Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa on selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Kuna kuuenädalane praktika kirjanduskriitikat viljeleva ajakirja toimetuses tõi minuni häid sõnu sisaldava artikli Llosa loomingu kohta (mõned Nobeli kirjanduspreemia laureaadid ei liiguta näiteks ühtegi mu närvi), otsustasin Llosa loominguga tutvuda.
La Casa Verde ehk "Roheline maja" kuulub Llosa varajasse loomingusse, ilmus hispaania keeles 1965, inglise keeles kolm aastat hiljem ja räägib juhtumistest Piura linnas ja Amazonases, Marañóni jõe ääres, rohelisest bordellist ja elust, mis selle ümber läbi aegade keerleb ja keerelnud on.
Travesuras de la niña mala, inglise keeles lihtsalt "Bad Girl" ehk "Paha tüdruk" ilmus 2006 ja jutustab Peruust pärit Euroopas elava Ricardo Somocurcio elust, põimitud pidevalt nime muutva "paha tüdruku" ilmumiste ja kadumiste ja sellest tingitud emotsionaalse labürindiga, millest mees praktiliselt elu lõpuni välja ei pääse.
Kas Llosa kirjutamisstiil muutub oma arengus või kasutab ta teadlikult nii erinevaid lähenemisviise, jääb hetkel küsimärgi alla seisma, kuna lugesin üht näidet tema varasest ja üht hilisest loomingust. Need kaks on oma kompositsioonis, stiilis ja tegelaste visandustes niivõrd erinevad, kui kaks raamatut üldse olla saavad.
"Roheline maja" võiks kuuluda sajandi kompositsiooniliste tippsaavutuste hulka - just nõnda keeruline on tegevust jälgida. Esimesest sajast leheküljest selgub, et tegelasi ja süžeeliine on mitu, kõik on omavahel piirideta kokku segatud, ühe tegelase arengu ja tegevuse kirjeldus on kokkupõimitud nii minevikus kui tulevikus ja olgugi, et tegevuspaiga vahetumist märgistab enamasti tühi rida kahe lõigu vahel, on epiloogini välja raske täpselt aru saada, kes kus kellega millal mida tegi. Seega algajatele kindlasti ei soovita.
Samas annab end nende saja leheküljega tunda ka autori rahulik, sujuvalt joonistav käsi - Llosa teab täpselt, mida teeb, kui kõiki niite vaikselt kulminatsioonini liigutab. Raamatu tempo on piisavalt rahulik, et läbi tegevuse ja dialoogi (kirjeldusi leidub tähelepanuväärselt vähe) väljendada, milliste inimestega on tegu ja miks nad just seal on, kus nad parasjagu on.
"Rohelise maja" juhtiv iseloomuomadus on toorus - raamat räägib Peruust 20nda sajandi algusest 1960ndateni, läheb nii jõuka kaupmehe kui Amazonase džunglist pärinevate meeste argipäeva ja läbi oma ajaperspektiivide segamistehnika jätab lugejasse kõige sügavama mulje oma tooruse, jõulisuse, kohati tundetusega. Esiplaanile jäi minu jaoks kontrast paljaste tagumikega pärismaalaste ja "heade" kristlaste vahel, kes neid "tsiviliseerida" üritavad, ja üldine toorus meeste vahel, samuti meeste ja nende naiste vahel.
Kogu ajaline segadus, arvab nii mõnigi "Rohelise maja" arvustus, tahabki just ajatu inimliku tasandi esiplaanile tuua ja näidata, et sündmuste täpsest käigust hoolimata on olemas teatud tüüpi loomused, kes omavahel põrkuvad ja teatud tüüpi reaktsioone tekitavad.
Selle mulje tugevusest ja sügavast aususest hoolimata on raske ka kompositsioonilisest meisterlikkusest mööda vaadata.
"Paha tüdruk" läheneb oma materjalile hoopis teistmoodi - kõik sujub kronoloogiliselt, kui mõned kohad välja arvata, tegelasi kirjeldatakse, raamat on kirjutatud minaperspektiivis, Ricardo kirjeldab oma elu ja kohtumisi "paha tüdrukuga", kelle nimi algselt peaks olema Lucy, kellest aga seejärel saab seltsimees Arlette, Madame Arnoux, Kuriko jne. Hoolimata algusest peale öeldud "ei" järjepidevast kordumisest armastab Ricardo oma "Peruu tüdrukut" väga kõrge eani ja võtab vastu kõik naise poolt rõõmuga jagatud järsud hoobid. Tüdruku idee õnnestunud elust on olla rikas ja kuna Ricardo on väga intelligentne, aga valinud töö, millega miljonid pangaarvele ei laeku, on ta tüdrukule läbi aastakümnete armukeseks ja hädaabisõbraks. Otsustaval kriisihetkel tuleb tüdruk küll tema juurde abi paluma ja tekib harmooniline partnerlussuhe, see katkeb aga taas kõige ootamatul hetkel.
