Wednesday, February 24, 2016

Emily St. John Mandel: "Jaam Üksteist" (Station Eleven, 2014)

1979. aastal sündinud kanada kirjanik Emily St. John Mandel on üllitanud neli romaani, neist viimane, 2014. aastal ilmunud postapokalüptiline fantaasia "Jaam Üksteist" siiani neist enim tähelepanu avaldanud.


Mandel oli enne kirjanikuks saamist tantsija, lõpetanud Toronto tantsukooli, kuid otsustas, et see talle enam huvi ei paku ning hakkas siis kirjutama. Sulg täitus nagu iseenesest ja kuigi esimesele romaanile kirjastust leida oli tol ajal nõutud zhanripuhtuse Mandeli teoses puudumise tõttu raske, on edu nüüdseks kindel. "Jaam Ühtteist" hinnati mitme auhinnaga, muuseas PENi noore autori auhinna ning National Book award ning varsti ilmub Mandeli romaan ka filmilinale.

Mandeli lemmikkirjanike hulka kuulub, muide, Tove Jansson - jess, Muumitrollide fänn! :- )


Romaani sisuks on lühidalt inimliku eksistentsi magusa mõttetuse iroonia erinevad metatasandid.

Tegevus toimub praegusel ajal ning paralleelselt tulevikus, kakskümmend aastat pärast Gruusia gripi epideemiat, mis pühkis Maalt 90% tema elanikkonnast. Romaani hoiab koos peenike niit tulevikumaailma protagonist Kristen Raymonde'i ning teatrilaval päev enne epideemia puhkemist viimase hingetõmbe teinud näitleja Arthur Leanderi ja teda päästa üritanud Jeevani vahel. Romaan hargneb seejärel minevikuvaateid kasutades nende punktide vahel laiali, näidates lugejale Arthuri elu ning Jeevani ja Kristeni olelusvõitlust postapokalüptilises Kanadas ja Põhja-Ameerikas.

Loole annab vürtsi asjaolu, et Kristen, kes oli Arthuri viimasel õhtul samuti teatrilaval ning mängis kuningas Leari tütart, rändab nüüd Rändava Sümfoonia teatritrupiga mööda laastatud maad ja toob laastatud inimesteni ajatut kunsti ja muusikat.


Kristeni kakskümmend aastat ning uues maailmas sündinud laste karm elu on üks romaani aspekt, mida vaid aimata lastakse. Mandeli trump mitmel rindel on siinkohal vaid aimata laskmine; teatud muljete kirjeldamine vaid äärest, et lugeja ülejäänu ise individuaalselt hirmsaimates värvides kujutaks. Kristeni traumaatilist lapse-/teismelisepõlve vihjatakse, kuid ei kirjeldata kunagi enam kui "vend ütles, et on parem, kui ma ei mäleta."

Rändav Sümfoonia mängib vaid Shakespeare'i, kes jääb klassikuks oma ajast tänapäevani ning tänapäeva piiridest üle, sest tõeline kunst on ajatu. Samaaegselt kirjeldatakse Sümfoonia liikmeid vaid nende instrumentide nimedega, inimestena oma iseärasuste ja suhteprobleemidega, kuid kunsti perspektiivis vaid instrumente suurema eesmärgi nimel ühtimas.

Iroonia ning loodetavasti religioonikriitika ilmub algselt kohutavas, hiljem minu arvates nihilistlikus kuues - nagu igas uues maailmas, on tekkinud Prohvet, kes rändab mööda maad ja kuulutab, et meie olemegi valgus ja valitud rahvas, ning loomulikult on Prohvet ise headest inimestest kõige parem ja nõuab jäägitut allumist.

Kuidas prohvetist aga prohvet sai ja mis on sel kõigel müstilise "Jaam Üheteisega" pistmist, või mis "Jaam Üksteist" ise üldse on, jätan siinkohal põnevuse ülalhoidmise eesmärgil avaldamata.

