovitchi kirjeldused üpris lustakad, ning kuna Modiano stiil on hoogne ning väljendusrikas, oli Modiano debüüti üpris huvitav lugeda. Aga tegu pole minu silmis mitte romaani, vaid manifestiga, või siis fragmentide kogumikuga.

Sõjajärgne trauma ning vajadus see kuidagi enesest välja kirjutada on ilmselged ning et ka järgnevate aastakümnete prantsuse lugejaskond Modiano debüüti hindas, pole sugugi imestusväärne. Prantsuse kirjandus on alati olnud veidi skandaalne (Marquis de Sade, Colette, Simone de Beauvoir, Sartre, Houellebecq), ning publik on sellega harjunud. Kuid Modiano debüüt on kindlasti nende nimede seas väljapaistval kohal, vähemalt mis puutub vastuolulisusesse.

Teine romaan, mida lugesin, on vähem protestiv ning rohkem refleksiivne: kohvikus kohtuvad kunsti- ning kirjandusinimesed, kel justkui poleks ei tulevikku ega olevikku ega minevikku, täiesti piisav on ajaveetmine ning mõtisklemine, räägitakse kirjandusest, filmidest, muust huvitavast, ning vestlusest võiks juba omaette mitu jutustust vormida - kuid pärast seda kaovad kõik asjaosalised oma eludesse, ning kohvikusse jäetud muljed ja inimestevahelised sidemed jäävad samuti sinnapaika.

"Kaotatud nooruse kohvikus" on kurvameelne kaotatud armastuse lugu, samuti on see mahamängitud nooruspõlvekapitali taastamise lugu ning selle traagilise luhtumise lugu - kuid miskipärast on Modiano romaan ka veidi krimakas, veidi romantiline romaan.

Üldmuljes on siiski tegu väga prantslaslike romaanidega: materiaalselt nihilistlik elulaad ning raha kohene laristamine ja selle väärtuse täielik eitamine (Des Esseintes), väga äärmuslik reaktsioon igasuguse konventsionaalse autoriteedi lähenemisele (Sartre, Mauriac, Lautreamont) ning refleksiooni  ja sentimentaalsuse tugev eelistamine narratiivile  (Proust, Flaubert) on omadused, mida Modiano kirjanduses märgata võib.

Modiano Nobel anti "Mälukunsti eest, millega ta on elustanud kõige hoomamatumaid inimsaatusi ja avanud elu okupatsioonitingimustes" (Postimees). Või siis „mälukunsti eest, millega ta on esile mananud kõige haaramatumaid inimsaatusi ja paljastanud okupatsiooni eluilma.” (Sirp) Et Modiano edukalt mälestusi elustab ja neile, kel selle vastu huvi, mõtiskluste keerisesse sukelduda lubab, on täiesti tõene. Kuid tema veidralt nihilistlikult tundeline ja mõlemas romaanis kummagi stiili poolest ülepingutatud kirjutamislaad mulle ei istu.

Neile, kes sellist kirjandust hinnata ja nautida oskavad, pakuvad Modiano lühiromaanid kindlasti huvitavat lugemisvara.
Mina teda aga edasi lugema ei tõtta.