Wednesday, March 30, 2011

54. Hans Christian Andersen: Fairy Tales and Stories

Avastades taani muinasjutuvestja H. C. Anderseni oma saja raamatu nimekirjast, otsisin alguses ja vendade Grimmide nime ja imestasin, et Andersen neist tähtsam on.

Ilmselgelt on saksa keeleruumis viibimine mind lihtsalt liigselt mõjutanud, sest Andersen teenib ära palju rohkem kiitust kui vennad Grimmid ja rahvusvaheline lasteraamatupäev (2.4.) on põhjusega paigutatud Anderseni sünnipäevale.

Esiteks on Andersen enamiku oma (muinas-)juttudest ise välja mõelnud - tulenevalt üpris õnnetust lapsepõlvest põgenes kirjanik hea meelega fantaasiamaailma ja pani hiljem kirja kõik need lood rääkivatest kööginõudest ja loomadest, kangelastest, kes kannatavad ja hiljem õnnelikuks saavad. (Võrdluseks adapteerisid Grimmid enamiku oma jutupagasist kas suuliselt ülekantud lugudest või prantsuse ja itaalia jm. allikatest, enamasti lisades moraalse-esteetilise "lapseluku" ja õnneliku lõpu.)

Teiseks on Anderseni jutud täiesti ainulaadsed, Andersenile kuulub - vähemalt Euroopa võtmes - nn. unhappy ending. Väike merineitsi ei abiellunud originaalversioonis oma printsiga, kuigi Pöial-Liisile see õnn osaks sai. Lapsed pääsesid Lumekuninganna käest, kuid kuusepuu põletati.

Surmast ja kannatustest rääkivad jutustused, kus lapsed väsimatult läbi metsade jooksevad ja kus puud, loomad-linnud ja tulekivi rääkida oskavad, on küll lastele mõeldud ja põnevate, fantastiliste seiklustega pikitud, aga religioosse-spirituaalse tasandi ja õppetunni leiab neist igas vanuses lugeja.


Just selles peitub Anderseni võlu - tema lugejat, kes on laps, koheldakse kui täiskasvanut (olgu, peaaegu, seksist siiski otseselt juttu ei ole, aga see ei huvitagi Anderseni lugejat, on tähtsamaid asju elus) ja ei säästeta ei õnne ega õnnetuse kirjeldustest - ta õpib, milline võib elu olla, kohkub võib-olla õnnetu lõpu eest, aga küsib eneselt miks? ja saab targemaks.

Täiskasvanu aga leiab võimaluse põgeneda imelisse muinasjutumaailma, mis kunagi liiga lapsik ega utoopiline ei tundu - muidugi vaid neile, kes usuvad, et maailmas siiski on natuke hästi peidetud võlujõudu.

Seega ei imesta ma, et kui Grimmid tol ajal neile tundmatu Anderseniga tutvusid ja tema autoriloengus aega veetsid, arenes meeste vahel sõbralik, austav suhe.

Kui teil on halb tuju, lugege Anderseni! Ta ravib imepärasel moel. Ja tuletab meelde, mis on elus tähtis.

Wednesday, March 23, 2011

53. Halldor K Laxness: Independent People

Islandi kirjanik Halldor Laxnessi romaan 'Sjálfstætt fólk' ('Iseseisvad inimesed') on eksemplaarne teos Islandi sotsiaalse realismi ridadest ja üks põhjendus Nobeli kirjanduspreemiale 1955. aastal.
Teos ilmus Islandil esmalt ajavahemikus 1934-35 kahes osas ja on oma uuemaski kuues jagatud nelja ossa.

Laxness ise kinnitab laialdast arvamust, mis võrdleb tema 'karjaseromaani' Knut Hamsuni 'Maa õnnistusega' - kuigi lisab, et samale küsimusele leiab tema erineva vastuse.
Mõlemad teosed tegelevad küsimustega maaelust ja Laxness toob lugejani Islandi talumehe argipäeva. Romaan lõi omal ajal kõvasti laineid, kuna ei kirjelda vastupidiselt oma eelkäijatele taluelu kui idüllilist, rahumeelset äraolemist, vaid joonistab välja mitme põlvkonna olelusvõitluse, unistuste luhtumise ning kannatused ja konfliktid.