Romaan kirjeldab väga hästi valitud toonides, kuidas veidratest kokkusattumustest võib sündida nii elu kui hävingut ja kuidas mõnikord see, mida üks indiviid oma elus kõige tähsamaks peab, on vaid ajuvaba kokkusattumus.


Figuuride taustaga ning aja nüanssidegagi pole, kui Arthur ja mõned kõrvaltegelaste nüansid välja arvata, detailidesse laskutud, kuid lõpus seistes ja tagasi vaadates on sündmused ise olulisemad ja ütlevad enamat üksikosaleja kohta, kui üksikosaleja ise, sest kirjeldades meid ümbritsevat maailma, teeb Mandel märkamatult märkusi hea ja halva kohta inimese hinges ning faktorite kohta, mis seda mõjutavad.

Esitatakse küsimusi, mida väga paljud autorid ei julge küsida. Kritiseeritakse ja luuakse satiiri, kus satiir pole tegelikult üldse naljakas. Selline julgus on muljetavaldav.


Heade ideede hulk on muljetavaldav ning romaan on meeleolu ning emotsiooniga, mille "Jaam Üheteise" maailm loob, võimeline lugejat algusest lõpuni paeluma. Detailisem analüüs avaldab, et ei figuuride ega kausaalsusega pole nii palju vaeva nähtud, kuivõrd romaani skelett võimalusi andnuks.
 Metatasandide paljususes kõõludes ilmnevad narratiivi üha uued väikesed augud ning seda arvesse võttes on tunda, et tegu noore autoriga, kes on kasutanud enamikku kirjanduslikest vahenditest, kuid soovib lüüa pigem võtete tundmise kui filigraanse valitsemisega.

Lõppkokkuvõttes piisab tugeva mulje jätmiseks muidugi ka sellest, ning vaieldamatult on Mandel suure potentsiaaliga autor ja juba praegu loonud midagi erakordset.

"Jaam Üksteist" Varraku kodulehel
Emily St John Mandeli ametlik kodulehekülg

Wednesday, February 17, 2016

1916. Verner von Heidenstam: "Karl XII. sõjakaaslased" / "Karoliinid" (Karolinerna, 1897/8)

Rootsi kirjanik Verner von Heidenstam on tuntud nii oma luuletuste kui Karoliinide käekäigust pajatava ajaloolise romaani poolest. Heidenstam oli patrioot ning Akadeemia idealismisuunitlusega sobiv kandidaat, samuti kuna 1914. aastal preemiat ei antud ning sõda oli euroopat killustanud, oli rootsi kirjanik suhteliselt neutraalne ning ajalootemaatika varasematest sajanditest seotud idealistliku tooniga sobis samuti hetke hajutamiseks.

Heidenstami luulel oli tema aja kirjandusele oluline mõju kuna see viis kaasaegsed tollal valitsenud naturalismist kaugemale ning märkis uue romantismi algust rootsi kirjanduses, eelkõige luules.

Heidenstami ajalooline romaan või pigem romaan novellides on ka see, mille poolest autor tänaseni tuntud.

Uues väljaandes ilmus romaan eestikeelses tõlkes pealkirjaga "Karoliinid" aastal 2005, vanema pealkirjaga tõlge pärineb aastast 1937.


Karoliinidest pajatav jutustuste ning fragmentide kogumik algab noore kuninga teismeliseea probleemidega - neljateistaastane kardetud isa vaid väliselt leinav poiss ronib öösel suurde voodisse ja kardab pimedust, kuid otsustab julge olla ja käseb teenritel ööküünal kustutada - kuni valitseja surmani, kirjeldades leinajate kurbust ja suure ajastu lõppu. Ajavahemik siis umbes 1696 kuni 1718.