"Paha tüdruku" elu on väga kirju, ta läbib maid, abikaasaid ja armukesi ja kogeb parimat ja halvimat elus. Ma ei taha avaldada, kas tüdruk leiab lõpuks tõe ja saab aru, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, või on ta elu lõpuni veendunud materiaalse aspekti esiplaanile toomise õigsuses. Kindel on, et tüdruk läbib mitu korda vastupanuta tule, vee ja seksuaalse alanduse kadalipu, et säilitada rikas mees.
Selline hävitav täiusliku lõpuga seksuaalselt praksuv armastuslugu oleks piisav materjal, et lugeja huvi oma viimase, neljasaja teise lehekülje lõpuni hoida, kuid sellele lisaks käsitleb Llosa ka ajastut - raamat on täis kirjeldusi Peruu poliitilisest olukorrast viiekümnendate lõpust üheksakümnendateni välja ja kajastab samuti Euroopa kultuurilist arengut, tuues välja Ricardo (vaatleva ja osaleva, kuid mitte kaasamineva) kiindumuse Londoni hipide vastu, prantsuse kirjanduslikud voolud, näiteks Derrida populaarsuse, rääkides teatrist, kunstist, moest ja muusikast Euroopa revolutsioonilistel aastakümnenditel.
"Paha tüdruk" on suurepärane teadmisi ja emotsioone täispikitud, kaunilt põimitud, sama tugevaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone tekitav Romaan. Suure tähega.
Llosat on võrreldud Gabriel Garcia Marqueziga, "Paha tüdruk" on tituleeritud Flauberti "Tundekasvatuse" tütarteoseks. Mõlemad paralleelid on igati õigustatud, ja mis Flauberti puutub, julgeksin soovitada, et Llosa on tänapäeva lugejale tunduvalt huvitavam objekt.
Pärast kahe Llosa teosega tutvumist on mul ainult üks soov: et keegi mulle jõuludeks veel Llosat kingiks. Suurepärane, võrratu, kordumatu kirjanik.
Kuna kuuenädalane praktika kirjanduskriitikat viljeleva ajakirja toimetuses tõi minuni häid sõnu sisaldava artikli Llosa loomingu kohta (mõned Nobeli kirjanduspreemia laureaadid ei liiguta näiteks ühtegi mu närvi), otsustasin Llosa loominguga tutvuda.
La Casa Verde ehk "Roheline maja" kuulub Llosa varajasse loomingusse, ilmus hispaania keeles 1965, inglise keeles kolm aastat hiljem ja räägib juhtumistest Piura linnas ja Amazonases, Marañóni jõe ääres, rohelisest bordellist ja elust, mis selle ümber läbi aegade keerleb ja keerelnud on.
Travesuras de la niña mala, inglise keeles lihtsalt "Bad Girl" ehk "Paha tüdruk" ilmus 2006 ja jutustab Peruust pärit Euroopas elava Ricardo Somocurcio elust, põimitud pidevalt nime muutva "paha tüdruku" ilmumiste ja kadumiste ja sellest tingitud emotsionaalse labürindiga, millest mees praktiliselt elu lõpuni välja ei pääse.
Kas Llosa kirjutamisstiil muutub oma arengus või kasutab ta teadlikult nii erinevaid lähenemisviise, jääb hetkel küsimärgi alla seisma, kuna lugesin üht näidet tema varasest ja üht hilisest loomingust. Need kaks on oma kompositsioonis, stiilis ja tegelaste visandustes niivõrd erinevad, kui kaks raamatut üldse olla saavad.
"Roheline maja" võiks kuuluda sajandi kompositsiooniliste tippsaavutuste hulka - just nõnda keeruline on tegevust jälgida. Esimesest sajast leheküljest selgub, et tegelasi ja süžeeliine on mitu, kõik on omavahel piirideta kokku segatud, ühe tegelase arengu ja tegevuse kirjeldus on kokkupõimitud nii minevikus kui tulevikus ja olgugi, et tegevuspaiga vahetumist märgistab enamasti tühi rida kahe lõigu vahel, on epiloogini välja raske täpselt aru saada, kes kus kellega millal mida tegi. Seega algajatele kindlasti ei soovita.