Ühiskonnakriitikat võib 'Sjálfstætt fólkist' leida piisaval määral - roman kirjeldab talunike elu enne ja pärast I. Maailmasõda ja sel ajal, kuidas toimub üleminek kommunismilt kapitalismile, kuidas talumehed mikrosüsteemina kolme klassi jaotuvad ja kuidas nii kõige vaesematel kui kõige jõukamatel tihtipeale vireleda tuleb.

Kümned ja kümned leheküljed lammaste tervislikust seisundist ei ole võib-olla tohutut pinget pakkuvad, küll aga on huvitav jälgida, kuidas sõda Islandi majandust toetab ja kuidas rikastunud talunikud hiljem taas võlgadesse uppuvad. Samuti on juttu Islandi kangelaseepostest ja vanemast ajaloost või pigem mütoloogiast. Kokkuvõttes annab romaan üpris ülevaatliku pildi neile, kes varem Islandist palju lugenud ei ole ja siiani vaid Eüjafjallajökulli ja Reükjaviki nimetada oskavad.

Võrdlust 'Tõe ja õiguse' ja 'Näkimadalatega' pakub peategelase, Sumarhusi Bjarturi eluaegne heitlus oma talu ja iseseisvuse eest, ebausk sealmail kummitavasse hädatoovasse Kolumkillisse, kelle olemasolu isepäine mees tunnistada ei taha, ja konfliktid kõigi lastega, tahavad nad siis oma isiklikku arvamust avaldada või lausa koduõuelt lahkuda.
Põlvkondade konflikt joonistub siin tüüpilisel moel pereisa, kes ajaga kaasas ei käi ega käia ei taha, ja laste vahel, kellest üks õppida, üks Ameerikasse kolida ja üks mõisahärra tütrega abielluda tahab. Kui üks välja arvata, luhtuvad kõigi unistused, Bjarturit kirjeldab Laxness küll kui sümpaatset tegelast, kuid tema kõva loomus, tohutu kitsarinnalisus ja isekus teevad temast pigem ebasümpaatse protagonisti. Romaani algne pealkiri oli, muide, 'Hetjusaga' ehk lugu kangelasest või kangelassaaga, mis samuti irooniaga pooleks mõeldud nagu ühiskonnakriitikat väljendav pealkiri 'iseseisvad inimesed' - iseseisvus jääb romaani lõpuni vaid unistuseks nii suur- kui väiketalunikule. Bjartur on näide pidevalt looduse ja ülematega heitlevast talupojast, kelle suurim armastus tema lambad - Bjartur tunnistab isegi, et oskab lammastega tunduvalt paremini suhelda kui inimestega.

Näiteks episood, kus Bjartur koos tütre Asta Solliljaga Fjordi linna külastab, näitab kenasti tütre aimamatust välismaailma võlude ja ohtude suhtes, romaan räägib nonde kahe suhtest ilmselt kõige põhjalikumalt teiste lastega võrreldes. Asta noorus möödub isa jumaldades, ta hakkab aga printsidest ja laiast maailmast unistama ja maandub vähe auväärse mehe rüpes.

Kivistunud soorollid Bjarturi põlvkonnas joonistuvad lõpupoole eriti selgelt välja, kuigi läbivad tegelikult kogu lugu - igatahes toob Laxness sisse Bjarturi mõttekäigu: naine peab olema õnnelik, kui tal lubatakse vaikselt nurgas istuda ja kui peksa ei saa.

Niiet mõnest küljest puudutatakse ka kontekstivabasid, ajatuid teemasid.

