Wednesday, January 31, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1971: Pablo Neruda

Tšiili luuletaja, pedagoog ning diplomaat Ricardo Eliécer Neftalí Reyes Basoalto (1904-1973) valis oma pseudonüümi Pablo Neruda Tšehhi luuletaja Jan Neruda eeskuju järgi. Pablo Neruda sai mehe kodanikunimeks aastal 1943.


Neruda poliitiline roll Tšiili ajaloos on sama märkimisväärne kui tema panus ladina-ameerika kirjandusse: 1970. aastal kuulus aastaid diplomaadi mappi kandnud Neruda Tšiili presidendikandidaatide hulka. Aasta hiljem pälvis luuletaja Nobeli kirjanduspreemia.

Üks hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid esindajaid ning kaasnobelisti Gabriel Garcia Marquezi poolt 20. sajandi tähtsaimaks hispaania keeleruumi luuletajaks tituleeritud Neruda kirjutab tundelisi vabas riimis värsse nii lihalisest kui filosoofilisest armastusest ning kodumaast; samuti on talle omased oodid ja sonetid. Nerudat on nimetatud Ladina-Ameerika Walt Whitmaniks.


Neruda on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ladina-ameerika luuletajaid - minu teadmiste kohaselt tuntum kui talle eelnenud Gabriela Mistral, keda Neruda muide ka tundis: Mistral oli Neruda lapsepõlvelinna tüdrukute kooli õpetaja. Samuti tutvus ning sõbrunes Neruda tuntud luuletaja Federico García Lorcaga.

Eesti keeles on ilmunud luulekogud "Kivid ja linnud", "Poeedi kohus. Vaikigem", "Kapteni laulud" , ning Neruda memuaarid.

Mõned inglisekeelsed näited Neruda luulepagasist:


Enigma with Flower

Victory. It has come late, I had not learnt
how to arrive, like the lily, at will,
the white figure, that pierces
the motionless eternity of earth,
pushing at clear, faint, form,
till the hour strikes: that clay,
with a white ray, or a spur of milk.
Shedding of clothing, the thick darkness of soil,
on whose cliff the fair flower advances,
till the flag of its whiteness
defeats the contemptible deeps of night,
and, from the motion of light,
spills itself in astonished seed.

***


From The Heights Of Maccho Picchu

Rise up to be born with me, brother. 
Give me your hand from the deep 
Zone seeded by your sorrow. 
You won’t return from under the rocks. 
You won’t return from your subterranean time. 
Your hardened voice won’t return. 
Your gouged-out eyes won’t return. 

Look at me from the depth of the earth, 
laborer, weaver, silent shepherd: 
tamer of wild llamas like spirit images: 
construction worker on a daring scaffold: 
waterer of the tears of the Andes: 
jeweler with broken fingers: 
farmer trembling as you sow: 
potter, poured out into your clay: 
bring to the cup of this new life 
your old buried sorrows. 
Show me your blood and your furrow, 
Tell me, “Here I was punished, 
Because the jewel didn’t shine or the earth 
Didn’t yield grain or stones on time.” 
Show me the stone you fell over 
And the wood on which they crucified you, 
Make a spark from the old flints for me, 
For the old lamps to show the whips still stuck 
After centuries in the old wounds 
And the axes shining with blood. 
I come to speak for your dead mouth. 
Across the earth come together all 
The silent worn-out lips 
And from the depth speak to me all this long night 
Like I was pinned down there with you. 
Tell me all, chain by chain, 
Link by link and step by step, 
Sharpen the knives which you hid, 
Put them in my breast and in my hand, 
Like a river of yellow lighting 
Like a river of buried jaguars 
And let me weep, hours, days, years, 
For blind ages, cycles of stars. 

Give me silence, water, hope. 

Give me struggle, iron, volcanoes. 

Stick bodies to me like magnets. 

Draw near to my veins and my mouth. 

Speak through my words and my blood. 


Neruda luule inglise keeles (link) (link) (link)

Wednesday, January 24, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1970: Aleksandr Solženitsõn

Vene kirjanik, sotsioloog, ajaloolane ning kuulsamaid dissidente Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (1918-2008) on mahukalt ning meisterliku psühholoogilise komplekssusega kirjutanud elust siberi vangilaagris. Teemal ilmunud tuntumad teosed on "Gulagi arhipelaag" (Архипелаг ГУЛАГ, 1973) ning jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (Оди́н день Ива́на Дени́совича, 1962, eesti keeles 1963).

