Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.
Olen selles blogis kirjutanud esimesest neljast osast, ning igas neist neljast on juhtunud midagi koledat, midagi kohutavat – kuid sellest hoolimata on Knausgård eelkõige võileivamäärimisedetailimeister, sest ilmselt on ainult temal võime kirjeldada argipäevaseid tegevusi nii huvitavalt, sest kirjutatu on justkui stream of consciousness, puhas alateadlik mõtevool, mis ilmselt läbib võileiva määrimisel meid kõiki, kuid on vähe neid, kel õnnestub see sama voolavalt ja haaravalt kinni püüda kui seda on teinud Knausgård.
Romaanisarja viies raamat "Veidi vihma peab langema" ("Some Rain Must Fall", 2010) on oma nime saanud Ella Fitzgeraldi laulult, see jazzilik alatoon võiks nagu tähendada, et Karl Ove on oma tegemistes veidi pehmemaks muutunud, ei vigasta kehaliselt ega emotsionaalselt nii ennast kui teisi, ja ei joo end iganädalaselt kuhugi loiku.
Nii ja naa.
Lugu on seekord Knausgårdi üliõpilasaastatest Bergenis: Neljas osa lõppes heade uudistega autori vastuvõtmisest Bergeni ülikooli prestiižsesse kirjanike programmi, ning väikeste seksuaalsete triumfidega Roskilde festivalil. Nüüd on aeg hakata oma kunsti arendama, inimeseks saama ning normaalseid inimsuhteid tekitama ja hooldama – või vähemalt on Karl Ovel alguses sellised eesmärgid.
Mis aga juhtub, on julmemat sorti reetmine, nagelused politseiga, kirjanikuna jääb läbimurre tulemata ning samal ajal leiavad Karl Ove kaastudengid edu, armastust, majanduslikku stabiilsust ning inspiratsiooni heade romaanide kirjutamiseks.
See on muidugi noormehe subjektiivne ilmavaade, ning hiljem selgub, et ka Karl Ove on võimeline olema ajutiselt täisväärtuslik ühiskonna liige.
Knausgårdi romaane on piisavalt kritiseeritud ning hetkel on nad näiteks Apollo veebipoes raskelt alla hinnatud. Mulle on see sari alati tohutult meeldinud, loomulikult on protagonist täiega enesekeskne ja kohati šovinistlik siga, kel puudub altruistlik soolikas ning kes tahab vaid juua ja keppida – aga samaagselt on see täielikult läbinähtav ning aus viis endast kirjutada, ning Knausgårdi võime oma mineviku minale nii stiilipuhtale läheneda on vägagi muljetavaldav.
Nii kõrgetasandiline egotsentrism on olgugi et kriitika – moraalselt eelarvamuslikul tasandil, siis kindlasti ka kiituse vääriline.
Sellest aspektist mööda vaadates on Karl Ove tähelepanekud inimsuhetest, sõpruste säilimise näilisest kergusest – mis tuleneb aga tihti nende pealiskaudsusest –, armastuse võimatusest ning iga normaalse indiviidi võitlusest oma hüperseksuaalsusega ja hirmuga elus täielikult luhtuda vägagi emotstionaalselt intelligentsed. Samuti on tema refleksiivsed kirjeldused loetud romaanidest ning kirjanduslikel teemadel üldiselt võimsad ja omanäolised, ladusad ning ilmselgelt läbimõeldud.
Karl Ove lugu on stiilipuhas elulugu ning mitte kedagi ei koti, kas ta meeldib lugejale või mitte. Paljud lugejad ei oska sellise romaanisarjaga ilmselt ümber käia. Mina asun peagi viimase osa kallale ning kavatsen mingil hetkel kõik kuus uuesti läbi lugeda.
Ääretult soe lugemissoovitus! Kuid alustage palun esimesest osast, romaanid pole kirjutatud kronoloogiliselt, kuid lugu on ehitatud süstemaatiliselt ja esimene osa on põhjendatult esimene osa.
No comments:
Post a Comment