Aga kokkuvõtteks on tegu kurvameelse pseudoidülliga - kuigi sihilikult pseudo -, mis karjaseromaanidega võrreldes järsult lahku lööb. Ons Laxnessi kirjeldused pigem realistlikud või naturalistlikud, kas veel tol ajal oli tohutu töökoormuse ja klimaatiliselt nigelate tingimuste tõttu tõepoolest suremus niivõrd kõrge või on Bjarturi tegelaskuju vaid ekstreemum, näitamaks, kui hävitavaks muutub mehe loomus, kui ta peab 1ä aastat üksi selle nimel rügama, et oma talukohta päriselt, juriidiliselt omaks nimetada saaks. Kivikõva mees, kelle ainus igapäevane luksus on neljaminutiline uinak heinakuhja otsas, eeldab, et tema naine ja lapsed on sama kõvad ja väsimatud. Samas on inimlikul tasandil siiski, siiski näha Bjarturi heldimust tütre suunas, kellega nii tüli kui leppimist, nii vägivalda kui armastust ette tuleb.

Tegu on suures plaanis üpris troostitu, kuid kohati huvitavalt joonistatud maailmaga. Nagu eelpool mainitud: 'Tõe ja õiguse' fännide jaoks kindlasti meeldiv lugemine. Isiklikult olen rahul Islandi kohta õpituga, kuid jään muus osas erapooletuks.

Wednesday, March 16, 2011

52. Naguib Mahfouz: Children of Gebelawi, Midaq Alley

Naguib Mahfouz on Egiptuse pärl. Kirjanik on avaldanud rohkem kui 50 romaani, veel mitu kapatäit rohkem lühijutte, filmistsenaariume ja näidendeid. 1988. aastal pälvis Mahfouz Nobeli kirjanduspreemia.

Lükkasin end oma nimekirjas taas oodatud järjestusest veidi eemale, kuna sõber kinkis mulle romaani Midaqi põiktänavast ja avastasin Mahfouzi hiljem oma planeeritud autorite seast, mispeale otsutasin ka 'Gebelawi lapsed' läbi lugeda.

Mahfouzi looming on läbinud mitmeid faase: ta on kirjutanud triloogia romaanidest, mis käsitlevad Egiptuse ajalugu, plaan oli kirjutada 30-köiteline Epopöa. Samuti läbib tema teoseid poliitiline niidistik, üks põhiteemasid on türannia kukutamine ja vastupanu allasurumisele.

Midaqi põiktänavat kirjeldab Mahfouz ise kui oma maailma, millesse lugejal on võimalik piiluda, ja kes Kairos käinud, saab kergesti tänavapildi silme ette manada. Olgu, tänavatel tiirlevad inglise sõdurid ja aasta on '74, aga tuttavad hääled ja lõhnad ja inimtüübid läbivad Midaqi põiktänavat.
See romaan, millest muide on vändatud filmivariant, mis leiab aset Mehhikos, peaosas Salma Hayek, jutustab armastusest ja olelusvõitlusest, sõprusest ja uhkusest, toob lugejani noore neiu ja noormehe saatused, näitab, kuidas elu üht soosib ja teist mitte. Tegu on üpriski tüüpilise lugude põimikuga, kuigi Mahfouzi ilustamata kirjeldused ja kohast tingitud euroopa lugejale kurioossena tunduv kulminatsioon (kuigi üldinimlik külg on sama kaalukalt esindatud ja kaunilt kirjeldatud) asja omasuguseks teevad. Kerge lugemine, kõigile soojamaaarmastajatele soovitan... jah, soojalt.

Gebelawi lapsed on aga midagi sügavamat ja mitmekihilisemat ja väga tugevalt intertekstuaalne nn. pühade raamatute suunas, sümboolselt paralleelne. Tegu on erinevate lugudega noortest meeestest, kes oma tänava hirmuvalitseja vastu astuvad ja vaesuses virelevale rahvale võrdsust toovad, kes tarkuse, kes vägivalla ja kes tol ajal maagilistena mõistetud vahenditega. Kogu tegevust vaatab suurest majast pealt Gebelawi, kõigi ümbruskonna inimeste esiisa ja müstiline kuju, kelle üliinimlik eluaeg pea kogu raamatut läbib.
Erinevad tegelased, kelle elulugude paralleelideks on Mooses, Jeesus ja Muhammed, nende kõrval seisvad naised, kriitiline pilk soorollidest vormitud ühiskonnakorraldusse ja vägivaldsesse võimukehtestamisse moodustavad vägagi tugeva, traagilise ja inspireeriva portree Kairo kitsaste tänavate mikrosüsteemidest.

