Wednesday, November 13, 2013

83. Shakespeare: Kuningas Lear

Briti näitekirjanduse tuntuima nime William Shakespeare'i traagilisem tragöödia "Kuningas Lear" on kirjutet' 1603 ja 1606 vahel ja ilmus rohkem jutustuse vormis 1608 aga esimeses nö. lavaversioonis alles 1623.

"Kuningas Lear" on üldsuse arvates Shakespeare'i kohutavaim jutustus ja musternäidis ühe mehe allakäigust. Näidendi lõpp olla olnud publiku silmis nii kohutav, et 18. ja 19. sajandil kirjutati ja näideldi alternatiivvariante, kus kas kuningas Lear või tema tütar Cordelia ellu jäävad ja kuningriiki edasi valitsevad.

Tegelikkuses aga on "Kuningas Lear" näidend mürgiste ja kalgi südamega inimeste saatustest ja kuninga noorim tütar Cordelia on vist ainus tegelane, kelle jaoks näidendi lõpuni natuke sümpaatiat alles jääb. Naljakal kombel on Cordelia ka üks väikseima repliikide arvuga tegelasi näidendis (mõningad anonüümsed aadlikud ja rüütlid välja arvates).

Kuningas ise on üdini ebasümpaatne kuju, kuna mõõdab oma tütarde armastust sõnadega ja pagendab kuningriigist alamaid, kes vähegi tema arvamusest lugu ei pea ja jätab oma noorima, sõnaahtra tütre ilma kolmandikust kuningriigist. Hiljem selgub kuninga rumalus ja asjaolu, et kumbki tütar temast eriti ei hooli. Hoopiski soovivad mõlemad tütred oma abikaasadest lahti saada ja enesele sama mehe armukeseks krabada - krahv Cloucesteri ebaseadusliku poja. Kuningas kaotab mingil hetkel mõistuse ja saab selle mingil hetkel tagasi, visatakse mingil hetkel koos Prantsusmaaga naitunud Cordeliaga vangi - sest kogu perekondlike intriigide maastik tehakse värvikamaks sõjatormiga Inglismaa ja Prantsusmaa vahel - ja näidendi lõpuks on vaene piinatud kuningas oma mõistuse tagasi saanud vaid selleks, et oma hukatud noorimat tütart kätel kanda ja leinata hetkel, mil liiga hilja oma endiseid valikuid kahetseda.

"Kuningas Lear" kuulub tõesti Shakespare'i verisemate näidendite hulka ja seetõttu on tekkinud probleeme näidendi lavastamisega - kulisside poolest pole küll palju vaja, nagu enamikul Shakesepeare'i näidendite puhul (käisin viimati Frankfurtis Hamletit vaatamas ja kogu lava oli valge kuliss peegeltaustal - põhimõtteliselt sobiks selline kuliss pea iga Shakespeare'i näidendi jaoks), aga on keeruline laval näidata kellegi silmade väljatorkamist, kellegi kaljult langemist ja nii paljusid surmasid ja hukkamisi nagu "Learis" ette tuleb.

Shakespeare'i jaoks on siiski tüüpiline, et näidendi lõpuks 90% tegelastest surevad (vt. Othello link allpool), aga nii mürgist figuuride koguhulka pole ma tõesti üheski teises tema lavateostest kohanud. Igal nendest figuuridest on pidevalt oma isekad intriigid käimas ja need vähesed, keda võiks altruismis süüdistada, jäävad täielikult tagaplaanile ja surevad mingil hetkel nagunii.
Mis näidendi vähem traagiliseks teeb, on asjaolu, et kuningas Lear teenib oma surma täies mõõdus välja ja empaatiat ei tekita ta minus mitte teps..

Näidendid nagu "Hamlet" või "Romeo ja Julia" sisaldavad suuremal määral autori remarke, mis  lugeja perspektiivist elu lihtsamaks teevad ja näidendit jutustusena kogeda lasevad, "Lear" koosneb aga suuremal määral dialoogist ja/või monoloogist, mistõttu näidendit on raske kirjalikul kujul lugeda. Seega, kui fännate Shakespeare'i, vaadake mõni "Leari" mängimise teatriaeg välja ja jätke näidendi kirjalik variant riiulisse. Sellisel juhul saab teile kindlasti osaks võimas lavakogemus. Oma nüüdse lugemiskogemuse põhjal pean aga nentima, et eelistan iga teist Shakespeare'i näidendit.


Antud blogi sisaldab muide juba hulgaliselt Shakespeare'i:
Romeo ja Julia
Othello
Hamlet

Wednesday, November 6, 2013

Ekskurss filmilinale: "Ülemteener" ("The Butler", 2013)

Mustanahaliste võitlus täisväärtusliku inimese staatuse eest Ameerika Ühendriikides sai filmimaailma trendiks ca. 2010. aasta paiku - miks just nüüd, kas trendil on midagi pistmist Setsessioonisõja aastapäeva või mustanahalise presidendi valimisega, spekuleerivad paljud ja põhjusi võib olla mitmeid. Aga enamik neist filmidest on tõsise tooniga ja Tarantino, kel kombeks poliitiliselt tundetu olla, on vististi ainus, kes oma (suurepärase) Djangoga orjandustemaatika abil muigama oskab panna. Linateosed nagu "Lincoln", "Kaksteist aastat orjust" või käesoleval aastal kinodesse jõudnud "Ülemteener" tegelevad mustanahaliste õiguste temaatikaga tõsise ja valusa alatooniga - meenuvad teatud tüüpi Teise maailmasõja teemalised filmid (toredal kombel samuti Tarantino poolt komejandiks lavastatud ajalooline narratiiv)...

"Ülemteener" seob endasse erineva kaliibriga näitlejad: Forest Whitakeril on lõbu näidelda Robin Williamsi ja John Cusacki, aga ka Oprah Winfrey, Mariah Carey ja Lenny Kravitzi kõrval...

Ja näitlejatöö perspektiivist vaadates on kogu film väga üllatav. Et Whitaker oma rolli väga hästi istub, pole midagi imestamapanevat, aga Winfrey täiuslik reaktsioon (spoiler) poja surmale või Carey kehastatud orjatüdruku tühi lootusetu ja veidi hullunud pilk pole sugugi halvemad kui teatud Hollywoodi gigantide viis minutit ameerika presidentidena.

Filmi idee on seada mustanahalised, nende elud, ohvrid, mõtted ja saatused esiplaanile ja sellega saab "Ülemteener" ka väga kenasti hakkama. Figuurid on huvitavad, küll kohati veidi liiga selged oma käitumises ja seetõttu ettearvatavad, aga emotsioon on kahtlemata olemas ja saadab filmi algusest lõpuni.

Mõeldes nüüd narratiivile ja stsenaariumile, tundub kõik olevat olnud üpris tüüpiline. Piisavalt dramaatiline ja piisavalt tüüpiline. Nagu ma oleks seda kõike juba kusagil näinud. Olgugi et need tegelased puudutavad mind ja tekitavad minus kaastunnet ja kaasvõitlejalikkust.

"Ülemteener" on hea film. Kohati isegi väga hea. Aga mitte suurepärane. Võibolla ka vaid sellepärast, et kogu temaatika on üleliia käsitletud ja sellepärast ohtlik taolisi sisusid taas ja taas rahva ette tuua... aga võibolla siiski sellepärast, et väga hea näitlejatöö on kohati raisku läinud vaid ühele poolele keskenduva kirjutamisega - presidentidega pole piisavalt mõttetööd tehtud, ajalugu sujub nõnda kiiresti ja Cecil muudkui rändab mööda Valge maja koridore...
Nautisin seda filmi. Aga pikemal järelemõtlemisel siiski vaid kohati.

Wednesday, October 30, 2013

Alice Munro: Too Much Happiness

Selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Alice Munro on kuulsust võitnud eelkõige oma lühijuttudega, kuid ühest kanada autori juttudest on ka film vändatud - lühijutust "The Bear came over the mountain" sai 2006. aastal film "Away From Her", mis räägib vanadusikka jõudnud paari võitlusest vaimse lagunemise ja armastuse säilitamisega hetkedel, mil ei olda enam kindlad omaenda isikuski.

Vaatasin "Away From Her" selle ilmumise aastal - või oli see aastake hiljem, igatahes mõnda aega tagasi - ja film oli kaunilt tehtud, kurb-inimlik ja mõtlik, näidates kaunistusteta, milliseks inimene muutuda võib, vaid sellepärast, et ta inimene on.

Munro lühijuttude kogumik "Too Much Happiness" ilmus 2009 ja tegelikult oleksin ma võinud ka varasemaid kogusid lugeda, aga otsisin lihtsalt midagi uusima Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt, kuna plaan ju lähitulevikus saja raamatu nimekirja lõppedes Nobelite kallale asuda. Ja ma ei pidanud pettuma.

Munro lühijuttudel on petvalt rahulik-vaikne tempo ja ontlikud tegelased, kuid mingil hetkel juhtub midagi erakordset... Samuti on juttude ajaline struktuur mõnikord tunduks nagu et liialt hüplev, aga kui hakata protagonisti eluloo joonistuse üle põhjalikumalt mõtlema, ilmeb, kui hästi kogu ajajoon valmistatud on..

Munrol on anne näidata inimesi vaesuses, üksinduses, inimlike nõrkuste ajel tegutsedes ja inimlike nõrkuste tagajärjel murdudes, ja ometi on tema lühijuttude toon ei liialt traagiline, ei liialt naturalistlik, kohati veidi esoteeriline - meenus Coelho - ja alati kirjutatud sujuvalt ja kaasahaaravalt, isegi kui temaatika tundub tihti olevat... ontlik.

Lugesin himuga ja loen ilmselt enamikke neist juttudest uuesti.

Soovitan soojalt.

Sunday, October 20, 2013

Tulevik

Oleksin ma suutnud oma algtempos lugemist ja analüüsimist jätkata ja muid raamatuid blogimisest kõrvale jätta, oleks Päikesejänku ja sada raamatut ammu juba oma maailma saja parima raamatu nimekirjaga mäele saanud. Kuna aga elu on nagu ta on ja siia on ilmunud nii mõnigi üllatusesineja ja nii mõnigi ekskurss filmilinale, võin realistlikult prognoosida nimekirja seljatamist umbes märtsikuuks 2014.

Mis saab edasi? Kuna enamik blogisid kirjandusblogide maastikul on mu sildistanud kui kirjandusklassika lugemise projekti, siis jätkan ma kirjandusklassika lugemise projekti Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Autorid, keda juba käsitlenud olen, oleksid (järgmise nädala seisuga) Alice Munroe, Thomas Mann ja Mario Vargas Llosa, kellest juba piisavalt kirjutanud olen. Aga üldiselt pole selles nimekirjas, mida hetkel käsitlen, kas üllataval kombel või hetkevaliku ilmumise ajast tulenevalt, praktiliselt ühtegi Nobeli kirjanduspreemia laureaati.

Olen nüüd juhuslikult sattunud lugema kahte Nobelite nimekirjast ja sihilikult lugenud kui ma ei eksi siis kolme ja kõik on olnud mõnusad lugemiskogemused. Seega tundub antud nimekiri kirjandusklassika lugemise projekti teise etapina vägagi sobilik.

Üks on kindel - Päikesejänku ei lõpeta kindlasti mitte pärast saja raamatu nimekirja sajanda raamatu riiulisse panemist. Kõigile, kes loevad ja mõtlevad, saab kirjanduskommentaarium jätkuma kuni tüdimus saabub, ja kirjandusest ei tüdi ma suure tõenäosusega selle hetkeni, mil mu tuhk kunagi ookeani raputatakse.

Kaunist sügist kõigile!

Wednesday, October 16, 2013

82. Marcel Proust: Kaotatud aega otsimas

Prantsuse suurimate kirjanike hulka kuuluva (köh) Marcel Prousti seitsmeköitelise epopöa "Kaotatud aega otsimas" (1913-1927) esimene osa "Swanni poolel" ei olevat oma ilmumisega suurt tähelepanu äratanud. Miskipärast ei imesta ma selle üle üldse, sest mulle tundub, et pärast selle lugemist tuleb mulgi minna kaotatud aega otsima - on ilus ja hingestatud lugeda sellest, kuidas teatud hetke täidab teatud tunne ja emotsioon ja on huvitav tutvuda ühe figuuriga ja tema mõttemaailmaga, aga teha seda kolmsada lehekülge teatud muljete põhjal minimaalse arenguga narratiivis närib läbi igaühe närvid, kes just oma stilistika magistritööd ei kirjuta, sest Prousti sõnakasutus ja laussehitus on meisterlik. Aga esimene köide iseendas on igav.

Umbes kord kuus on võimalik istuda tugitooli, juua tass head teed ja Prousti kogu tema olemises sisse hingata ja nautida ja leida, et need tundelised looduskirjeldused ja mööbli kirjeldused on võrratud ja suurepärased. Autorid nagu Balzac või Hugo saavad suurepäraselt sellega hakkama, et lugejat üheks peatükiks taolise kirjeldusega paeluda, et siis jutustusega jätkata. Ja Prousti esimese köite esimese peatüki refleksioon Combray kohta on kaunis ja värviline. Aga refleksioon kulmineerub järgmises refleksioonis ja muutub mingil hetkel puhtalt antiklimaktiliseks.

Aga nagu teatud mõttes Tristram Shandygi on Proust loonud enese peatamise musternäidise, mil peategelane küll üritab punktist A punkti B jõuda, kuid peatub igal sammul, mõtisklemaks kõige üle, mis mingil määral teda ümbritsevada seostub.

