Wednesday, January 17, 2018

Aliis Jõe: "Viimane laev" (2017)

Aliis Jõe üllatuslikult populaarse naisteka "Viimane laev" autoriks on tegelikult hoopis ETV režissöör Elo Selirand (sünd. 1975), kes tahtis oma sõnul vaid kätt proovida naisteka kirjutamisel.

Nii raske see ju olla ei saa, arvas Selirand - ning ega vist polegi.

"Viimane laev" on armas lugu nooruse naiivsuse tõttu rasedaks jäänud, poja kasvatanud ning nüüd elusügises edasi jõuda püüdvast hooldusõeest Aliisist, kes Rootsisse koristajakohale seilates juhuslikult päästab jõuka kuid ekstsentrilise Juha elu. Mehe hooldaja kohale asudes avaneb Aliisile uus, võõramaine ning põnev maailm, ja elust siiani ilma jäänud naine saab mõne kuu jooksul nautida kõike, mida elu pakkuda võiks - kuni traagilised sündmused talle taas järele jõuavad.


Valisin "Viimase laeva" kerge lugemise eesmärgil ning põhimõtteliselt pettuma ei pidanud: tähtsad teemaboksid nagu kauni, kuid halli hiirekese glämm-korrektuur, kaalulangus, meestemaailma taasavastamine ning potentsiaalne armastus on läbikriipsutatud. Romaan on õbluke ning sündmuste kiire käik ja figuuride paljusus varjab sügavuse puudumise - lugemine läheb kiirelt ja ohhetamiste ja ahhetamiste vahele pole väga palju mõelda vaja.


Siiski on Selirannal õnnestunud puudutada ka tõsisemaid teemasid nagu vanaduspõlve ja lapsepõlve vastalisused, vanematele andestamise vajalikkus, üldiste sotsiaalsete konventsioonide ja traditsiooniliste perestruktuuride jahtimise vajadus ning sellest lähtuvalt edu mõõtmine. Juha on saladuslik ja pohhuistlik vanamees, kuid tema mõtteviis ja vestlused Aliisiga on üpris huvitavad ja kahe maailma põrkumine päris põnev jälgida.


Kirjutamisharjutuse ja nauditava romaani vahele on minu silmis siiski paar sammu jäänud - oskuslikumad-realistlikumad taustakirjeldused lisanuksid paarkümmend lehekülge ning ainele sisulist kvaliteeti.

Samuti tundus romaani lõpp väga kiiresti kokku põimitud - viimase paari lehekülje jooksul toimub väga palju kiireid arenguid. Oleksin soovitanud need arengud kas nagunii plaanitud järge jätta või vähemalt pikemalt välja kirjutada, et lugejale ajaliselt rohkem muhedat lugemist pakkuda. Esimest romaani lõpetav sündmus võinuks olla hoopis näiteks teise osa esimese kolmandiku keskel, et pinget ülal hoida, kuna juba mõni lehekülg enne toimunu piisavalt pingeliseks muutis.

Kokkuvõtvalt - "Viimane laev" on tore, kerge, teatud mõttes ebakonventsionaalne naistekas, mil piisavalt mõttevaba lugemist (trenn ja kaalulangetamine...) ning siiski käputäis huvitavat mõtteainet (sinu-õnn-sõltub-vaid-sinust-nihilism versus tundeline elu sotsiaalses raamis, versus valitud perekonna selge edulisus...).


Öökapiraamatuks kõlbab küll.


Wednesday, January 10, 2018

Maarja Kangro: "Klaaslaps" (2016)

Eesti kirjanik ning tõlk Maarja Kangro (sünd. 1973) on eelkõige tuntud luuletuste ja novellide poolest. Üle-elmisel aastal ilmus Kangro tõsielulistel sündmustel põhinev tõsitõsine romaan "Klaaslaps", kõvaloomuline ning raskekaaluline lugemisvara, romaan, mis lahkab raske puudega last kandva ema maailma, Kangro isiklike kogemustel ja kaotustel põhinev.


Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...


Palju paremini kui minu sõnaline võimelisus lubab on Kaur Kender selle geopoliitilise aspekti kokku võtnud:

Maarja Kangro kirjeldab Ukrainat. Ja mitte vähe. Ja korraga saad lugedes aru, et see raamat on kui sümbol, kui natsi-metafoor kogu sellele ajastule, mida me elame. Viljatud järglasteta Ida-Euroopa rahvusriigid kandmas enda üsas väga ilusat ja õrna ajudeta last – Ukrainat.