Eriti viimaste kuude kontekstis on hea lugeda midagi, mis kirjeldab kaua allasurutud inimeste vabastamist eluaegsest ikkest.

Maailma usunditest huvitujale on Gebelawi lapsed väga leidlik lugemisvara, kuigi Mahfouzi sõnum erinevate religioonide kohta, olgu Gebelawi ise siis sümboolne Jumala või üldiselt religiooni jaoks, on küsitav, kas positiivse või negatiivse alatooniga, mistõttu romaan omal ajal (1959) ka kõvasti kriitikat ja ärritust põhjustas.

Kellele aga meeldib lugeda meestest ja naistest ja suhtest ja samal ajal eksootilisse paika jalutama minna, sobib Midaqi põiktänav paremini.


Kokkuvõtteks soovitaksin igaühel leida oma riiulisse vähemalt üks Mahfouzi romaanidest.


Wednesday, March 9, 2011

51. Giacomo Leopardi: Complete Poems

Itaalia mõtleja Giacomo Leopardi (1798-1837) oli pessimist. Nii radikaalne pessimist, et pälvis ülistust Schopenhauerilt, kes omal ajal mainis, et keegi pole nii põhjalikult ja ammendavalt tegelenud oma olemasolu mõttetuse ja kannatustega kui Leopardi.
Kirjandusmaastikul arvatakse laialdaselt, et pärast Petrarcat on alles Leopardi itaalia kirjandusruumis järgmine nimetamist vääriv kuju.

Noore luuletaja ja esseisti elutee polnud kerge - nagu Thomas Manni Lodovico Settembrini teda "Võlumäes" kirjeldab (ja kas pole mitte huvitav kokkusattumus raamatute järjestuses), oli Leopardi kole, küürakas ja õnnetu mees. Range isa ja konservatiivse ema kontrolli alt pääses noormees, kui 1818. aastal Rooma põgenes, pärast seda aga toodi ta koju tagasi ja tugevnes vanemate haare. Rooma retk sai Leopardi loomingus pöördeliseks, tema pessimismist arenes välja intellektuaalne pessimism.

Kõigist kirja pandud luuletustest on Leopardil kaks positiivse sõnumiga, nimelt Il pensiero dominante (Valitsev mõte) ja Il risorgimento (Taasärkamine). Valitsev mõte räägib armastuse kõikehõlmavast jõust, mis hetkeks elu kurbuse ja kannatused peast viib, Risorgimento aga luuletaja hinge taasärkamisest, võimest valu ja ängi tunda, pärast apaatset perioodi Leopardi elus.

Leopardi kuulsaim luuletus, Silvia, räägib luuletaja armastusest noore naise vastu, kes tuberkuloosi sureb. "Üksik pääsuke" on loodusluuletus, mis rikkalikus sõnastuses looduse ilu kirjeldab, kuid kunstniku siiski täiesti külmaks jätab. Või vastupidiselt sõnastab ühes Leopardi luuletustest karjus pika, kauni, igatseval pilgul lausutud monoloogi Kuule, lootes vastust saada, kuid jäädes vaikusesse pettuma.

Leopardi jaoks on armastus ja surm kaksikud, kuna armastus tekitab ilu ja kannatusi, surm aga lõpetab kannatusi. Armastust ei julge ta eneses äratada, surma on aga nõus minema.

Ja kuigi näiteks tema sõnad Kuule on oma ahastuses väga kaunid ja ka väljendusoskuses puudu ei jää, tundub Leopardi Suur Kannatuste Rada kuidagi ühekülgne. Tegu võib ju olla ka viletsa tõlkega või on mitme luuletuse üksteise järel lugemine monotoonsust tekitav, aga kannatustest, surmast ja pitsitavast südamest mitmes vormis rääkiv luulekogumik ei tekita tahtmist end lõpuni lehitseda.

