Et iiri kirjanik, näitekirjanik ning tõlk Samuel Becketti (1906-1989) üks meelsamaid teemasid, mida käsitleda, on eksistentsialistlik tühjus ja mittemillegi toimumine, teame juba tema romaanist "Molloy", mida sai selles blogis lahatud aastaid tagasi. (link)
Beckett pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1969. Põhjenduseks toodi tema oskus näidata inimest kui lootusetut olendit, läbi musta huumori prisma, ning teda tema kannatuste läbi abstraktsekt ühikuks ülendada. Becketti kirjandus on müstiline ja omanäoline, täis viiteid üldeksistenstialistlikele küsimustele ning argumentidele, ning oma protagoniste ta samuti väga tõsiselt ei võta.
Täna räägime Becketti kuulsaimast näidendist "Godot'd oodates" (Waiting for Godot, ilmus 1952 ning esietendus Pariisis 1953).
Näidendi sisuks on just see, mida pealkiri lubab - kahe mehe õhtud ühe puu all kokkulepitult Godot'd oodates, kes aga pidevalt kulleriga saadab sõnumi, et sel õhtul ei ilmu, kuid järgmisel kindla peale.
Estragon ja Vladimir on seadnud end puu alla ootama - kuid kas see on ikka sama koht või on kõik juba muutunud? Kas midagi toimub? Kas peab kogu aeg midagi toimuma, et me tunneksime end, nagu oleksime selles maailmas reaalselt olemas?
Was I sleeping, while the others suffered? Am I sleeping now? Tomorrow, when I wake, or think I do, what shall I say today? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That Pozzo passed, with his carrier, and that he spoke to us? Probably. But in all that what truth will there be?
(Estragon, having struggled with his boots in vain, is dozing off again. Vladimir looks at him.)
He'll know nothing. He'll tell me about the blows he received and I'll give him a carrot.
(Pause.)
Astride of a grave and a difficult birth. Down in the hole, lingeringly, the grave digger puts on the forceps. We have time to grow old. The air is full of our cries.
(He listens.)
But habit is a great deadener.
(He looks again at Estragon.)
At me too someone is looking, of me too someone is saying, He is sleeping, he knows nothing, let him sleep on.
(Pause.)
I can't go on!
(Pause.)
What have I said?
Põhimõtteliselt toimub mingil tasandil mingisugune tegevus: Estragon ja Vladimir kohtuvad kahe teist masti tegelased, nood täidavad oma koha dialoogidünaamikas, kontrastreeruvad teineteisega, lisavad rõhku asjaolule, et järgmisel päeval on kõik küll sama, kuid ka teisiti.
Millega seda tühjust täita? Tantsides ning siis mõeldes? Jah, see tundub olevat loomulik tegevuskava.
Becketti näidend on üpris kiire tempoga, üpris absurdne, sürreaalne, abstraktne. Kuid kuigi olen seda ka laval näinud, meeldib mulle Godot ootamisest pigem lugeda ja dialooge oma peas korrata - neid lugedes on võimalik ka veidi mäluda, mida ning millises järjekorras figuurid täpselt ütlevad. Sest reaalselt võiksid Estragon ja Vladimir olla ka vaid üks tegelane, või kõik neli tegelast üks tegelane, ühe mehe neli erinevat külge.
Kuigi näidendis midagi ei toimu, räägitakse suurtel teemadel nagu elu mõtte leidmise mõttelisus, rabelemise kasust ning kasutusest, korduvate sündmuste lõputust sarnasusest ning lõpuks elu mõttetust monotoonsusest jäin pärast väga napitekstilise, selgesõnaliselt vaid saabastest, kaabudest ja kommetest rääkiva näidendi lõpetamist mõtisklema.
Becketti näidendi ütlemata jäänud sõnadest või otseselt nappidest sõnadest endist õhkub kurbust, lootusetut otsingut ning mõtteta jäänud indiviidi lootusetust. Ometi on figuurides ka teatud lustakus ning komejantlikud jooned. Kuid kes on Lucky monoloogi kord laval näinud, teab, et tegelikult on koomilised elemendid vaid veel suurema meeleheite maskeerijad. Hetkeline refleksioon avab tõe kiirelt.
Lisaks sellele on üpris nukker tõdeda, et kahele esmapilgul isikupärata ning siiski veidrale mehele annab jõudu öö üle elada asjaolu, et nad ootavad kedagi, kelle nägu on tundmata, ning miks ja milleks, samuti unustatud. Godot ootamine kui ühiskonna eksitamine või tähelepanu kõrvalehajutamise allegooria kasutamine on ka tänapäeval tabav ja terav kriitika stilistiliselt meisterlikult konstrueeritud metatasandil.
Lõpuks on igaühe valik tõlgendada Estragoni ja Vladimiri mõtteid, piinatud Lucky hoogsat monoloogi, Pozzo härrasmehelikku ülbust ning Godot ootamise või saabumise eesmärki täpselt oma elule või päevapoliitikaga seotud tunnetele vastavalt. Võluv (mõtte)vabadus.
"Godot'd oodates" on veider, meeldejääv teos.
21-minutiline video näidendist ENSV Riikliku Noorteteatri esituses 1976 (link videole)
Näidendi täistekst inglise keeles (link)
No comments:
Post a Comment