Raul Oreškin: "Kui ma vananen..."

Eesti kirjanik Raul Oreškin on töötanud nii Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas kui loomekeskuses. 2015. asus Oreškin tööle Tartu Uue Teatri direktorina. Kuid Oreškin on vaikselt kirjutanud ka lühijutte, mis kogunesid blogivormis aastatel 2014-2016. Hooandja.ee projektitoetustega oli võimalik pisike kogumik 40 jutuga välja anda eelmisel aastal. (link projektilehele)

Oreškini jutukogumik on esimesel pilgul ideaalne kingiraamat: A6 formaadis, elegantse musta kaane ning kaunite, sürrealistlike-futuristlike fotodega, mustad vahelehed jagamas jutustusi. Jutustused ise on ülilühikesed, hoomavad käputäie lehekülgi ja räägivad igaüks ühest võimalikust stsenaariumist, kuidas ning kus Oreškin võiks vananeda. Sellest lähtuvalt algavad kõik jutud valemiga: "Kui ma vananen..."

Oreškin on ise öelnud, et teda huvitab pigem tulevik kui minevik, ning seda on ulmeliste-fantastiliste sugemetega jutustustest ka kiirelt märgata. Tema maailm on tulevikumaailm, kus on võimalik teleportatsiooni kaudu liikuda, Euroopa kui poliitiline või geograafiline ühik kuulub kaugemasse minevikku, materiaalsed kehad on teisejärgulised, ning elu võõrastel planeetidel on tõenäolisem kui planeedil Maa.

Triinu Meres: "Lihtsad valikud" (2017)

Eesti autor Triinu Meres (sünd. 1980) on avaldanud luulekogusid ning lühijutte novellikogumikes. Eelmisel aastal ilmus autori sulest ulmeromaan "Lihtsad valikud".

Põnevikuna on "Lihtsad valikud" keskmiselt asjalik lugemine: uurija-teadur Gertrud Omara on kinni võtnud terrorismis süüdistatud mässaja Lauri Tropcheri, kes puhtjuhuslikult olnud aga ka tema kolleeg ning partner sisekaitse büroos. Tropcheri saladused ning Omara tahe tõele jälile jõuda ning õiglust võidule tuua viivad nii mõnegi isiku väärtuste ja tausta moraalse lagunemiseni ning eluohtlikust olukorrast järgmisesse eluohtlikku olukorda liigeldes avastab Omara Boudicate kuningliku pere tumedaimad saladused.

"Lihtsad valikud" koosneb ohtratest huvitavatest elementidest, näiteks tundmatu planeedi suhted teiste planeetidega, sotsiaalsed ning poliitilised reeglid, mida järgivad nii aadlikud kui lihtrahvas, aja ning raha suhtestamine, moraalne neutraalsus ning seksuaalne vabadus ja võime vältida vananemist on üpris traditsioonilised elemendid, kuid samuti on Jumala mõju mõistusele ning hingele kujutatud kui tõeliselt hävitavat ja tasakaalu purustavat elementi.

Visuaalsetesse detailidesse on laskutud vaid pealiskaudselt, antud mõista, millised on aadlikud, millised sõdalased, kuid reaalset kogupilti nagu ei tekikski. Merese romaanil puudub kandev raam - lugeja on visatud mingisse hetke, kust hakkab lahenema mingi probleem, mis puudutab mingeid tegelasi; kuid tõelist sidet ei teki ühegagi pea- ega kõrvaltegelastest.

Aadlike piiratus, inimlikkus, haavatus ning teatud määral avatus on huvitav ning nende siseelu avatakse Omarale enam kui tavalisele sisekaitse uurijale lubatud, kuid komplekssus lõppeb mingil hetkel ja tegelased, kellel võiks olla rohkem bravuuri või rohkem kihilist sisu, on lihtsalt paarile leheküljele visatud raisatud võimalused, sama on sündinud tehniliste kirjeldustega, kus oleks võinud kas või Boudicate relvade, ehitiste või muu sarnase lähema kirjeldamisega luua midagi... enamat ja muljetavaldavamat.

Isegi põhiprobleem on jäänud vaid ideeks, mille ohtrad detailid võinuks ilmneda palju selgemalt. Mäss, terroristlik akt, verine karistus ning piinarikas surm on põnevalt algava loo põhielemendid, ning mingil hetkel ilmnevad ka müstilised üliinimlikud võimed, millega tuleks tegeleda ja nende geneetilist materjaligi ehk uurida, et neid vältida ja järjekordset ohtu ühiskonnale neutraliseerida... kuid teatud figuurid lihtsalt surevad, ning teatud asjad lihtsalt lahenevad.

Ei kätketa põhjapanevalt ei romaanimaailma minevikku ega tulevikku, mis oleksid mõlemas suunas vägagi huvipakkuvad aspektid, sest tehtud algus on hea ja ruumi oleks kindlasti ka mõnekümne lehekülje mahus veidi sügavamale, kaugemale minna.