Kui keegi nendest seitsmest köitest ühe romaani suudaks teha (minu poolest ka ühe kaheosalise romaani), loeksin ma seda väga hea meelega. Aga nüüdseks olen ma erinevaid La Recherche'i köiteid nii mitu korda käest visanud, et aitab jamast.

Wednesday, October 2, 2013

Joyce Carol Oates: Foxfire: Confessions of a Girl Gang

1993. aastal avaldatud ameerika kirjanik Joyce Carol Oatesi romaan "Foxfire" jutustab keskkooliealiste tüdrukute eludest 1950ndatel ja kuna romaani 1996. aasta filmiversioon Angelina Joliega peaosas mulle muljet avaldas, otsustasin ka romaani lugeda.

Kuna olen tõsine Angelina Jolie fänn igal rindel, on loomulik, et film oli mulle südamesse jäänud paremana kui romaan, aga tegu on üpris erinevate lugudega. Idee on küll, et noored naiseikka jõudvad tüdrukud, kel kodus kellegagi rääkida ei ole, leiavad hingelise tasakaalu ja varju ja elavad oma tekkivaid tundeid ja rahutust koos välja, juhitud metskass Margaret "Legs" ("Sääred") Wadowski poolt. Aga romaan on pikemal järelemõtlemisel siiski parem, kirjeldades Legsi sisemust ja tema motivatsiooni luua n.ö. tüdrukute jõuk, kus keegi ei karda tollel hetkel 1950ndatel valitsevaid poiste jõuke ja kus tüdrukud koos kodu leiavad, kuna kodus kedagi ootamas ei ole ja pigem tüli kui toetus kasuvanemate või tädide-onude poolt osaks saab.

Tegu on noorteromaaniga, mis siiski piisaval määral mõtlema paneb ja piisaval määral huvitavaid tegelasi omab, et paeluda. Margaret on üllas, karmatu, lojaalne, ja kuidas tema tegelaskuju mingil hetkel murdub ja jätkuvalt enda arust üllate ideaalide nimel ebamoraalseid tegusid tegema hakkab, kogu see areng on äärmiselt huvitav ja romaanis tuleb kogu see aspekt tunduvalt paremini esile kui filmis, kus keskendutakse tüdrukute sõprusele ja liiga iseseisvalt hakkamasaamise valule. Filmi aeg on 90ndatel, mis tähendab, et kogu miljöö muutub, mis kohati lisab ja kohati kahandab, aga see jääb vaataja enda otsustada, kuidas selline otsus filmi mõju ja sisu parendab või halvemaks teeb.

Kuna romaan on kirjutatud ühe teismelise peategelase perspektiivist, on stiil kohati väga tundeküllane, eklektiline, hüplev, trükitähtedega lausetes. Alguses võib see tunduda häiriv, aga loob õige meeleolu. Pealegi on romaanis tunduvalt rohkem toorust ja vägivalda, mis palju rohkem empaatiat selles maailmas elamise koorma talumise jaoks loob ja filmile mitmekihilisuse poolest tundub siiski ära tegevat.

Vabaajavahelduseks ja öökapile laotamiseks. Hea raamat ja hea film.

Wednesday, September 11, 2013

Colette: Ahel

Sidonie-Gabrielle Colette (1873–1954), prantsuse kirjanik ja näitleja, armastuse piiride lõhkaja ja tänapäeva standartide kohaselt armastusväärsete naisteromaanide autor oli omal ajal sama skandaalne kuju nagu hiljuti kirjeldatud Frida Kahlo, kuna armastas avalikud nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale (1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

Omal ajal sinisilmse Gigi muusikaliste numbritega pikitud sinisilmseid seiklusi kerge muige ja mõningase apaatiaga jälgides teadsin, kuidas film lõppeb, leidsin et peaosatäitja on nunnu ja tüdinesin muusikalisest osast kirelt. Süüdistasin tookord 50ndate-60ndate filmide stiili, mis tänapäeva vaatajale mõnikord liiga heatujuline ja pealiskaudne. Gigi tundub raamatuna tunduvalt parem. Aga see selleks.

Olles lugenud Colette'i poolt kirjapandut, jään kokkuvõtteks neutraalsele seisukohale. "Ahel" ("L'entrave") ilmus 1913 ja kuulub seega varasemasse loomingusse. "Chéri" ja "Gigi" on kirjutatud aastaid hiljem - 1920 ja 1944 - ja on seetõttu ilmselgelt lihvitud paremasse vormi kui "Ahel". Romaani protagonist Renée Nerée, endine kabareetantija ja kapriisitar, nüüdseks elus suuremal määral vaataja rolli tagasi tõmbunud, kommenteerib ja vaagib romaani esimeses pooles oma noorukese kõrvaltegelase motiive ja mõtteid tolle armastusloos ja väljendab üldist skepsist nii mees- kui naissoo suhtes (blasé ehk üleolev igavus oleks Renée sisemaailma kirjeldamiseks justkui parim omadussõna). Romaani teises pooles kõik aga muutub, kui Renée tunded eelpool mainitud armukese jaoks ärkavad ja naine äkitselt haavatavaks muutub.

Huvitavat pakub romaan nii mõndagi, sest Renée on lugejaga väga aus oma empaatia, apaatia ja antipaatia asjus. Teemaks iseendaga mõtetes vesteldes on nii hirm vananemise, üksinduse ja tuhmumise ees kui ka põlgus noore, värske ja naiivse vastu.

Kontrastiks protagonisti väga avatud sisemaailmale on kolm tegelast, kelle mõttemaailm vaid Renée pilgu läbi nähtavale tuleb ja kus lugejal ülejäänu üle iseseisvalt mõtiskleda tuleb. Kohati ettearvatavad ja kohati üllatavalt ausad teod ja sõnad on lehekülgedele sätitud hästi ja romaani lugemine sujub mõnusalt.

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu on naislugejale mõeldud tüüpilise prantsuse armastusromaaniga, mis kuulub kerge lugemise kategooriasse. Romaan annab oma figuuridele (kes küll tohutult ambivalentsed ei ole ja pigem igaüks üht inimlikku omadust kehastavad) piisavalt sügavust, et olla omas klassis huvitav.

"Ahel" on meeldiv ühepäevaliblikas. Olen aga optimistlik hilisema loomingu suhtes.

Wednesday, August 28, 2013

81. Tayeb Salih, Sudan: Season of Migration to the North

Sudaani kirjanik Tayeb Salih' (1929-2009) võime minna inimolevuse sisemaailma sügavustesse on üpris erakordne. Väikeses külakeses kasvanud, suuremas linnakeses õppinud ja oma eluteed Londonis jätkanud Salih' loomingus on palju autobiograafilist ja ilmselgelt palju psühhoanalüütilist. See realism ja autori võime põnevuse ja sisekaemuslikkusega mängida ja mõtlema ja seejärel kohkuma ja siis taas mõtlema panna teevad nii tema jutustustest kui tema romaanist "Seasons of Migration to the North" väga hea kogemuse.

Salih' jutustused külaelust ja sealsete suhete ja inimeste dünaamikast on lõbusad, realistlikud, huvitavad ja mõtisklemapanevad ning enamgi veel. Idülliliste kirjeldustega põllutöödest ja päeva, öö ning aastaaegade vaheldumisest väikeses külas Niiluse ääres ("Zaini pulm", "Peotäis datleid", "Wad Hamidi palmipuu") kontrasteerub Mustafa Sa'eedi ja Salih' romaani minategelase lõhestunud topeltisiksus romaanis "Seasons of Migration to the North" - romaan, mille jutustaja Inglismaalt Sudaani tagasi pöördub, et sealset elu oma hariduse abil edendada. Noormees kohtub vahepeal külla kolinud müstilise Mustafaga, kes külasse tulnud veidi hägusest minevikust ja taustast, kel aga siiski õnnestunud enesele külaühiskonnas positsioon kindlustada. Minategelasele jutustab Mustafa ühel päeval oma tumedast minevikust - mis geograafilisel tasandil jutustaja omaga mitmel hetkel kattub - ja oma pattudest ja kuritegudest. Alles raamatu lõpus, pärast hulgaliselt traagilisi sündmusi, leiab jutustaja Mustafa maja salakambris kogu tõe.

Rahulikult kulgeva, huvitava narratiivi äkiline pööre tohutult põnevasse mõrvalukku ja oodatava kulminatsiooni pööre taas veristestesse juhtumistesse annab Salih' romaanile väga omapärase müstilise ja veidi hirmuäratava aura. Et romaan Sudaanis mitu aastat pärast ilmumist keelatud oli, ei üllata mind.

Salih peegeldab oma juttudes oma küla ja selle elanikke, andes igale figuurile piisavalt tausta, loomaks külakese lõbus, argine, traagiline, inimlikkuse tahkude paljususega täidetud ökosüsteem. Salih' figuurid on värvikad nii seest kui väljast. 1969 ilmunud "Zaini pulm" ("Wedding of Zein", olemas ka eestikeelses tõlkes) on lühike lugu nö. külaloll Zaini elust ja tema suhetest küla elanikega, eriti naissooga. Kuidas Zein küla ilusaima neiuga abiellub ja kuidas inimesed väljast üht-, kuid seest teistlaadi mõtlevad ja tegutsevad, jutustab Salih mõjuvates toonides.

Salih kahjuks vähesest kirjandusest leiab kirge, põnevust ja huvitavaid seisukohti akadeemiliste, kultuursete ja eraeluliste suhete kohta ida ja lääne vahel. Samuti on autor oma figuurid väga hoolikalt konstrueerinud. Miks teatud otsused langetatakse ja kuidas headus ja kurjus iga inimese otsustusvõime kontrolli all olema peaksid, seda aga eihti pole - ja nii mõnelegi inimlikkusega seotud küsimusele veel vastab Balik nii oma romaanides kui jutustustes.

Soovitan väga soojalt.


She proved to be an easy prey. When I first met her she was less than twenty and was studying Oriental languages at Oxford. She was lively, with a gay intelligent face and eyes that sparkled with curiosity. When she saw me, she saw a dark twilight like a false dawn. Unlike me, she yearned for tropical climes, cruel suns, purple horizons. In her eyes I was a symbol of all her hankerings. I am South that yearns for the North and the ice. (Heinemann 1970; lk. 30)

Opening a Notebook, I read on the first page: "My Life Story - by Mustafa Sa'eed." On the next page was the dedication: "To those who see with one eye, speak with one tongue and see things as either black or white, either Eastern or Western." I flicked through the rest of the pages but found nothing - not a single sentence, not a single word. Did this too have some significance or was it mere chance? (lk. 150j.)


ida-lääne temaatika huvilistele eelnevalt käsitletud eksootilisemat kirjandust:
Naguib Mahfouz: Midaq Alley
Chinua Achebe: Things fall apart
Salman Rushdie: Midnight's Children


Wednesday, August 21, 2013

Ekskurss filmilinale: Frida

Vaatasin 2002 ilmunud mehhiko kunstnikku Frida Kahlot (1907-1954) portreteerivat filmi "Frida"
Salma Hayekiga peaosas ja Alfred Molina, Antonio Banderase, Valeria Golino jpt. suurepäraste näitlejate seltskonnas mõned päevad tagasi ja tahtsin algselt kirjutada kunstnike elusid portreteerivatest filmidest ühes "Modigliani" ja veel ühe kolmanda filmiga, mille nimi mulle hetkel ei meenu... aga loobusin algsest mõttest, kuna Frida Kahlo elu ja Salma Hayeki portreteering ühe piinatud naise imelistest loomingust ei mahuta enda kõrvale võrdväärset.

"Modigliani" on absoluuutselt vaatamist väärt ja selle filmi kulminatsioon loomingulisuse realiseerimise agooniast ja saamaaegsest õnneuimast on tohutult võimas... aga sätin ta hiljem mõne teise kunstnikuelu kirjeldava filmiga ühes järgmisse ekskurssi filmilinale. Lubadus!

Frida Kahlot mängida soovisid filmi näitlejate leidmise protsessis nii mõnedki kuulsad näitlejad, kuid mehhiklanna Salma Hayek, kel juba 13-14-aastasena Kahlo portreede vastu kummastav huvi tekkis ja kes filmiks kaheksa aastat valmistus, oli ilmselgelt parim valik. Kahlo monokulm ei istu tavaliselt täiusliku välimusega kaunitari näkku küll nii loomulikult kui sellele, keda Hayek kehastab, kuid see detail on väga väike võrreldes kõigi oluliste ja vähemoluliste nüanssidega, mille näitleja filmilinale toob.

Frida Kahlo oli kaunis, intelligentne, õitsev noor neiu kuni ta bussiõnnetusse sattus. Pärast õnnetust kaotas Frida ema igasuguse usu tütre liikumisvõime taastumisse, kuid Frida tõusis ratastoolist ja elas pidevalt valudega võideldes siiski täisväärtuslikku elu. Tema kunst ei olnud see, mis hetkel moes ja paljude arvates oli Kahlo liialt makaaber, et temas mingit esteetilist naudingut leida, kuid naine leidis edu Pariisis ja sai hetk enne oma surma siiski ka Mehhikos oma näituse osaliseks.

