Monday, October 24, 2011

Siiski pikem puhkus

Sellest blogist ei saa kohe kindlasti minu eraelu kroonika (on teine blogi sellise ülesandega), aga kahjuks pean tunnistana, et kahel kohal töötamine ja pärast õpinguid potentsiaalsele töökohale asumisega seotud toimingute (kolimine) jaoks raha kokku riisumine võtab täpselt nii palju aega, et väga palju muud tehtud ei saa.

Sealhulgas pean ka mõneks ajaks raamatublogiga hüvasti jätma.

Kui kõik hästi läheb, naasen kuu pärast.

Seniks värvilist sügist!

Wednesday, September 7, 2011

Kallid kirjandusesõbrad,
olen teid taas unarusse jätnud!

Magistritöö kirjutamine võtab rohkem aega ja unepuudust, kui arvasin.
Naasen taas septembrikuu lõpus ja siis on lõpuks aega lugemiseks. Kirjutan lõputööd Hermann Hessest, mis tähendab, et puutun hea kirjandusega igapäevaselt kokku - aga rõõmustan juba raamaturiiulis lebava üle, mis akadeemilise raadiusega kokku ei puutu.

Soovin kõigile tudengitele hüva kooliaasta algust ja jätkan Proustiga kolme nädala pärast.

:-)

Wednesday, August 17, 2011

62. Vladimir Nabokov: Lolita

Lugesin kurikuulsa Vladimir Nabokovi 1955/58 inglise (ja hiljem vene) keeles ilmunud romaani "Lolita" esmakordselt gümnaasiumis. Temaatika oli paeluv, kuna, nagu Nabokov ise kommenteerib, on tegu ühega kolmest paariana pagendatust teemast kirjanduses* ja seega oli teose provokatiivne potentsiaal juba huvipakkuv.

Nüüd aga raamatublogi tarvis "Lolitat" uuesti avastades avanes mulle täiesti uutlaadi sümpaatia Nabokovi isiku ja kirjutatu vastu.

Kirjanik ise räägib raamatu järelsõnas, et inspireeriva materjali hulka kuulus muuseas artikkel ahvist, kes pikkade eksperimentide ja dresseerimise järel tõi lõpuks esile ainsa (omal ajal ju siis) looma poolt tehtud joonistuse, jäädvustades paberile oma puuri trellid.
See idee võiks keskealise Humbert Humberti kohati veidi apoloogiliselt, kuid kohati lihtsalt siiralt armuõnne suikuva romaani iseloomustuseks sobida küll: Lolita, pärisnimi Dolores, on 12-aastane plika, kui H.H. temasse armub. Mees abiellub tüdruku lähedale jäämiseks tema emaga, kes õnne(tuse)ks peatselt hukkub ja armusuhe keskealise ja mürsiku vahel võib alata.
Humbert sõidutab oma "tütart" mööda Ameerika Ühendriike ja hellitab teda erinevate kingitustega, vastutasuks plikatirtsu lubamisele, öiseid hellitusi protestimata vastu võtta. Tüdruk pannakse mingil hetkel kooli ja huviga külastab ta ka näiteringi, kuni aga tüdineb ühes kohas elamisest ja teeb ettepaneku taas maad avastama minna.
Ühel hetkel aga libiseb salakaval Lolita kaasosalise abiga Humberti käte vahelt. Pärast väga pikka otsingut ja kolme aastat teadmatusse ja unarusse jäetud armastust saab mees esiteks pettumuse, teiseks mõrva osaliseks.
Kes lõpuks ellu jääb ja kes surma saab, on minu jaoks üpris hääbuv, aga miski kaunis ei kesta igavesti. Raamat lõpeb mahlaste verelahmakatega ja suleb vägivalla ja perverssuse ringi kenasti, tuletades raamajutustuses - nagu alguseski - meelde, et autor pani oma tõestisündinud mälestused kirja kinnipidamisasutuses.

Loomulikult valdab lugejat dilemma. Humbert, kes na sümpaatselt ja haletsusttekitavalt oma psühholoogilise defekti lauale laob ja selle eest vabandada üritab; Humbert, kes kujutab oma räpaseid lapsfantaasiaid vaid ette ja ei tee reaalselt liiga ühelegi väikesele tüdrukule, jäädes alati turvalisse kaugusse; Humbert, kes planeerib Lolitat käperdada vaid siis, kui plika magab, säilitades seega tolle süütuse; Humbert, kes teeb oma kasutütre oma armukeseks, kui avastab, et pole esimene, kelle "süda" on külastanud Dolores Haze'i jalgevahet.

Rääkimata figuuride tasandist ja sellest, kuidas Humbert oma Lolitat poputab ja mürsiku, hiljem puberteediealise kapriisidele allub, tuleb tähele panna Nabokovi stiili. Humoorika ringiga on detailselt, kuid läbi lillede kirja pandud nii mõnigi vürtsikas detail selle ebatavalise paari voodielust ja Humberti seiklustest enne ja pärast Lolitat. Heldimusega laob protagonist lauale kõik oma kaunid naismälestused ja kõnetab lugejat, justkui too istuks ülal pingis kohtuga, kes teda kohe-kohe karistama hakkab. Daamid ja härrad! Halastage!


Aga see on ju nii vale, mis Nabokovi romaanis juhtub. Kas tõesti tohib üks mees naljatada ühiskonnas väga kriitilise pilguga jälgitava temaatika üle ja üritada tekitada sümpaatiat Lolita põleva austaja suhtes? Kas pole see mitte kohutavalt perversne, kuidas üks vana mees üht noort neiut vangis hoiab ja tulevikus temaga abielluda tahab?

Konkreetse juhtumi moraalne bilanss võiks olla neutraalne null - Lolita ema surma ei põhjusta aju tagumises sopis planeeritud autoõnnetus. Tüdruk on juba noores eas hedonismisugemetega ja end tärkava kehahuvi rahuldamiseks lasknud ühel teisel kehal rahuldada. Tema paheline loomus näitab end juba varases eas.
Kui Lolita lõpuks Humberti küüsist pääseb, on ta võimeline armastama, või elab ta oma ülejäänud elu teisi mehi ripsmeid plaksutades ära kasutades? 17-aastaselt on selle neiu elu tegelikult läbi, aga ta tundub õnnelik. Võtab Humbertilt vastu viimase kingituse ja lahkub lavalt igaveseks.

Nabokov laseb oma romaanide provokatiivse tegumoega protagonistidel edastada elulisi sõnumeid. Nii räägib Humbert ja ahv, kellest romaan inspireeritud, sellest, kuidas ühiskond invidiidi piirab. Tegu on võibolla hea kombe ääre peal jalgu kõlgutava lugulauluga - kuid kes ütles, et Hea Raamat peaks olema kombekohase sisuga?

Pealegi ei saa ükski lugeja, soost hoolimata, üle Humberti karismast. Millise huumoriga on ta võimeline vaatama end ja teisi, millise heatahtlikkusega kirjeldab ta oma kapriisse kasutütre tujusid ja vaeva, mida näeb, et neid täita! Millise siira ja katkematu pühendumusega joonistub sadade metafooride abil esile Humberti ebajumal, Lolita kuju, tema piirjooned, detailid, õõnsused ja kumerused! Millist meeleheidet tekitab mehes kalli tüdruku kadumine!

On võimalik lugeda seda romaani kui imeilusat armastuslugu, kuid ei ole võimalik absoluutselt kindlameelselt öelda, et Humbert ei pannud toime ühtegi õigustamata kuritegu.
Ja kõige kibemagusam palake jääb kurgulakke, sest Lolita mõttemaailm ja saladused jäävad nii mehele kui lugejale suletuks. Pole siis ime, et raamatut siiani tuliselt arutletakse.

Iseenesestmõistetavalt ei pääseks Humbert vanglakaristusest. Aga nii mõnedki avatud mõtlemisega inimesed saadaksid talle maiustusi ja fännikirju.


"Lolita" oli minu jaoks juba seitse aastat tagasi meeldejääv teos ja on jätkuvalt suurepärane romaan, mille lehekülgedelt iga lugemisega aina uusi nüansse ja keelelisi meisterusi leida võib.

Wednesday, August 10, 2011

61. Herman Melville: Moby Dick

Ameerika autor Hermann Mellville'i suurteos "Moby Dick" ilmus esmakordselt aastal 1851 ja kandis nime "Vaal". Romaan sai nii tunnustava kui purustava kriitika osaliseks, kuid jäi suures plaanis ameerika kirjanduse klassikute loetellu ja on oma kohta hoidnud tänapäevani.

Melville ise tunnistas kirjutamise käigus, et tegu on veidra raamatuga ja et tal on probleeme kompositsiooni käsitsemisega. Tõepoolest võiks öelda, et tegu on kokku õmmeldud romaani ja doktoritööga vaaladest, nende ajaloost, anatoomiast ja filoosofilise esseepüüdlusega lugejale mõistetavaks teha, kuidas vaalad mõtlevad. Samuti on Melville koostanud ja kuhugi romaani keskele torganud apoloogia, kus dialoogivormis ülistab vaalapüüki kui ülimat elukutset ja auväärset tööd.

Elik - kui lugeja pole just väga intensiivselt huvitatud faktides nagu arengud vaalapüügi ajaloos erinevates maades või vaala silma asetsemine erinevate liikide puhul, võib "Moby Dick" vägagi venivaks osutuda. Kuigi võrdlused vaalade ja Spinoza või Locke vahel on kahtlemata huvitavad, kahtlen et suur protsentarv inimesi jagab Melville'i vaimustust või on võimeline kogu seda detailida kuhja kaasas kandma ja samaaegselt romaani suhtes empaatiat tundma.

Teiseks on kompositsioon iseenesest kohati vägagi kõikuv - mõned filosoofilised mõttekäigud kipuvad korduma, romaani tasandil võtab traagiline kulminatsioon enda alla vaid nelikümmend lehekülge kuuesajast.

Ütleksin, et umbes kolmsada lehekülge Moby Dickist võiks taandada poole vähema peale ja siiski huvipakkuvalt sõnastada kõik selle, mis Melville'il vaalade suursugususe ja nende jahtimise erilisuse kohta öelda on.


Sellest mööda vaadates on romaani tasandil väga kena tööd tehtud - jutustaja Ishmael läheneb lugejale romaani alguses väga isikliku künka otsast ja võidab oma siira huumorimeele ja sõbraliku loomuga sümpaatiat. Hiljem läheneb ta sündmustele neutraalsemast perspektiivist, mis on aga mõistetav, kuna mees on laeval ja vaalajaht täies hoos.

Ishmaeli sõber, inimsööja Queequeg (mõneti ka Quohog) tekitab oma hiiglaslike proportsioonide ja sealjuures lojaalse sõprusega nii koomilisi kui südamlikke momente ja päästab Ishmaeli nii mõneski olukorras häbist ja vigastustest.

Müstiline kapten Ahab oma haiglasliku kinnisideega valgele vaalale kättemaksmisest ilmub laevale alles pärast mitut päeva, mil Ishmael temast üht kui teist kuulnud on ja putitab uudishimu. Vaalajaht käib merel kuid, enne kui Moby Dickist uudiseid kuulukse, ja vaid kaudsed märkused teistelt laevadelt viivad aeglaselt vaalale lähemale, enne kui Ahab ja Valge vaal lõpuks kohtuvad ja mõlemi saatusele tempel lüüakse.

Narratiiv põimub lahti, võttes enesele igal sammul aega ja tuletades meelde varem juhtunud, ennustades hiljem juhtunud ja öeldes otse, mis ees ootamas, seega ei imesta vist keegi, kui Saatus uksele koputab. Et vaalajaht aga mitte ainult kapten Ahabile saatuslikuks saab, vaid hoopis suurema järgu kahju põhjustab, annab asjale n.ö. Suure Traagilise Draama maigu ja paneb i-le punkti.

Võttes "Moby Dicki" romaanina, on tegu põneva teosega, huvitavate tegelastega ja nii mitmekesise meeskonnaga laevaga merele minnes ei hakka lugejal igav. Kahjuks on Melville otsustanud esiplaanile tuua vaalad ja üritada neid liigselt inimesele lähendada, mistõttu humaanne tasand lõpuks tagaplaanile jääb ja romaani suurosa poleemika maigu suhu jätab.
Suur tükk ajab suu lõhki.

Melville'i suurteos on iseenesest kaasahaarav lugu ja tohutu filmipotentsiaaliga raamat, kui õiged näitlejad leida ja õiged palad kasutusele võtta - ilmselgelt on ka sellepärast nii palju Moby Dicki filme ja isegi üks kolmeosaline telesari vändatud.

Romaani ei soovitaks aga ilmtingimata. Suurepärase keelekasutusega - ja tunduvalt parema kompositsiooni ja kindlama käega kirja pandud - teoseid on teisigi.

Friday, August 5, 2011

Suvevaheaeg vol. 3

Päikesejänku saadab suvised tervitused Jordaaniast.

Naasen järgmisel nädalal, ja siis on mul Moby Dicki kohta nii mõndagi öelda!

:-)

Wednesday, July 20, 2011

Helene Hegemann: Axolotl Roadkill; Rebecca Martin: Frühling und so

Lapsnaiste põlvkond on Saksamaal esile kerkinud ja eesotsas Berliiniga on täiesti normaalne, et linnalillekesed mitte ainult nädalavahetusel mööda klubisid tuigerdavad ja oma keha ja meeled kõigile pakutavatele kogemustele avavad.