Ütlen ausalt, et ei viitsinud Heidenstami lihtsakoelistest jutustustes koosnevat ajalooliselt suurt valitsejat ning huvitavat meest hästi kirjeldavat kogumikku lõpuni lugeda, sest kirjutatud on küll asjalikult ja empaatiliselt, kuid suurema pingeta. Karli idealiseeritakse veidi liialt, ka brutaalsemates kontekstis, sõjas ning purjutades - ta on kas inimlik, sest teeb vigu, või on need juhtunud kellegi teise süü läbi. Ülepingutatud idealismi võiks autorile ette heita, kuid kuna lähenemine on ilukirjanduslik, mitte ajalooline, võib selle ka andeks anda. Eks tegu on jutustusega Karl XII isikust ja karjäärist talle lähedal olnud inimeste silmade läbi, ning kuna Rootsi kodanikkond teda pooljumalaks pidas, on idealiseerimine ilmselt loogiline.

Narratoloogilisest aspektist vaadates esineb mõningaid lünki - kes ajaloolise taustaga päris tuttav pole, peab tausta vahel lisaks lugema. Samuti süvenetakse tihti liialt köögitüdrukute vestlustele ning üritatakse emotsionaalseid toone liialt lihtsustada. Kipub kiirelt käärima...

Keelelisest aspektist pole ka midagi nauditavat leida: jutustused on kas lihtsakoelised, veidi lõbusad või puiselt kirjutad ning lõpuks tüütud.

Minu jaoks polnud romaan loetletud põhjustel süvenemise vaeva väärt.


Areenis ilmunud lühiartiklis aastast 2006 kirjeldab Andrei Hvostov "Karoliinide" lugemist sama raske ja vaevalisena "nagu Rootsi armee rännak Põhjasõja lahingutandritel" ning mõtiskleb, kas tõlkija on halba tööd teinud... (link) kuid saksa keeles pole lugemiselamus kraadigi parem.


Võib vahele jätta.

Wednesday, February 10, 2016

Ekskurss filmilinale: "Mees, kes jäi ellu" (The Revenant, 2015)

"Mees, kes jäi ellu" (The Revenant) mängib 1820ndatel ning räägib karusnahakütt Hugo Glassist (Leonardo DiCaprio), keda jahil ründab karu ning kes oma meeste poolt reedetakse ja surnu pähe üksi metsa jäetakse.

Glassi tagasitee ning kättemaks moodustavad filmi põhinarratiivi, käsitletakse aga mitmel rindel karusnahaküttide elu, võitlust metsiku looduse ning selle elementidega hingematvalt ilusas kuid ohtlikus keskkonnas.


Tõlge on keeruline ning kohati puudulik mitmes keeles. "The Revenant" on hoolikalt valitud sõna ning kahjuks pole sellele teistes keeltes head vastet: saksa keeles nimetatakse teda tagasitulejaks või naasjaks, eesti keeles ütleb sõnaraamat "pärast surma ilmuja", "vaim" või "viirastus". Samuti on kontekst eelkõige mitte "mees, kes jäi ellu" vaid "surnust tõusnu".

Karusnahaküttide mõlemalt poolt halastamatu võitlus kohalike väga vägivaldsete indiaani hõimudega, kes nii valget meest kui konkureerivaid hõime notivad ning lumise mägise metsase vaenuliku looduse läbimine ja taas kodulaagrisse jõudmine on igapäevased väljakutsed samuti nagu toidu jahtimine või jubedas pakases öömaja leidmine. Hugo Glass on ellujäämisekspert ning pärast karu rünnakut roomab ta põrgulikku valu trotsides oma hauast välja, taastub ning alustab oma kättemaksu.


Glassi vastasmängija John Fitzgeraldi (Tom Hardy) ei huvita Glassi saatus ega meestevaheline aukoodeks, mis eeldab, et vigastatud mehe juurde jäädakse selle lahkumiseni. Fitzgerald tapab oma isa surivoodil valvava Kotka (Hawk), Glassi poja ning valetab kolmandale mehele, et jõekäänaku taga varitseb vaenulik Sioux' hõim ja tuleb oma elu nimel põgeneda. Fitzgerald viskab Glassile mulla peale ning päästab ennast.