Tegu on muidugi tugevalt subjektiivse hinnanguga, kuna minu suur armastus Lorca läheneb loodusele ja südameasjadele hoopis teisest vaatenurgast.

Arvestades oma aega, väljendas Leopardi end teemadel valu, kannatused, surma kui lunastus ja ee... valu, väga mitmekülgselt. Olles aga lüürilisel maastikul roolides piisavalt Byronit ja Poed lugenud, soovitaksin kõrvale lugeda ka Leopardi mõtteid (näiteks siin). Tema küünilis-nihilistlik-egotsentriline mõtteviis sobib pigem esseesse kui luuletusse - ja on seal ka meelelahutuslik ning samaaegselt nii muigama kui mõtlema panev.


The Calm after the Storm

The storm has gone:
I hear the joyful birds, the hen,
returning to the path,
renews her cackling. See the clear sky
opening from the west, over the mountain:
the landscape clarifies,
the river gleams bright in the valley.
Now every heart is happy, on every side
there's the noise of work
as they return to business.
The craftsman comes to the door,
his work in hand, singing,
to gaze at the humid sky:
a girl runs out to draw water
that's charged with fresh rain:
and, from street to street,
the vegetable seller
raises his cry again
See the sun return, see how it's smiling
from hills and farms. The servants
open balconies, terraces, lodges:
hear the harness clinking, far off
along the highway: as the traveller's carriage
moves, once more, down the road.

Every heart is happy.
When was life as sweet,
as pleasant as it is now?
When did men turn
to their work, or bend to
their studies with such love? Or begin
some new venture? Or were so forgetful
of old wrongs? Joy is born of pain:
vain joy, the fruit
of fear past, in one shaken,
and fearful of death,
who abhorred life before:
fear that made men sweat and tremble
in enduring anguish,
shivering, silent, pale: seeing
lightning, cloud, and wind,
moving to attack them.

O kindly Nature,
these are your gifts,
these are the delights
you give to mortals. To be free
of pain is our delight.
You scatter ills with generous hands: grief
appears of itself, and pleasure, that's so often
born of trouble, through the monstrous,
and the miraculous, is our only gain. The human
race, dear to the gods! Happy enough
to gain a breathing space
from sorrow: blessed
when death heals you of every grief.


Kõik cantod on muide internetis inglisekeelses väljaandes saadaval: http://www.poetryintranslation.com/klineasleopardi.htm

Wednesday, March 2, 2011

50. Thomas Mann: The Magic Mountain

"Der Zauberberg" ehk "Võlumägi" on saksa 20. sajandi suurkuju Thomas Manni sulest 1924. aastal ilmunud arenguromaan. Teos kuulub Manni loomingu teise faasi ja sisaldab seega pigem religioosseid-mütoloogilisi kui psühholoogilisi elemente (näiteks varem käsitletud Buddenbrooksiga võrreldes).

"Võlumägi" jälgib noore Hans Castorpi elu ravikuurortis Davosis, Šveitsis. Noormees reisib planeeritult kolmeks nädalaks mägedesse, et oma kohapeal resideeruvale haigele nõbule seltsi pakkuda ja "üleval" aset leidva eluga tutvuda. Lõpuks jääb ta aga seitsmeks aastaks.
Romaan on põimitud huvitavate tegelaskujudega, kes kõik protagonistile erinevat liiki mõju avaldavad ja lai temaatika ulatub poliitikast erootikani ja psühholoogiast ajalooni.