Lisaks sellele oli Frida omal ajal üks väheseid naisi, kes oma biseksuaalsust avalikult demonstreerida julges ja avas seeläbi kindlasti nii mõnelegi naisele tee uute vabadusteni. Ja olgugi see aspekt ka väga tähtis tolleagses Lõuna- ja Põhja-Ameerika kontekstis (Frida viibis ka Pariisis kuid usun, et selles linnas oli juba kahekümnendatel kõik lubatud ja Frida jõudis Pariisi 1930ndate lõpus), jääb see vaata et lausa tagaplaanile Frida kehalise lagunemise ja hingelise transtsendentsi traagilise lineaarse arengu taustal.

Kahlo suhe kunstnik Diego Rivieraga, kes teda tõenäoliselt iga naisega pettis, keda kohtas, illustreerib vaid paremini tema kunsti, kuna Fridal - seetõttu tõmbas Diegotki tema suunas - oli ainulaadne võime oma valu piltidesse maalida ja seeläbi seda väljendada ja võita. (Õigele kommunistile omaselt oli Fridal hiljem afäär Lev Trotskiga, jess) Läbi kannatuste ja iseka mehe kõrval õitses Frida niivõrd kui suutis ja lõpetas oma elu küll mitte enam kõigi kehaosade terve omanikuna ja mitte kahel jalal seistes, kuid õnnelikuna.

Hayek kandideeris oma rolli eest Oscarile ja kuigi ma Nicole Kidmani Virginia Dalloway kehastusele ka ülimat näitlemiskunsti omastan ja tema tol aastal võidetud Oscari au ärateenimises kahelda ei soovi, oli Hayeki Kahlo lihtsalt hämmastavalt võimas.

Kui teid huvitab kunst ja kui teid huvitab Frida Kahlo, kui teid huvitavad tugevad naised ja täisväärtuslikud elud täis tohutuid kannatusi ja tohutut hingetäiust, üldiselt, kui teil on üldse emotsioone, siis saate te "Fridast" vaimustuma samas mõõdus mis minagi. Salma Hayek on über.

Vaadake! Imestage! Vaadake uuesti!

 

Wednesday, August 14, 2013

Charles Bukowski: "Postkontor" ja "Naised"

Charles Bukowski (sünd. Heinrich Karl Bukowski, 1920-1994) romaanid ja jutustused panevad enamikul oma lugejaskonnast vähemalt ühe kulmu kerkima. Kas aga põhjuseks nende üpris vulgaarselt vormistatud sisu või neis peituv hämmastavalt sügav ja lai elutõdede kogum – igal juhul on võimatu jääda neutraalsele seisukohale, Bukowskit kas armastatakse või vihatakse. Sest kui veidi tagasihoidlikuma seksuaalhorisondiga lugeja raamatu kohkunult kõrvale paneb ja kui seikluslikumate harjumustega libertiin-lugeja raamatut enne lõppu kõrvale panna ei suuda, tulenevad mõlemad reaktsioonid asjaolust, et tegu on kuradima heade lugudega.

Bukowski alter ego Henry Chinaski, ilmselgelt tugevate autobiograafiliste sugemetega (praktiliselt täielikult autobiograafiline tegelane tegelikult, aga autor ei võrdu kunagi protagonistiga, seetõttu jätan absoluutsed teesid sulgudesse) alkohoolik ja tõeline ebakodanik, on enamiku tema jutustuste ja romaanide protagonist. Chinasky elu veereb töökohalt töökohale, naise juurest naise juurde, voodist voodisse – ikka pudel käes.

Bukowski esimene romaan „Post Office“ („Postkontor“) ilmus aastal 1971 ja räägib autori piinarikkast 11 aastat kestnud karjäärist Los Angelese postis postiljoni ja ametnikuna. Raamatu kirjeldab kõige madalama astme töömesilase armetut igapäeva 12-tunnistes vahetustes, vihma ja külma käes, iga minuti eest ülemuselt nö. jalaga näkku saades ja ainsa kergendusena päeva lõpus parasjagu aktuaalse naise sooja tagumiku juurde naastes.
Elu postkontoris on kurblik ja üpris kohutav, aga Chinasky jutustab sellest irooniaga ja pikib loo piisavalt paljude vürtsikate jutustustega joomisest, naistest ja hasartmängudest, et tema armetu elu lugejas mitte ainult kaastunnet, vaid lõbustatust põhjustab.

Tema kolmas romaan „Women“ („Naised“) ilmus 1978 ja jälgib taas Henry Chinaski elu, nüüdseks on mees aga postkontorist lahkunud ja teenib elatist kirjanikuna, reisides lugemiselt lugemisele, kirjutades raamatuid ja luuletusi ja teenides sellega niipalju elatist, et iga päev viskit juua ja pidevas voolus tema ellu ja ukse taha ilmuvaid naisi adekvaatselt lõbustada.
Bukowski oli 49-aastane, kui otsustas postiteenuses töötamisest loobuda ja kirjanikuks hakata. Autor kommenteeris juhtunut nõnda, et oli valida, kas edasi töötada ja hulluks minna või üritada kirjanikuna elatist teenida ja vireleda. ("I have one of two choices – stay inthe post office and go crazy ... or stay out here and play at writer andstarve. I have decided to starve.")

„Postkontori“ protagonist on ametnik, kel küll erakordne võime elu nõnda kirjeldada, et lugeja temast huvitub ja huvituma jääb, aga „Naised“ räägib Chinasky elust kirjanikuna ja selle võrra on mehe võime ka kasvanud. Lugu on kiirem, pingelisem, vooderdatud pidevate elust-enesest refleksioonidega meeste, naiste, suhete, armastuse ja elu üle. Igal leheküljel kuldaväärt tsitaat, keppimise, joomise ja narkootikumide keskel.

Biitnike generatsiooni raamatud nagu Kerouaci „Teel“, millest varem kirjutasin, on vaid neile, kes võimelised sellele reisile kaasa minema ja protagonistidega koos ka viskit jooma. Seetõttu ei soovita ma kellelegi, kel pole huvi naiste anatoomia võlude või erinevate alkoholismi ja narkootikumide kõrvalnähtude ja eelmainitute põhjustatud hulluse vastu noortes ja vanades inimestes, kes soovib lugeda sentimentaalseid raamatuid emotsioonidest – loobuge ruttu Bukowskist. Aga kui teid huvitab midagi seikluslikku ja julget, midagi mis tahab lihtsalt iseendaga leppida ja selgitada, miks mehed on sead ja naised hoorad, see on Bukowski oma parimas vormis ja temast aru saades õpib igaüks midagi olulist nii oma- kui vastassoo esindajate kohta. Sest Bukowskil on ainulaadne võime võtta puhas inimlikkus selle koledamates värvides (kuigi okei, see mis kellelegi ilus tundub, on teisele samavõrd ebameeldiv, aga te mõistate, mida ma mõtlen) ja voolida sellest midagi väärtuslikku, sügavale inimlike tõdede mudasse kaevatud iva. Sest me peaksime kõik tihedamini oma jalad sellesse mutta pistma.


„I thought about breakups, how difficult they were, but then usually it was only after you broke up with one woman that you met another. I had to taste women in order to really know them, to get inside of them. I could invent men in my mind because I was one, but women, for me, were almost impossible to fictionalize without first knowing them. So I explored them as best I could and I found human beings inside. The writing would be forgotten. The writing would become much less than the episode itself until the episode ended. The writing was only the residue. A man didn’t have to have a woman in order to feel as real as he could feel, but it was good if he knew a few. Then the affair went wrong he’d feel what it was like to be truly loned and crazed, and thus know what he must face, finally, when his own end came. [...] 

 "There were no judgements to be made, yet out of necessity one had to select. Beyond good and evil was all right in theory, but to go on living one had to select: some were kinder than others, some were simply more interested in you, and sometimes the outwardly beautiful and inwardly cold were necessary, just for bloody, shitty kicks, like a bloodi, shitty movie. The kinder ones fucked better, really, and after you were around them a while they seemed beautiful because they were.“

(Bukowski: Women. Ecco, 2002. Lk. 228-229)

Wednesday, July 31, 2013

80. Edgar Allan Poe: The Complete Tales

Edgar Allan Poe (1809-1849) on oma lühijuttudega saavutanud teatud kuulsuse ja populaarsuse kogu maailmas. Müstilised mõrvad ja fantastilised juhtumised täidavad Poe jutustusi ja makaaber ja omapärane miljöö lisavad sudulisse õhtusse kogukalt õudust. Kõik eelnev kombineeritud suurepärase oskusega sõnadega ümberkäimises ja voila! täiuslik krimakas.

Mis tänapäeva lugejale võibolla Poe nautimise keerukaks võib muuta, on autori tempo. Tänapäeva kriminaaljuttudes ja romaanides kulgeb kõik väga kiirelt ja tihti selgitatakse toimunut pealiskaudselt. Poe laskub aga oma jutustusse väga innukalt ja väga sügavale. Et noormees oma sõbraga ohtliku piraadi peidetud aarde leiab, on seega küll piisavalt realistlikult jutustatud, et midagi fantastilist tõepoolest uskuda, ja tõepoolest venitab poe jutustuse viiekümne lehekülje pikkuseks ja säilitab lõpuni loo põnevuse, kuid samas vähendasid  liialt detailsed kirjeldused aardekaardi dešifreerimisest mu motivatsiooni loo lugemist jätkata tugevalt.

Poe klassikalised jutustused on fantaasiarikkad ("Kuldpõrnikas", "Õhupallitemp"), seikluslikud (Tuhande ja ühe öö teemaline jutustus, "Laskumine veekeerisesse"), kohati üpris makaabrid ("Must kass") ja mõneti vägagi hirmsad ("Amontillado puusärk", "Kuristik ja pendel"). Üle kõige soovitan lugeda õudukaid ja müsteeriume, seikluslikkus kannatab detailirikaste kirjelduste all. Mis aga õudusse ja hirmudel mängimisse puutub, on Poe maailmameister. Autoril on erakordne võime leida lugeja hirm(ud), sellest kinni haarata ja lugeja õudusega täita.

Lisaks temaatika ja miljöö mõjule on jutustaja Poe õudsemates lugudes enamasti üpris labiilne, mis tähendab, et lugejani jõuab vaid tükeldatud reaalsus kõverpeeglis. Kirjelduste põhjal on küll selge, et tegu on vägagi reaalse ja realistliku maailmaga, kuid jutustaja pole isegi päris kindel, mida ta näeb ja miks, ja vastav ebakindlus ja sellega kaasnev hirm süstitakse ka lugejasse.

Kokkuvõtteks võin lubada, et Poe valitud novellid panevad teie ihukarvad vertikaalasendis võbisema ja et mehe võime põnevust ka pikema aja jooksul ülal hoida on erakordne. On aga mõningad jutustused, mis liialt oma detailide kirjeldustesse uppuvad, seega soovitan alustada valitud novellidega, mitte täieliku koguga. Eriti soojalt soovitan ülalnimetatutest viimaseid kolme ("Must kass", "Amontillado puusärk" ning "Kuristik ja pendel").

Igal juhul on Poe õhtust (!) lugemist väärt ja oma põnevuse tekitamise ja säilitamise võimega - eriti oma aja kohta - psühholoogiline-narratoloogiline geenius.

Poe fännidele võiks samuti meeldida:
Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant - eriti Horla ja minajutustaja samm-sammult hullumine
Matthew Gregory Lewis: The Monk - õudus õuduse otsas
Theodor Storm: Der Schimmelreiter - müsteerium
Georg Heym: Der Irre - küll mitte minaperspektiivis jutustatud, aga makaaber ja müstiline

Wednesday, July 17, 2013

Astrid Lindgren: Vennad Lõvisüdamed

Astrid Lindgreni suurepärased lasteraamatud vaimustasid mind nooremas eas ja teevad seda jätkuvalt, kuna Lindgreni raamatud pole vaid lastele mõeldud. Neis on omamoodi hingeline sügavus ja puhtus, mis igas vanuses publikule midagi pakub - lapsele põnevust, seiklusi ja hirmsaid ja imelisi juhtumisi, täiskasvanule nostalgiat ja võibolla natuke kadunud lapselikkusest (mis minu silmis kunagi kellegi südamest kaduda ei tohiks, ükskõik kui kõrge vanuseni ta elanud ja maailma häid ja halbu külgi jälginud on).

Vennad Lõvisüdamed ja röövlitütar Ronja olid ühte raamatusse kokku pandud ja võibolla avaldasid mõlemad mulle seetõttu omal ajal kõige tugevamalt muljet, et mäletan kahe raamatu mõju ühes mälestuses. Sattusin Lõvisüdameid seminaris taas lugema ja olles raamatut seminaris teatud lõike käsitledes alustanud, lugesin selle taas läbi ja ei pidanud pettuma.

Lindgreni romaan sai oma ilmumise ajal (1974) küllaldase kriitika osaliseks, paljud hääled leidsid, et reaalsest elust lahkumise tung ideaalmaailma on küll mõistetav, kuid enesetapp raamatut läbiva üllust tähistava žestina olla veidi liig tume, et lasteraamatus nõnda esiletoodud saada. Siiski usun, et Lõvisüdametest inspireerituna hüppas vähem noormehi aknast välja kui omal ajal Wertheri ilmumise ajal neid end puu külge riputas või maha lasi. Lapsed on siiski lapsed ja näevad ilusat ja põnevat reaalsusena, hirmsat ja halli vaid takistusena, mis tuleb ületada.

Kuidas väike Karl Lõvisüda tänu armastusele ja vaprusele oma vanema, ilusama venna võrdvääriliseks sai, on õppetund kõigile noortele, sest olgugi et ideaalmaailmas Nangijaalas on kõigil pikad, sirged jalad, mõõdetakse inimeste väärtust vapruses ja aususes ja hirmsaid koletisi on võimalik võita.