Glassi portreteeritakse kogu filmi jooksul kui üdini head - varastades prantsuse karusnahaküttide rühmalt hobust, päästab ta ka prantslaste röövitud Sioux' pealiku tütre; filmist saadud info kohaselt elas ta indiaani naisega rahus ja vaikuses kuni briti ohvitserid tema naise mõrvasid, mispeale ta ka ohvitseri tappis ("te tapsite ohvitseri, on see tõsi?" - "ma tapsin mehe, kes tahtis tappa mu poega."); Glassi elu missioon on kaitsta oma poega, kes murjamina valgete meeste seas pidevalt sihtmärk seljal ringi käib. Kogu teekonnal saadab teda mõte naise armastusest ning metatasandil ilmub talle naise vaim (kes oleks siis samuti revenant) ja julgustab teda, aitab vastu pidada.

Fitzgerald on see-eest mustvalge üksikvõitleja, ainult omakasu peal väljas ning teeb raha eest kõike, hoolimata oma kaaslaste saatusest. Peaasi on alati ellu jääda.

Moraalselt neutraalsel skaalal on ta vääriline ja huvitav vastane - looduse ohtusid trotsides ja oma teed läbi metsa leides sama tugev ja sama tark kui Glass, sitke ja julge. Samuti on tema moraalne ambivalents - Fitzgerald pole sihilikult halb inimene kuid ei poolda ka altruismi, ta on ilmselgelt pidanud niimoodi elama ja on sellise eluviisi õppinud, kuna teda pole ka kunagi paremini koheldud - Tom Hardy poolt on roll kogu oma komplekssuses üüratult muljetavaldavalt välja mängitud.


Revenanti põhifookus antud hetkel on meedia ning protagonisti ja rezhissööri poolt värvikalt ja tihti
kommenteeritud Leonardo DiCaprio suured ohvrid, sest kogu film peegeldab mingil määral ka selle tegelikkust, mis näitlejatel tuli filmi tehes üle elada: riskides oma tervisega süües tõe näitamise nimel päriselt toorest biisonimaksa, lesides päriselt surnud looma sees ning roomates, hulpides, longates ja ratsutades läbi jääkülmade väljade, jõgede, metsade ja mägede. Kannatused on muljetavaldavad ja Leo mängitud, intervjuude põhjal otsustades kunsti nimel päriselt elatud Hugo Glassi piin, raev, lein ja sihikindlus on väärt iga kiitust, mis neile antakse.


Kõige selle tipuks mängib Iñárritu - nagu ka "Lindmehes" (link) nii hästi vaikusega võimsate looduspiltide ja väga, väga veriste võitlusstseenide ajal, et filmi pinge kestab kogu kahe tunni ja 36 minuti jooksul. Filmi narratiiv on küll üldiselt väga selge, niiet lõpp muutub mingil hetkel nähtavaks, saabub aga täpselt õigel hetkel. Iga üksik element ning stseen on väga ekstreemseid tingimusi trotsides tohutult hoolikalt paika sätitut ja looduse abiga ning pideva inimlikkuse piiridel mängimisega ehitatud filmikonstrukt on niivõrd rikkalik ja orgaaniline, et iga kaader lubab võimsaid reaktsioone. Mitte ainult kaadrid, vaid kaadrite elemendid on muljetavaldavad.



Kõige hullem on tegelikult loo moraal või sündmusi avaldamata ütleme et avatud lõpp - millises vormis ja milliste ohvritega kättemaks lõpule viiakse ning kas viimane kaader kirjeldab rahu leidnud meest, kes sureb, sest rohkem pole midagi teha, või langenud kättemaksjat, kes näeb, et kogu missioon oli kasutu - sest kõigest hoolimata on Fitzgeraldi viimased sõnad kulda väärt.

Nagu on kirjutatud prantslaste laagris rippuvale plakatile: me oleme kõik metslased.


Erakordne linateos. Suurejooneline kunst. Nõuab korduvat vaatamist. Mida enam reflekteerin, seda enam vaimustun.

filmiveeb
imdb

Wednesday, February 3, 2016

Ekskurss filmilinale: "Carol" (2015)

Esmakordselt detsembris filmilinale saabunud "Carol" räägib kahe väga erineva naise muredest, sõprusest, armastusest ning romantilistest suhetest meestega nende ümbruses ning teineteisega.