Solženitsõn pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1970.


Lugesin mõlemaid ülalmainitud teoseid ning kuna tegu on ajalooliselt ülitähtsate asises-ajaloolises toonis raamatutega, pole tegu nagu paljude Nobeli preemia laureaatide puhul isiklikus toonis arvustuslaadis blogi, vaid pigem põgusa tutvustusega.


"Gulagi arhipelaag" on põhjalik ning mahukas teos elust NSVLi vangilaagrites. Solženitsõn kirjutas teost 1958-1968 nii isiklike kogemuse kui ohtrate vangilaagris ellujäänute saadetud kirjade põhjal, ning esimene trükk valmis välismaal aastal 1973. Täisteos on seitsmeosaline, ning vangilaagrite omadused, eelaeg, kriteeriumid on süstemaatiliselt jagatud kategooriatesse. Solženitsõni tööd võiks võrrelda mitmekordse doktoritööga vangilaagrite teemal.

Materjal on raske ja mahukas, mistõttu lugesin autori kaastööl lühendatud inglisekeelset varianti, kuid usun, et loetu põhjal on vägagi võimalik märkida, et kirjutatu toon on samaaegselt emotsionaalne ning asine - Solženitsõn pakub väga palju loogilisi seoseid ning faktilist informatsiooni luureaparaadi toimimise ning struktuuri kohta, kuid segab analüütilise emotsionaalsega - näiteks loetletakse väga detailiderikkalt üles arvukad erinevad arreteerimise, intervjueerimise ning piinamise variandid. Samuti räägitakse ebainimlikest tingimustest kongides, suhetest kaasvangidega, lootuse säilitamise praktilisest võimatusest - kuid ka tööstruktuuridest vangilaagrites ning luureaparaadis.


Endise Nõukogude rezhiimi all kannatanutele, peredele, 20. sajandi ajaloo ja poliitika huvilistele - tegelikult igale poliitilise mõttekäigu austajale kõige üldisemas mõttes - on "Gulagi arhipelaag" tähtis ning põnev lugemine, kuid nõrganärvilistele lemberomaanide fännidele ma Solženitsõni suurteost ei soovita. Kliima ning sündmused on karmimat laadi.

Veidi kergemas laadis on kirjutatud "Üks päev Ivan Denissovitši elus", mis kätkeb vaid umbes 150 lehekülge ning toob lugejani täpselt lubatu: kirjeldatakse üht päeva ühe vangi elust vangilaagris. Lühiromaani neutraalne toon vastandub Ivan Denissovitši Sukhovi vägagi emotsionaalselt ning hingeliselt kurnavale elule, argipäevaseid tegusid on kirjeldatud argipäevases toonis, kuna Sukhov on harjunud keskendume vaid tunni ja päeva kaupa ellujäämisele, ehk siis kõhu kriitilisel piiril täis hoidmisele ja külmumise vältimisele.


Solženitsõni teoste huvilisele soovitaksin kindlasti alustada Ivan Denissovitšiga ning kui romaani toon sobib teile ja pakub huvi, samuti lugeda psühholoogilisest ning ajaloolisest perspektiivist meistriteose tiitlit igati väärivat "Gulagi arhipelaagi". Kuid kui rasked ajaloolised teosed pole teie maitse, võib Solženitsõni ka lugemata jätta.

Wednesday, January 17, 2018

Aliis Jõe: "Viimane laev" (2017)

Aliis Jõe üllatuslikult populaarse naisteka "Viimane laev" autoriks on tegelikult hoopis ETV režissöör Elo Selirand (sünd. 1975), kes tahtis oma sõnul vaid kätt proovida naisteka kirjutamisel.

Nii raske see ju olla ei saa, arvas Selirand - ning ega vist polegi.

"Viimane laev" on armas lugu nooruse naiivsuse tõttu rasedaks jäänud, poja kasvatanud ning nüüd elusügises edasi jõuda püüdvast hooldusõeest Aliisist, kes Rootsisse koristajakohale seilates juhuslikult päästab jõuka kuid ekstsentrilise Juha elu. Mehe hooldaja kohale asudes avaneb Aliisile uus, võõramaine ning põnev maailm, ja elust siiani ilma jäänud naine saab mõne kuu jooksul nautida kõike, mida elu pakkuda võiks - kuni traagilised sündmused talle taas järele jõuavad.


