Eesti kirjanik, ajakirjanik ning maailmakodanik Toomas Mikkor on kirjutanud nii reisiraamatuid, memuaare kui poliitilisi esseesid. Enamasti on Mikkori sulest tulnu isikliku kogemuse ja jutustusoskuse segu, nii ka tema uusimas mahukas Tänapäeva kirjastuses ilmunud romaanis "Keldritäis sajarublalisi" (2018).
Romaan on Rahva Raamatu kirjelduse sõnul "muhe, humoorikas ja rämedalt siiras tagasivaade" Eesti ellu nõukaaja hääbumisperioodil, mil rahvuslus lihtkodaniku silmis seisnes riigilt raha ning kaupade röövimises ja võimalikult riigipalgal töötamisest viilimises.
Mikkor kui peategelane võtab omaks klassikaaslase eesmärgi koguda kokku keldritäis sajarublalisi, kuid kogeb peagi, et usin töö selle eesmärgini ei vii. Jätkub ülipikk lugude pundar üritustest erinevate ärikaaslaste, semude ja sõbrantsikute abiga erineval viisil haljale oksale jõuda.
Tõsi on, et Mikkori memuaari stiilis kirjutatud romaan on nii muhe, humoorikas kui rämedalt siiras. Muhe on juba peategelase emotsioonitu viis sündmusi kirjeldada, tema algselt kuiviklik jälgiv stiil: ei joo, ei tarbi narkootikume, ei huvitu naistest, vaid keskendub oma missioonile raha kokku ajada. Sellest hoolimata on noormehel nutti ja - oma tunnistusel - piisavalt õnne, et saavutada teatud määral edu.
Hiljem tulevad mängu alkohol, naised ning sellega seotud komplikatsioonid, lojaliteedi hääbumine, keerulised sõprussuhted, võimuvõitlused ja muud sarnased äritsemisel ette juhtuvad komplikatsioonid. Vaatleja rollis räägitakse üpris detailselt ka kehalist laadi kokkupõrgetest, kuid oma sedalaadi seiklustest peategelane vaikib. Tema "sõprade" seiklusi kajastatakse küll värvikalt, või rämedalt, eks see ole maitse asi. Kuid kokkuvõttes on ikkagi tegu muheda jutustuste koguga. Mikkori romaan on nagu see muhe tüüp, kel spekulatsioonid 80ndatel tõsiselt lahedalt läksid ja kel siis sellest lähtuvalt hiljem ka palju jutustada.
Minu jaoks läksid sisu ja formaat selles mõttes teineteisest veidi lahku, et kerge, kohati nutikas, kohati labane kuid läbivalt ebakompleksne juttu muudkui jookseb ja jookseb - justkui istuksime lõkke ümber ja jooksime õlut, seda tunnet raamat nagu edastaks oma lugejale -, kuid lõpukolmandikus oleks peale jutustaja juba kõik kaaslased-kuulajad kas ära vajunud või koju läinud.
Ses suhtes tuleks Mikkori raamatut rahulikult lugeda ja aeg-ajalt edasi minna, kuna protagonist läheb vaid kergejalgselt läbi elu, ei toimu mingit suurematlaadi arengut, vaikselt tehakse ühte ja teist, veidi koguneb kapitali, kuid kindlasti tuleb taas alustada. Jutt kordub, mõte on sama, ajad ja müüdava kauba marginimed muutuvad veidi, kuid romaani esimesed kakssada lehekülge ei räägi millestki erinevast ega erilisest, kui võrrelda neid järgmise kahesaja leheküljega.
Sellepärast ongi nii, et Mikkori kirjutatu on kena-kerge lugemine ja pakub nii mõnelegi lugejale kindlasti meelelahutust, kuid mulle jäi sellest teosest pigem leige mulje. Loen siiski pigem Mikkori reisiteemalisi artikleid, mis on sisu poolest veidi tihedamad ja kompaktsemad
.
No comments:
Post a Comment