18-aastane Rebecca Martin paneb oma kogemused kirja romaanis "Frühling und so" - ehk siis umbes "Kevad ja nii", tegu on n.ö. igapäevase suurlinna tüdruku teisemeliseeluga: armastatud kallim jätab tüdruku maha, mispeale kool päevakavas tagaplaanile ja klubielu, narkootikumid ja vanemad mehed aina rohkem esiplaanile nihkuvad. Kuidas tüdrukuke siis linna ühest otsast teise tuigerdab, armumist edaspidi väldib, lõpuks siiski millegi hingestatu otsa komistab.

Üldiselt pole tegu millegi šokeerivaga, sest kes teismeliseeas vähegi nina kodust välja on pistnud, vähemalt minu tutvusringkonnas, on sarnaseid elamusi küll ja küll kohanud, kas enese kõrval või lähedal. Miks seda hea lugeda on? Sest tüdruk on tavaline, ja temaga on lihtne samastuda. Aga selliste raamatute paljusus vähemalt saksa turul on üllatav, seega võiks vabalt lugeda ka midagi muud.

Mina sattusin Martini otsa puhtalt, sest valmistusin selle kirjastuse töövestluseks. Ilmtingimata seda küll lugenud ei oleks.


Veidi teise malli romaan on ka rohkem kuulsust kogunud, kuigi ka kriitikat ärgitanud Helene Hegemanni Axolotl Roadkill. 17-aastase neiu poolt kirja pandud 16-aastase tüdruku maailmapilt kubiseb veidratest hallutsinatsioonidest ja keerukatest sõnakombinatsioonidest ja on samamoodi lugu teismelisest, kes iseennast otsib. Hegemanni päevik läheb sügavamale ja kirjeldab oma teekonda tunduvalt huvitavamalt kui Martin, aga on teada, et tüdruk kopeeris suure osa oma raamatust erinevatest blogidest, omistamata oma allikatele mingitki tunnustust ja argumenteerides ise hiljem, et ammutas "inspiratsiooni" kõigest, mis teda emotsionaalsel-hingelisel tasandil kõnetas.

Aga jätkem plagiaadisüüdistused kõrvale ja keskendugem asjaolule, et kogu selles uitmõtete rägastikus on üpris valuline ülestunnistus, et selles vanuses on väga raske maailmas hakkama saama hakata. Täiskasvanukssaamine, samal ajal oma emotsioonidega, finantsidega, intellektiga ja kõigi ülejäänud värdjatega su ümbruses jageledes, pole sugugi lihtne protseduur. Ja tegelikult on minuvanustel mõnikord samad mured, kuigi me neist üle üritame olla.

Samal ajal läbib romaani siidine eneseiroonia. Oskuslikult peidetud, samas nii nähtaval.

Oleks mul vaid nooremas eas selline raamat käepärast olnud nagu Axolotl Roadkill.

Wednesday, July 13, 2011

60. Franz Kafka: The Trial

Saksa kirjanduse tuntuimate nimede hulka kuuluv Prahas ilmavalgust näinud kirjanik Franz Kafka on tänu oma õõvastavale perekonnale maha saanud ühe 20. sajandi muljetavaldavama kirjandusliku mapiga.

"Protsess" ilmus 1925 ja selle eest, et jutustus üldse ilmavalgust nägi, tuleb tänada Kafka kirjanikust sõber Max Brodi, kes hoolimata Kafka palvest suur jagu oma loomingust põletada selle siiski avaldas.

"Kafkaeskne" on levinud omadussõna ja ilmselt annab idee, mida selle all mõista, kõige paremini just "Protsess". Lugu sellest, kuidas Josef K. mehele teadmata sooritatud kuriteo eest kohtu ette tuuakse, kuidas ta lootusetult kitsates koridorides eksleb ja tähtsusetute ametnikega jagelema peab, end kaitsta üritab ja lõpuks siiski nukra lõpu leiab, on klassikaline Kafka tort, nagu mulle näiteks keskkoolis õpetati: äng võimutseva isa ees, süütunne millegi imaginaarse pärast ja sellele järgnev pidev enesenüpeldamine ja õnnetu lõpuga siseheitlus realiseeritakse siin mingisuguse kuriteo näol. Oletatavasti on K. midagi valesti teinud. Konkreetseid süüdistusi tehtud ei ole. Kuna aga autoriteet nõnda ütleb, ei ole võimalik, et tegu on eksimusega. Bürokraatia ei valeta - mis siis, et praokil uste tagant on näha ja kuulda nii mõndagi ebanormaalset ja kahtlase väärtusega tegevust.

Kuidas inimene enesele ise piire seab ja end teiste poolt väiksemaks ja väiksemaks närida laseb, on tüüpiline 20. sajandi alguse kirjandusliku kriisi näide, sest just tol ajal ja enne seda eksperimenteerisid euroopa autorid oma teoste keele ja sisuga ja üritasid igas valdkonnas ekstreempunktidesse jõuda. Vaesel Kafkal tuleb selle õõvastava maailma joonistamine aga loomupäraselt nii teravalt ja detailselt välja, et enesele elavalt ette kujutades on tegu tõelise õuduslooga.

Veel veidramaks, et mitte öelda kafkaesksemaks, teeb loo Kafka alati neutraalne ametnikustiil, millega nii seksi ja vägivalda kui meeleheidet ja paanikat kirjeldatakse. Toimumas on midagi ebaõiglast, põhjendamatut, mis ühe inimese aina suuremasse jamasse mässib, ja kaamera Kafka paneb loo nõnda kirja, nagu oleks tegu ilmateatega.
Seda enam on autori sõnakasutus kaasakiskuv ja võrreldes näiteks Maupassanti emotsionaalse lühijutuga "Horla" (mida siingi käsitlenud olen), mis pigem emotsionaalses stiilis kirja pandud, tekitab Kafka oma lakoonilisusega täpselt samasuguse reaktsiooni.

Sealjuures pole tähtis, kas K. on kirja pandud tähelepanuväärse või üleüldse sümpaatse tegelasena. See, kuidas "kohtusüsteem" vaese mehe ribadeks kisub, on jube ja kumab läbi kõigist jutustuse lehekülgedest.

Kui kirjutasin Kafka "Lossist", kritiseerisin seda pidevat mööda ametlikke koridore ekslemist liig pika ja tüütavana, paeluvana vaid neile, kes süvendatult Kafkat fännavad, ja jään selle arvamuse juurde - "Protsess" on täpselt õige pikkusega, et bürokraatilises labürindis veidi eksleda, selle kitsust ja konventsionaalsust ja ängistavust tundes, ilma et liig monotoonses mitmesajaleheküljelisuses kogu kontseptsioonil õhk välja surutaks. Kafka on küll loonud midagi enneolematut, kuid julgen argumenteerida, et teda ei ole vaja lugeda täismahus.

Kahjuks on tegu lõpetamata teosega - kuigi teame, kuidas lugu lõpeb, jäid Kafkal mõned nüansid lisamata. Siiski suurimad tänud hr. Brodile, kes loo avaldas, ja "Protsess" ja "Metamorfoos" on minu riiulil igatahes raudvara.

Wednesday, July 6, 2011

59. Lu Xun: Diary of a Madman and Other Stories

Lu Xun kuulub Hiina 20. sajandi tähtsaimate kirjanike hulka ja teadvustab oma publikule lihtsates, enamasti minaperspektiivis kirjutatud lugudes ühiskonnakriitilisi argumente ja inimlikkuse haprust. Tema esseed, lühijutud ja luuletused olid eeskujuks modernse hiina kirjanduse kujunemisele ja pioneeriks lääne ja ida kirjanduse ühendamisel, kuna ühendab keeleliselt traditsioonid ja uuendusliku.


Lu Xuni lühijutud on lood elust enesest ja sisaldavad enamasti väga selget õpetlikku sõnumit. Kõige südamlikumana jäi mulle meelde Kung I-Chi, lugu mehest, kes küll omas kuhjaga intelligentsi, kuid keeldus ülikoolis eksamit sooritamast, kuna see ta ülemklassi oleks paigutanud. Juhutöödest elatuv kalligraaf veedab enamiku oma õhtuid kõrtsis, joob hea meelega, on laisk ja saab sellepärast pidevalt peksa. Tema südamlikkus ei kahane aga ka siis, kui Kung I-Chi jalad murtakse ja teda ei häiri, et inimesed pidevalt tema üle nalja teevad.
See lugu illustreerib tudengielu ja kritiseerib mammonale ja staatusele suunatud kraadi, mis tegelikult peaks intelligentsi au sees hoidma, ja selline kriitika kehtib tänapäevalgi. Intelligents staatuseta tallatakse pahatihti porri ja Lu Xun paneb selle kurva loo tabavalt kirja.

Veel tugevama mulje jättiski A Madman's Diary, päevikuvormis minategelase paranoia kirjeldus, kuidas kõik tema küla inimesed söövad inimliha ja tahavad tedagi ära süüa. Kõik teavad seda ju tegelikult, aga seda välja öelda oleks vale...
Jällegi väga selge inimeste omavahelise hävitamise ja vastastikuse hoolivuse puudumise metafoor, kus igaüks vaid oma redelit mööda ronib ja teised redelid seinalt tõukab.

Just lihtsa keele pärast on Lu Xuni lood kõigile kergesti arusaadavad, lähevad aga samas nii inimlikul kui ühiskonnakriitilisel tasandil nii sügavale, et põhjendavad oma staatust täielikult. Samas tunnistavad Lu Xuni esseed laialdasest haridusest nii ida kui lääne filosoofias ja argumenteerivad hästi. Pole siis ime, et Mao Zedong Lu Xuni fännas, olgugi et viimane kommunistliku parteiga ei ühinenud.


Mõningaid Lu Xuni jutustusi saab lugeda siit:
http://www.marxists.org/archive/lu-xun/index.htm

Wednesday, June 29, 2011

58. George Orwell: 1984

Ettenägematutel põhjustel sain alles nüüd naaseda. Loodan, et naudite oma suve!

Selle nädala raamatust rääkides:

Tõeministeeriumi töötaja Winston Smith on vaid üks tilluke hammasratas hästiõlitatud propagandamasinas, mille põhiline ülesanne on minevikku ehk siis printmeedias ilmunut pidevalt toimetada nõnda, et parteil oleks alati õigus.

Tänapäeva demokraatlikus euroopa ühiskonnas tundub selline totaalne kontroll võib-olla liialdatud fantaasiamaailmana, aga kujutan ette, et kui ameerika kirjanik George Orwelli "1984" 1949ndal aastal ilmus, oli tema düstoopia täiesti ajakohane ja asetas teatud maailmajaod väga hea resolutsiooniga peegli ette.

Tahan end väga lühidalt väljendada ja lihtsalt öelda, et Orwelli "1984", Huxley "Hea uus ilm" ja Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on düstoopiate kuldkolmik, mida kindlasti lugeda tasuks. Antud juhul ehk siis "1984"st võib leida nii väärastunud armastust, ajakajalist poliitilist esseed kui makaabreid naturalistlikke elukirjeldusi.

Samuti arvan, et seda romaani (nagu ka teisi kahte ülalpool mainitut) tuleks uuesti ja uuesti lugeda erinevas vanuses - lugesin Orwelli keskkoolis, nüüd uuesti, ja kogu selle maailma õudus jäi sügavamale kumisema kui esimesel korral.

Ma usun, et enamik teist on selle raamatu nagunii kätte võtnud ja muidugi huvitaks mind kriitika. Olen mõtisklenud mõningate küsimuste üle nagu üleminekud proletariaadi ja parteiliste vahel, kuna kõige ülemised ja kõige alumised tunduvad oma kohta mitte kahtluse alla seadma. Samuti tahaksin, et naistegelase pähe natuke rohkem ronitaks.

Geniaalne on aga kogu Newspeaki kontsept, kuidas keele piiramise abil piiratakse võimet mõtteid väljendada ja kuidas seetõttu igasugune dissidentlus võimatuks muutub. Taaskord tundub selle rakendamine alamates kihtides ebarealistlik, samas võib argumenteerida nii poolt kui vastu.

Igatahes jätab jätkuvalt võrratult õõvastava jälje see, kuidas partei vaenlaste ajud täielikult puhtaks pestakse. Raamatu lõpp on nii suurepärane kulminatsioon. Lootusetus. Absoluutne kontroll.

Kohutav! Ja suurepärane!

Sunday, June 12, 2011

Suvepäevad

Päikesejänku loeb küll ka kuumematel kuudel hea meelega puu või kardina varjus raamatut, aga teeb seda järgnevatel päevadel maakodus.

Seega luban siinsele blogile väikese suvepuhkuse ja naasen kümne päeva pärast, rännupaunas häid mõtteid kaasas.

Seni soovin kõigile kaunist suve, ainult leebeid kokkupuuteid sääskedega ja täidetud jääriiulit külmkapis!

:-)

Wednesday, June 1, 2011

John Irving: The Fourth Hand

"Neljas käsi" on üks ameerika autor John Irvingu populaarsematest romaanidest. Raamat nägi valmiskujul ilmavalgust aastal 2001 ja on sellest ajast saati populaarsust kogunud.

Romaan algab ülinaljakate kirjeldustega peategelaste eludest: reporter Patrick Wallingford, kes kaotab Indias oma käe lõvi hammaste vahele, staarkäekirurg Nicky Zajac, kes haarab intitsiatiivi ja otsustab Wallingfordile uue käe leida ja edukalt külge opereerida, ja Doris Claussen, kelle suurim soov on Patrickule uus käsi kinkida - mitte enda oma, muidugi.

