USA kirjanik Alexandria Marzano-Lesnevich on eesti riiulitel üpris tundmatu nimi, kuid kuna juhtusin huviga lugema tema memuaari ning krimiromaani segu "The Fact of a Body" (2017), panen siinkohal kirja ka oma muljed.
Romaan on inglise keeles Rahva Raamatu veebipoest igal juhul leitav ning avaldas teatud punktides sügavalt muljet, seega võiksid õõvastavate ning tõsieluliste, raskelt traumatiseerivate lugude fännid siit teoorias lugemist leida.
Vaatame lähemalt.
Tegu on väga raskeloomulise romaaniga: Marzano-Lesnevich lahkab noori poisse seksuaalselt ahistanud ning mõrvanud Ricky Langley lugu. Tõsiselulistel sündmustel pärinev juhtum läheb lahkamisele nii advokaadi (autori esimene elukutse) kui ise noores eas regulaarset ahistamist kogenud ohvri seisukohtadelt, ning kuigi Marzano-Lesnevich üritab loole läheneda nii pragmaatilisest kui õigusteaduslikust vaatepunktist, on praktiliselt võimatu romaani voolavalt lõpuni lugeda, sest tihti tuleb see lihtsalt hetkeks käest panna ja sügavalt hingata.
Samaaegselt ohvri jaoks empaatiat otsiv ning vanaisa ahistamise tagajärgede all veel täiskasvanueas kannatav Marzano-Lesnevich on lahanud seda jubedat teemat ühest küljest, et oma lapsepõlvetraumadele kriips alla ning peale tõmmata, kuid teda paelus üle kõige asjaolu, et Ricky kuueaastase ohvri Jeremy Guillory ema ei soovinud, et Rickyle määratakse surmanuhtlus.
Selle emaarmastusest lähtuva empaatia jälgedes uurib juhtumit Marzano-Lesnevich, kes avastab nii mõndagi kohutavat Jeremy vanemate minevikust, ning veelgi koledamaid fakte Ricky nooruspõlvest.
Pean nentima, et romaan on kohati kirjutatud väga advokaadilikult ehk siis kuivas asises toonis, ning kuigi on selge, et antud teemade liiga tundeline käsitlemine muudab lugemise väga raskeks, kuid Marzano-Lesnevichi esimene elukutse on kirjastiilist väga ilmne. Meeldima peavad niisiis nii tõsine stiil kui tõsine-sünge sisu.
Romaani kultuurilooline tähtsus on ülisuur, sest laste ahistamine nn. Kesk-Ameerika depressiivsetes väikelinnades (seles suhtes on Eesti väikelinnad vähemalt subjektiivselt tunduvalt meeldivamad paigad) ning katoliku kiriku institutsioonides jätkub - vaid paar päeva tagasi jõustus uus seadus, mille kohaselt peaks tegelikult olema veelgi lihtsam ahistamist varjata (cnn link). Et autori enda vanemad otsustavad aastaid kestnud noore tüdruku keha kuritarvitamisest vaikida, on kohutav fakt ning säärastest juhtumitest rääkimine avalikus vestluses jätkuvalt ülitähtis. Kuid maailmas on ohtralt tigedusttekitavaid inimesi, režiime, ignorantsust ning ebaõiglust. Oluline on ka küsimus, kas indiviidi edendab nendes vestlustes osalemine või mitte.
Samuti tegeleb romaan surmanuhtluse teemaga, mis on USAs jätkuvalt tulipunkt. Sellest lähtuvalt on huvitav jälgida advokaati, kelle kohustuseks vaielda surmanuhtluse vastu, olles üle isiklikest tunnetest ning seisukohtadest. Selline objektiivsus tundub kohati olevat täiesti võimatu, kuid autoril õnnestub väga nutikalt näidata inimeste ja nende tegude motivatsioonispektrit, mis on kõike muud kui mustvalge.
Kokkuvõtvalt: Marzano-Lesnevichi romaan on üks neist romaanidest, mil pigem kultuurilooline ning hariv kaal. Just faktid, millel romaan põhineb, on väga tähtsad ning kaalukad oma kohutavuses, teadlikkus ning avalik vestlus sellistest juhtumitest ainuõige ning oluline.
Meelelahutusliku kirjandusena ning põnevusromaanina lugedes on tekst mitmes kohas väga veniv, korduv, üritab liiga kunstlikult tekitada empaatiat kohtades, kus empaatia tekiks iseenesest. Autor on üritanud tuua lugejani faktid, kuid on ise kadunud materjali emotsionaalse kaalu alla, mistõttu romaan pole niivõrd lugemiselamus kui raporti stiilis kokkuvõtte süvitsi minevast ajaleheartiklilaadsest või 60 minuti uudistesaate formaadist.
Arvan kirjanduskriitikuna, et Marzano-Lesnevichi romaan on tähtis vaid teadlikkuse edasikandjana, kuid ilukirjandusliku teosena ebaõnnestunud. Inimesena aga ülistan tema julgust kirjutada üliisiklikul teemal ning lahata väga ebapopulaarset juhtumit väga ebatavalisest vaatepunktist.
Jään väga pika mõttepausi järel siiski neutraalsele seisukohale.
No comments:
Post a Comment