Leila Slimani: "Adèle"

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.

Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.

Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.

Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.

2018 lemmikraamatud

2018 lugemisaastat kokku võttes ilmneb, et väärtraamatuid sai loetud vähem kui eelmisel aastal. Kokku paistsis mulle blogitust silma vaid kaheksa teost, mis ka järgmisel aastal veel mainimist ja soovitamist väärt. Kuna loen 20. sajandi maailmakirjandust läbisegi, on siin juttu nii uuematest kui veidi vähem uuematest raamatutest.

Loetlen siis järgnevalt oma lemmikraamatud mineva aasta lugemisvarast. Tegu pole pingerega, nopped on lihtsalt lugemise järjekorras. Raamatu pealkirjale klikkimine viib teid vastava postituse lehele.

Maarja Kangro: "Klaaslaps" (2016)

Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...

Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.

Leila Slimani: "Hällilaul" (Chanson douce, 2016)

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan käesoleval aastal.

Krimiromaan algab ühe õudseima lausega, millega üks romaan alata võiks: "Imik oli surnud." jutustus lähtub kahe väikelapse mõrvast ning põhineb lapsehoidja Yoselyn Ortega poolt toime pandud topeltmõrval New Yorgis aastal 2012.

Romaan on kirjutatud äärmiselt haaravalt - narratiiv on jaotatud kahte poolde, ning harutatakse vaikselt lahti nii marypoppinsliku detailideni täiuslikuna tunduva, ennast ohverdava lapsehoidja Louise'i kui karjäärile pühenduda tahtvatele poole kohaga vanema rolli täitvatele advokaat Myriamile ning muusikaprodutsend Paulile. Samaaegselt ilmevad Louise'i lapsepõlveelamused, tema suhted omaenda tütrega, tema hirmud ning vaikselt muutuvad mõrad tema täiuslikus raamis vägagi selgelt nähtavaks.

Samal ajal tematiseerib romaan noore ema ja isa süütunnet ning kitsikustunnet kodu ja karjääri vahel ning kirjeldab noorte vanemate pingeid laste kasvatamise ja noorusliku elustiili vahel. Nii Paul kui Myriam küll armastavad oma lapsi, kuid ei suuda nendega mitu päeva järjest üksi korteri seinte vahel veeta.

Louise seevastu satub noorest lastest ning nende abitusest ja tema vajamisest sõltuvusse ning klammerdub üha enam ja enam noore pere külge, lootes saada selle muutumatuks ning lahutamatuks osaks.