Sellest juba piisab. Tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et heade lasteraamatute võlu ja tõde, mis neis peitub, on mäletamist väärt - olgu narratoloogiline struktuur vähem kompleksne ja nii mõningadki juhtumised üpris naiivsed ja fantastilised, kes veel koos Karli ja Joonataniga nendesse maailmadesse reisimisest mõnu oskab tunda, on võimeline unistama.

Per aspera ad astra.

Wednesday, July 3, 2013

Ekskurss filmilinale: Suur Gatsby

F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) romaan "Suur Gatsby" (1925) kehtib oma aja näidisteosena, seda samaaegselt nii sädeleva glamuuri imetlemise kui kriitilise refleksiooni kohapealt. Jay Gatsby on küll kahtlasel teel rikkaks saanud, kuid tegelikult pole see ju tähtis, sest tema legendaarsed peod meelitavad kohale kogu New Yorki, koorekihist põhjamudani, igaüks parimais riietes ja valmis elama. Mis põhimõtteliselt kirjeldab pahelisi 1920ndaid aastaid suurepäraselt.

Gatsby figuur on oma kahetasandilisuses väga huvitav, sest üpris kiiresti ilmneb igasuguste pidustuste tähtsustetud ja illusoorne väärtus mehe silmis - kõik on vaid armastatud Daisy jaoks korraldatud... ülejäänul pole tähtsust, kui Daisy on peol ja kui Daisy on õnnelik. Et kogu Daisy sisu näiline on ja et Daisy absoluutne pealiskaudsus ja materialistlik mõtteviis Gatsby ideaaltulevikuplaani tükkideks rebivad, ilmneb vaid vaatajale. Gatsby kurss on kindel ja viimase hetkeni usub ta, et abielus Daisy tuleb tagasi viis aastat tagasi alanud ja neiule pettumuse valmistanud armastuse juurde - armastus, mis Gatsby silmis puhas ja igavene ja neiu abielu kehtetuks muutev, neiu jaoks aga tegelikult vaid pragmaatiline kaalutlus.

Ühesõnaga vaene Gatsby oma naiivsuses on suurepärane sümpaatiakandja ja muudes eluvaldkondades ka väga nutikas tegelane ja ilmselgelt võimeline inimestest läbi nägema ja nendega manipuleerima, kuna ta ju oma varanduse just selliste vahenditega kokku rookis. Aga tema ainus nõrk koht, Daisy, tema "edu" ja rikkuse põhjus, saab ka tema allakäigu põhjustajaks. Samaaegselt on Gatsby muidugi ka ise süüdi, kuna on oma kinnisideede ehitatud silmaklappidega liikvel ja ei näe paremale ega vasakule vaid üksnes sihti silme ees.

Gatsby film on visuaalselt väga huvitav, kuna ühendab 1920ndate modernismi tänapäeva modernismiga - kristalllühtrid ja narmastega kleidid vihuvad tantsu Jay-Z ja Beyonce häälte saatel. Kõik on väga kiire ja lärmakas, aga ka tänapäeva vaataja arusaamas. Kokku on põimitud kahe ajastu ühine semantika ja selle tulemusena saavutatud midagi väga huvitavat ja samas loogilist.

Mul on sõpru, kes leiavad, et Robert Redford on ainus ja igavene õige Gatsby. Leian aga, et peategelaste rollid on hästi täidetud. Leonardo DiCaprio on suurepärane Gatsby. Leo väljendusrikkad sinisilmad optimismi, närvilisuse, raevu, vaimustuse ja triumfi vahel mänglemas ja Carey Mulligani isekuse hõnguga pritsitud lapselik-rikutud naiselik-haavatavuse žestide mäng tasakaalustavad teineteist suurepäraselt.

Võtke, lugege, minge, vaadake, te ei kahetse.

Sunday, June 30, 2013

Status update

Tere, mu suurepärased lugejad! Loodan, et käesoleva aasta esimene pool on olnud oodatust veelgi parem ja et teise poole plaanid ja ees ootav on kõik, mida loodate.

Doktoritöö kirjutamine ja üldine seminaride ettevalmistamine on võtnud tuule mu purjedest ja kohati siinsete blogipostituste arvu harvendanud. Jant lõppeb paari nädala pärast, mis võiks nagu tähendada, et kahenädalane intervall selle blogi postituste vahel muutub taas ühenädalaseks. Kahjuks pean ma aga jätkuvalt kolm-neli päeva nädalast kokteilide sheikimisega sisustama ja doktoritöö kirjutamise ajakulu ei vähene sugugi mitte. Samuti olen oktoobrist ülikoolis professori assistendina tööl ja seda veebruarini.

Seega tahan teid vaid lohutada tulevikulubadusega, et postitused jätkuvalt korrapärases rütmis. See rütm on aga neljateistkümne päeva taktis ja nii jääb ka ilmselt järgmise kevadeni.

Päikeselised tervitused ja kõike parimat,
Teie Päikesejänku

Wednesday, June 26, 2013

Arthur Schnitzler: Suremine

Saksa modernismi autor Arthur Schnitzleril (1862–1931) on kombeks oma jutustustes lugejat pinges hoida ja lõpuks oodatud lahenduse üllatuslikku alternatiivi pakkuda. Õnnelikud lõpud polnud modernismi ajal moes ja sellest kaugemale minnes võtab Schnitzler inimhinge üpris korralikult tükkideks ja emotsioonid, mis tavalugeja sentimentaalseks meelestavad, omandavad groteskse varjundi. Just selles peitub Schnitzleri esteetiline ja kirjanduslik väärtus - olla realistlik ja kirjeldada ja kritiseerida vana, sealjuures oma narratoloogilise filigraansusega lugejast ootamatus järjekorras emotsioone välja pigistades. Mis tundub lihtne, pole äkitselt enam sugugi nii lihtne. Ega ilus. Ega armastusväärne. Aga huvitav. Ja mitte nõrganärvilistele mõeldud.

"Suremine" (kirjutet' 1892, ilmunud 1894, eesti keeles 1920) on üks Schnitzleri repertuaari paremaid näiteid. Lugu räägib paarist, kel surmaga vastamisi seistes väga erinevad ideed ja emotsioonid peast läbi käivad ja sellest, kuidas nende emotsionaalne kaugenemine ja kapseldumine lõpuks kurvalt kulmineerub. Felix on haige ja tuberkuloosi suremas ja kui Marie kuuleb, et mehel on vaid aasta elada jäänud, on esimene reaktsioon: "Suren koos sinuga!". Samal ajal teeb Felix oma neiule hoopis ettepaneku lahku minna, enne kui olukorra traagika väljakannatamatuks muutub.

Paari soovid ja mõtted muutuvad sellest hetkest peale drastiliselt, mõrvast ja enesetapust põgenemise ja paranemiseni ja ausalt öeldes ei soovigi ma rohkem sisust avaldada, sest kui tumedateks mõteteks inimene võimeline on ja kui suurepäraselt ta seda oma kaaslase eest varjata oskab, teab näiteks Billy Joel, kui laulab: 

Well we all fall in love
But we disregard the danger
Though we share so many secrets
There are some we never tell
Why were you so surprised
That you never saw the stranger
Did you ever let your lover see
The stranger in yourself?

Lugu on eesti keeles sada viiskümmend ja paar lehekülge pikk, seega võtke see kätte ja lugege, sest Schnitzleri makaabrilt joonistatud sentimentaalse armastusloo kriitika on oma ülesehituselt nii tõene oma šokeeriva loomusega, et jätab teid pikemaks ajaks iseenda piiride üle mõtisklema.

Wednesday, June 5, 2013

79. Francois Rabelais: Gargantua and Pantagruel

Rabelaisi Gargantua ja Pantagruel on kirjutet' 16. sajandil ja on oma ülesehituselt tüüpiline renessansiraamat lühikeste peatükkide ja pikkade pealkirjadega. Põhimõtteliselt koosneb teos kahest raamatust, mis aga omakorda jagatud mitmeks osaks. Klassikalises jaotuses oli teos viieks raamatuks jagatud.

Gargantua ja Pantagruel, isa ja poeg, on hiiglased, kelle sünd ja elu on täis imelisi juhtumisi ja tegusid. Rabelais kirjutas algselt Pantagrueli elust, kui otsustas raamatu populaarsusele järgnevalt ka Gargantua elust kirjutada.

Raamatud on seiklusrikkad ja lõbusad, aga nii mul kui mitmel tuttaval, kellega Gargantua ja Pantagrueli sisust vestlesime, tuli enne täisväärtuslikku lugemisnaudingut otsustada, kas Rabelaisi naljad on ikka tõesti naljakad või pigem eemaletõukavad. Mihhail Bakhtin kirjeldas Rabelaisi stiili kui groteskset realismi ja pidevalt räägitakse erinevatest kehavedelikest ja nende väljutamisest, joomarlus on ainus õige eluviis jne jne. Samas on Gargantua huvitaval kombel oma aja kohta väga kõrgelt haritud ja loeb ja väitleb hea meelega - sest kolm vaati veini ei põhjusta nii hiiglasliku mehe puhul purjusolekut.

Ütleksin, et Rabelaisi romaanide puhul on raske alguses groteskse ja labase eesriide taha vaadata, sest eesriie lõhnab halvasti ja puudub tuju teda eest tõmmata, kartuses et selle taga ootab midagi veel jubedamat. Aga nagu mitmed hilisemad autorid on selgitanud, on raamatul sotsiaalkriitiline tasand, mida lihtne lugeja - kellele antud raamat kindlasti lõbu valmistab - ei avasta, sügavamalt mõtlev lugeja aga leiab selle ja loeb siis labasusest hoolimata edasi.

Vastandlikud reaktsioonid. Mind ei tõmmanud lõpuni lugema, kuigi lõbustas kohati päris hästi. Olen ma lihtne lugeja? Ei tea. Võibolla. Aga ütleksin, et tänapäeva lugejal on selle aja kirjandust raskem seedida - võrdluses Dekameroniga tundub Rabelais juba tunduvalt vähem labane kui võrdluses 20. sajandi romaanidega.

Wednesday, May 1, 2013

78. Laurence Sterne: The Life and Opinions of Tristram Shandy

Briti kirjanik Lawrence Sterne'i suurteos "Härrasmees Tristram Shandy elu ja arvamused" ilmus 1759–1767 köite kaupa. Lõplik romaan koosneb kümnest köitest, millest igal hunnik minipeatükke. Sterne on oma fragmentide konvoluuti korjanud väga palju mõju autoritelt, keda ta austas, nt. Rabelais, Robert Burton, Francis Bacon jne.

Sterne on ekstsentrik ja humorist ja tema "Shandy" on selles suhtes iroonia võrdkujude etalon, kuna romaani sisuks peaks nagu olema Tristram Shandy elu ja arvamused, tegelikeks peategelasteks kujunevad aga Tristrami isa Walter, onu Toby ja mitmed majas pidevalt ringlevad tegelased.

Huumor ja osavad sõnamängud, viited, nutikad kirjeldused ja tähelepanekud on Shandyle kahtlemata omased. Huvitavatest tsitaatidest tähelepanelikul lugejal puudust ei tule ja algteadmised kirjadusloos on romaani täielikuks nautimiseks vajalikud. Minu maitsele on romaan aga oma harituse ja huumori intelligentse rikutuse kombinatsioonist hoolimata (mis ideena väga hästi minu nišši sobiks) liialt ekstsentriline - olen harjunud romaanilt narratiivi ootama ja kuna mõttelendude ja kõrvalepõigete tõttu ei jõua romaan Tristrami sünninigi enne kolmandat köidet, muust toimumisest rääkimata - muutub pikapeale veidi tüütuks igasuguseid jaburusi lugeda ja nende vahele pikitud lugejaga otseseid kõnelevaid vabandusi ja märkusi stiilis - me jõuame nüüd kohe tagasi põhiloo juurde, aga enne lubage mul veel - viiskümmend lehekülge hiljem - niisiis, kuus peatükki tagasi jutustasin teile...

Vene kirjanduskriitik Viktor Šklovskij nentis omal ajal, et see romaan takistab omaenda arengut sel määral, et tal õnnestub vaevu-vaevu alata, see omakorda teeb temast maailmakirjanduse kõige tüüpilisema romaani. Teise väitega nõustumiseks puudub mul absoluutne horisont, kriitika on aga täielikult õige.

On arusaadav, et Sterne on haritud mees ja tema Shandy huvitav tegelane. Walteri ja Toby väitlustest said omal ajal originaalset vaimutoitu nii mõnedki suured nimed. Aga struktuuri puudumise tulemusel on sellel romaanil kahjuks võimatu minu tähelepanu kätkeda ja sellepärast panin ma ta tagasi riiulisse. Analüütilise-hüpleva ja kirjeldava-liikuva osa tasakaal puudub ja seetõttu puudub võimalus romaani rahus lugeda ja nautida. Nukker suitsiid.

Wednesday, April 17, 2013

Ekskurss filmilinale: "Armastuse õppetunnid"

Tõestisündinud lugudel põhinevad filmid on juba tänu oma möödapääsmatule realistlikkusele huvipakkuvamad kui kellegi sulest pärinev käsikiri või raamat. Lugeja-vaataja tahab ju nii kinos, teatris kui koduses tugitoolis raamatu-filmi-etenduse mõjul võõrasse maailma pageda ja sellest loos inimliku elemendi kaasa võtta - selle miski, mis liigutab, üllatab, ühtlasi mõtlema ja tundma paneb. Teadmine, et see lugu juhtus tõepoolest kellegagi, annab kogemusele omajagu juurde.

