Hiina kirjanik Mo Yan (sünd. 1955) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2012. Yani kirjastiil on äärmiselt omanäoline, Rootsi Akadeemia juht Peter Englund olla Yani kirjutatu kohta öelnud, et juba poole lehekülje lugemisel on kohe aru saada, et kirjapandu autoriks on Mo Yan.
Yanilt on eesti keeles ilmunud tema läänemaailmas tuntuim esikromaan, "Punane sorgo" (Red Sorghum, 1987; ek 2014), kuid tema sulest on siiani ilmunud üksteist romaani ning hulgaliselt lühijutte ja essesid.
Yani stiiliks on hallutsinatoorne realism, tema romaanides leidub ohtralt musta huumorit, groteskseid elemente, nihilismi ning absurdi. See kõik on segatud hoogsasse ning värvikasse sündmustekeerisesse, kus midagi justkui viiks mingi sihini, kuid äkitselt juhtub midagi täiesti jaburat ning ootamatut.
Yan on kirjutanud Hiina ajaloost, poliitikast, naistest, küladest, vanuritest ning lastest, ja tema romaanides on väga olulisel kohal ka sümbolism. Räägime äsjaloetud romaanist "Veini Vabariik" (Republic of Wine, 1992; ingl. k. 2000). Hiina Rahvavabariigi kontekstis võib romaani pealkirja tõlkeks olla ka "Veini Rahvavabariik".
Loo tuumaks oleks justkui, et uurija Ding Gou'er saabub fiktiivsesse Napsilinna, et uurida raporti sealsest kannibalismist. Kuid enne kui uurijal õnnestub süngete kuulujuttude tagamaid avastada, tekib tal erootiline suhe oma autojuhi üpris agressiivse ning seksuaalselt aktiivse naisolevusega. Sellele järgnevalt õnnestub Ding Gou'eril küll tutvuda esimeste linnavalitsuse organite ning seadusesilmadega, kuid ülevoolav külalislahkus viib mitmete hallutsinatoorsete episoodideni, ning Napsilinnast põgenemiseni välja pole päris kindel, mis tegelikult Ding Gou'eriga juhtus.
Mo Yan on minu arvates ülimalt veider ja väga postmodernne kirjanik - "Veini Vabariik" on küll lugu Ding Gou'eri seiklustest Napsilinnas, kuid samaaegselt Mo Yani kirjavahetus Li Yidouga, kes on alkoholiteaduste doktorant. Romaani on lisatud lühijutud, mida Li Yidou loodab Yani abiga avaldada, ning lõpuks ka kahe kirjaniku kohtumislugu.
Reaalsus seguneb fantaasiaga, ning minu jaoks oli romaani tipphetk üksainus lõpulehekülg, mil Mo Yan kirjeldab, kuidas tema reaalne isiksus tema autoriisiksusega seguneb, ning kuidas ta tegelikkuses oma reaalset mina tõeliselt jälestab. Esteetika piirideni küünib "Veini Vabariik" pea igal leheküljel - lastesöömist, suguühteid ning okse ja vere ringilendamist tuleb ette õige ohtralt ja regulaarselt. Protagonisti - niivõrd kui Ding Gou'er üldse sobib protagonisti tiitlit kandma - saatust võiks ka kirjeldada kui ülimat grotestki tippu.
Kokkuvõtteks: kui teid huvitab radikaalne kirjandus ja narratiivi koherentsus pole teile niivõrd oluline kui stilistilised naudingud ja shokeerivad elamused, valmistab "Veini Vabariik" teile kindlasti hea lugemiselamuse. Asjaolu, et keegi üldse Hiinas nii käredaid romaane avaldab, on iseenesest muljetavaldav.
Mulle aga isiklikult Yani romaan erilist pinget ei pakkunud. Tagasivaates avastasin kindlasti nii mõndagi uut Hiina ajaloo ning kultuurikommete kohta, kuid Yani terav satiir ja äkilised stseenimuutused olid nii ohtrad ja laialivalguvad, et lõpuks jätsid kõik ettetulevad narratiivid ning tegelased mind külmaks.
(foto siit)
No comments:
Post a Comment