Millised jaburad inimesed meie planeeti sisustavad, kui koomilised nende väikesed kiiksud olla võivad ja kuidas pisikesed kokkusattumused ja kokkusobivused inimesed teineteisesse kiinduma panevad, pakub palju muigamis- ja mõtlemismaterjali, ning Irving põimib oma tegevusliinid väga kenasti paika ja laseb oma tegelastel lõpuks kokku põrgata.

Patrick saab uue käe ja temaga toimuvad muutused teevad temast uue inimese. Naistemees õpib armastama ja pühenduma, isaks olema ja intriigidest eemale hoidma, kuna kannab endaga tükikest teisest inimesest.
Sotsiopaadist arst ja temasse sügavalt armunud lapsehoidja leiavad ja sõna otseses mõttes täiustavad teineteist: lapsehoidja saavutab arstile muljet avaldamise eesmärgil ideaalkaalu, hirmpeenike Nicky Zajac - ja isa eeskujul ka tema hirmtilluke poeg - hakkab/hakkavad oma uue naise/kasuema seltskonnas lõpuks toitu nautima.

Kahjuks muutub raamat kusagil oma teise kolmandiku lõpus ja tundub, et kui Patrick oma uuest käest loobuma peab, läheb ka tükike heairvinglikku jutustust kaduma. Miskipärast otsustab mees, et see hea, mis temasse tulnud, on mitte ainult uue käe andja, vaid uue käe andja otsuseid teinu teene ja veedab tüki aega, et püüda selle iseka naise armastust - kes oma elusa mehe käe hea meelega ohverdaks, tolle surma tagajärjel aga avastab, kui väga toda armastas.

Samuti kaob teatud osa sügavusest. Raamat lubab lugejat nii Patricku, Nicky kui ka Dorise mõtetesse vaadata, kaugeneb aga lõpupoole oma tegelastest ja jääb küll Patricku vaatevinklisse, omandab aga teatud mõttes siiski kaameraperspektiivi.

Irvingu säde on omamoodi ja tema fantaasia lisab igapäevastesse juhtumitesse väikeste koomiliste detailide abil tohutu naljapotentsiaali. Seega uurin kindlasti ülejäänud loomingut. Aga "Neljas käsi" ei olnud see teos, mida veel ja veel loeks.

Saturday, May 28, 2011

Yasunari Kawabata: Beauty and Sadness

Kirjanik Yasunari Kawabata on jaapani tuntuimate kirjanike hulka kuuluv, impressionismi ja naturalismi ühendaja, samal ajal maagilise realismi esindaja, kunsti- ja kirjandusloo armastaja ja ühendaja ning jaapani kultuuri läänemaailmale lähendaja.

"Beauty and Sadness" (Utsukushisa to Kanashimi to) on üks autori viimastest jutustustest ja räägib kirjanik Oki ja kunstnik Otoko traagiliselt lõppenud noorpõlvearmastusest. Otoko jäi Okist rasedaks, sünnitas enneaegselt surnud lapse ja veetis mõnda aega hullumajas - samal ajal oli Oki abielus. Mees kirjutas nende traagilisest suhtest raamatu, mis vägagi populaarseks sai. Samal ajal pidi tema abikaasa raamatu trükkimisel abistama ja jäi raamatust suurel määral välja.

Oki kohtub Otokoga aastavahetuse päeval, et koos Kyotos aasta kellahelinat kuulata, Otoko on aga leidnud uue noore naissoost õpilase ja armukese. Kättemaksuhimuline Keiko võrgutab nii Oki kui tema poja ja maksab Otoko lapse surma eest kätte.

Kawabata omadus alustada ja lõpetada ilma sissejuhatuse või epiloogita on omapärane, aga toimib suurepäraselt, jättes lugeja mõtisklema ja küsimusi esitama. Väga otsekoheselt avab ta mineviku Oki ja Otoko vahel, mehe perspektiivist kaaluvast perspektiivist mõeldes.
Kõige huvitavam on aga noor Keiko, kelle mõtteid lugejale kunagi ei avata, me näeme tema hüsteeriat, kadedust, ettearvamatust ja lõplikku traagikat tema tegudes, kuid ei oska tema mõttekäike seletada.

Samuti on Kawabata oma jutustusse lisanud väikseid fakte kunsti- ja kirjandusloost ja legende, mis suurepäraselt konteksiga armuloost kunstniku ja kirjaniku vahel lõimuvad.

Kaunis, lühike, lööv ja hingestatud jutustus.

Wednesday, May 25, 2011

57. Homeros: "Ilias"

Teoreetiliselt elas kusagil Kreeka kandis pime kutt, kelle nimi oli Homeros ja kes pani ~kaheksasada aastat enne Kristuse sündi kirja Iliase.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.

Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.

Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.

Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.

Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.

"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.

Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!

Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.

Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.

Wednesday, May 18, 2011

Thomas Glavinic: Das bin doch ich

Tänapäeva saksakeelses kirjandusruumis ilmub tuhandeid raamatuid ja olgugi et paljud neist on lugemist väärt, muhelust tekitavad ja sealjuures veel naelapea-pihta ajastukriitikat sisaldavad, ei saavuta paljud neist peale mõnetuhande müüdud eksemplari suuremat kuulsust.

Thomas Glavinic kirjeldab oma uusimas romaanis "See olen ju mina" samanimelise minategelase, neurootilise koomiliselt antikangelasliku kirjaniku elu nii koduseinte kui erinevate baaride ja söögikohtade vahel, närvesöövat võrdlust ülemaailmset kuulsust pälvinud hea sõbra Daniel Kehlmanni varjus ja depressiivset enesekriitilist suhtumist, mis ema pideva pärimisega uue romaani edusammude järele teps ei parane.

Romaani Thomas Glavinic tundub olevat üpris halekoomiline hädapätakas: duši all ei julge ta oma munanditele vaadata, kuna kardab ühe neist paisunud ja end munandivähki haigestunud olevat. Oma naisega suhtleb ta vaid vajalikul tasandil, poja eest suuremalt jaolt hoolt kanda ei oska ja pärast raamatuesitlusi Viini baarides läviva kirjanduskontingendiga jääb meelde pigem purjus lalina kui nutikate märkuste poolest.

Selline irooniline eneseportree võiks tekitada mulje, et tegu on üpris mõttetu mehega, kes suurt ei saavuta. Aga Glavinic on tegelikult edukas kirjanik, tema hedonistlik eluviis muutub paremini mõistetavaks, kui tema enesekriitilisse sisemaailma piiluda.

Lõppkokkuvõttes on suurepärasest koomikast hoolimata tegu halli maailmaga, kus mehe surve end kehtestada ja edu saavutada ta narriks muudab. Lisaks sellele on romaan kirjanike endi jaoks kellele hambaid kiristama, kellele muhelema panev meelelahtus, kuna Glavinic kirjeldab kirjastuste, följetonide ja muude kultuurimeediumide tegelaste stereotüüpe, nimetades nimesid ja kritiseerides maailma enese ümber sama halastamatult kui iseennast. Õiglane sarkasm, kas pole.

Kahjuks leidsin romaani meie raamatukogudest vaid saksa keeles, aga Glavinici edu kasvab ja loodetavasti tõlgitakse teda ka vähemalt inglise keelde.
Igatahes soovitan soojalt kõigile, keda kirjastuste ja kirjanike tüüpmaailm vähegi huvitab.

Wednesday, May 11, 2011

56. Doris Lessing: The Golden Notebook

Briti kirjanik ja Nobeli preemia laureaat Doris Lessingi tuntuimate teoste hulka kuuluv "Kuldne märkmeraamat" ilmus aastal 1962. Romaan käsitleb kirjanik Anna Wulfi elu ja on jagatud jutustusse ja Wulfi päevikutesse.

"Kuldse märkmeraamatu" ilmumisajal sai romaanile osaks pigem negatiivset kui positiivset tähelepanu ja Lessing ise võttis sõna kriitikute vastu - nood olla temast täiesti valesti aru saanud. Tõsi - raamatut tõlgendati kui briti feministlikku piiblit ja nähti selles eelkõige sugudevahelise sõja ja nn. naisküsimuse arutelu. Lessing ise aga tõi esile, et soovib rõhutada päevakajalisi teemasid ja tolleaegset ühiskonna ja sel tulemusel indiviidi killustumist.

Et naisena "Kuldsest märkmeraamatust" kergem vaimustuda on - sest tegu siiski ühe naise siseelu visanditega -, oleks ilmselt vale väita. Tegu on niivõrd mitmekesise mõtisklusega, et üle pika aja suutsin ligi 600 lehekülge läbi lugeda, läbivalt huviga lehte keerates.

Romaan on suures plaanis anakrooniline kirjeldus kirjanik Anna Wulfi elust. Jutustuste osa, pealkirjaks "vabad naised", räägib Anna ja sõbranna Molly suhetest meeste, naiste, laste ja teineteisega ja toob esile probleemis nagu laste ja vanemate ideoloogia põrkumine, truudus ja truudusetus, sõprus, ja tegelikult kogu eksistentsialistlike mõtete spektri, sest olgugi et jutustus võtab enda alla ehk neljandiku romaanist, vankub tegevus elust surmani ja tagasi.

Veel sügavamale läheb romaan aga Anna päevikutes, mida on algselt neli:
  • must märkmik Anna mälestustest Zimbabwes (inspireeritud Lessingu enda mälestustest tolleaegses Rodeeasias, samuti romaani "The Grass is Singing" sisu)
  • punane märmik, mis räägib Anna ajast kommunistliku partei liikmena
  • kollane märkmik, kuhu kirja pandud kirjanik Anna Wulfi lühijutud ja ideed-süzheed-mustandid uue loomingu tarbeks
  • sinine märkmik ehk Anna isiklik päevik
Romaani lõpus alustab Anna uut, kuldset märkmikku, kus ühendab kõik teemad.

Juba killustatud kompositsioon ise annab tunnistust nii killustunud ühiskonnast kui ka selle killustunud liikmetest - Molly poeg liigub oma kasutuna tunnetatud elus kriisist kriisi, Anna ise liigub suhtest suhtesse ja mehe juurest mehe juurde - kuigi kõiki oma suhteid küüniliselt analüüsib ja algusest peale skeptiliselt vaatleb; samuti tunnistab Anna, et ei suuda kogu oma mõttemaailma ühtsesse märkmeraamatusse kätkeda ja vajab kaose vältimiseks võimalust "mängida" erinevaid isikuid.
Maailma kirjeldus läbi Anna silmade, mis enamiku tegelaste motiividesse ja mõttemaailmadesse sissepääsu on leidnud, mõjub nagu kruus jääkülma vett näkku - tema elust jookseb läbi hunnik kurva saatusega inimesi, enamik mingit laadi patoloogilise käitumisega. Tematiseeritakse pigem surma, lootusetust ja üksindust kui õnne või rahulolu. Tegu on väga realistliku, kui mitte küünilise enese- ja ümbruseanalüüsiga neljakümnendates naise poolt.

Psühhoanalüütiline analüüs ja erinevat sorti patoloogiline käitumine annaks juba piisavalt põnevat materjali, et kirjutada romaan suhetest ja elu mõtestamisest või tähendusest, kuid lisaks sellele tematiseeritakse ka apartheidiga kaasnevaid probleeme Aafrikas, nii musta kui valge rassi jaoks. Samuti kirjutab Lessing/Wulf kommunismist nii Inglismaal, Ameerikas kui Venemaal ja omab sealjuures huvitavaid taustateadmisi.

Romaan on väga kompleksne ja tekitab oma mitme-mitmekihilisusega ka segadust, kui Anna Lessingu romaani lõpus teatab, et hakkab nüüd raamatut kirjutama - Anna romaan algab "Kuldse märkmeraamatu" esimese lausega. Lessing tekitab Anna ehk enda Aafrika "päevikuga" kirjandusliku meta- ja Anna romaani esimese lausega metametatasandi.

Pean siiski hoiatama, et tegu on veidi kibestunud tagasivaatega ja romaan on väga analüütiline - kuna huvitun ise psühholoogiast, pakkus tegelaste killustumine ja n.ö. kordumine vägagi huvi (kuigi Anna viimane suhe juba üleliigse kordusena tundus!), kuid tegu ei ole kerge öökapilektüüriga.

Anna astub märkmeraamatute ühendamisega küll sammu võrra edasi, kuid "Kuldne märkmeraamat" ei ole kauni lõpuga armastuslugu ega arenguromaan, vaid kogu tõde, detailselt välja joonistatud, absoluutselt ilustamata.

Kes aga psühhoanalüüsist ja/või 20. sajandi keskpaiga poliitilisest ajaloost läbi ühe targa naise silmade rohkem teada tahab, sellele pakub Lessing ... kui mitte lugemisrõõmu, siis kahtlemata intellektuaalset rahulolu.

Wednesday, April 27, 2011

Popkirjandus: Bret Easton Ellis: "American Psycho"; Christian Kracht: Faserland

Bret Easton Ellise romaan "Ameerika Psühho" ilmus 1991. aastal paberil ja 2000. aastal filmilinal, kui Christian Bale kehastas vägagi usutavalt ärimees Patrick Batemani, kelle päevarutiin koosneb hoolikast näo- ja kehahooldusest, šoppamisest, lõunatest ja õhtusöökidest eksklusiivsetes restoranides... ja külmaverelistest mõrvadest.