"Armastuse õppetunnid" (The Sessions, 2012, peaosades John Hawkes, Helen Hunt ja William H. Macy) on draama poliomüeliiti põdevast Markist, kelle ainus nö. töötav kehaosa on mehe pea. Ta tunneb küll puudutusi ja valu, pole aga võimeline oma keha kaelast allapoole absoluutselt liigutama.

Oma seisundile vaatamata on Mark andekas kirjanik, tudeng ja eelkõige mees. Kuna Markil tekib mingil hetkel vaikselt aimdus, et tal pole enam palju elada jäänud, otsustab mees oma seksuaalsust avastama hakata. Alguse saab lugu uuringust Berkley ülikoolis puuetega inimeste seksuaalsuse kohta, millest Mark nõustub artiklit kirjutama. Seal avastab mees, et on võimalik palgata seksiterapeut, kes võimaldab talle oma seksuaalsuse avaldamist ja sellelaadsete kehaliste ja vaimsete tõkete ravi.

Helen Hunt on minu põlvkonna jaoks juba vanakooli Hollywoodi hulka kuuluv ja kuigi mäletan teda mõnes heas rollis, pole ta oma põlvkonna näitlejatest minu esiviisikus. Olen seega üpris neutraalsel seisukohal. Teatud määral rikkus ka filmi üldmuljet (juba selle sügavalt hingelise, sisemise iluga tegeleva temaatika pärast) mitte just märkamatud ilukirurgia jäljed Hunti näos, mis tema psühholoogist, hõljuvaid riideid kandva, väliselt keskmise inimese tegelaskujuga kokku ei sobi. Aga olgu. Muus suhtes sobis Hunt oma rolli väga hästi ja vaadata, kuidas suhe Markiga tema intellektimootoril sõitva auto libedale teele viib (siinkohal noogutus stseenile, mil Hunt teatud motelli ees autos istudes nutma puhkeb) ja kuidas Mark tema hinge puudutab.

Tegu on filmiga, kus kõigi kõrvaltegelaste omavaheline dünaamika ja suhtlus protagonistiga lihtsalt niivõrd südantsoojendav (ja samamoodi südantlõhestav) on, kuna need naised ja mehed ilmselt kõik vaataja jaoks väga arusaadaval moel Markiga suheldes tema kui nõrgema eest hoolitsevad, mõned teda kummaliseks ja mõned suisa hirmuäratavaks peavad, kuidas aga eelkõige Mark oma intellekti, huumori ja avatud moel oma haavatavuse näitamise läbi esile tuleva tugevusega lõpuks kõigi südamed võidab. Kuidas ta oma olukorrast hoolimata parimad võimalikud elutingimused saavutab ja kuidas tema silmad säravad, kuigi ta maailma enamasti horisontaalperspektiivist jälgima peab.

"The Sessions" on võrratult hästi kirjutatud, näideldud ja kokkupandud film inimlikkusest selle eri vormides, ületamatult ehedal kujul.

Vaadake ja vaadake uuesti. Te ei pettu.

Wednesday, April 10, 2013

Ekskurss filmilinale: "Suur ja kõikvõimas Oz" ja "Ilusad olendid"

Vaataja silme ees avaneb kaks maagilist maailma maagiliste tegelaste ja maagiliste sündmustega. Meessoost peategelane, kes alguses küll juhuslikult, hiljem selgelt saatuse sammude ammu teada olnud kursi tõttu kurja ja hea võimuvõitluse keskmesse satub ja lõpuks tasakaalu saavutamisel keskset rolli mängib. Mõlemad filmid on käesolevast aastast.

"Suur ja kõikvõimas Oz" on lugu üpris tähtsustetust võlur Oscarist - hüüdnimi Oz -, kes ei oma trikkide kui oma paljude naissoost vallutuste puhul siiruse ja meisterlikkusega ei hiilga. Ozile tööd andva tsirkuse direktor avastab ta oma naisega flirtimast ja kuumaõhupallis põgeneval Ozil õnnestub tornaadosse kisutud saada, misläbi ta maagilisse Ozi transporditakse. Võlur kohtub heade ja halbade ja ambivalentsete nõidadega, sõdib kurja nõia vastu oma kahtlase väärtusega maagiaga, kuid mõistuse eelised annavad võlurile võimed hea nõia Glenda abiga armeele fataalne põnts panna ja Ozist saab Ozi kuningas. Hurraa.

"Ilusad olendid" on veidi keerukama sisuga jutustus 17-aastasest Ethan Wateist, kelle veidrad unenäod võõrast abi vajavast tütarlapsest tõeliseks muutuvad, kui Lena Duchannes Gatlini linnakesse saabub. Noored armuvad, kuid varsti avastab Ethan kummituslikus mõisas veidra perekonnaga elava Lena tõelise olemuse - neiu on nõid ja ootab ärevalt oma 16ndat sünnipäeva, mil selgub, kas ta kisutakse pimeduse või valguse poole. Kasuks ei tule ka asjaolu, et neiul lasub needus, mille kohaselt keegi, keda ta armastab, on määratud hukule.

Mõlemad lood on põnevad ja peaksid vaatajat enesesse kiskuma nii visuaalse kui emotsionaalse poolega, sest mõlemal on huvitavad ja müstilise taustaga tegelased. Olgugi et lendav ja rääkiv ahv ja portselanist nukk vanemale vaatajale niivõrd huvitavad ei tundu kui tõsistes kompleksides vaevlev seksikas ja ohtlik nõid. Järele mõeldes - mõlemas filmis on selliseid tegelaskujusid. Mõlemas filmis on meeskangelane ja naiskangelane. Mõlemas filmis muudavad olendid kuju. Ja nii edasi. Mõlemad filmid on veidi naiivsed.

Siiski juhtub kusagil Ozi vaatamise esimeses kolmandikus nii, et ääretu igavus täidab meelt ja eesmärk, põnevust tekitada ja ülal hoida ei täitu mitte teps. Imelik on, et näitlejad teevad oma tööd teooriast hästi, aga mingil tasandil kumab läbi, et nad näitlevad ja see ei tohiks tavaliselt juhtuda. Dialoog ei ole kõige parem, võibolla on dialoogi ka liiga vähe ja visuaalsetele efektidele on liialt rõhku pandud. Armastuskolmnurgad peaksid olema intensiivsed ja tegelased ambivalentsed, ei tohiks kohe nähtav olla, mis nende motiivid on. Võibolla ongi viga selles, et kõigi tegelaste motiivid ilmnevad üpris varakult. Ozi sisemine reform on oma tulemises samuti nii ilmselge, et mingeid suuri üllatusi ei ole. On tosinate kaupa paremaid filme, mida vaadata.

"Ilusate olendite" treiler oli küll hea, täitis mind aga kõigepealt skeptitsismiga, sest tundub nagu oleks ilmunud järjekordne Twilightisarnane sisutu teos-film, kus tegelastel on üleloomulikud jõud ja sellel lasuv ülejäänud sisu oleks pealiskaudne. Aga siin on lugu, kus peategelased leiavad oma ühisosa teineteise intellekti põhjal ja kus tüdruk on noormehest teatud määral üle, noormees saab aga üpris kiiresti selliseks meheks, millist Lenal vaja on, samuti on ta karmatu ja oma tunnetes vankumatu.

Kogu mütoloogia nõidade pere ja ajaloo kohta on mõnevõrra naiivne ja asjaolu, et kusagil väikelinna keldris on maailma suurim "lummajate raamatukogu", tundub jabur ja segab natuke asjade käiku, aga nii pea- kui kõrvaltegelased on huvitavad ja filmi lõpp on veidi üllatav, erinev tavaklišeedest. Põnevus püsib, kuigi siingi nüüd geniaalset dialoogi ülesehitatud ei ole. Aga sellel filmil on ka pinget ja huumorit.

Minge "Ilusaid olendeid" vaatama. "Suur ja kõikvõimas Oz" on raharaiskamine.

Wednesday, April 3, 2013

77. Sheikh Musharrif ud-din Sadi: The Orchard

Pärsia keskaegsetest poeetidest kuulsaimate hulka kuuluva Shirazis ja seejärel Bagdadis resideerunud Sa'di tuntuimate teoste hulka kuuluv "Bostan" / "The Orchard" ("Roosiaed",1257, eesti keeles ilmunud 1974) on kirjutatud eelmises postituses mainitud Masnawi-stiilis, mina lugesin taaskord inglisekeelset proosasse tõlgitud varianti. Saadi luulepõimikut võiks võtta kui kompaktsemat varianti Rumi Masnawist, kuna mõte ja sisu on samad - õpetada lugejale, kuidas mõelda ja elada jumalakartlikult ja vagalt.

Raamat koosneb kümnest peatükist, millest igas on käsitletud teatud teemat (heatahtlikkus, tagasihoidlikkus, tänulikkus, haridus, patukahetsus jne). Lühikesed näitelood hõlmavad enamasti vaid pool kuni ühe lehekülje, iga loo teine pool on õpetus või loo moraal, andes lugejale nõu ja soovitades näite kohaselt või näitele vastupidiselt käituda.

Toon siinkohal mõned näited ja jätan Saadi nukrusega kiirelt selja taha, sest olles mõned kuud araabia keelt õppinud, tean, kui ilusad need värsid pärsia keeles olla võivad ja kuidas laulev rütmilisus need kaks keelt eriti ilusaks teeb ja milline sõnavara nendes keeltes peitub. Kahjuks jääb see tasand keskmisele eurooplasele võõraks.

Fate is the helmsman of the ship of life, no matter though the owner rend his clothes.
O, Sa‘di! Look not for aid from any man. God is the giver, and He alone. If thou worship Him, the door of His mercy sufficeth thee if He drive thee away, no one will ease thee. 
If He make thee to wear a crown, raise thy head; if not, bow thy head in despair. (78 j.)

How can the falcon fly to the sky when the stone of avarice is tied to its wing?
If thou pay less attention to thy food than to worship thou mayest become an angel. First, cultivate the qualities of a man, then reflect upon the character of angels.
Eat in proportion to thy hunger; how can he give praises whom scarce can breathe by reason of his gluttony?
He whose stomach is full is void of wisdom.
The prey is entrapped in the snare because of its greed. (82)

The gluttonous man bears the weight of his corpulence; if he obtains not food, he bears the weight of grief. It is better that the stomach should be empty than the mind. (84)

Do not expose not the faults of others, for by exposing their faults art thou forgetful of thine own. Whether I be good or evil, keep thou silent, for I am the bearer of my own profit and loss, and God is better acquainted with my character than thou. (135)

Kokkuvõtvalt suunaksin eluõpetuste, maksiimide jms. otsingul oleva lugeja pigem Rochefouqault või mõne muu eurooplase juurde, sest meie kultuurile jääb ka Saadi tugevalt prohveti ja religiooni ümber keerlev temaatika veidi võõrapoolseks. Ülaltoodud tsitaadid on aga kaunilt vormitud ja selle sisuosa Saadi loomingust võtan endaga kaasa ja hindan soojalt.

Wednesday, March 27, 2013

76. Jalal ad-din Rumi: Mathnawi

Pärsia sufi Jalal al-Din Muhammad Rumi kogumik Mathnawi/ Ma'navi/ Masnawi (1207-1273) on 25,000st värsist ja viiest raamatust koosnev valmide ja juttude kogumik. Eurooplasest ilmiku perspektiivist lähenedes lugesin mina 1961. aastal ilmunud orientalist A. J. Arberry proosavormis varianti, mis sisaldab 100 valmi/ jutukest.

"Masnawi" tähistab teatud tüüpi värsivormis kirjatükki piiramatu värsside arvu ja aa-bb-cc paarrimiga. Originaal-Masnavi ülesanne oli/on olla õpetuseks sufistidele, kuidas elada Jumalaga ühes ja Jumalat armastades heita endalt patud, kuidas mõelda ja tegutseda.

Kogumikus on nii valme, lühijutte kuningatest ja alamatest seisustest meestest, Koraani tegelastest, Piibli tegelastest, kui ka lühemaid õpetussõnu. Üldiselt on iga jutukese lõpus eraldatud lõik sellega, mis on näiteloo õpetlik iva, lühemad ivad esinevad aga puhtal kujul.

Arvan, et araabia-pärsia kultuurist huvitatule võib üpris huvitav olla lugeda, kuidas kultuurilised erinevused teatud loomade ja meeste käsitluses ilmnevad (sest naistegelasi Masnawis ei ole ja neid käsitletakse vaid kaudselt, nt. küsib noor mees vanemalt, millise naise ta võtma peaks ja vanem mees siis lahkab kolme põhilist naisetüüpi) ja valmid meeldisid mullegi. Et raamatu sõnumist kiirelt sotti saada, võib muidugi ja ainult tarkuseterasid lugeda, sest tegu on miski tavaraamatu ja religioosse sisu-sõnumiga raamatu vahepealset, mis tähendab, et mõned lood on väga hästi kirjutatud ja mõned väga ülepingutatud vormistuste ja pikkade oh!-ah!-tüüpi lausetega.

Ütleksin, et sirvimiseks on Masnawi huvitav ka keskmisele eurooplasele.
Napisõnaliselt lisaksin aga, et nii pärsia kui araabia kultuuri ja  kirjanduse huvilistele on võimalik uuemat ja huvitavat lugeda. Nii proosa- kui värsivormis.