Loodan, et Meres mõtiskleb oma järgmise romaani üle veidi pikemalt, põhjalikumalt, ning võtab oma ideed ja selle luukere tõsisemalt, lisades enam liha ja sooni, et luua midagi tõsiseltvõetavamat.

Eesti ulmekirjanduse maastikul pole "Lihtsad valikud" halb lugemine, ning dialoogid ja kirjeldused on stilistiliselt pädevad, kuid sisu ja kompositsiooni aspektidest vaadates on tegu tõeliselt pealiskaudse öökapiraamatuga, mille esimeses kolmandikus loodud põnevus muutub romaani lõpuks üha lahjamaks, kuni lakkab täielikult.

Kurt Vonnegut: "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" (1969)

USA autor, näite- ning ulmekirjanik, aktivist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007) on avaldanud lühijutte, esseesid, artikleid, romaane, näidendeid ning memuaare. Vonnegut on läbi elu kõndinud ajakirjanikuna, sõdurina, lehekandjana ning mänginud hulgaliselt muidki erinevaid rollide, abikaasa ja isa kuuluvad samuti sellesse nimekirja.

Vonneguti loomingul on keskne on sõjavastane ning selles raames ühendriikide vastane toon, tema romaanidele on aga samuti omased satiirilised elemendid ning reaalsuse piire ületav must huumor. Nihilistlikud elemendid ning elu-on-selline stiilis traagilised sündmused ühendatakse lustakate inimlikkuse tragikoomilist külge näitavate seikadega. Just sellisena võiks kirjeldada ka Vonnegutile kriitikude ja lugejate seas kuulsust ja heakskiitu toonud tuntuim romaan "Tapamaja, korpus viis" (Slaughterhouse Five, 1969).

Tuleks siinkohal ka ära märkida, et näiteks Eestis on Vonnegut väga populaarne ning Tänapäeva kirjastuse "Punase raamatu" sarjas enim tõlgitud autor, kuid kogu Euroopa pole Vonnegutiga niivõrd tuttav - näiteks Salingeri tunnevad ära enamad kui Vonneguti. Siiski võrreldakse tema mäslikku tooni mõnikord Salingeri romaanidega.

"Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" oleks justkui sõjaromaan, kuna algab protagonist Billy Pilgrimi elamustega Teisest maailmasõjast. Räägitakse episoodidena tema edukast karjäärist optikuna, kogemustest sõjavangina Saksamaal tapamajas nr. viis, abielust ning laste eludest, lennukiõnnetuse üleelamisest ja vanaduspõlvest, tema röövimisest Tralfamadori planeedi elanike poolt ning tema elust Tralfamadori inimloomaaias klaaskupli all Hollywoodi näitlejanna Montana Wildhackiga.

Episoodid vahelduvad nii minevikus kui tulevikus, Billy elu jookseks tema vaimusilmas justkui igal hetkel korraga, kinnitamaks Tralfamadorlaste filosoofiat, et elame tegelikult kõik alati ning igavesti, minevikus ja tulevikus, ja kõik mis juhtub, peab täpselt nii juhtuma. Vaba tahe on illusioon.

Teatud paralleelid ajaliste sündmustega romaani kirjutamisel on ilmselged, kuid "Tapamaja" nihilistlik satiir iseenesest on ajatu. Billy Pilgrimi tähtsusetu ning tähtis elu on vaid üks sündmus sündmuste reas, ja siis ta sureb, ja nii läheb. (Vonnegut tegi selle romaaniga kuulsaks inglisekeelse väljendi "so it goes", korrates fraasi iga kord, kui mõni tähtis või vähemtähtis figuur romaanis suri)

"Tapamaja" on äärmiselt teravmeelne, nutikas väga tabavalt inimelu väärtust ja tühisust kokkuvõttev kommentaar, ning Vonneguti julge nihilistlik huumor poliitilise, kuid ka ulmelise kirjanduse armastajale kuldaväärt lugemiskogemus.

Soovitan soojalt!

Emily St. John Mandel: "Jaam Üksteist" (Station Eleven, 2014)

1979. aastal sündinud kanada kirjanik Emily St. John Mandel on üllitanud neli romaani, neist viimane, 2014. aastal ilmunud postapokalüptiline fantaasia "Jaam Üksteist" siiani neist enim tähelepanu avaldanud.


Mandel oli enne kirjanikuks saamist tantsija, lõpetanud Toronto tantsukooli, kuid otsustas, et see talle enam huvi ei paku ning hakkas siis kirjutama. Sulg täitus nagu iseenesest ja kuigi esimesele romaanile kirjastust leida oli tol ajal nõutud zhanripuhtuse Mandeli teoses puudumise tõttu raske, on edu nüüdseks kindel. "Jaam Ühtteist" hinnati mitme auhinnaga, muuseas PENi noore autori auhinna ning National Book award ning varsti ilmub Mandeli romaan ka filmilinale.

