"Kuldse märkmeraamatu" ilmumisajal sai romaanile osaks pigem negatiivset kui positiivset tähelepanu ja Lessing ise võttis sõna kriitikute vastu - nood olla temast täiesti valesti aru saanud. Tõsi - raamatut tõlgendati kui briti feministlikku piiblit ja nähti selles eelkõige sugudevahelise sõja ja nn. naisküsimuse arutelu. Lessing ise aga tõi esile, et soovib rõhutada päevakajalisi teemasid ja tolleaegset ühiskonna ja sel tulemusel indiviidi killustumist.
Et naisena "Kuldsest märkmeraamatust" kergem vaimustuda on - sest tegu siiski ühe naise siseelu visanditega -, oleks ilmselt vale väita. Tegu on niivõrd mitmekesise mõtisklusega, et üle pika aja suutsin ligi 600 lehekülge läbi lugeda, läbivalt huviga lehte keerates.
Romaan on suures plaanis anakrooniline kirjeldus kirjanik Anna Wulfi elust. Jutustuste osa, pealkirjaks "vabad naised", räägib Anna ja sõbranna Molly suhetest meeste, naiste, laste ja teineteisega ja toob esile probleemis nagu laste ja vanemate ideoloogia põrkumine, truudus ja truudusetus, sõprus, ja tegelikult kogu eksistentsialistlike mõtete spektri, sest olgugi et jutustus võtab enda alla ehk neljandiku romaanist, vankub tegevus elust surmani ja tagasi.
Veel sügavamale läheb romaan aga Anna päevikutes, mida on algselt neli:
- must märkmik Anna mälestustest Zimbabwes (inspireeritud Lessingu enda mälestustest tolleaegses Rodeeasias, samuti romaani "The Grass is Singing" sisu)
- punane märmik, mis räägib Anna ajast kommunistliku partei liikmena
- kollane märkmik, kuhu kirja pandud kirjanik Anna Wulfi lühijutud ja ideed-süzheed-mustandid uue loomingu tarbeks
- sinine märkmik ehk Anna isiklik päevik
Juba killustatud kompositsioon ise annab tunnistust nii killustunud ühiskonnast kui ka selle killustunud liikmetest - Molly poeg liigub oma kasutuna tunnetatud elus kriisist kriisi, Anna ise liigub suhtest suhtesse ja mehe juurest mehe juurde - kuigi kõiki oma suhteid küüniliselt analüüsib ja algusest peale skeptiliselt vaatleb; samuti tunnistab Anna, et ei suuda kogu oma mõttemaailma ühtsesse märkmeraamatusse kätkeda ja vajab kaose vältimiseks võimalust "mängida" erinevaid isikuid.
Maailma kirjeldus läbi Anna silmade, mis enamiku tegelaste motiividesse ja mõttemaailmadesse sissepääsu on leidnud, mõjub nagu kruus jääkülma vett näkku - tema elust jookseb läbi hunnik kurva saatusega inimesi, enamik mingit laadi patoloogilise käitumisega. Tematiseeritakse pigem surma, lootusetust ja üksindust kui õnne või rahulolu. Tegu on väga realistliku, kui mitte küünilise enese- ja ümbruseanalüüsiga neljakümnendates naise poolt.
Psühhoanalüütiline analüüs ja erinevat sorti patoloogiline käitumine annaks juba piisavalt põnevat materjali, et kirjutada romaan suhetest ja elu mõtestamisest või tähendusest, kuid lisaks sellele tematiseeritakse ka apartheidiga kaasnevaid probleeme Aafrikas, nii musta kui valge rassi jaoks. Samuti kirjutab Lessing/Wulf kommunismist nii Inglismaal, Ameerikas kui Venemaal ja omab sealjuures huvitavaid taustateadmisi.
Romaan on väga kompleksne ja tekitab oma mitme-mitmekihilisusega ka segadust, kui Anna Lessingu romaani lõpus teatab, et hakkab nüüd raamatut kirjutama - Anna romaan algab "Kuldse märkmeraamatu" esimese lausega. Lessing tekitab Anna ehk enda Aafrika "päevikuga" kirjandusliku meta- ja Anna romaani esimese lausega metametatasandi.
Pean siiski hoiatama, et tegu on veidi kibestunud tagasivaatega ja romaan on väga analüütiline - kuna huvitun ise psühholoogiast, pakkus tegelaste killustumine ja n.ö. kordumine vägagi huvi (kuigi Anna viimane suhe juba üleliigse kordusena tundus!), kuid tegu ei ole kerge öökapilektüüriga.
Anna astub märkmeraamatute ühendamisega küll sammu võrra edasi, kuid "Kuldne märkmeraamat" ei ole kauni lõpuga armastuslugu ega arenguromaan, vaid kogu tõde, detailselt välja joonistatud, absoluutselt ilustamata.
Kes aga psühhoanalüüsist ja/või 20. sajandi keskpaiga poliitilisest ajaloost läbi ühe targa naise silmade rohkem teada tahab, sellele pakub Lessing ... kui mitte lugemisrõõmu, siis kahtlemata intellektuaalset rahulolu.
No comments:
Post a Comment