Romaan oli nii Ameerikas kui teistes riikides mõnda aega keelatud, kuna on liiga vägivaldne ja jõhker - mõistan vastavate instantside ettevaatlikust väga detailselt kirjeldatud veristatud naistelaipade laiemale publikule edastamise suhtes. Aga nagu ma oma krimpsus ninaga kaasvaatajalegi seletasin - selle romaani/filmi (sest antud juhul lõid mõlemad naelapea pihta, film võibolla isegi veidi paremini, sest väga pikkade firmanimede loetelu särgi, sokkide, pesu, kingade ja ülikondade kirjeldamisel pole siiski nii hästi edastatav raamatus kui pildis) iva ei peitu mitte ühe blaseerunud ärimehe vägivaldsete impulsside detailkirjeldustes, vaid vastuses küsimusele, miks ta seda teeb.

Kas Patrick Bateman on üleüldse Patrick Bateman ja kas kolleeg, kellele ta noa selga lõi (või kelle maha lasi, ma ei mäletagi täpselt), on tõesti just see, ei oma tähtsust, sest tänapäeva trendide ja rõivafirmade viimase rööke järgimise võidujooksus hingeldavad inimesed näevad ju tegelikult üpris ühesugused välja. Ilmselgelt põhjustab sellisele inimesele tohutuid komplekse, kui kellegi visiitkaardi font tundub olevat stiilsem või on uudsem kui selle inimese visiitkaart.

Just selline rahast küllastunud, hästiriietatud, sisutu elu viib Batemani ahastuse äärele ja tekitab temas ägedat kihku vägivallatsemiseks - enamasti toime pandud naistega, keda eelnevalt alandatakse ja pigem masturbatsioonivahendina kasutatakse: Bateman vaatab ja hellitab akti ajal vaid heakskiitvalt oma biitsepsi, mitte partnerit. See mees pole emotsioonideks võimeline - muusika, hingestatud organismi, tükeldab ta täielikult teooriaks ja faktideks, pidades oma kaaslastele enne nende kõrvaldamist sisukaid loenguid kaasaegsetest albumitest. Kas tegu on tõesti kaasasündinud - või siiski ühiskonna mõjul tekkinud haigusega?

Et tänapäeva ühiskonna patoloogiline kloonlik sundus kõiki neid uusi ja põnevaid asju tingimata omada kellegi mõistuse niivõrd äärmuslikku kohta viiks, on muidugi äärmuslik lahendus. Aga ilmselgelt on tegu valusa tõega ja seetõttu arvan, et "Ameerika psühho" on vägagi vajalik raamat meie sajandi inimesele.

Ka mina kannatan selle sunduse all, kuigi kontrollitult. Ilusate asjade omamine parandab enestunnet, isegi kui neid ei kasutata. Oh kui paljud naised paitavad reeglipäraselt kingapaari, mida nad vaid mõned minutid oma elust reaalselt kannavad.


Krachti "Faserlandi" (1995) on heatahtlikult Ellise plagiaadiks nimetatud. Tegu on meessoost minategelasega, kes rändab mööda Saksamaad, põigates mõtetes vahepeal välismaal toimunud minevikuepisoodidesse ja peamiselt jälgib erinevaid pidusid, teeb teravmeelseid märkusi erinevate saksa linnade ja nende naiste ja meeste ning nonde riietuse kohta, proovib narkootikume ja saab ühe sõbra huku tunnistajaks.

Ka "Faserlandi" idee on näidata, kui blaseerunud ja sisutu on kogu see suur uimane pidu - mulje räigestamiseks kirjeldab ta keldris vedelevaid naisi, kel süstal jalas, ja purjus homoseksuaale, kes teda vägagi vulgaarselt võrgutada üritavad.
Ka minategelane ise on moraalselt tume kuju - küll mõtiskleb ta ikka ja jälle, kui kurb ja mõttetu selline elu küll on, ja igavleb end ühest linnast teise, ühest taksost järgmisesse, aina taksojuhtide tausta ja mõttemaailma üle spekuleerides - aga mingeid suuri muudatusi ei endas ega teistes ta ei põhjusta.


Popkirjandus 50ndatel ja 60ndatel, eesotsas USA biitnikega, oli omal ajal poliitiliselt kriitiline ja olugigi et tüüpinimesed ka pidevalt purjutasid ja mööda maad ringi rallisid, Kerouaci ja Burroughsi tegelased, kes kõike tarbivad ja üpris rahatud on, suure Gatsby värskelt pressitud ülikond on neil rebenenud ja nagu Salingeri "Kuristik rukkis" - ka nemad vedelevad kusagil, mõtiskledes elu üle järgi.
90ndate popkirjandus on erinev - poliitiliselt apaatne ja taas pressitud ülikonnas, kuid sama hüpohondriline. Popkirjanduse kutsehaigus on depressioon, 90ndatel on lisandunud buliimia - tänapäeva tabloidides täiusliku kaalunumbri (eelduslikult on see siis null - null isiksust, null ambitsioone, nullintelligents ja pulgakommipeaga keha) poole püüeldes naised on aga popkirjanduses tagaplaanile jäänud, siinne kriisiobjekt on mees. Alati räägivad mehed, huvitaval kombel nii 50ndatel-60ndatel kui ka 90ndatel.


Ellise kirjandus on niivõrd kaunis, kuna näitab mittenõrganärvilisele (nõrganärvilised, lugege parem midagi muud), kuidas individuaalsus kaob ja kuidas ka kõige kohutavam psühholoogiliselt väärastunud appikarje (Bateman räägib kulminatsioonitelefonikõnes oma advokaadile ajude söömisest) ei tekita absoluutselt mingit emotsiooni ega vastukaja. Selline on meie ühiskond. Vot.

"Faserland" on seedimisele veidi kergem ja sisaldab neile, kes Saksamaa sündinud ei ole, kuid rohkem kui ühes selle maa linnas aega veetnud, väga huvitavaid ja teravmeelseid märkusi ja tematiseerib veidi pehmemal viisil seda uimastatud pidutsejate kampa.


50-60ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja reisile läbi spontaansete seikluste, mõnikord armetuna tunduvate, kuid alati geniaalsete meeste seltsis paneb ta mõtlema selle üle, mis võiks olla tähtis ja miks ühiskonna heakskiit sellesse loendisse ei kuulu, aga toob esile oma reeglitega maailmas elamise plussid ja miinused.
90ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja ilusale people ilusate inimeste ja ilusate kokteiliklaasidega, aga tuletab peo viimase kolmandiku alguses meelde, et hommikul ootab pohmell. Ja tervameelsust ja intelligentsi on sellises raamatus rohkem kui arvasin.


Kahjuks pole "Faserland" eesti keelde tõlgitud, saadaval on aga Krachti järgmine poleemikat tekitanud romaan "1979", mida tasub ka lugeda. Tegu on väga ärritava teosega.
Saksamaal peetakse Krachti muide nii 90ndate popkirjanduse voolu alustajaks ("Faserland" 1995) ja lõpetajaks ("1979" ilmus 2011, hetk enne septembrikatastroofi New Yorgis).

Popkirjandus aga on miski, mis ehk tõesti nooremale lugejaskonnale rohkem huvi pakub, kuid oma sisus sugugi nii pealiskaudne ei ole, kui liigitus ütleb.
Kerouac, Burroughs, Ginsberg, Salinger ja hiljem Ellis, Hornby, Welsh, Saksamaal Kracht, Stuckrad-Barre, Sibylle Berg jne... on kõik soovituslikud, värsked, torkivad ja pinna alla jõudvad, lärmakad, omanäolised ja oma reegleid kehtestavad Autorid, suure tähega.
Seega, sukeldumine tugevalt soovituslik!

Wednesday, April 13, 2011

Daniel Kehlmann: "Maailma mõõtmine" (Die Vermessung der Welt, 2005)


Tahan seekord nimekirjaväliselt rääkida saksa uusimast kirjandusest, mis ka Eestis populaarsust kogunud, nimelt Daniel Kehlmanni romaanist "Maailma mõõtmine".

2005. aastal ilmunud teos sai väga kiiresti populaarseks nii Euroopas kui Ameerikas ja oli juba järgmisel aastal maailmas enimmüüdud raamatute nimekirja esimene printsess. Samuti on Kehlmann hurraaga lisatud koolide lugemisnimekirjadesse, kahes liidumaas on lõpueksamil kohustuslik romaan läbi töötada.

Millest tuleb selline populaarsus ja kas Kehlmann on kirjanikuna tõesti nii palju väärt?

"Maailma mõõtmine" on nagu Kehlmanni lühijuttude kogumik "Kuulsus" kogunud nii positiivset kui negatiivset kriitikat. Tegelaste ja sündmustega olla romaanis liiga ajalooliselt lõdvalt ümber käidud, saksa ajalugu langevat liigse pilamise ohvriks.

Laialdasest negatiivsest vastukajast kõlavad positiivsed hääled siiski üle, ja isiklikult tooksin esile järgenvad põhjused:

Huumor. Olgugi et Kehlmanni ettekujutus Saksamaa tähtsaimatest paikadest ja isiksustest on väänatud faktidega täidetud, toob esile matemaatik Carl Friedrich Gaußi ja Alexander von Humboldti piinlikud inimlikud vead ja ei näita neid kogu nende teaduslike saavutuste hiilguses, teab lugeja raamatu algusest peale, et tegu on humoorika portreega ja naerab rõõmuga tegelaste ebaõnnestumiste üle, heatahtlikult. Pingete maandamine priske naerupahvakaga - sest romaan on küllaltki seiklusrikas - on Kehlmanni pärusmaa ja teeb lugemise vägagi nauditavaks.

Seiklus. Mõlemad tegelased avastavad ja "mõõdavad" maailma omal viisil - Humboldt dšunglis eksootilisi taimi ja loomi uurides, Gauss kodus tähti jälgides ja taevast mõõtes. Olgu, Gauss reisib mingil hetkel ka Venemaale - ja toob nendel lehekülgedel lugejani omamoodi Tacituse Germaniat pilava reisikroonika -, on siiski Humboldt see, kes tiigrite ja vaimudega silmitsi seisma peab. Pinge katkeb harva.

Eksistentsialistlik-filosoofiline perspektiiv. Siin toovad saksa teadlased paralleele Hesse "Narzißi ja Goldmundiga", kellest üks leiab tee iseenese juurde kloostris elades ja teine reisib läbi maailma, kuni lõpuks vanaduspõlves koju naaseb.
Alatine küsimus on, kumb kahest mehest rohkem maailmast kogeb, kas see, kes kõike näpuga katsuma tormab ja loodust seletada, uurida ja mõõta-kaaluda üritab, või see, kes küll oma aias vaatlusi teostab, aga pilgu palju kaugemale suunab, kui tema sõber eales sammud seada saaks? Kas tuleks elada, eesmärgiks maailmas nii palju ringi reisida kui võimalik, või on samaväärsed ka väikeses ringis elatud aastad? Kas (elu-)kogemusi on võimalik saada raamatutest, või on nad ainult kogemuslikul tasandil täisväärtuslikud?

Ja lõpuks muidugi didaktiline sõnum - seikluslik tegevusliin näitab noorele lugejale teadlasekarjääri kui midagi väga põnevat ja tekitab seega huvi teadlaseks saamise vastu, lisaks sellele joonib "Maailma mõõtmine" alla mõlema teadlase uskumatud edusammud ja nende isiksuste tähtsuse inimkonna lõputus püüdluses maailma mõista ja "mõõta". Küll naljaga pooleks, aga ka see sõnum kumab lõpuks läbi ja on teose keskmes.


Kokkuvõtteks tahaksin samuti veelkord toonitada, et "Maailma mõõtmine" on vägagi nauditav, humoorikas, põnev ja mõtestatud teos ja kuna on olemas ka eestikeelne tõlge, soovitan soojalt see läbi lugeda.

Wednesday, April 6, 2011

55. Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (Voyage au bout de la nuit, 1932)

Prantsuse kirjanik Louis-Ferdinand Celine'i 1932. aastal ilmunud romaani "Voyage au bout de la nuit" ("Reis öö lõppu") räägib Esimesest maailmasõjast, sõjajärgsest Pariisist, Aafrikast ja on õõvastav selle sõna parimas tähenduses.

Romaani "kangelane" Ferdinand Bardamu ühineb spontaanselt sõbraga kohvikus lõunalauast möödamarssinud pataljoniga, elab üle nii sõja kui selle psühholoogilised haavad, reisib Aafrikasse, et seal oma õnne leida, kohtub oma teisikfiguuri Robinsoniga ja elab koos tollega koos Pariisis arstitööd tehes.

Bardamu tunnistab ise, et pole kuigi väärtusliku mõistusega ega julgusega õnnistatud - sõjas käitub ta argpükslikult ja inimesi võlub neid meelitades ja nende halbadelt omadustelt oskuslikult tähelepanu hajutades.
Tegu pole sümpaatiat ega empaatiat äratava tegelasega ja tema pessimistlik-küüniline maailmavaade näeb naisi kui pragmaatilisi olevusi, kelle tuppe on peidetud külm-kalkuleeriv armastuseplaan ja oma ema kui koera, kes niutsub kutsikate juuresolekul liig emotsionaalselt.

Maailm on kole koht, inimesed ei ole ilusad ja head ja mida rohkem Bardamu neile naha alla ronib, seda eemaletõukavamaks nad muutuvad - naised jätavad ta maha puuduva ambitsiooni ja sõjakangelaslikkuse tõttu, hiljem arstikambris lebava keha vagiina on liig verine, et sest rõõmu tunda...