Mandeli lemmikkirjanike hulka kuulub, muide, Tove Jansson - jess, Muumitrollide fänn! :- )


Romaani sisuks on lühidalt inimliku eksistentsi magusa mõttetuse iroonia erinevad metatasandid.

Tegevus toimub praegusel ajal ning paralleelselt tulevikus, kakskümmend aastat pärast Gruusia gripi epideemiat, mis pühkis Maalt 90% tema elanikkonnast. Romaani hoiab koos peenike niit tulevikumaailma protagonist Kristen Raymonde'i ning teatrilaval päev enne epideemia puhkemist viimase hingetõmbe teinud näitleja Arthur Leanderi ja teda päästa üritanud Jeevani vahel. Romaan hargneb seejärel minevikuvaateid kasutades nende punktide vahel laiali, näidates lugejale Arthuri elu ning Jeevani ja Kristeni olelusvõitlust postapokalüptilises Kanadas ja Põhja-Ameerikas.

Loole annab vürtsi asjaolu, et Kristen, kes oli Arthuri viimasel õhtul samuti teatrilaval ning mängis kuningas Leari tütart, rändab nüüd Rändava Sümfoonia teatritrupiga mööda laastatud maad ja toob laastatud inimesteni ajatut kunsti ja muusikat.


Kristeni kakskümmend aastat ning uues maailmas sündinud laste karm elu on üks romaani aspekt, mida vaid aimata lastakse. Mandeli trump mitmel rindel on siinkohal vaid aimata laskmine; teatud muljete kirjeldamine vaid äärest, et lugeja ülejäänu ise individuaalselt hirmsaimates värvides kujutaks. Kristeni traumaatilist lapse-/teismelisepõlve vihjatakse, kuid ei kirjeldata kunagi enam kui "vend ütles, et on parem, kui ma ei mäleta."

Rändav Sümfoonia mängib vaid Shakespeare'i, kes jääb klassikuks oma ajast tänapäevani ning tänapäeva piiridest üle, sest tõeline kunst on ajatu. Samaaegselt kirjeldatakse Sümfoonia liikmeid vaid nende instrumentide nimedega, inimestena oma iseärasuste ja suhteprobleemidega, kuid kunsti perspektiivis vaid instrumente suurema eesmärgi nimel ühtimas.

Iroonia ning loodetavasti religioonikriitika ilmub algselt kohutavas, hiljem minu arvates nihilistlikus kuues - nagu igas uues maailmas, on tekkinud Prohvet, kes rändab mööda maad ja kuulutab, et meie olemegi valgus ja valitud rahvas, ning loomulikult on Prohvet ise headest inimestest kõige parem ja nõuab jäägitut allumist.

Kuidas prohvetist aga prohvet sai ja mis on sel kõigel müstilise "Jaam Üheteisega" pistmist, või mis "Jaam Üksteist" ise üldse on, jätan siinkohal põnevuse ülalhoidmise eesmärgil avaldamata.

Romaan kirjeldab väga hästi valitud toonides, kuidas veidratest kokkusattumustest võib sündida nii elu kui hävingut ja kuidas mõnikord see, mida üks indiviid oma elus kõige tähsamaks peab, on vaid ajuvaba kokkusattumus.


Figuuride taustaga ning aja nüanssidegagi pole, kui Arthur ja mõned kõrvaltegelaste nüansid välja arvata, detailidesse laskutud, kuid lõpus seistes ja tagasi vaadates on sündmused ise olulisemad ja ütlevad enamat üksikosaleja kohta, kui üksikosaleja ise, sest kirjeldades meid ümbritsevat maailma, teeb Mandel märkamatult märkusi hea ja halva kohta inimese hinges ning faktorite kohta, mis seda mõjutavad.

Esitatakse küsimusi, mida väga paljud autorid ei julge küsida. Kritiseeritakse ja luuakse satiiri, kus satiir pole tegelikult üldse naljakas. Selline julgus on muljetavaldav.


Heade ideede hulk on muljetavaldav ning romaan on meeleolu ning emotsiooniga, mille "Jaam Üheteise" maailm loob, võimeline lugejat algusest lõpuni paeluma. Detailisem analüüs avaldab, et ei figuuride ega kausaalsusega pole nii palju vaeva nähtud, kuivõrd romaani skelett võimalusi andnuks.
 Metatasandide paljususes kõõludes ilmnevad narratiivi üha uued väikesed augud ning seda arvesse võttes on tunda, et tegu noore autoriga, kes on kasutanud enamikku kirjanduslikest vahenditest, kuid soovib lüüa pigem võtete tundmise kui filigraanse valitsemisega.

Lõppkokkuvõttes piisab tugeva mulje jätmiseks muidugi ka sellest, ning vaieldamatult on Mandel suure potentsiaaliga autor ja juba praegu loonud midagi erakordset.

"Jaam Üksteist" Varraku kodulehel
Emily St John Mandeli ametlik kodulehekülg