Valisin "Viimase laeva" kerge lugemise eesmärgil ning põhimõtteliselt pettuma ei pidanud: tähtsad teemaboksid nagu kauni, kuid halli hiirekese glämm-korrektuur, kaalulangus, meestemaailma taasavastamine ning potentsiaalne armastus on läbikriipsutatud. Romaan on õbluke ning sündmuste kiire käik ja figuuride paljusus varjab sügavuse puudumise - lugemine läheb kiirelt ja ohhetamiste ja ahhetamiste vahele pole väga palju mõelda vaja.


Siiski on Selirannal õnnestunud puudutada ka tõsisemaid teemasid nagu vanaduspõlve ja lapsepõlve vastalisused, vanematele andestamise vajalikkus, üldiste sotsiaalsete konventsioonide ja traditsiooniliste perestruktuuride jahtimise vajadus ning sellest lähtuvalt edu mõõtmine. Juha on saladuslik ja pohhuistlik vanamees, kuid tema mõtteviis ja vestlused Aliisiga on üpris huvitavad ja kahe maailma põrkumine päris põnev jälgida.


Kirjutamisharjutuse ja nauditava romaani vahele on minu silmis siiski paar sammu jäänud - oskuslikumad-realistlikumad taustakirjeldused lisanuksid paarkümmend lehekülge ning ainele sisulist kvaliteeti.

Samuti tundus romaani lõpp väga kiiresti kokku põimitud - viimase paari lehekülje jooksul toimub väga palju kiireid arenguid. Oleksin soovitanud need arengud kas nagunii plaanitud järge jätta või vähemalt pikemalt välja kirjutada, et lugejale ajaliselt rohkem muhedat lugemist pakkuda. Esimest romaani lõpetav sündmus võinuks olla hoopis näiteks teise osa esimese kolmandiku keskel, et pinget ülal hoida, kuna juba mõni lehekülg enne toimunu piisavalt pingeliseks muutis.

Kokkuvõtvalt - "Viimane laev" on tore, kerge, teatud mõttes ebakonventsionaalne naistekas, mil piisavalt mõttevaba lugemist (trenn ja kaalulangetamine...) ning siiski käputäis huvitavat mõtteainet (sinu-õnn-sõltub-vaid-sinust-nihilism versus tundeline elu sotsiaalses raamis, versus valitud perekonna selge edulisus...).


Öökapiraamatuks kõlbab küll.


Wednesday, January 10, 2018

Maarja Kangro: "Klaaslaps" (2016)

Eesti kirjanik ning tõlk Maarja Kangro (sünd. 1973) on eelkõige tuntud luuletuste ja novellide poolest. Üle-elmisel aastal ilmus Kangro tõsielulistel sündmustel põhinev tõsitõsine romaan "Klaaslaps", kõvaloomuline ning raskekaaluline lugemisvara, romaan, mis lahkab raske puudega last kandva ema maailma, Kangro isiklike kogemustel ja kaotustel põhinev.


Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...


Palju paremini kui minu sõnaline võimelisus lubab on Kaur Kender selle geopoliitilise aspekti kokku võtnud:

Maarja Kangro kirjeldab Ukrainat. Ja mitte vähe. Ja korraga saad lugedes aru, et see raamat on kui sümbol, kui natsi-metafoor kogu sellele ajastule, mida me elame. Viljatud järglasteta Ida-Euroopa rahvusriigid kandmas enda üsas väga ilusat ja õrna ajudeta last – Ukrainat.

Needsamad riiginartsud, ajaloo põrandapesukaltsud, kellega erinevad mõrvarlikud diktaatorid ja türannid ja muidu valitsejad on vajaduse tekkides alati ajaloo põrandalt vere kokku pühkinud, kujutavad nüüd ette, et nad kuidagi aitavad kedagi. See on valus, absurdne, lootusetu tunne, mis tuleb sellist sonimist lugedes. Aga inimlik, nii kuradi inimlik.
(link)


Küllap see on ka raamatut veel kaalukamaks muutev aspekt, et ühest küljest kirjeldab Kangro laiematest poliitilistest arvamusavaldusest mööda vaadates kõige intiimsemaid ja ometi kõige avalikumaid kogemusi oma elus. Naise rasedus ja sünnitud on sügavalt isiklikud kogemused, kuid ometi eeldatakse nende detailiderikast jagamist lähimaailma ja üldise avalikkusega. Sellest taaskord mööda vaadates on Kangro võimeline oma isiklikust valust mööda vaatama ja Ida-Euroopa poliitilisele olukorrale keskenduma. Võimeline tegema endast metafoori ja unustama oma isiklikud ebaõnnestumised, tragöödiad, paratamatused - hetketi erinevalt defineeritud mustad eluhetked.