Needsamad riiginartsud, ajaloo põrandapesukaltsud, kellega erinevad mõrvarlikud diktaatorid ja türannid ja muidu valitsejad on vajaduse tekkides alati ajaloo põrandalt vere kokku pühkinud, kujutavad nüüd ette, et nad kuidagi aitavad kedagi. See on valus, absurdne, lootusetu tunne, mis tuleb sellist sonimist lugedes. Aga inimlik, nii kuradi inimlik.
(link)


Küllap see on ka raamatut veel kaalukamaks muutev aspekt, et ühest küljest kirjeldab Kangro laiematest poliitilistest arvamusavaldusest mööda vaadates kõige intiimsemaid ja ometi kõige avalikumaid kogemusi oma elus. Naise rasedus ja sünnitud on sügavalt isiklikud kogemused, kuid ometi eeldatakse nende detailiderikast jagamist lähimaailma ja üldise avalikkusega. Sellest taaskord mööda vaadates on Kangro võimeline oma isiklikust valust mööda vaatama ja Ida-Euroopa poliitilisele olukorrale keskenduma. Võimeline tegema endast metafoori ja unustama oma isiklikud ebaõnnestumised, tragöödiad, paratamatused - hetketi erinevalt defineeritud mustad eluhetked.

Samuti on romaani protagonist Analüütiline Naine, kes vähemalt päevikule näidatus ei uppu oma emotsioonidesse - vaagib iga otsuse ning iga emotsiooni plusse, miinuseid, lapse väärarengu aspekte, üldinimliku paljunemise häid ja halbu tagajärgi ning ühe inimese ja ühe ühiskonna enesepaljundamise mõttekuse/mõttetuse kausaalsuskette.


Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.


Soovitan julgetele kindlasti.

Wednesday, January 3, 2018

Paavo Matsin: "Gogoli disko" (2015)

Eesti õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Paavo Matsin (sünd. 1970) on intervjuudest tuleneva mulje kohaselt pesuehtne välikirjanik - selline, kes sukeldub üdini oma kirjandusliku materjali essentsi, jälgib eeskujusid et saavutada oma veidras, müstilises maailmas piisava kraadi ehedus, ning sobitab kokku veidramatest veidramaid elemente.

Samasugust sukeldumist eeldab ka Matsini romaan "Gogoli disko", mille fiktiivses kuid realistlikus kuid maagilises kuid reaalses maailmas tuleks samuti liigelda pigem meditatiivselt kui mõistuslikult, olles elnevalt viiruki süüdanud.

"Gogoli disko" toimub kusagil veidras tsaaririigi Viljandis, kus eesti kirjandus ja biitlite muusika kas lubatud vaid vetsus riiulil seista, või levimas vaid illegaalse kaubana. Sellest tulenevalt on tema tegelased - muusikud, kirjanduslembikud, taskuvargad - tõstnud biitlid jumalastaatusesse ja peavad iganädalaseid aruteluõhtuid raamatupoes, osaliselt vetsus istudes.

Kui siis äkitselt metroosse ilmub surnud Nikolai Gogol, pööratakse meeste müstiline maailm veelgi enam pea peale ning elu ja armastuse essentsi otsing saavutab uue intensiivsuse.

Põhimõtteliselt polegi võimalik kirjeldada, mis toimub, miks toimub - "Gogoli disko" on pigem metafüüsiline-tundeline elamus kui kirjanduslik kogemus. Intensiivsed lühiajalised fragmendid, veidrate tegelaste veider põimumine, narratoloogiliselt ebaseotud mõttefragmendid ja filosoofilised traktaadid - tunduvalt väga ranges režiimis õitsevad armastuseteemalised filosoofilised pärlid.

Matsini lühiromaanile polegi võimalik pragmaatiliselt läheneda, mõistuslikust seisukohast on need mehed luuserid ja tõenäoliselt lihtsalt purjus.

Aga oi, kuidas Matsin oskab kirjutada. Gogoli disko on mõnusas stiilis, täiesti omanäoliste kuid väga hästi mõistetavate konstruktidega täidetud, kirjutatud üliintellektuaalsel mitmekihilisel vundamendil vene, tšehhi, eesti kirjanduse, muusika, vaimuliku elu elementide kaleidoskoop.

Viljandi rahulik sündmusteta argipäev, äkitselt imetletud vaimuelu suurkujude ilmumine - kukutakse  suitsu tehes toolilt kui tänaval jalutab mööda tuntud dirigent, elu on äkitselt saanud mõtte - tuttav minu Tartu eimidagitegemisekuidsuurtevaimusünnitiste ajast - tudengitele ja tudeng olnutele, igasuguse kirjanduse armastajatele ning Viljandi flääri fännidele selge meeleolu. Kui Tõnis Mägi must Tartus mööda jalutaks, sama reaktsioon.

"Gogoli disko" on Mõtteinimese raamat, piisavalt nihilistlik-pohhuistlik-absurdne, et pealiskaudsele lugeja oma intellekt ära varjata. Mulle meeldis.


"Gogoli disko" etendused Ugala teatris, Viljandis (link)


Huvitavad, põhjalikud artiklid Matsini romaani teemadest ja kontekstidest:

Anneli Mihkelev: Ajarännakud koos Gogoliga (link)
Mikk Pärnits: Magister Matsin presents Gogoli disco inferno (link)
Jaanika Läänemets: Prohvet Gogoli kollane allveelaev (link)