Tõsi - Celine pole igaühele ja teda tunnistatakse ülemaailmselt rohkem kuulsust kogunud Sarte ja Camus' motivaatoriks ja eeskujuks. Bardamu maailm koosneb isekatest või koledatest või rumalatest inimestest, kaasa arvatud ta ise. Tema - põhjendatud - argpükslikkus sõja suhtes väljendub kohati koomikas - prantsuse trikoloor tekitab temas õhinat vaid kord elus, mähituna luulet ette kandva naise talje ümber.

Kuid nagu New York Times Celine'i tunnustab: see raamat on nagu LSDd tarbinud La Rochefoucauld, täidetud aforismide, kavalate metafooride, tähelepanekutega elust sellisena, nagu ta on - olgugi et kohati väga küünilises ja enamasti antiroosilistes toonides maalituna.

Oma mõttesügavuse, tabavuse ja detailtähelepanu poolest tundub "Reis öö lõppu" nagu pärlikast - Bardamu kirjeldab naisi küll kui vägivallasõltlasi ja mehi kui argpükse või rumalpäid ja kogu tema maailm on täidetud haiguste, vägivalla ja erinevate kehavedelikega, kuid millise ebatüüpilise vaatenurga ta lugejale avab! Millise mitmekesisusega on nõnda ebameeldivaid asju võimalik kirjeldada ja millise kavalusega on kaunina tunduvat münti võimalik ümber pöörata!

Celine ei jäta suhu kindlasti mitte magusat maiku, kuid pähe nii palju häid mõtteteri, et tuleb pärast lõpetamist otsast alata.

Wednesday, March 30, 2011

54. Hans Christian Andersen: Fairy Tales and Stories

Avastades taani muinasjutuvestja H. C. Anderseni oma saja raamatu nimekirjast, otsisin alguses ja vendade Grimmide nime ja imestasin, et Andersen neist tähtsam on.

Ilmselgelt on saksa keeleruumis viibimine mind lihtsalt liigselt mõjutanud, sest Andersen teenib ära palju rohkem kiitust kui vennad Grimmid ja rahvusvaheline lasteraamatupäev (2.4.) on põhjusega paigutatud Anderseni sünnipäevale.

Esiteks on Andersen enamiku oma (muinas-)juttudest ise välja mõelnud - tulenevalt üpris õnnetust lapsepõlvest põgenes kirjanik hea meelega fantaasiamaailma ja pani hiljem kirja kõik need lood rääkivatest kööginõudest ja loomadest, kangelastest, kes kannatavad ja hiljem õnnelikuks saavad. (Võrdluseks adapteerisid Grimmid enamiku oma jutupagasist kas suuliselt ülekantud lugudest või prantsuse ja itaalia jm. allikatest, enamasti lisades moraalse-esteetilise "lapseluku" ja õnneliku lõpu.)

Teiseks on Anderseni jutud täiesti ainulaadsed, Andersenile kuulub - vähemalt Euroopa võtmes - nn. unhappy ending. Väike merineitsi ei abiellunud originaalversioonis oma printsiga, kuigi Pöial-Liisile see õnn osaks sai. Lapsed pääsesid Lumekuninganna käest, kuid kuusepuu põletati.

Surmast ja kannatustest rääkivad jutustused, kus lapsed väsimatult läbi metsade jooksevad ja kus puud, loomad-linnud ja tulekivi rääkida oskavad, on küll lastele mõeldud ja põnevate, fantastiliste seiklustega pikitud, aga religioosse-spirituaalse tasandi ja õppetunni leiab neist igas vanuses lugeja.


Just selles peitub Anderseni võlu - tema lugejat, kes on laps, koheldakse kui täiskasvanut (olgu, peaaegu, seksist siiski otseselt juttu ei ole, aga see ei huvitagi Anderseni lugejat, on tähtsamaid asju elus) ja ei säästeta ei õnne ega õnnetuse kirjeldustest - ta õpib, milline võib elu olla, kohkub võib-olla õnnetu lõpu eest, aga küsib eneselt miks? ja saab targemaks.

Täiskasvanu aga leiab võimaluse põgeneda imelisse muinasjutumaailma, mis kunagi liiga lapsik ega utoopiline ei tundu - muidugi vaid neile, kes usuvad, et maailmas siiski on natuke hästi peidetud võlujõudu.

Seega ei imesta ma, et kui Grimmid tol ajal neile tundmatu Anderseniga tutvusid ja tema autoriloengus aega veetsid, arenes meeste vahel sõbralik, austav suhe.

Kui teil on halb tuju, lugege Anderseni! Ta ravib imepärasel moel. Ja tuletab meelde, mis on elus tähtis.

Wednesday, March 23, 2011

53. Halldor K Laxness: Independent People

Islandi kirjanik Halldor Laxnessi romaan 'Sjálfstætt fólk' ('Iseseisvad inimesed') on eksemplaarne teos Islandi sotsiaalse realismi ridadest ja üks põhjendus Nobeli kirjanduspreemiale 1955. aastal.
Teos ilmus Islandil esmalt ajavahemikus 1934-35 kahes osas ja on oma uuemaski kuues jagatud nelja ossa.

Laxness ise kinnitab laialdast arvamust, mis võrdleb tema 'karjaseromaani' Knut Hamsuni 'Maa õnnistusega' - kuigi lisab, et samale küsimusele leiab tema erineva vastuse.
Mõlemad teosed tegelevad küsimustega maaelust ja Laxness toob lugejani Islandi talumehe argipäeva. Romaan lõi omal ajal kõvasti laineid, kuna ei kirjelda vastupidiselt oma eelkäijatele taluelu kui idüllilist, rahumeelset äraolemist, vaid joonistab välja mitme põlvkonna olelusvõitluse, unistuste luhtumise ning kannatused ja konfliktid.

Ühiskonnakriitikat võib 'Sjálfstætt fólkist' leida piisaval määral - roman kirjeldab talunike elu enne ja pärast I. Maailmasõda ja sel ajal, kuidas toimub üleminek kommunismilt kapitalismile, kuidas talumehed mikrosüsteemina kolme klassi jaotuvad ja kuidas nii kõige vaesematel kui kõige jõukamatel tihtipeale vireleda tuleb.

Kümned ja kümned leheküljed lammaste tervislikust seisundist ei ole võib-olla tohutut pinget pakkuvad, küll aga on huvitav jälgida, kuidas sõda Islandi majandust toetab ja kuidas rikastunud talunikud hiljem taas võlgadesse uppuvad. Samuti on juttu Islandi kangelaseepostest ja vanemast ajaloost või pigem mütoloogiast. Kokkuvõttes annab romaan üpris ülevaatliku pildi neile, kes varem Islandist palju lugenud ei ole ja siiani vaid Eüjafjallajökulli ja Reükjaviki nimetada oskavad.

Võrdlust 'Tõe ja õiguse' ja 'Näkimadalatega' pakub peategelase, Sumarhusi Bjarturi eluaegne heitlus oma talu ja iseseisvuse eest, ebausk sealmail kummitavasse hädatoovasse Kolumkillisse, kelle olemasolu isepäine mees tunnistada ei taha, ja konfliktid kõigi lastega, tahavad nad siis oma isiklikku arvamust avaldada või lausa koduõuelt lahkuda.
Põlvkondade konflikt joonistub siin tüüpilisel moel pereisa, kes ajaga kaasas ei käi ega käia ei taha, ja laste vahel, kellest üks õppida, üks Ameerikasse kolida ja üks mõisahärra tütrega abielluda tahab. Kui üks välja arvata, luhtuvad kõigi unistused, Bjarturit kirjeldab Laxness küll kui sümpaatset tegelast, kuid tema kõva loomus, tohutu kitsarinnalisus ja isekus teevad temast pigem ebasümpaatse protagonisti. Romaani algne pealkiri oli, muide, 'Hetjusaga' ehk lugu kangelasest või kangelassaaga, mis samuti irooniaga pooleks mõeldud nagu ühiskonnakriitikat väljendav pealkiri 'iseseisvad inimesed' - iseseisvus jääb romaani lõpuni vaid unistuseks nii suur- kui väiketalunikule. Bjartur on näide pidevalt looduse ja ülematega heitlevast talupojast, kelle suurim armastus tema lambad - Bjartur tunnistab isegi, et oskab lammastega tunduvalt paremini suhelda kui inimestega.

Näiteks episood, kus Bjartur koos tütre Asta Solliljaga Fjordi linna külastab, näitab kenasti tütre aimamatust välismaailma võlude ja ohtude suhtes, romaan räägib nonde kahe suhtest ilmselt kõige põhjalikumalt teiste lastega võrreldes. Asta noorus möödub isa jumaldades, ta hakkab aga printsidest ja laiast maailmast unistama ja maandub vähe auväärse mehe rüpes.

Kivistunud soorollid Bjarturi põlvkonnas joonistuvad lõpupoole eriti selgelt välja, kuigi läbivad tegelikult kogu lugu - igatahes toob Laxness sisse Bjarturi mõttekäigu: naine peab olema õnnelik, kui tal lubatakse vaikselt nurgas istuda ja kui peksa ei saa.

Niiet mõnest küljest puudutatakse ka kontekstivabasid, ajatuid teemasid.

Aga kokkuvõtteks on tegu kurvameelse pseudoidülliga - kuigi sihilikult pseudo -, mis karjaseromaanidega võrreldes järsult lahku lööb. Ons Laxnessi kirjeldused pigem realistlikud või naturalistlikud, kas veel tol ajal oli tohutu töökoormuse ja klimaatiliselt nigelate tingimuste tõttu tõepoolest suremus niivõrd kõrge või on Bjarturi tegelaskuju vaid ekstreemum, näitamaks, kui hävitavaks muutub mehe loomus, kui ta peab 1ä aastat üksi selle nimel rügama, et oma talukohta päriselt, juriidiliselt omaks nimetada saaks. Kivikõva mees, kelle ainus igapäevane luksus on neljaminutiline uinak heinakuhja otsas, eeldab, et tema naine ja lapsed on sama kõvad ja väsimatud. Samas on inimlikul tasandil siiski, siiski näha Bjarturi heldimust tütre suunas, kellega nii tüli kui leppimist, nii vägivalda kui armastust ette tuleb.

Tegu on suures plaanis üpris troostitu, kuid kohati huvitavalt joonistatud maailmaga. Nagu eelpool mainitud: 'Tõe ja õiguse' fännide jaoks kindlasti meeldiv lugemine. Isiklikult olen rahul Islandi kohta õpituga, kuid jään muus osas erapooletuks.

Wednesday, March 16, 2011

52. Naguib Mahfouz: Children of Gebelawi, Midaq Alley

Naguib Mahfouz on Egiptuse pärl. Kirjanik on avaldanud rohkem kui 50 romaani, veel mitu kapatäit rohkem lühijutte, filmistsenaariume ja näidendeid. 1988. aastal pälvis Mahfouz Nobeli kirjanduspreemia.

Lükkasin end oma nimekirjas taas oodatud järjestusest veidi eemale, kuna sõber kinkis mulle romaani Midaqi põiktänavast ja avastasin Mahfouzi hiljem oma planeeritud autorite seast, mispeale otsutasin ka 'Gebelawi lapsed' läbi lugeda.

Mahfouzi looming on läbinud mitmeid faase: ta on kirjutanud triloogia romaanidest, mis käsitlevad Egiptuse ajalugu, plaan oli kirjutada 30-köiteline Epopöa. Samuti läbib tema teoseid poliitiline niidistik, üks põhiteemasid on türannia kukutamine ja vastupanu allasurumisele.

Midaqi põiktänavat kirjeldab Mahfouz ise kui oma maailma, millesse lugejal on võimalik piiluda, ja kes Kairos käinud, saab kergesti tänavapildi silme ette manada. Olgu, tänavatel tiirlevad inglise sõdurid ja aasta on '74, aga tuttavad hääled ja lõhnad ja inimtüübid läbivad Midaqi põiktänavat.
See romaan, millest muide on vändatud filmivariant, mis leiab aset Mehhikos, peaosas Salma Hayek, jutustab armastusest ja olelusvõitlusest, sõprusest ja uhkusest, toob lugejani noore neiu ja noormehe saatused, näitab, kuidas elu üht soosib ja teist mitte. Tegu on üpriski tüüpilise lugude põimikuga, kuigi Mahfouzi ilustamata kirjeldused ja kohast tingitud euroopa lugejale kurioossena tunduv kulminatsioon (kuigi üldinimlik külg on sama kaalukalt esindatud ja kaunilt kirjeldatud) asja omasuguseks teevad. Kerge lugemine, kõigile soojamaaarmastajatele soovitan... jah, soojalt.

Gebelawi lapsed on aga midagi sügavamat ja mitmekihilisemat ja väga tugevalt intertekstuaalne nn. pühade raamatute suunas, sümboolselt paralleelne. Tegu on erinevate lugudega noortest meeestest, kes oma tänava hirmuvalitseja vastu astuvad ja vaesuses virelevale rahvale võrdsust toovad, kes tarkuse, kes vägivalla ja kes tol ajal maagilistena mõistetud vahenditega. Kogu tegevust vaatab suurest majast pealt Gebelawi, kõigi ümbruskonna inimeste esiisa ja müstiline kuju, kelle üliinimlik eluaeg pea kogu raamatut läbib.
Erinevad tegelased, kelle elulugude paralleelideks on Mooses, Jeesus ja Muhammed, nende kõrval seisvad naised, kriitiline pilk soorollidest vormitud ühiskonnakorraldusse ja vägivaldsesse võimukehtestamisse moodustavad vägagi tugeva, traagilise ja inspireeriva portree Kairo kitsaste tänavate mikrosüsteemidest.