Wednesday, March 20, 2013

75.Walt Whitman: Leaves of Grass

Ameerika luuletaja Walt Whitmani elu ainus teos "Leaves of Grass" ("Rohulehed", 1819–1892, esmatrükk ilmunud 1955. ja eesti keelde tõlgitud 1962) on kogumik autori hinges peegelduvate tundmuste kildudest. Whitman saavutas kogumikuga suurt menu ja samas koguses vastakaid reaktsioone, kuna teos oli oma aja kohta liialt liberaalne ja dissidentlik. Whitman töötles oma teost ja avaldas mitmeid uustrükke. "Rohulehed" on siiani üks ameerika kirjanduse tuntumaid, armastatumaid, kritiseeritumaid ja tsiteeritumaid teoseid.

Whitmani kogumikku seostatakse paljus sensuaalsuse, liberaalsuse ja amerikanismiga. Kompositsioonist rääkides keskne narratiiv puudub - võtaksin kogumiku kokku pildiga Whitmanist suure kotkana, kes üle maa ja ilma lendab ja nähtut kirjeldab, olles kohati tõepoolest vaid kirjeldav, kuid avaldades ka enamasti, millist mõju need maad, inimesed ja mõtted tema hingeelule avaldavad.

Luuletused on väga emotsionaalsed, kohati poleemilised, ja julgen öelda, et Whitman avaldab praktiliselt kõige suhtes imetlust ja imestust - erinevate Euroopa, Aasia, Aafrika maade, erinevate USA osariikide, erinvate elukutsete, erinevate meeste ja naiste, looduse ning loomade vastu. Teatud "laulud" omavad küll pealkirju, kuid viskuvad ikkagi vasakult paremale ja taevast keldrisse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma aja kohta võis selline teos olla väga teistsugune ja pigem kulmu kortsutama kui vaimustuma panev - Whitman propageerib teatud määral hipikultuuri, rasside ja inimeste võrdsust, looduslähedust, looduskaitset, vaba armastust ja teemasid, mis tema ajal nii laialdast avalikku tähelepanu ei omanud. Pole siis ime, et ta oma sõnade eest pärast esmatrüki ilmumist siseministeeriumist vallandati. Aga Whitman uskus oma loomingu kaalu ja tähtsusse, mis lõppude lõpuks ka vilja kandis.

Tänapäeva lugejale võiks "Rohulehed" tunduda kui midagi üleliia vaimustunult kirja pandut, üleliia üldist ja üleliia emotsionaalset, miski, mis kirjeldab siit ja sealt aga keskpõrandale kokku ei jõua. Oleme me ju nüüdseks harjunud konkreetsete sisudega, ajalooliste ja poliitiliste aruteludega ja figuuridega, kellega juhtub kas midagi nende loomust muutvat või midagi põnevat või igal juhul midagi traagilist. Peab toimuma muutus. Whitmani teos on aga selles mõttes staatiline, et kirjeldab ja kiidab maailma enda ümber sellisena nagu ta on.

Ameerika ühendriikide lugejale avaneb Whitmani maailm muidugi veidi teisest perspektiivist, kuna autor keskendub oma maa ajaloole ja poliitilisele olukorrale teatud peatükkides siiski veidi rohkem (luuletused on pühendatud kord jumalatele, kord bakteritele, kord president Lincolnile, kord teatud osariiklastele, kord loodusele, kord lugejale jne). Keskmisele lugejale jääks ilmselt mulje, et tegu on arusaamatu lalinaga ja struktuur puudub. Minu isiklik arvamus on, et teatud punktid kristalliseeruvad kogumikust välja ja need punktid on üpris huvitavad. Näiteks, et keha ja vaim omavad ühtmoodi tähtsust. Või et inimesed peaksid maailma ja oma kaasinimestesse suhtuma uudishimu, mitte halvakspanuga. Väga huvitav on kohati kulissidesse segatud, kuid siiski täiesti omal kahel jalal seisev teiste rasside käsitlus, kust ilmneb, et Whitmani jaoks oleme me kõik vennad ja õed ja samaväärset austust väärt.

Kaks kohta, mis eriti meeldisid (1921 Modern Library väljaanne):


Me imperturbe, standing at ease in Nature,
Master of all or mistress of all, aplomb in the midst 
         of irrational things,
Imbued as they, passive, receptive, silent as they,
Finding my occupation, poverty, notoriety, foibles, crimes
        less important than I thought. [...]
Me wherever my life is lived, O to be
       self-balanced for contingencies,
To confront night, storms, hunger, ridicule, accidents, rebuffs, as the trees and animals do. (11)

-------

I think I could turn and live with animals, they are so placid and self-contain'd,
I stand and look at them long and long.

They do not sweat and whine about their condition,
They do not lie awake in the dark and weep for their sins,
They do not make me sick discussing their duty to God,
Not one is dissatisfied, not one is demented with the mania of owning things,
Not one kneels to another, nor to his kind that lived thousands of years ago,
Not one is respectable or unhappy over the whole earth.

So they show their relations to me and I accept them,
They bring me tokens of myself, they evince them plainly in their possession.

I wonder where they get those tokens,
Did I pass that way huge times ago and negligently drop them? (67 j.)


Lõpetuseks pean ütlema, et mõneti haaras Whitmani kogumik mind väga ja tõmbas intensiivselt endasse, kohati jättis aga kulmu kortsu ja mõtte segaseks. Hea meel, et midagi nii klassikaliseks peetut lugesin ja kogesin ja Whitman jäi hoolimata paljusõnalistest ülepingutatud eneseportree-luuletustest sümpaatseks, aga oma riiulile ma "Rohulehti" siiski ei soeta.

Wednesday, March 13, 2013

74. Lev Tolstoi: Anna Karenina

Vene kirjanduse suurkuju Lev Tolstoi "Anna Karenina", ilmunud esmalt järjejutuna 1873–77 ajakirjas  "Russkii vestnik" ja romaanina 1878, Tolstoi sõnul tema esimene "tõeline" romaan, on üks tuntumaid vene kirjanduse pärlitest ja Anna figuur üks tuntumaid romaanitegelasi maailma romaanide ajaloos. Autorid nagu Fjodor Dostojevski, Vladimir Nabokov ja William Faulkner on nimetanud seda maailma parimaks romaaniks, realismi tippsaavutuseks ja üleüldiselt veatuks üllitiseks.

Veider on teineteisest pea sajandi võrra lahutatud romaane omavahel võrrelda, aga mulle südamelähedane Robert Musili Ulrich, mõne aja eest käsitletud nn. Omadusteta mees näib antud hetkel Kareninaga väga sarnane olevat. Mõlema protagonisti õlul lasub kurb saatus mõelda teisiti, sügavamalt ja ausamalt kui nende ümbruses on lubatud. Tulemuseks on üldine pettumine inimestes, inimloomuse jälkuse väljakannatamise võimatus, püüe seista teiste keskel kuid moraalselt ja eetiliselt kõrgemal, pettumine, murdumine ja traagiline lõpp.

Siiski on Ulrichi elu tunduvalt lihtsam - jutt käib mehest 20. sajandil, kelle siseelu on tema enese asi ja kelle seltskondlikud afäärid samuti nii vasakule kui paremale vaadata ja katsuda lubavad. Annal aga lasub surve end väljapoole näidata ja kõrget seltskondlikku staatust omavale naisele kohaselt püsivalt ning veatult kaunis, graatsiline, läbimõeldud olla ja vastavalt tegutseda ja seda alati ning komistamata. Tolstoi suurteos on suurepärane portree vene seltskonnast, kus küll iga roa juurde parimaid veine serveeritakse ja kus kulda ja vääriskive paremale ja vasakule loobitakse, aga nagu romaani jooksul üha rohkem ja kulminatsioonina eelviimases peatükis ilmneb: nad kõik vihkavad teineteist, siplevad võlgades ja on üdini võltsid.

Vaatasin hiljuti ja kirjeldasin ka siin viimast Anna karenina filmingut ja romaani lugedes paistis üha rohkem, kuivõrd hästi Tom Stoppard ja Joe Wright Tolstoi tooni tabanud on, kujutades kogu tegevust toimuvana peamiselt ühes suures teatrihoones, laval, kulisside taga ja publiku seas. (Film keskendub peamiselt Anna-Vronski-Karenini kolmnurgale, siinkohal on näiteks 1997. aasta filmivariant laiahaardelisem, aga ei lähe niivõrd süvitsi siseeludesse nagu 2012. aasta variant. Tolstoile jääb muidugi igasugune filming alla, mistõttu plaanin lähiajal 2000. aasta neljaosalise minisarja vaatamist.)

Romaan jutustab paljude paaride elust: Stiiva ja Dolly vananenud abielu, Levini ja Kitty häbelik üle-kändude-ja-kivide-kurameerimine, Vronski ja Kitty põgus flirt, Anna ja Karenini abielu nung muidugi Anna ja Vronski armulugu. Kõik need tegelased on tähtsad puslekillud ja kokkupandult avavad lugeja silmad kõigele, mis tolleaegses vene seltskonnas valesti. Romaan algab Stiiva mõtisklusega abielu teemadel - olla ju iseenesestmõistetav, et 30-aastane naine, kes oma mehele seitse last sünnitanud, peab mõistma, et kuigi mees teda armastab, on viimasel aga vajadus ja õigus noorte näitlejannade ja tantsijannadega end noorena hoida... Kõrgel ametikohal olevad riigiametnikud on saavutanud selle koha enamasti tänu oma vanematele, sugulastele või nende abikaasade vanematele ja sugulastele. Kui nende peres midagi seltskonnas skandaali põhjustavat peaks juhtuma ja nende prestiiž seetõttu vähenema, on nende karjäär läbi ja õnn sama kõrgele oksale jääda, milleni nad selleks hetkeks roninud on. Teatris käiakse vaid klatšimiseks ja oma sädelusega teiste suhtes üleoleku ja staatuse demonstreerimiseks. Huvi kultuuri vastu on pealiskaudne ja väetab pealiskaudseid vestlusi, kus vaid üks arvamus õigena kehtib. Põllumajanduslikest küsimustest ja talupoegade nigelatest palkadest ja hõivamismeetoditest jätan rääkimata, sest Levini mõtisklused antud teemadel pakkusid mulle kõige vähem huvi, kuigi Levin ise oma toore, ausa kestaga ja seltskondlikult kohmaka käitumisega jäi mulle meelde ühena vähestest sümpaatsetest tegelastest.

Siiski seisab Anna traagiline saatus esiplaanil ja iga lõppev Anna+Vronski=Peatükk tõi pettumuse ja tahtmise edasi lehitseda. Olenemata kogu selle suurepäraselt joonistatud, huvitava taustsüsteemi kaalust ja asjaolust, et kogu romaan tervikuna omab sellist tähtsust nagu ta jätkuvalt omab (sest ma olen Nabokovi, Faulkneri ja Dostojevskiga täiesti nõus) on selge, et Anna on Tolstoi opus magni põhiprotagonist ja kisub katki kõigi meie südamed, pannes lugeja enesesse vaatama ja tundma.

Miks on ta nii eriline?
  1. Anna on erakordselt ja omanäoliselt ilus nii nooremana, vanemana, neiuna, naisena, emana kui armukesena. Tema välimus, graatsia, kõne, kõnnak on midagi iselaadset.
  2. Anna mõtleb südamega ja julgeb järgida oma emotsioone. Ta pole aga ka rumal. Anna loeb, mõistab, mõtleb ja on tark naine mitmekesiste huvidega.
  3. Anna abikaasa on näotu, igav ja kuiv mees, kelle kõrge moraalitunne ja pühendumine religioonile tundub olevat vaid väline ja tegutsemine vaid seltskondlikust arvamusest ja heakskiidust motiveeritud. Sellest hoolimata austab Anna teda ja annab endast parima, et olla hea abikaasa ja ema.
  4. Annal on moraalne kompass ja ta võitleb hoolimata oma ülalkirjeldatud abikaasa võimetusest teda õnnelikuks teha armumise vastu ning üritab kiusatust pikka aega vältida, kuid ei saa lõpuks teisiti kui oma südamele truuks jääda.
  5. Anna käitub küll kohati irratsionaalselt ja ebakindlalt, kuid kirjeldab armukadedust endas deemonina. Väga tabav ja realistlik kirjeldus.
  6. Anna näeb maailma sellisena nagu ta on ja ei soovi kellelegi haiget teha. Ometi heidetakse ta seltskonnast välja tegude eest, mida enamik inimesi teeb, kuid mida on tabu avalikult teha, olgu need siis siirad või mitte. Anna viga on oma tegudega paljastada seltskonnale selle vead ja kahepalgelisus, mistõttu ta üksi jäetakse.

Vronski ja Anna armastust on kirjeldatud kõigi selle tunde võimalike varjunditega. Vronski armastuse tuline algfaas, hõõguv keskfaas, leekivad kõrgpunktid ja osaliselt söestunud kuid jätkuvalt hõõguv (lõputu) lõppfaas, mõlemi siseheitlused, vastastikune voodis visklemine teineteise tundeid analüüsides...

Nõnda keeruline on ühe suhte dünaamika ja ühe seltskonna dünaamika ja ühe perekonna dünaamika ja nõnda osavalt on Tolstoi mõistnud kõik need väikesed tükid üheks realistlikuks maaliks siduda. Ja ometi on kõige keskmes Anna, kõigi kirjeldustes Anna, kõigi argades südametes Anna, kes neid kõiki paremini mõistis, kui nemad teda kunagi mõista oskasid. Siinkohal meenub ka näiteks Dostojevski imeilusalt kirjutatud Vürst Mõškin ja olgem ausad, meenuvad nii mõnedki suurepäraste romaanide protagonistid, kes kõik südamesse ja mõtetesse jälje jätavad ja mõju avaldavad, kellest aga ometigi keegi niisugust hinge ei oma nagu Anna Karenina.