Samas annab end nende saja leheküljega tunda ka autori rahulik, sujuvalt joonistav käsi - Llosa teab täpselt, mida teeb, kui kõiki niite vaikselt kulminatsioonini liigutab. Raamatu tempo on piisavalt rahulik, et läbi tegevuse ja dialoogi (kirjeldusi leidub tähelepanuväärselt vähe) väljendada, milliste inimestega on tegu ja miks nad just seal on, kus nad parasjagu on.
"Rohelise maja" juhtiv iseloomuomadus on toorus - raamat räägib Peruust 20nda sajandi algusest 1960ndateni, läheb nii jõuka kaupmehe kui Amazonase džunglist pärinevate meeste argipäeva ja läbi oma ajaperspektiivide segamistehnika jätab lugejasse kõige sügavama mulje oma tooruse, jõulisuse, kohati tundetusega. Esiplaanile jäi minu jaoks kontrast paljaste tagumikega pärismaalaste ja "heade" kristlaste vahel, kes neid "tsiviliseerida" üritavad, ja üldine toorus meeste vahel, samuti meeste ja nende naiste vahel.
Kogu ajaline segadus, arvab nii mõnigi "Rohelise maja" arvustus, tahabki just ajatu inimliku tasandi esiplaanile tuua ja näidata, et sündmuste täpsest käigust hoolimata on olemas teatud tüüpi loomused, kes omavahel põrkuvad ja teatud tüüpi reaktsioone tekitavad.
Selle mulje tugevusest ja sügavast aususest hoolimata on raske ka kompositsioonilisest meisterlikkusest mööda vaadata.
"Paha tüdruk" läheneb oma materjalile hoopis teistmoodi - kõik sujub kronoloogiliselt, kui mõned kohad välja arvata, tegelasi kirjeldatakse, raamat on kirjutatud minaperspektiivis, Ricardo kirjeldab oma elu ja kohtumisi "paha tüdrukuga", kelle nimi algselt peaks olema Lucy, kellest aga seejärel saab seltsimees Arlette, Madame Arnoux, Kuriko jne. Hoolimata algusest peale öeldud "ei" järjepidevast kordumisest armastab Ricardo oma "Peruu tüdrukut" väga kõrge eani ja võtab vastu kõik naise poolt rõõmuga jagatud järsud hoobid. Tüdruku idee õnnestunud elust on olla rikas ja kuna Ricardo on väga intelligentne, aga valinud töö, millega miljonid pangaarvele ei laeku, on ta tüdrukule läbi aastakümnete armukeseks ja hädaabisõbraks. Otsustaval kriisihetkel tuleb tüdruk küll tema juurde abi paluma ja tekib harmooniline partnerlussuhe, see katkeb aga taas kõige ootamatul hetkel.
"Paha tüdruku" elu on väga kirju, ta läbib maid, abikaasaid ja armukesi ja kogeb parimat ja halvimat elus. Ma ei taha avaldada, kas tüdruk leiab lõpuks tõe ja saab aru, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, või on ta elu lõpuni veendunud materiaalse aspekti esiplaanile toomise õigsuses. Kindel on, et tüdruk läbib mitu korda vastupanuta tule, vee ja seksuaalse alanduse kadalipu, et säilitada rikas mees.
Selline hävitav täiusliku lõpuga seksuaalselt praksuv armastuslugu oleks piisav materjal, et lugeja huvi oma viimase, neljasaja teise lehekülje lõpuni hoida, kuid sellele lisaks käsitleb Llosa ka ajastut - raamat on täis kirjeldusi Peruu poliitilisest olukorrast viiekümnendate lõpust üheksakümnendateni välja ja kajastab samuti Euroopa kultuurilist arengut, tuues välja Ricardo (vaatleva ja osaleva, kuid mitte kaasamineva) kiindumuse Londoni hipide vastu, prantsuse kirjanduslikud voolud, näiteks Derrida populaarsuse, rääkides teatrist, kunstist, moest ja muusikast Euroopa revolutsioonilistel aastakümnenditel.
"Paha tüdruk" on suurepärane teadmisi ja emotsioone täispikitud, kaunilt põimitud, sama tugevaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone tekitav Romaan. Suure tähega.
Llosat on võrreldud Gabriel Garcia Marqueziga, "Paha tüdruk" on tituleeritud Flauberti "Tundekasvatuse" tütarteoseks. Mõlemad paralleelid on igati õigustatud, ja mis Flauberti puutub, julgeksin soovitada, et Llosa on tänapäeva lugejale tunduvalt huvitavam objekt.
Pärast kahe Llosa teosega tutvumist on mul ainult üks soov: et keegi mulle jõuludeks veel Llosat kingiks. Suurepärane, võrratu, kordumatu kirjanik.
No comments:
Post a Comment