Eriti viimaste kuude kontekstis on hea lugeda midagi, mis kirjeldab kaua allasurutud inimeste vabastamist eluaegsest ikkest.

Maailma usunditest huvitujale on Gebelawi lapsed väga leidlik lugemisvara, kuigi Mahfouzi sõnum erinevate religioonide kohta, olgu Gebelawi ise siis sümboolne Jumala või üldiselt religiooni jaoks, on küsitav, kas positiivse või negatiivse alatooniga, mistõttu romaan omal ajal (1959) ka kõvasti kriitikat ja ärritust põhjustas.

Kellele aga meeldib lugeda meestest ja naistest ja suhtest ja samal ajal eksootilisse paika jalutama minna, sobib Midaqi põiktänav paremini.


Kokkuvõtteks soovitaksin igaühel leida oma riiulisse vähemalt üks Mahfouzi romaanidest.


Wednesday, March 9, 2011

51. Giacomo Leopardi: Complete Poems

Itaalia mõtleja Giacomo Leopardi (1798-1837) oli pessimist. Nii radikaalne pessimist, et pälvis ülistust Schopenhauerilt, kes omal ajal mainis, et keegi pole nii põhjalikult ja ammendavalt tegelenud oma olemasolu mõttetuse ja kannatustega kui Leopardi.
Kirjandusmaastikul arvatakse laialdaselt, et pärast Petrarcat on alles Leopardi itaalia kirjandusruumis järgmine nimetamist vääriv kuju.

Noore luuletaja ja esseisti elutee polnud kerge - nagu Thomas Manni Lodovico Settembrini teda "Võlumäes" kirjeldab (ja kas pole mitte huvitav kokkusattumus raamatute järjestuses), oli Leopardi kole, küürakas ja õnnetu mees. Range isa ja konservatiivse ema kontrolli alt pääses noormees, kui 1818. aastal Rooma põgenes, pärast seda aga toodi ta koju tagasi ja tugevnes vanemate haare. Rooma retk sai Leopardi loomingus pöördeliseks, tema pessimismist arenes välja intellektuaalne pessimism.

Kõigist kirja pandud luuletustest on Leopardil kaks positiivse sõnumiga, nimelt Il pensiero dominante (Valitsev mõte) ja Il risorgimento (Taasärkamine). Valitsev mõte räägib armastuse kõikehõlmavast jõust, mis hetkeks elu kurbuse ja kannatused peast viib, Risorgimento aga luuletaja hinge taasärkamisest, võimest valu ja ängi tunda, pärast apaatset perioodi Leopardi elus.

Leopardi kuulsaim luuletus, Silvia, räägib luuletaja armastusest noore naise vastu, kes tuberkuloosi sureb. "Üksik pääsuke" on loodusluuletus, mis rikkalikus sõnastuses looduse ilu kirjeldab, kuid kunstniku siiski täiesti külmaks jätab. Või vastupidiselt sõnastab ühes Leopardi luuletustest karjus pika, kauni, igatseval pilgul lausutud monoloogi Kuule, lootes vastust saada, kuid jäädes vaikusesse pettuma.

Leopardi jaoks on armastus ja surm kaksikud, kuna armastus tekitab ilu ja kannatusi, surm aga lõpetab kannatusi. Armastust ei julge ta eneses äratada, surma on aga nõus minema.

Ja kuigi näiteks tema sõnad Kuule on oma ahastuses väga kaunid ja ka väljendusoskuses puudu ei jää, tundub Leopardi Suur Kannatuste Rada kuidagi ühekülgne. Tegu võib ju olla ka viletsa tõlkega või on mitme luuletuse üksteise järel lugemine monotoonsust tekitav, aga kannatustest, surmast ja pitsitavast südamest mitmes vormis rääkiv luulekogumik ei tekita tahtmist end lõpuni lehitseda.

Tegu on muidugi tugevalt subjektiivse hinnanguga, kuna minu suur armastus Lorca läheneb loodusele ja südameasjadele hoopis teisest vaatenurgast.

Arvestades oma aega, väljendas Leopardi end teemadel valu, kannatused, surma kui lunastus ja ee... valu, väga mitmekülgselt. Olles aga lüürilisel maastikul roolides piisavalt Byronit ja Poed lugenud, soovitaksin kõrvale lugeda ka Leopardi mõtteid (näiteks siin). Tema küünilis-nihilistlik-egotsentriline mõtteviis sobib pigem esseesse kui luuletusse - ja on seal ka meelelahutuslik ning samaaegselt nii muigama kui mõtlema panev.


The Calm after the Storm

The storm has gone:
I hear the joyful birds, the hen,
returning to the path,
renews her cackling. See the clear sky
opening from the west, over the mountain:
the landscape clarifies,
the river gleams bright in the valley.
Now every heart is happy, on every side
there's the noise of work
as they return to business.
The craftsman comes to the door,
his work in hand, singing,
to gaze at the humid sky:
a girl runs out to draw water
that's charged with fresh rain:
and, from street to street,
the vegetable seller
raises his cry again
See the sun return, see how it's smiling
from hills and farms. The servants
open balconies, terraces, lodges:
hear the harness clinking, far off
along the highway: as the traveller's carriage
moves, once more, down the road.

Every heart is happy.
When was life as sweet,
as pleasant as it is now?
When did men turn
to their work, or bend to
their studies with such love? Or begin
some new venture? Or were so forgetful
of old wrongs? Joy is born of pain:
vain joy, the fruit
of fear past, in one shaken,
and fearful of death,
who abhorred life before:
fear that made men sweat and tremble
in enduring anguish,
shivering, silent, pale: seeing
lightning, cloud, and wind,
moving to attack them.

O kindly Nature,
these are your gifts,
these are the delights
you give to mortals. To be free
of pain is our delight.
You scatter ills with generous hands: grief
appears of itself, and pleasure, that's so often
born of trouble, through the monstrous,
and the miraculous, is our only gain. The human
race, dear to the gods! Happy enough
to gain a breathing space
from sorrow: blessed
when death heals you of every grief.


Kõik cantod on muide internetis inglisekeelses väljaandes saadaval: http://www.poetryintranslation.com/klineasleopardi.htm

Wednesday, March 2, 2011

50. Thomas Mann: The Magic Mountain

"Der Zauberberg" ehk "Võlumägi" on saksa 20. sajandi suurkuju Thomas Manni sulest 1924. aastal ilmunud arenguromaan. Teos kuulub Manni loomingu teise faasi ja sisaldab seega pigem religioosseid-mütoloogilisi kui psühholoogilisi elemente (näiteks varem käsitletud Buddenbrooksiga võrreldes).

"Võlumägi" jälgib noore Hans Castorpi elu ravikuurortis Davosis, Šveitsis. Noormees reisib planeeritult kolmeks nädalaks mägedesse, et oma kohapeal resideeruvale haigele nõbule seltsi pakkuda ja "üleval" aset leidva eluga tutvuda. Lõpuks jääb ta aga seitsmeks aastaks.
Romaan on põimitud huvitavate tegelaskujudega, kes kõik protagonistile erinevat liiki mõju avaldavad ja lai temaatika ulatub poliitikast erootikani ja psühholoogiast ajalooni.

Mõned põhiteemad:
Haigus kui hinge õilistaja - Hans omab algselt arvamust, et inimene, kes on haige, peaks olema seetõttu tundliku hingega või tema hing tundlikuks muutunud ja avaldab nördimust rumalate inimeste üle söögilauas. Vanem sõber ja hilisem õpetajafiguur Lodovico Settembrini laidab noormehe seisukoha aga maha, vaieldes, et kurb on näha just tarku ja häid nimesi, keda haigus tabab - rumalat inimest kärbumas näha ei ole nii suur kaotus.
Siin tekib muidugi nii religiooni ja demokraatia aspektist kortsus kulm, Settembrini on humanist ja ei avalda oma arvamust tegelikult nii radikaalselt, aga mõte jääb siiski sarnaseks...

Erootika - Hans armub vanemasse venelannasse madame Chauchat'i (ärge laske end nimest petta) ja veedab naisega mingil hetkel ka ühise öö, mida küll vaid põgusalt kirjeldatakse. Huvitaval kombel meenutab Chauchat Hansule koolikaaslast, kelle vastu tal aastaid tagasi ebatervislikult kirglik huvi oli. Mõlemaga suhtleb Hans, laenates neilt harilikku pliiatsit.

Aeg - ajatemaatika on keskne, kuna mägedesse jõudes tundub Hansule aeg venivat veel ja veel, nõbu Joachim ja Settembrini selgitavad aga, et aeg on hoopiski pikem, kui on palju teha, ja muutub oluliselt lühemaks, kui oma päevi mittemillegagi sisustada. Aja subjektiivsest tunnetamisest ja unustamisest on juttu nii mõneski kohas.


Ja nii edasi ja nii edasi, Thomas Manni tohutult kompleksse, oskuslikult ja detailselt välja töödatud figuuride kogumiku areng muudkui roomab ja roomab, nendel tuhandel leheküljel (ja seda saksakeelses väljaandes).

Kas võiks siinkohal Buddenbrooksi kui eelistuslikku teost esile tuua, sest Mann just selle eest Nobeli preemia pälvis, oleks võibolla liiast öelda, aga minu jaoks venis "Võlumägi" igavikulistesse mõõtmetesse, kus ma lihtsalt enam edasi lugeda ei viitsinud. Sellised teosed ei ole öökapil hoidmiseks, vaid süvenemiseks ja studeerimiseks, ja olgugi, et Mannil on võime väga väga kunstipäraselt lauseid siduda ja keelega mängida (lugesin romaani saksa keeles), samuti väga oskuslikult äkitselt õudustäratavate momentidega üllatada, tundub, et tegu on pigem filosoofilis-poliitilis-antropoloogiliste esseede konvoluudi kui romaaniga.

"Võlumägi" on tituleeritud arenguromaaniks, kuid pärast lahkumist ärkab Hans justkui unenäost... jätkab ta, muutununa, samas kohas, kus oma elu sinnapaika jättis, planeeritult kolmeks nädalaks? Võimalik.
On mainitud, et Thomas Mann parodeerib klassikalist saksa arenguromaani, kuna Hans Castorp küll klassikalise iseseisvaks eluks harivate teemade buketiga kokku puutub, kuid hingeliselt üpris tühjalt mägedest lahkub.
Aga kas pilamiseks on tõesti vaja nii kõvasti pingutada?
Ilmselgelt on ainult Mann võimeline midagi sellist korda saatma.

Põnevaimad kohad ongi need, kus müstilis-müütilis-muinasjutulist maailma puudutatakse (Hans lumetormis vangis ja üldine looduse jõuline uimastav mõju, hirmutavana tunduvad haiged väljalõigatud kopsudega, surijad, keda tagant kiirustatakse jm.).
Intellektuaalselt paeluvad on kahtlemata ka kõik puudutatud teemad.
Samuti ei jää taustata ei pea- ega kõrvalfiguurid, neil on kõigil minevik, iseloom, pere ja lemmikjook.

Siiski, siiski, kogu selle palju juures jääb miskit puudu ja miskit tasakaalust välja.

Oli lõike, millest järgneva ootuses üle lendasin, samas silmadega püüdlikult detaile salvestades, oli aga rohkem lehekülgi, mis mõtteid mujale viisid.


Seega ei ole "Võlumägi" minu jaoks see Manni teos.
Kahju.

Wednesday, February 23, 2011

49. Yasunari Kawabata: "Mäe hääl" (Yama no oto, 1949-54)

"Yama no oto" ehk "Mäe hääl" on jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata, 1968 aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kolmas inglise keelde tõlgitud romaan. Raamat avaldati osadena 1949-1954 ja ilmus inglisekeelses tõlkes 1970. Raamatust vändati mustvalge film aastal 1954.
Kawabatat peetakse jaapani naturalismi loojaks, üheks tähtsaimaks sõjale järgnenud aastate kirjanikuks Jaapanis ja ka üheks 20. sajandi tähtsamaks jaapani kirjanikuks.
Kuulsuse saavutas Kawabata romaanidega Snow Country ("Lumine maa", "Yukiguni") ja Thousand Cranes ("Tuhat kurge", "Senbazuru"), mis aga võrreldes "Mäe häälega", kuigi kaunid ja emotsioonide heliredelil veerandtoonideni küündivad, polevat kriitikute sõnul niivõrd mahukad ja komplekssed kui "Mäe hääl".
Lisaks pikemale proosale on Kawabata kirjutanud hea hulga lühijutte, näiteks "Izu no Odoriko" ehk "Jutustus Tantsijanna Izust" (The Izu Dancer).

"Yama no oto" on episood ühe pere argipäevast, edastatuna perepea, 62-aastase Shingo perspektiivist. Shingo silme läbi näeme abikaasa Yasukot, kes Shingost aasta noorem ja kelle kadunud õesse mees hullunult, kuid salaja armunud oli. Yasuko pole ilus naine ja Shingo on temast tüdinud, nimetab teda vanaemaks.
Poeg ja minia elavad perega, tütar mehega. Mõlemi abielud on ebaõnnestunud: tütar Fusako lahutab end mehest ja kolib koju tagasi, poeg Shuichi peab minia Kikuko kõrvalt armukest.
Kikuko ja Shingo vaheline suhe on kogu kompilatsiooni keskpunktis, kuna mõlemad näevad teist kui ainsat olendit, kellele oma lõputut kiindumust kinkida. Shingo oma tütar on aga õnnetu, nii ebaõnnestunud abielu kui kiusliku iseloomuga lapse kui isa tähelepanematuse tõttu.