Igavene imetlus.

Wednesday, March 6, 2013

73. Mark Twain: The Adventures of Huckleberry Finn

Mark Twaini populaarse seiklusromaani "Tom Sawyeri seiklused" järg "Huckleberry Finni seiklused" ilmus aastal 1884. Raamat jutustab Tom Sawyerist, kes kodunt pageb ja saarele põgeneb ning koos põgenenud neegerorja Jimiga mitmed seiklused läbi elab.

Mäletan lapsepõlves Tom Sawyeri seikluste lugemist ja nautimist. Raamat oli põnev, lustakas, seiklusrikas ja tegelased puudutasid oma lapseliku lihtsuse ja julgusega lugeja südant. Eks, peaagu nagu vennad Lõvisüdamed, aga nii sügavat muljet ikka miski ei jäta kui Lindgreni tegelaskujud.

Nii siis oli ka kahjuks järjega, sest Twaini romaan käsitleb tõsiseid teemasid ja on Twaini enda sõnade järgi mõeldud täiskasvanud lugejale. Paralleelid noore valgenahalise Hucki ja mustanahalise Jimi vahel, kes mõlemad "kodus" allasurumist ja vägivalda kogevad ja selle tulemusel isa/peremehe eest pagevad, on ilmselged. Ometi näeb lugeja Huckis kurba ohvrit ja Jimis tegelast, kes on midagi valesti teinud ja kelle puhul pole veel päris kindel, kas ta on sümpaatne või mitte. Muidugi tuleb kõigepealt näiteks selgitada, kas Jim on kellegi tapnud või mitte, aga kui Huck oma isa maha lööks, oleks enamik lugejaid tulemusega ilmselt rahul.

Tahtmata siinkohal isiklikku sfääri laskuda, pean tõdema, et Huck Finni seiklused kuuluvad sellesse nimekirja, mille ma käsitlemiseks valisin, hea põhjendusega ja romaan tegeleb oma aja tähtsate teemadega lugemist väärt moel. Huck ja Jim on mõlemad tuisupäised poisikesed, kel haridus puudub, aga südant jagub, ja neid koos rändamas ja lindprii elu elamas ja oma sõprusele vundamenti ehitamas näha on ilus ja raamat on ka põnevalt kirjutatud.

Miskipärast aga on, nagu Šveikigi puhul, mul mingil hetkel tugev tunne, et tegu on poiste raamatuga ja ilmselge psühholoogilise dimensiooni puudumise tõttu (sest see avastatakse alles raamatu lõpupoole kui tegelaste iseloom on tuttavaks saanud) ta mind lõpuni ei paelu.

Ja rohkem ma öelda ei soovigi.

Pipi forever.

Wednesday, February 27, 2013

Peaaegu

Kallid raamatusõbrad,

Päikesejänku viibis haiglas vahepeal. Kõik okei, aga postitused jätkuvad järgmisest nädalast taas.

Lehva

Wednesday, February 6, 2013

Ekskurss filmilinale: "Django Unchained" ja "Lincoln"

Kui kaua aega võtab ühe filmi tegemine? Kui kaua enne seda stsenaariumi kirjutamine? Kui kaua näitlejate leidmine ja filmi väntamine? Kui kaua lõikamine ja viimistlemine?

Erinevate filmide puhul erinevalt, võiks öelda, ka muidugi olenevalt eelarvest. Kui tegu on pisikese no-name filmiga, tuleb asi kiiresti vändata, et raha veel jaguks. Aga kui projekti taga on nimed nagu Tarantino ja Spielberg, pole kahtlust, et iga detaili jaoks varutakse just täpselt nii palju aega kui vaja. (Filmimiseks kulus Tarantinol kuu kauem kui Spielbergil, viimane teostas aga kaksteist aastat uuringuid, et kõik oleks ajalooliselt täpne.


Miks selline mõtisklus - sest Obama ametisseastumisega - ja ma mõtlen esimest, mitte teist ametiaega siinkohal - on ilmselgelt rohkem hakatud keskenduma nendele kangelastele, kes võitlevad mustade ja valgete võrdsuse eest. Terrorismitemaatika oli televisioonis juba varem, enne Zero Dark Thirtyt. Kuigi võiks küll selle aasta filmidest öelda, et võitlus orjastamise vastu ja inimliku võrdsuse eest (ja üldisemalt, okei, rahu eest) on vägagi esiplaanil sel aastal.

Kaalusin mõnda aega, kas neid filme annabki teineteisega võrrelda, kuna tegu on nii erinevate filmidega. Ühest küljest Django oma püstoliga-näkku-ja-verd-lendab-huumoriga - spoiler - kes ei naernud, kui Leo DiCaprio õeraas Django kuulist tabatuna ukseavast läbi, tempo järgi otsustades ruumi teise otsa lendas? Kui hobustel laraki pead otsast lendasid? Django on küll romantiline kangelane, kelle eluülesandeks oma teise istandusse müüdud naine leida ja koos taas õnnelikuks saada, aga kes Djangoga rinda pistab, saab sinna ilmselt üks kuni mitu kuuli.
Palju rohkem šarmi kui Jamie Foxx - kuigi Jamie Foxx tegi head tööd oma rolliga - lisas Djangole Christopher Waltz, keda ma vist enne Inglorious Basterdsi kusagil märganud ei olegi, aga kelle võrratu viisakas-julm-viilitud-filigraanne-kõneviis ja tulistamist mitte pelgav teguviis kombineeritult ühe suurepärase figuuri moodustasid. Waltz - andestage, et ma tema figuuri nime mäletada ei tahagi, sest see oli rohkem Christopher Waltz moodsa vesterni kulisside keskel kui keski muu figuur - oli super ja ainus kurblik episood narratiivis oli - spoiler - tema traagiline lõpp lõpumäruli keskmes.
Django on kiire tempoga, põnev, naljakas, aga samal ajal, olles just lugenud Toni Morrisoni, toob vaikselt kuid märgatavalt vaatajani ka piisavalt kaadreid neegerorjade viletsast elust ja sellest, kuidas Waltz ja Django ebatavalise duona mööda maad reisides enneolematu paar olema tunduvad - kuna nende inimeste maailmas lihtsalt ei ole selliseid reegleid. Aga tuleb üks valge mees ja purustab kõik eelarvamused. Kõmaki.
Mida ma ei mõista, on mitmest allikast kuuldud kriitika Tarantino pihta. Ta on ise öelnud, et soovis vesterni žanriga midagi uut ette võtta - pealegi on tegu metsiku Lõunaga, kus tegevus toimub, mida ta ka ise mainis. Seetõttu on tegu kohati lihtsalt vesterni žanri paroodiaga. Samuti on igaühele esimese kolme minuti jooksul selge, et vaatamisel on järjekorne Tarantino-film, kus teatud ajavahemikega erinevatel elusolenditel erinevate kaameraperspektiivide alt jäsemed otsast lendavad. Ma julgen kahelda, et ajalooline detailide järgimine ja ajale kohane tegevus Tarantino esmaeesmärk oli, kuigi tegevuse aeg filmi alguses paika pandud saab.

Teisest küljest räägib president Lincoln oma vaikse ja südamliku, mõtliku pilguga tühjusega tõtt vaadates anekdoote oma minevikust ja kuulab kõiki, kes temaga rääkida soovivad. Orjuse kaotamine Lõunas on tema eesmärgiks ja filmi põhiline sisu ongi kuidas Lincolni kampaania Põhiseaduse 13. paranduse poolthäälte kogumiseks, et kõigis osariikides orjapidamine keelustada. Ja kuigi film on kohati väga aeglane ja keskendub praktiliselt ainult Daniel Day-Lewisele ja eelkõige Tommy Lee Jonesi kuid ka teiste parteilaste suurele siseheitlusele hääletamispäeva eel ja nendele otsustele, mis ameerika ühendriikide ajalugu muutsid. Daniel Day Lewis kehastab Lincolni suurepäraselt ja mõjub usa kodanikele tänapäeva ameerikas ilmselgelt meenutusena, et näe, me oleme nii suurepärane rahvus ja meie president oli nii suurepärane, ilma temata ei oleks meil praegust presidenti, keda me niivõrd armastame.
Ma ütlen ausalt, et minu jaoks oli filmi esimene pool liiga aeglane, aga Daniel Day Lewise Lincoln võlus mu ära ja nüüd on mul suur huvi selle mehe eel- ja muidu loo vastu. Kõik, kellele aega (sise-)monoloogiks anti, kõik näitlejad tegid oma tööd hästi - kuigi presidendi naise "raske elu" minu empaatiakeskusesse ei jõudnud. Eks ta isegi ütles, et teda keegi heas valguses mäletama ei saa.


Ja sellepärast on võimalik neid kahte filmi võrrelda, et oli teema, oli tähtis teema, ja üks lähenes sellele huumoriperspektiivist, teine draamaperspektiivist, ja mõlemal oli üks suur kangelane, valgenahaline, kes tõi muutusi sellesse maailma, üks rahva seast, ja üks rahva esindajana mitte enam päris rahva seast vaid nende seast, kel on võim rahvast mõjutada. Üks film väga kiire tempoga ja sündmusterohke, teine pigem siseelude rindel sündmusterohke. Aga mõlemad tahavad ju mingil määral öelda, et Näete, meie Ühendriigid, hurraa.
Ja lõppude lõpuks veenab see üks suurepärane geniaalne näitleja meid asjaolus, et tegu oli päris heade filmidega. Mil määral see nüüd ajalooline portree ja mil määral farss või filmilinal ülepingutatud ülistamine oli, on tänu väga heale näitlejatööle juba ununenud. Kuigi kogu traagika Spielbergi poolt täpselt sama ülepingutatud oli kui Tarantino poolt verisus. Hea elamus oli. Olid mõlemad.

Wednesday, January 30, 2013

72. Stendhal: The Red and the Black

Stendhali psühholoogiline Romaan "Punane ja must" (Le Rouge et Noir, 1830) portreteerib noore Julien Soreli emotsionaalset ja karjäärilist arengut, näidates samal ajal satiirilisest ning kohati vägagi otsekohesest ja kriitilisest perspektiivist Prantsusmaad. Tegevus toimub aastatel 1826-1831 ja originaalkeeles oli romaani alapealkiri "19. sajandi kroonika" - inglisekeelses tõlkes seda aga ei lisatud ja sinna ta kaduski.

Juhtus see kärbe nüüd ruumiökonoomilistel põhjustel või kellegi põhjaliku järelemõtlemise tagajärjel - pole tähtis, romaani esiplaanil on selgelt noorhärra Julien Sorel, vaimuliku käe all haridust omandav puusepa poeg, teismeliseea lõppu jõudnud noormees, kes väga nutikas ja tark, kuid kel seltskonnas liikumise ja suhtlemise kommetest aimugi pole. Õnneliku juhuse läbi saab temast perekond Rênalide õpetaja ja väikeste sammudega proua Rênali armuke. Kui afäär aga vaikselt ilmsiks tulema hakkab, peab Julien teoloogiaseminari põgenema ja seal esmalt haridusele pühenduma. Mõne aja pärast võtab aga seminarist lahkuv juhatav vaimulik noormehe oma tiiva alla ja muretseb talle Pariisis koha markii de la Mole'i sekretärina. Mõne aja pärast hakkab Julien võrgutama peretütat Mathildet, ja nende suhe on kohati kuum ja kohati jahe, kuni mingil hetkel vale interpretatsiooni tõttu katkeb. Julien üritab Mathildes armukadedust äratada ja kirjutab sõbralt saadud tüüp-armastuskirju pere sõbrannale. Mingil hetkel kohtab Julien kirikus oma esimest armukest ja armastust, proua de Rênali, ja teda tabab impulss naine tappa. Kuigi Julien vaid naise õlga tabab, on tema edasine saatus traagiline. Tundub, et raamatu lõpuks selgub ka, millised Julieni emotsioonidest romaani vältel ehtsad on olnud, kuna mõlemad naised teda vanglas tormiliselt külastavad, noormees aga vaid ühe tunnetele vastab.

Kuigi narratiivi jälgides on tegu tüüpilise romaaniga ja tüüpilise arenguromaaniga, tuleb juhtida tähelepanu sellele, et antud ajastul oli Stendhali panus realismi kui kirjandusvoolu kujunemisse väga suur. Enne "Punase ja musta" ilmumist kirjeldati seltskonda nimelt hoopis teisest perspektiivist kui oma tähelepanu objekte armastava ja vihkava Julieni analüütilise ja kõiki häid ja halbu omadusi kaaluva pilgu läbi. Nimelt on Julien salongide suhtluskommetes täiesti kogenematu ja läheneb seetõttu kõigile ja kõigele tohutu umbusaldusega. Ta ei salli kõrgemas seltskonnas liikumist ja teeskleb pidevalt, imiteerides seda, mida näeb, et pääseda kõrgemale positsioonile. Naised, keda ta jahib, ei huvita teda päriselt...