Mõned põhiteemad:
Haigus kui hinge õilistaja - Hans omab algselt arvamust, et inimene, kes on haige, peaks olema seetõttu tundliku hingega või tema hing tundlikuks muutunud ja avaldab nördimust rumalate inimeste üle söögilauas. Vanem sõber ja hilisem õpetajafiguur Lodovico Settembrini laidab noormehe seisukoha aga maha, vaieldes, et kurb on näha just tarku ja häid nimesi, keda haigus tabab - rumalat inimest kärbumas näha ei ole nii suur kaotus.
Siin tekib muidugi nii religiooni ja demokraatia aspektist kortsus kulm, Settembrini on humanist ja ei avalda oma arvamust tegelikult nii radikaalselt, aga mõte jääb siiski sarnaseks...

Erootika - Hans armub vanemasse venelannasse madame Chauchat'i (ärge laske end nimest petta) ja veedab naisega mingil hetkel ka ühise öö, mida küll vaid põgusalt kirjeldatakse. Huvitaval kombel meenutab Chauchat Hansule koolikaaslast, kelle vastu tal aastaid tagasi ebatervislikult kirglik huvi oli. Mõlemaga suhtleb Hans, laenates neilt harilikku pliiatsit.

Aeg - ajatemaatika on keskne, kuna mägedesse jõudes tundub Hansule aeg venivat veel ja veel, nõbu Joachim ja Settembrini selgitavad aga, et aeg on hoopiski pikem, kui on palju teha, ja muutub oluliselt lühemaks, kui oma päevi mittemillegagi sisustada. Aja subjektiivsest tunnetamisest ja unustamisest on juttu nii mõneski kohas.


Ja nii edasi ja nii edasi, Thomas Manni tohutult kompleksse, oskuslikult ja detailselt välja töödatud figuuride kogumiku areng muudkui roomab ja roomab, nendel tuhandel leheküljel (ja seda saksakeelses väljaandes).

Kas võiks siinkohal Buddenbrooksi kui eelistuslikku teost esile tuua, sest Mann just selle eest Nobeli preemia pälvis, oleks võibolla liiast öelda, aga minu jaoks venis "Võlumägi" igavikulistesse mõõtmetesse, kus ma lihtsalt enam edasi lugeda ei viitsinud. Sellised teosed ei ole öökapil hoidmiseks, vaid süvenemiseks ja studeerimiseks, ja olgugi, et Mannil on võime väga väga kunstipäraselt lauseid siduda ja keelega mängida (lugesin romaani saksa keeles), samuti väga oskuslikult äkitselt õudustäratavate momentidega üllatada, tundub, et tegu on pigem filosoofilis-poliitilis-antropoloogiliste esseede konvoluudi kui romaaniga.

"Võlumägi" on tituleeritud arenguromaaniks, kuid pärast lahkumist ärkab Hans justkui unenäost... jätkab ta, muutununa, samas kohas, kus oma elu sinnapaika jättis, planeeritult kolmeks nädalaks? Võimalik.
On mainitud, et Thomas Mann parodeerib klassikalist saksa arenguromaani, kuna Hans Castorp küll klassikalise iseseisvaks eluks harivate teemade buketiga kokku puutub, kuid hingeliselt üpris tühjalt mägedest lahkub.
Aga kas pilamiseks on tõesti vaja nii kõvasti pingutada?
Ilmselgelt on ainult Mann võimeline midagi sellist korda saatma.

Põnevaimad kohad ongi need, kus müstilis-müütilis-muinasjutulist maailma puudutatakse (Hans lumetormis vangis ja üldine looduse jõuline uimastav mõju, hirmutavana tunduvad haiged väljalõigatud kopsudega, surijad, keda tagant kiirustatakse jm.).
Intellektuaalselt paeluvad on kahtlemata ka kõik puudutatud teemad.
Samuti ei jää taustata ei pea- ega kõrvalfiguurid, neil on kõigil minevik, iseloom, pere ja lemmikjook.

Siiski, siiski, kogu selle palju juures jääb miskit puudu ja miskit tasakaalust välja.

Oli lõike, millest järgneva ootuses üle lendasin, samas silmadega püüdlikult detaile salvestades, oli aga rohkem lehekülgi, mis mõtteid mujale viisid.


Seega ei ole "Võlumägi" minu jaoks see Manni teos.
Kahju.