Ja nii läbi päevade, nädalate ja aastaaegade, arenevad sündmused vaikselt, Shuichi suhted armukesega lähevad mäest üles ja alla, väikesed lapsed kannatavad, vanemad kannatavad ja oodatud kulminatsioon tegelikult kohale ei jõuagi... aga selline ongi naturalismi pärusmaa.

Kibemagus oleks hea sõna iseloomustamaks enamikku jaapani kirjandust, mis selle ka niivõrd suurepäraseks teeb - emotsionaalsuse mitmekihilisus, reserveeritud kombekas käitumine ja paralleelselt lugejale nähtavaks tehtud siseheitlus. Shingo on sõjas muutunud mees ja seetõttu kaotanud kontakti oma abikaasaga - mingil hetkel järgnes allaandmine. Naine on küll jätkuvalt tema kõrval, aga millestki rääkida neil enam pole. Ja kurbusega peab ta vaatama samasugust arengut oma poja abielus. Seetõttu üritab ta omal moel Kikukot kui oma uut võimalust õnnelikuks teha, olles samal ajal aga konfliktsetes olukordades poja poolt, kuna tegu on ju ikkagi tema pojaga.

Ja lugu olekski liiga trööstitu ja nukker a la Ibseni näidendid, mida lõpetades ("Vaimud" põhiliselt siinkohal) lootusetuse tunne kõhus muudkui närib ja närib.
Aga siinkohal tuleb esile Kawabata erilisus: naturalismile lisab ta näputäie realismi ja kaks näputäit impressionismi. Kõik tema tegelaskujud on head ja halvad, käituvad mõnikord ennastohverdavalt, mõnikord isepäiselt, võivad oma ingellikus loomuses järgmisel leheküljel peaaegu et mõrva sooritada. Ja kõige selle taustal on võimalus kogeda pildikesi Jaapanist, tema imelistest värvilistest aedadest erinevate puude ja lillede ja põõsastega, mille värvi ja kuju mõnikord lausa võimatu kirjeldada (ka see pakub ühes lõigus jutuainet), ning piltidega mägedest linna külje all ja linnadest mägede külje all.

Samuti lisab Kawabata lisakihi sümboolse tasandi näol. Shingo näeb pidevalt "veidraid" unenägusid, mida aga väga kergelt nii minevikukahetsuse kui tulevikuhoiatusena tõlgendada saab ja need lisavad tema isiksusele veelgi värvi. Lisaks räägitakse õhtusöögilauas kotatsu all varbaid soojendades enamasti sellest, mis päevalehes kirjutatud, ja needki lood on enamasti traagilise lõpu leidnud inimestest. Tihti inimestest, keda pere tunneb. Ja nii on inimlooma äärmuslik loomus pidevalt luubi all.

Narratiivi - ja psühholoogiline tasand jaotavad teksti oma mahult ilmselt pooleks - sündmused peres võtavad esimese, Shingo mõtisklused enese elu ja oleviku ja mineviku ja tema mõju üle oma lastele pluss unenäod teise poole.
Samuti on huvitav, kuidas tegelaskujud kohati täiesti mõistatuslikuks jäävad - valikud, mis tunduvad risti loomuvastased, tuuakse lugejani teiste inimeste vaatevinklist, mis tähendab, et lugejale jääb võimalus mõistatada, miks ometi Kikuko seda tegi, mida ta tegi. Sest vastus võib olla ilmselge, aga ei pruugi.

Kokkuvõttes: vaadake mõnd jaapani maali, vaadake geisha kurblike silmadega imekaunist nägu tantsuga kujundeid loova keha otsas või mägesid maastikumaalil, kus värvikontrastid meelega ülitugevaks maalitud. Just selline on Kawabata.

Kauni hingeeluga kirjandus. Soovitan soojalt ja süübin edaspidigi.

Wednesday, February 16, 2011

48. Astrid Lindgren: Pippi Longstocking

Kaasaegsed pidasid Astrid Lindgrenit üpriski peast põrunuks ja alguses oli autoril käsikirja avaldamisega raskusi, aga meie tunneme Pipi Pikksukka (Pippi Långstrump) ühe tuntuima lasteraamatutegelasena. Koos Vahtramäe Emili, Ronja, vendade Lõvisüdamete, Karlssoni ja Bullerby lastega kasvas enamik meist üles.

Pipi lood sündisid tegelikult Lindgreni tütar Karini mõttekirstust - tüdruk palus oma haigevoodil, et ema jutustaks talle väga tugevast tüdrukust, kes elab üksi, kellel on kaks sõpra ning ahv ja hobune. Raamatud avaldati 1945-1948, lisandus kaks lugu aastatel 1979 ja 2000.

Pipi on 9-aastane tüdruk, kes elab ahv härra Nilssoni ja hobusega Segasumma suvilas. Pipi isa on neegrikuningas ja seikleb merel, Pipi ema suri, kui Pipi oli väike.
Aga kõigest sellest hoolimata on Pipi rõõmsameelne ja elava fantaaisaga tüdruk, kes ketrab ja ketrab jutuvakka - nii tõmbab ta ligi naabrilapsed Tomi ja Annika, kellega iga päev uusi seiklusi leida. Pipi on maailma tugevaim tüdruk ja püstirikas - isa jättis talle elamiseks suure hunniku kulda.

Tegemist on küll lasteraamatuga, aga Pipi oma vaba hingega innustas rootsi naisi omal ajal uusi vabadusi nõudma ja otsima. Pipit peetakse rootsi naiste vabastajaks mitmel rindel, kuna noored tüdrukud õppisid pipi eeskujul poisilikumalt käituma ja end vabamalt tundma. Annika nimest kui pai laps siidkleidis, kes kardab puu otsa ronida, on tehtud halva alatekstiga väljend.

Äärmustesse viib Pipi viimaste aastate areng rootsi kirjanduslikul maastikul - "Lohetätoveeringuga tüdruku" triloogia autor Stieg Larsson tunnistanud intervjuus, et Lisbeth Salanderi tegelaskuju on tehtud Pipi eeskujul - tema idee sellest, milline Pipi võiks 20ndates olla. Koolihariduseta, aga tark; introvertne, aga heade sidemetega teatud ringkondades; võimeline ennast kehtestama ja väga tugeva õiglustundega.
Olgu, aga kas see peaks tähendama, et kõik lapsed, kes omal ajal Pipit fännasid, kasvavad just selliseks?

Ei, sest Pipi ei mõjuvat lastele nii hullusti kui täiskasvanu, kes tema seiklustest loeb, võiks arvata.
Ka minu esimene reaktsioon Pipit lugedes oli: minu lapsed ei loe seda raamatut! Sest Pipi sõprus naabrilastega põhineb alustuseks rohketel kingitustel, mis Pipi neile teeb, samuti sõbruneb Pipi naabrilastega neile 18 kilo komme ostes. Samas on varsti ilmselge, et Pipi teeb seda puhtast lahkusest, mitte vajadusest kellegagi sõbruneda - Tommit ja Annikat tõmbab Pipi poole tema elava ja põneva loomuse, mitte asjade pärast, kuigi raamat mainib, kui väga neile meeldib Pipi kummutis sobrada ja eksootilisi nipsasju uurida.
Pipi murrab nii mõnegi reegli, joonistades oma ainsal koolipäeval koolikoridori põrandale suure hobuse, lähenedes klassiruumile puu otsast ja keeldudes korrutustabelit või kirjutamist õppimast. Selline käitumismall ei tohiks kooliealisele lapsele omaseks saada - raamatut lugeda on hariv, ja algeline matemaatikaoskus ei tule ka üldharidusele kahjuks.
Aga mida Pipi enim õpetab, on olla kartmatu ja väljendada oma tundeid.
Lõppeks tahab ka Pipi õppida viisakamalt käituma ja ei ole endaga rahul, kui Annika külalisena daame ärritab - aga sellised daamid, nagu Annika tulevikuportree iseendast, on üldiselt ääretult igavad ja õelad, kui nad suu lahti teevad, olgugi, et nende kleidid põnevalt kahisevad ja et nende lokid hästi lõhnavad.

Seega on Pipi vaba hing, kes ei hooli soorollidest, ei karda kedagi ja oskab alati häid lugusid rääkida.

Siiski ei ole Pipi läbi ja lõhki sümpaatne tegelane.

Kokkuvõtteks: Lindgreni kangelastest pigem Ronja kui Pipi.

Wednesday, February 9, 2011

47. Franz Kafka: The Complete Stories

Kafkast on selles blogis juba korduvalt juttu olnud. Prahas sündinud, saksa keeles kirjutanud, kõige paremini iseloomustatav omadussõnaga kafkaeskne, üks 19.-20. sajandi tuntumaid kirjanikke.

Kafka loomingut läbivad eelkõige eksistentsialistlikud allegooriad ja isa range režiimi armid. Oma tuberkuloosi poolt lõpetatud neljakümne ühe eluaasta jooksul jõudis Kafka kirja panna kolm pooleli jäänud romaani ja suures koguses jutustusi ja väikesi fragmente. Max Brod, Kafka parim sõber, avalad postuumselt kõik, mis Kafka oli palunud põletada, seega on säilinud enamik Kafka loomigust.

Kafka loomingu võib peale romaanide jagada kategooriatesse müüdifragmendid (Gracchus, Prometheus), kafka-valmid ("Ah", ütles hiir), fragmendid või stseenid ("Loožis") ja lühijutud ("Näljakunstnik", "Maa-arst"). Kui soovite saada ülevaadet Kafka loomingu põhi-ideedest, on mõistlik lugeda lühijuttude kogumikku, mida minagi siinkohal tegin - kuigi olen eelnevalt enamiku Kafka loominguga tutvunud, oleks see heaks sissejuhatuseks algajale Kafka lugejale.

Toon loetud lühijuttudest esile enim meeldejäänud: ""Ah", ütles hiir", "Näljakunstnik", "Aruanne akadeemiale" ja "Seaduse ees".

Kafka loomingut läbivate motiivide hulka kuuluvad konflikt türannist isaga ja sellest tingitud ängistus igasuguste kantselei tüüpi bürokraatiaga seotud asutuste ees (Kafka töötas isa sunnil ametnikuna), üldine ängistustunne maailma suhtes - samuti tulenevalt kodusest allasurumisest -, kunstniku ja lugeja suhe, indiviidi tühisus ja palju muudki.

"Seaduse ees" on lühike jutt mehest, kes tuleb maalt ja soovib siseneda väravast, mille eest valvur. Sissepääs on mehele keelatud ja mees veedab oma eluaja värava ees oodates, kuni valvur värava lõpuks sulgeb. Tegu on nii bürokraatia kui eksistentsialismiga seotud temaatikaga - lugu leiab aset "seaduse ees", teel seaduseni, viimase takistusega veheldes. Tõlkida võiks ka "enne seadust" - saksa keeles on interpretatsioon kergem.
Kui vanaks jäänud mees lõpuks valvurilt küsib, miks keegi teine pole tahtnud väravast läbi minna, vastab valvur, et see värav oli vaid talle mõeldud. Tegu on ühtaegu seaduse keerukuse illustratsiooniga - valvur mainib selle värava taga ootavaid, palju hirmuäratavamaid väravaid -, samuti illusiooniga - kui mees oleks eiranud valvuri keeldu, oleks värav tõenäoliselt haihtunud. Takistused, mida üritame ületada, on tihtilugu vaid meie endi peas. Sedakorda lõpeb lugu kurvalt ja mees ei läbi kunagi väravat, vaid sellepärast, et tunnistab väravavahi autoriteeti ja ei nõua oma õigust, väravat läbida. Illusoorne autoriteet, nagu "Lossis" või "Protsessis", hoiab inimest tagasi minemast sinna, kuhu ta eelnevalt soovis minna. See illusoorne autoriteet on Kafka puhul tema isa, siinkohal siis valvur. Ka neid võib samastada.

"Aruanne akadeemiale" on võrratu lugu ahvist, kes kirjutab akadeemiale, kuidas on edenenud tema dresseerimisprotsess. Tegu on tavalise ahviga, inimeste poolt rääkima, jooma, piipu tõmbama õpetatud. Ahv istub kultuurselt ülikonnas ja kirjutab kirja.
Tegu on taas inimese-looma-piiride ja illusoorsete piiride mänguga - ahv jääb lõpuni ahviks, sest näeb end kui ahvi ja ei taipa, et inimesed piinavad teda, rohkem kui õpetavad. Saaks ta sellest aru, võiks ta end inimeseks nimetada. Nii muuseas sobib antud konteksti 90ndatel aastatel avastatud-leiutatud peegelneuronite teooria, mille kohaselt nii inimesed kui ahvid on võimelised empaatiaks.
Kui vähe meid ahvist lahutab ja millised ahvid me tegelikult ise oleme, kui kõrgele pjedestaalile inimene end asjatult asetab - kõike seda ühe ahvi mõtlikus raportis. Mürgine iroonia.