..ja siis, äkitselt, iroonia iroonia, istub Julien vangis ja leiab Mathilde de Mole'i üle mõtiskledes toime pandud võrdlustega alanud mõtiskluste kulminatsioonis, et proua de Rênal on ainus naine, keda ta tõeliselt armastab ja tema nimel on Julien nõus ükskõik mida tegema. Kui tõsi see kõik on ja kas Julieni sentimentaalsuses ja üldiselt hetke ajel valatud pisarates ka midagi ehedat peitub, jääb lõpuni vaidlustatavaks, sest noormehe emotsioonid vahelduvad kiiremini kui pilved tugeva tuulega pärastlõunal.

Miks on "Punane ja must" teatud narratiivide veidrast katkemisest ja taasilmumisest hoolimata suurepärane romaan, mida lugeda? Sest kõik on kirjeldatud väga läbipaistvalt. Samal ajal ei kaldu teos naturalismi ja ei kirjelda tegelaste traagilist saatust ülepingutatud vormis. Kirjeldatakse nii Julieni, tema armukeste, nende meeste ja isade kui ka Julieni sõprade ja kolleegide mõtteid. Kõik on nad ambivalentsed ja oma emotsioonides ebakindlad, sest - üllatus! - emotsioonid on ebaratsionaalne ilming. 

Kuidas õige riietus, õige käitumine ja õige sõnavalik seltskonnas ülimat tähtsust omavad ja isegi kõrgema positsiooni omaniku andestamatusse olukorda võivad asetada, mainib autor kriitilistes märkustes. Poliitiline olukord ja rahva suhe Napoleoniga kajastub mõnedel lehekülgedel, kuid esiplaanil on minu jaoks siiski mitte poliitilised eelistused (kuigi nad enamiku tegelaste puhul põgusalt kirja pannakse), vaid just salongides toimuv ja kuidas jaburad argumendid õiges sõnastuses õige rahasumma omamise saatel absoluutselt mõjukad võivad olla, samal ajal kui valesti valitud kaelaside või saapad kogumulje purustavad. Julieni ratsakäik läbi erinevate sfääride avab need tema pilgu läbi ja näitab just täpselt, kuidas teatud aspektid väga huvitavad, teatud aspektid keerulised mõista ja teatud aspektid täiesti ajuvabad on.

Samal ajal ei ole siinkohal toolide, uste ega kirikutornide kirjeldustega üle pingutatud nagu Hugo või Balzac seda omal ajal tegid ja teatud peatükke ignoreerima sundisid. Kõik on sellises tasakaalus nagu olema peab.

Samamoodi tasakaalus on peategelane ise - teda ei kirjeldata niiväga kuivõrd tema enda mõttekäike. Sellest perspektiivist saab lugeja ise täiesti objektiivse hinnangu sooritada ja mõtisklemist, kas Julien on hea või halb inimene või mis või kes teda teatud tegusid tegema motiveeris - ka kohati väga hägune punkt -, jätkub kauemaks. Mis on hea romaani võlu. Samaaegselt meeldib mulle väga, et romaanil niivõrd traagiline (kuigi kohati ehk lausa liigselt emotsionaalne) lõpp on. Tundub realistlikum kui õnnelik lõpp.

Kui teil on nädalake, võtke ja lugege see realistlik ja satiiriline ja põhjalikult läbimõeldud, kuid siiski kerges stiilis kirja pandud seltskonnapeegel läbi. Mulle meeldis igatahes.

Wednesday, January 23, 2013

71. Sophocles: Oedipus the King

Oh, traagilise saatuse pioneer, kuningas Oedipus, miks küsisid sa jumalatelt ja oraaklitelt ja karjustelt oma päritolu kohta, kui oleksid võinud õndsas teadmatuses oma ema voodisoojas veel palju õnnelikke aastaid veeta!

Sophoklese "Kuningas Oedipus" (nii umbes viiendal sajandil eKr üllitatud) on Tragöödia suure T-ga, sest see näidend jutustab sellest, kuidas oma saatusega pole võimalik võidelda ja kuidas mõnedele meist on kahjuks määratud osaks saama kurb saatus, sest jumalatel on omad tujud ja ideed ja kõigil surelikel inimestel ei ole võimalik nende soosingu osaks saada.

Kuningas Laiuse poja sündides kuulutati, et poiss mõrvab mingil hetkel oma isa ja naib oma ema. Selle kohutava saatuse vältimiseks (oli tal nüüd mõtteis enese või pigem poja heaolu - no vahet pole) andis kuningas oma poja lihtinimestele kasvatada ja ei saanud noodki teada, kelle lapsega on päriselt tegu, sest nagu hiljem Oedipuse jutust selgub, oli ta arvamusel, et tema esivanemad naaberlinna kuningasoost pärinevad...
Igatahes on Oedipusest näidendi alguse hetkel saanud Teeba kuningas, kuna tal õnnestus lahendada Sfinksi mõistatus ja seetõttu Teeba linn hukatusest päästa. Kahjuks ei tea ta veel, et tegu on veel suurema hukatusega ja hakkab otsima oma isa mõrvarit, kuigi teda sellel rajal kõndimise eest hoiatatakse. Pärast põhjalikke uurimisi ja küsitlemisi selgubki, et Oedipus on juhusliku maanteel toimunud mina-ei-lähe-kitsalt-teelt-kõrvale-tüüpi intsidendi käigus mõrvanud oma isa, kuningas Laiuse, ja tänu Sfinksi mõistatuse lahendamisele saanud koos kuningriigiga käiva kuninganna Jocasta abikaasaks. Oedipusele jõuab see kõik kohale ja tulemusena torkab ta enesel silmad peast, et mitte enam näha, mis jubedaid jubedusi ta on sellele kuningriigile lasknud osaks saada - oma isale, emale, lastele, vendadele ja õdedele. Kes neist nüüd täpselt kes on? Valusad küsimused.

Oedipuse tragöödia on üks neist mitmetest traagilistest jutustustest, mis hoiatab tolleaegse jumalad-näevad-kõike-ja-valitsevad-meie-saatuse-üle-tüüpi maailmapildi kohaselt oma saatuse enda kätesse võtmise eest. Ükskõik kuidas kuningas ka poleks üritanud vältida ennustust, ikkagi oleks see juhtunud, sest jumalad on nii ette näinud. Ta oleks pidanud noore Oedipuse kohe jumalate juurde tagasi saatma, sel juhul oleks aga isa tapnud poja, mis pole ka sugugi parem kui poeg, kes tapab isa. Keeruline olukord...

Oedipus on oma ülla iseloomu, õiglase meele ja ilmselgelt teistest peajagu kõrgemal oleva mõistusega igatpidi asjalik ja kuninga positsiooni vääriline kodanik, kel on nii kuninglikud sugemed kui ka kuninglik olemus ja mõtteviis. See lisab asjale muidugi veel rohkem traagikat...

Isiklikult soovitaksin leida see näidend kohaliku teatri repertuaarist, sest see on tõeline traagika ja taaskord üks neist meestest, kelle kohal Hamletile sarmaselt hõljub isa vaim ja kelle kogu siseelu rikutakse sellepärast täielikult, ja selline ühe inimese emotsionaalne kildudeks purunemine on alati vaatamist väärt. Näidendid on mõeldud laval jälgimiseks, mitte lugemiseks - või siis seoses näidendi vaatamisega lugemiseks.

Oh, näeksin ma vaid seda versiooni suurepärase Ralph Fiennesiga nimirollis:


Saturday, January 19, 2013

Ekskurss filmilinale: Anna Karenina ja Les Misérables

Läinud aasta filmirepertuaaris on üpris palju kvaliteetset materjali, mistõttu jätkuvalt veel kindel pole, kes Oskarite jagamisel favoriidikoha endale kähmleb. Selle aasta Kuldgloobuste jagamisel jagasid aga võitjate poodiumi Lincoln, Argo ja Les Misérables. Anna Karenina oli nomineeritud parima filmimuusika auhinnale, mille krabas - ka täiesti teenitult, see film on suurepärane - Pii elu helilooja Mychael Danna.

Mõlemad linateosed mängivad väga hästi teguritega nagu muusika, lähivõtted, pilgud ja emotsioonid.

Anna Karenina puhul on juba visuaalne teostus niivõrd stiilipuhas ja toob oma suure teatrimajana kujundatud kulisside abil esile Tolstoi romaani metafoorika elust kui suurest lavast, kus kõik sind pidevalt jälgivad ja kus vaid reeglite kohaselt käituda ja teatud vormistusi kasutata tohib. Dialoogi on täpselt õiges koduses ja domineerib tegelaste siseelu. Taust on minimeeritud ja tihti astub Karenina ühest uksest välja, et kohe teisest uksest sisse astuda (lava-tüüpi kujundus näiteks keerleva lavaga võimaldab niimoodi keskenduda hoopis sellele, mis samal ajal Annas toimub). Filmimuusika on haarav ja illustreerib täiuslikult peategelaste suurt ängi ja kannatusi, kuna nende armastusel tulevikku ei ole ja kuna nende leegitsev suhe abielus Anna seltskondliku staatuse hävitab.
Viimati nägin Keira Knightleyd psühhiaatrite Freudi ja Jungi kätes sipleva vaimselt tasakaalutu seksuaalkäitumises häiritud kuid väga intelligentse neiu rollis, kus tema äng ja kannatused küll teatud mõttes esile toodud said, kus ta aga kogu oma potentsiaali mingil põhjusel välja elada ei saanud. Võibolla jäi ta liialt kõrvaltegelase rolli Jungi ja Freudi vahelises mängus. Ma pole kindel. Aga Anna Kareninana kehastab ta täiuslikult kogu traagikat, mis noorele tunnetest juhitud naisele osaks saab, kui ta otsustab oma kiresuhte avalikustada ja seltskonna ninakirtsutustega rinda pista. Tema kahtlused noormehe esimeste tähelepanuosutamiste ajal, tema heitlus iseendaga, lõpuks huvile ja sümpaatiale allumine, armastuse õnn, kahetsuse kannatused, kadeduse kurjad deemonid ja lootusetus ja traagiline lõpp. Perfektselt kehastatud tundevikerkaar ja väga mõjuv performance. Kuidagi nii ehedalt mängitud, et ei olnud oma traagikas ja emotsionaalsuses ülepingutatud. Lisaks sellele kogu see suurepäraselt teostatud visuaal ja lummav muusika - see film võinuks kesta kakskümmend-kolkümmend minutit kauem ja ma oleksin igat hetke nautinud.


Les Mis' on oma ülesehituselt veidi erinev - on traagikat, on majesteetlikke stseene värvide ja emotsioonide ja eepikaga, on lausa liiga palju sõnu, sest kogu siseelu ja nii mõndagi toimingut kirjeldatakse värvikalt sõnade ja laulude abil. Ka siin on kulissid tihtipeale tagaplaanile jäetud ja lähivõtte meetodil tegelaste pisaratest läikivad silmad kaamerasilmale lähemale toodud, et kinokülastaja saaks traagilist saatust taluvate protagonistidega tõtt vaadata.
Anne Hathaway ja Hugh Jackman on oma laulu- ja näitlemistöö eest juba parajas koguses kiita saanud, ja tõsi on, et Keira, kes kannataja rollis küll suurema meisterlikkusega hiilgab kui ülejäänud filmides, kus ta kannataja rolli kehastab (siinkohal võrdluseks näiteks sama traagiline Kirsten Dunst, kes oma nuuksumise puberteedist välja toob filmis All Good Things, kus tema pidevalt filmilinal nähtud töinamine lõpuks muljetavaldavalt veenev on, kuigi muidugi Ryan Gosling filmile ja Dunsti tegelasele tohutult juurde annab - aga Knightley teeb talle ikkagi kokkuvõtteks oma esituses Kareninana täiega ära) , edusammud võrreldes siiani romantiliste komöödiate peategelasena ja enam-vähem-Kassnaisena nähtud Anne Hathaway massiivse hüppega kehastatud figuuride komplekssuses lausa pisikesed on. Vedas ühel lihtsalt varem kui teisel? Keira on ainult kolm aastat vanem, aga tema karjäär on minu teada siiski enamate aastate võrra pikem...
Igatahes, tagasi Les Misérablesi juurde - Hathaway oli oma mõneminutilise üliemotsionaalse soologa ja oma ülejäänud esitusega muljetavaldav ja Hugh Jackman on üleüldiselt geniaalne kuju nii näitleja kui inimesena seega saab ta 100% sümpaatiat juba enne laulmise alustamist. Kumb neist nüüd rohkem kaalus kaotas, et oma tegelaskuju traagilist traagikat paremini esile tuua, ma ei mäletagi, aga ka see on muljetavaldav...
Ka Eddie Redmayne oli väga lummav oma armunud laulutoonis ja mängis oma osa hästi. Kui välja arvata, et Russel Crowe ei ole vokaalselt kaugeltki nii hea kui ülejäänud näitlejad, oli muusikaline osa väga kaunis. Ka visuaalne osa oli, kuigi minu jaoks veidi ebaühtlane, hästi tehtud ja nagu öeldud, ilusate värvidega, mis kenasti emotsioone peegeldasid, vägagi ilmselgelt.

Aga nii kurb kui see ka poleks, leian ma, et kuna muusikalid on niigi emotsionaalsed ja keskenduvad sõnadele ja häältele ja see annab vaatajale väga tugeva arusaama figuuride tundeelust, oleks võinud mitmed nendest lähivõtetest ära jääda, kuna kogumulje jäi ülepingutatud ja seetõttu ei istunud see variant mulle üldse nii hästi kui nt. omal ajal Tallinna Linnahallis nähtud teatrivariant Les Misérablesist.
See... vaadatav film oleks võinud jääda teatrilavale.