Samuti on romaani protagonist Analüütiline Naine, kes vähemalt päevikule näidatus ei uppu oma emotsioonidesse - vaagib iga otsuse ning iga emotsiooni plusse, miinuseid, lapse väärarengu aspekte, üldinimliku paljunemise häid ja halbu tagajärgi ning ühe inimese ja ühe ühiskonna enesepaljundamise mõttekuse/mõttetuse kausaalsuskette.


Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.


Soovitan julgetele kindlasti.

Wednesday, January 3, 2018

Paavo Matsin: "Gogoli disko" (2015)

Eesti õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Paavo Matsin (sünd. 1970) on intervjuudest tuleneva mulje kohaselt pesuehtne välikirjanik - selline, kes sukeldub üdini oma kirjandusliku materjali essentsi, jälgib eeskujusid et saavutada oma veidras, müstilises maailmas piisava kraadi ehedus, ning sobitab kokku veidramatest veidramaid elemente.

Samasugust sukeldumist eeldab ka Matsini romaan "Gogoli disko", mille fiktiivses kuid realistlikus kuid maagilises kuid reaalses maailmas tuleks samuti liigelda pigem meditatiivselt kui mõistuslikult, olles elnevalt viiruki süüdanud.

"Gogoli disko" toimub kusagil veidras tsaaririigi Viljandis, kus eesti kirjandus ja biitlite muusika kas lubatud vaid vetsus riiulil seista, või levimas vaid illegaalse kaubana. Sellest tulenevalt on tema tegelased - muusikud, kirjanduslembikud, taskuvargad - tõstnud biitlid jumalastaatusesse ja peavad iganädalaseid aruteluõhtuid raamatupoes, osaliselt vetsus istudes.

Kui siis äkitselt metroosse ilmub surnud Nikolai Gogol, pööratakse meeste müstiline maailm veelgi enam pea peale ning elu ja armastuse essentsi otsing saavutab uue intensiivsuse.

Põhimõtteliselt polegi võimalik kirjeldada, mis toimub, miks toimub - "Gogoli disko" on pigem metafüüsiline-tundeline elamus kui kirjanduslik kogemus. Intensiivsed lühiajalised fragmendid, veidrate tegelaste veider põimumine, narratoloogiliselt ebaseotud mõttefragmendid ja filosoofilised traktaadid - tunduvalt väga ranges režiimis õitsevad armastuseteemalised filosoofilised pärlid.

Matsini lühiromaanile polegi võimalik pragmaatiliselt läheneda, mõistuslikust seisukohast on need mehed luuserid ja tõenäoliselt lihtsalt purjus.

Aga oi, kuidas Matsin oskab kirjutada. Gogoli disko on mõnusas stiilis, täiesti omanäoliste kuid väga hästi mõistetavate konstruktidega täidetud, kirjutatud üliintellektuaalsel mitmekihilisel vundamendil vene, tšehhi, eesti kirjanduse, muusika, vaimuliku elu elementide kaleidoskoop.

Viljandi rahulik sündmusteta argipäev, äkitselt imetletud vaimuelu suurkujude ilmumine - kukutakse  suitsu tehes toolilt kui tänaval jalutab mööda tuntud dirigent, elu on äkitselt saanud mõtte - tuttav minu Tartu eimidagitegemisekuidsuurtevaimusünnitiste ajast - tudengitele ja tudeng olnutele, igasuguse kirjanduse armastajatele ning Viljandi flääri fännidele selge meeleolu. Kui Tõnis Mägi must Tartus mööda jalutaks, sama reaktsioon.

"Gogoli disko" on Mõtteinimese raamat, piisavalt nihilistlik-pohhuistlik-absurdne, et pealiskaudsele lugeja oma intellekt ära varjata. Mulle meeldis.


"Gogoli disko" etendused Ugala teatris, Viljandis (link)


Huvitavad, põhjalikud artiklid Matsini romaani teemadest ja kontekstidest:

Anneli Mihkelev: Ajarännakud koos Gogoliga (link)
Mikk Pärnits: Magister Matsin presents Gogoli disco inferno (link)
Jaanika Läänemets: Prohvet Gogoli kollane allveelaev (link)