"Näljakunstnik" võtab oma teemaks kirjaniku ja tema loomingu mõistmise publiku poolt - näljakunstnik nälgib alati 40 päeva ja reisib ringi, näidates end raha eest publikule. Üle 40 päeva tal nälgida ei lubata, mis näljakunstnikku väga painab, sest ta on oma nälgimisvõimetes täiesti kindel. Ühel päeval aga raugeb huvi näljakunstniku vastu ja mees läheb tööle tsirkusesse, kus ta oma puuriga loomade kõrvale pannakse ja kus ta lõpuks lõpuni nälgib.
Kirjaniku looming võib minna teatud ekstreemumiteni, aga mingil hetkel ei leia ta enam ühendust oma publikuga; mingil hetkel tuleb tõmmata piir. Kafka loomingu keeleosavus on tase omaette, seega pole ka ime, et ta mingi osa oma loomingust mingil hetkel põletas. Samuti räägib Kafka oma eluajal kunstniku kohustusest, kehale söögi, joogi ja muude mõnude kohapealt võimalikult vähe tähelepanu pöörata, et vaim saaks pinnale tungida ja oma tööd tegema hakata. Kunstniku anne on kingitus publikule, kui ta seda aga liiga intensiivselt rakendab, sööb see ta keha ära, kuigi vaim hea meelega edasi laseks.

"Ah", ütles hiir - ja jooksis kassile suhu, kuid mitte enne, kui oli eelnevalt kurtnud selle üle, kuidas maailm väiksemaks ja ängistavamaks muutub... enne ei puudutanud üks sein teist, nüüd aga tõusevad nad aina kõrgemaks ja kõrgemaks ja alles lõppes üks, kui tuleb juba teine vastu. Päästev nõuanne kassilt - "muuda suunda" - tuleb hetk enne hiire nukrat lõppu.
Fragment on umbes sama mahuga kui siinne lõik. Ja ometi selline iroonia, nukruse ja ängiga täidetud allegooria.

Kafka lühijuttudest tuntuim on ilmselt "Metamorfoos", kus Gregor Samsast üleöö prussakas saab ja lugeja jälgib, kuidas loomast inimene ja inimesest loom saab, miks nii juhtus ja mida teha, et vabaneda prussakast meie sees. Abituse tunne, mis taaskord sigineb meie peas ja teeb hirmsaid asju, on Kafka temaatika pärl - jooksmine mööda tundmatuid labürinte ja tunne, et väljapääsu ei ole, või asjatu otsing millegi järele, mida olemas ei ole.

Kafkat võiks nimetada nukraks isiksuseks ja kogu tema teoste kogumit hävitavalt melanhooliku ja flegmaatiku planeerimata lapseks. Kafka isegi ütleb, et tema looming tekitab lugejas eelkõige nukrust, kuna parimad lõigud ja lood räägivad kellegi surmast või ebaõnnestumisest. Seega ei ole Kafka igaühele naudingut pakkuv.
Samas on kõigis juttudes sees nii palju elutarkust ja nii kaunist keelekasutust, et kohati kurnavad lühijutud tekitavad tahtmist neid veel ja veel lugeda - et neist paremini aru saada.

Elagu Kafka. (ja kafkale sobivalt ma siinkohal hüüumärki ei kasuta)

Sunday, February 6, 2011

Kasutatud raamatud

Olen Saksamaal elades saanud nautida privileegi nimega kasutatud raamatud. Siinne internet kubiseb vastava pakkumisega lehtedest ja paari euro eest klassikuid lunastada pole mingi probleem.

Hakkasin huvi tundma, kas ka Eestis vastavat valikut leida on, sest siiani olen Tudengilinnas alati raamatukogust tarviliku leidnud.
Aga hurraa! Ka eesti veebis on leida nii mõnigi pakkumine kasutatud raamatute vallas.

Seega, kes lugemiselamusest raamatu hinna tõttu ilma jäetud, ärge laske päid norgu, vaid uurige siit:

http://vanajahea.ee

http://kasutatudraamat.ee/

Raamatukoi antikvariaat

Kultuurisalong Sõna

Teise ringi raamat

Thursday, February 3, 2011

Väike paus


Tere hommikust, mu kallid lugejad!

Loodan, et te pole viimase aja vaikuse tulemusena ahastusse langenud ja ootate rõõmsas meelestuses mu järgmist arvamuspostitust.

Pean vabadama - ja kahjuks hilinenult - oma kahenädalase passiivsuse pärast, aga mind on tabanud tähtaegade ja unetuse keeristorm, mille nimi on Semester Hakkab Lõpule Jõudma Ja Mul On Samal Ajal Praktika Kirjastuses Iga Päev Kella Viieni.

Lootsin sel nädalal küll produktiivsem olla ka blogirindel, aga Kafka on ära teeninud rohkem kui kui kolm lõiku minu ja teie tähelepanu, seega vestlen temaga lähemalt ja naasen järgmisel kolmapäeval.

Selle blogi kommentaarium on olnud pigem passiivne - võib-olla soovite hoopis teie mulle vaikuse täitmiseks avaldada oma lemmikraamatu või hiljutise huvitava lugemiselamuse?

Jään huviga ootama ja kohtun teiega taas järgmisel kolmapäeval.

Teie Päikesejänku

Wednesday, January 19, 2011

46. Nikos Kazantzakis: Zorba the Greek

“I’ve stopped thinking all the time of what’s going to happen tomorrow. What’s happening today, this minute, that’s what I care about.
I say: ‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m sleeping.’ ‘Well, sleep well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m working.’ ‘Well, work well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m kissing a woman.’
‘Well, kiss her well, Zorba! And forget all the rest while you’re doing it; there’s nothing else on earth, only you and her! Get on with it!’”


"Alexis Zorbas" või "Kreeklane Zorbas" on Nikos Kazantzakise tuntuim romaan maailma kontekstis. Kreeka jaoks on Kazantzakis 20. sajandi tähtsaim ja tõlgituim autor.

Kleeklase Zorbase elust jutustav romaan ilmus 1946 aastal, vändati filmiks 1964ndal aastal. Zorbast kehastav Anhony Quinn kandideeris oma rolli eest Oscarile.


Zorba tegelaskuju pärineb Kazantzakise enda elust. Romaan jutustab võrsuva kirjaniku kohtumisest Alexis Zorbasega, nende koos veedetud ajast Kreetal, tööst söekaevanduses, armuseiklustest ja kõnelustest.

Raamat tematiseerib kõiki eksistentsialistlikke küsimusi hingelisel, kirglikul viisil ja veiniklaasiga näpu vahel. Zorba domineerib tegevust ja kirjanik, minategelane ja jutustaja on silmapiiril pigem selleks, et Zorbat kirjeldada ja talle kontrastina raamiks olla. Jutustaja on raamatutarkusega täidetud, aga muus suhtes üpris ullike noormees, kellele Zorbase spontaansus ja kirglik eluviis lõpuks ka külge hakkavad. Zorba seevastu ei kahetse ühtki oma kohati vägagi sulilikest tegudest ja omab elutarkust ja igavese nooruse saladust, mis jutustajale lõpuni mõistatuseks jääb. Kontrastist rääkides väljendub ka minategelase püüd raamatukoi eluviisist välja murda ja Zorbase stiilis seigelda, see aga luhtub. Lõppideeks jääb oma loomusega leppimine ja iseendast lugu pidamise ja armastamise põhimõte, loobudes eitamast, et meis kõigis on nii head kui halba.

Jutustaja peab näiteks lugu ja kirjutab raamatut budismist, usub distsipliini ja piiripidamisse elus. Zorba seevastu kujutab Jumalat ette kui švammiga taevaväravate ees ootavat sõbralikku taati, kes hingelt patud pühib ja kõikeandestavalt värava avab. Iseend näeb ta kui Jeesust, kes igal ülestõusmispühal taas sünnib.

Hoolimata lootusetust nõrkusest kõigi naiste vastu ja kalduvusest, ajakavadest mitte kinni pidada on Zorba tegelaskuju tõepoolest eeskujulik ja annab tunnistust tema puhtast hingest - Zorba laskub lihalikke suhetesse vägagi lihava vanatüdrukuga ja lubab tolle naisekski võtta. Kuigi ta antud lubadust kunagi täita ei kavatse, valab mees hiljem pisaraid, kui naisega õnnetus juhtub. Kui jutustaja Zorba reisile saadab, et kaevanduse jaoks töövahendeid osta, naaseb Zorba paar nädalat kokkulepitust hiljem ja pajatab värvikatest armuseiklustest, teeb aga tasa kogu omatekitatud kahju.

Oma kahepoolsuses tekitab Zorba kindlasti nii mõnelegi ärritust, aga neile, kellele vabamõtlejalikkus istub, on ta suurepärase elufilosoofia kehastus. Tema hing on vaba, tema vaim on noor. Raamatutarkust pole talle vaja, et olla õnnelik.

Zorbat võiks iseloomustada kui elurõõmu ja -isu kehastust - elada tänases päevas, teha kõike südamest ja nautida elu, pühitsedes hedonismi. Samal ajal tunnistades nii tumedat kui helget loomust eneses - Zorba ütleb lisaks Jeesuse-paralleelile ka, et tema sees on deemon või lausa mitu, tema sees on kuradike nimega Zorba - saavutab ta tasakaalu ja imelise rahu eneses.


Lisaks Zorbase tegelaskujule saab lugeja ka pildi omaaegsest Kreetast, sealsetest maastikest, kohalikust kombestikust ja eluolust. Kazantzakis kirjutab omas elemendis, seega tuleb tema sulest loomulikul teel rikkalik kirjeldus kaasmaalaste eluviisist.


Kuigi Kazantzakise poolt kirja pandud tegelaskuju põhineb tõesti tugevalt sõbral, keda kirjanik kunagi reaalselt kohtas ja Zorbase tugev, toores, kuid sentimentaalne loomus pole läbinisti fantaasia vili, ütleksin siiski, et autor on õnnestunult kirja pannud midagi kaunist ja emotsionaalset. Zorba lihtsus, aga geniaalsus hämmastab ja puudutab.

Suurepärane lugemiselamus!

Wednesday, January 12, 2011

Kazuo Ishiguro: Remains of the Day, Never Let Me Go

Pea filmina kinodesse tulevat jaapani-briti kirjanik Kazuo Ishiguro romaanile "Ära lase mul minna" (Never Let Me Go, 2005) omistatakse selle aastakümne kõige aktuaalsema ilukirjandusliku teose tiitlit. Ishiguro ise ütleb, et tegu on mõtisklusega elu lühiduse ja lõplikkuse üle, samal ajal puudutatakse aga ka inimese suhet looduse ja Jumalaga.

Lugu räägib Hailshami internaatkooli kasvandikest, kelle eluülesandeks on annetada organeid abivajajatele. Pärast kooli lõpetamist kolivad noored etteantud majadesse ja neist saavad mõneks ajaks hooldajad teistele annetajatele, kuni nad ise doonoriteks suunatakse.
Raamatu lõpuks selgub, et tegu on kloonidega ja Hailshami kasvandikud erilise õnnega koos - tegu on ainsa asutusega, kus noori olendeid mitte nagu kariloomi lihtsalt ülal ei peeta, vaid neile haridust antakse. Lastele rõhutatakse loomingulisuse tähtsust - sest kaks naist otsustasid omal ajal maailmale näidata, et kunstlikult loodud olenditel, kel tegelikult tundeidki ei peaks olema, on hing. Ja et ka nende saatus võiks sellisel juhul olla nende endi kätes, enne kui nad noa alla saadetakse. Vähemalt paariks aastaks... aga kõigel on oma hind.

Kuna lugu räägitakse kasvandik Kathy perspektiivist, tundub suurem jagu raamatust kui mälestuste konvoluut tavalise tüdruku kooliajast. Raamatu lõpuks selgub aga kogu taust ja vaikselt koguneb emotsionaalne pinge, mis end lõplikult viimase lehekülje viimase lausega vabastab.

Ishiguro anne peitub varjatud võrgus, mis end teose käigus muudkui koob ja koob ja koob ja kuigi sündmuste toimumiskäik võibolla tihe ei ole ja omavahel kohati ei seostu ja võibolla rohkem emotsiooni peaks kätkema, siis jõuab romaan mingil hetkel lõpusirgele ja avab sellega hoopis uue tasandi. Ja kõik heidetakse teist värvi valgusesse, ja kompositsioon avaneb oma täies hiilguses.
Lisaks kõigele kumavad läbi kenad kirjeldused Inglismaa väikelinnadest ja maastikest.
Väga tugev ja väga hea lugemiskogemus.


Remains of the Day (1989) ehk "Päeva riismed" kuulub Ishiguro vanema ja kuulsama repertuaari hulka ja tuleb öelda, et tema stiil ja viis tegevust edasi viia jääb samaks, kuid paraneb ajaga. Teener Stevensi nädalane teekond läbi Inglismaa asetab lugeja ette maastikukirjeldused nii looduses kui Stevensi minevikus ja räägib tema tööandjatest ja nendega seotud sündmustest Darlingtoni mõisas, ülemteenri töö peenetest nüanssidest ja põhimõtetest ja jutustab vaikselt-vaikselt ka tunnetest Stevensi ja majapidajanna proua Kentoni vahel.

Stevens arutleb nii sõjaajaloolistel kui hõbedapoleerimistehnilistel teemadel ja kulmineerub väga värvika portreena. Narratiiv reaalselt toimuvatel sündmustel on küll veidi kõhn, see-eest mälestustetulv aga väga tihe.


Ishiguro veidi segadusse ajav ja kohati veidi aeglane stiil tekitab isikupärase mõtlemis- ja otsimisimpulsi ja tema raamatute kulminatsioonihetkest võib leida üllatust, kurbust, inmlikkust ja veel nii mõndagi, millest esimese saja viiekümne lehekülje jooksul aimugi ei ole.

Nad nõuavad küpset, võibolla kohati isegi kannatlikku lugejat, aga Ishiguro romaanid on seda väärt.