Filmi keskmes on jõuka mehega õnnetus abielus oleva Carol Airdi suhe abitöölisena kaubamajas jõulukingitusi müüva tagasihoidliku fotograafi tööst unistava Therese Belivetiga. Puudutatakse mitmeid keskseid küsimusi: rikas versus vaene, vana versus noor, samasooline armastus versus heteroseksuaalne armastus, konventsioonide järgimine versus alternatiivne eluviis, ootushoiakud traditsioonilistes ning ebatraditsioonilistes suhetes, karjäär versus unistused ning iseendana versus marionetina elamine.


Tõsised probleemid iga tavalise indiviidi elus, kuid tegu on lesbiliste naistega 1950ndatel aastatel - Patricia Highsmith kes kirjutas romaani, millel film põhineb, avaldas selle 1952. aastal pseudonüümi all, sest lesbitemaatika oli tol ajal niivõrd skandaalne.


19-aastane Therese on küll enam-vähem stabiilses suhtes, kuid kui kaubamajja tuleb tunduvalt vanem Carol, kes otsib oma tütrele jõulukingitust, lendavad naiste vahel sädemed ning järk-järgult sõbrunevad naised kuni nende tõmme jõuab seksuaalse tasandini. Nad otsustavad oma meestest lahti öelda ning koos puhkusele minna, kuid sellega kaasnevad mitmed raskused.

Carol on küll enam kahe jalaga maa peal ja ei karda suhet niiväga kui Therese, kel alguses probleeme oma identiteediga üleüldse toime tulla, kuid oma tütre heaolu nimel tuleb Carolilgi nii mõndagi ohverdada.

Carol on oma elus õnnetu ning kannatab oma eksistentsi tühjuse all, samal ajal kui Therese kannatab võrsuva kunstnikuna pigem vahendite puudumise all, kuid tunneb eraelulisel tasandil samuti, et tema boyfriend temaga ei sobi. Caroli piinad on teadlikud, Therese'i kurbus alateadlik. Seetõttu: nii väliselt kui sisemiselt on glamuurne, kuid kurva pilguga Carol Therese'i jaoks paeluv.


Naiste meeskaaslased on keskmised tegelased oma heade ja vigadega - mõlemad aktsepteerivad suhet kui võrdväärset suhtele nende endiga, kuid hindavad paralleelselt traditsioonilisi radu enam: Therese'i kutt üritab talle selgeks teha, et suhtel Caroliga pole tulevikku, kuid kasutab tooni, mis annab mõista, et pigem lõpeb suhe Caroli vanuse ning kogemuste ja sellest tuleneva lühiajaliste suhete pooldamise tõttu kui omasoolise suhte naeruväärsuse tõttu. Antud toon mõlema mehe poolt on värskendav suhtumine ning üllatav, et 1950ndatel selline suhtumine eksisteerib. Või siis on mõlemal naisel siiski õnnestunud leida piisavalt intelligentne mees, seega kompliment taas naistele.

"Caroli" temaatika pole uus ega erakordne, kuid kuidas seda käsitletakse, on vaatamist ning jälgimist väärt: näitlejatöö on suurepärane, tempo, muusika, värvid ning kaameratöö annavad kokku imeilusa, pehme, kurbliku, refleksiive tooni ning narratiiv istub sellesse nagu valatult. Vanakooli Hollywood kergitab kaabut.



Kõigi elementide vägagi õnnestunud koostöö teeb "Carolist" tõelise vaatamiselamuse. Lõpus küll tundub, et oli ju alati teada, mis juhtub, kuid kuidas see teostatakse, on väga hästi tehtud. "Carol" on pehme, soe ja vaikne inimlikkuse anatoomia rasvakriitidega joonistatud armastuse lugu.

Vaadake! Nautige!

imdb link
filmiveeb
Ralfi nurk

Tuesday, February 2, 2016

Jaanuaris ületas Päikesejänku raamatublogi esmakordselt 2000 kuise kliki piiri. Aitäh, kallid raamatusõbrad :- )