Wednesday, February 6, 2019

Nobeli kirjanduspreemia 2002. Imre Kertesz: „Saatusetus“

Ungari kirjanik, esseist ning tõlkija Imre Kertesz (1929-2016) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2002. Kertesz on eelkõige tuntud oma esikromaani „Saatusetus“ („Sorstalanság“, 1975) poolest, mis on osaliselt autobiograafiline, kuna Kertesz ise veetis aega nii Auschwitzi kui Buchenwaldi ja Zeitzi koonduslaagrites.


Romaani räägib 14-aastase György Kövesi läbielamistest Auschwitzi, Buchenwaldi ning Zeitzi koonduslaagrites. Raamiks on poisi pereelu argipäev ning koonduslaagri tagajärjed tema välisele ja sisemisele olemusele: György isa viiakse samuti koonduslaagrisse ning romaani alguseks on pikk ja tundeline hüvastijätt isaga - poiss aga pannakse keset tööpäeva tehases äkitselt bussi ja läinud ta ongi.


Kohati väga apaatses-lakoonilises toonis kirjeldatud ning mahult üpris napp romaan avaldab väga palju koonduslaagrite "argipäevast", tööelust, vangide kehalisest ning vaimsest lagunemisest, üritusest leida igapäevast inimlikkust, lootuse säilitamisest ning kadumisest, ja samuti eksistentsialismist ja nihilismist. Kuigi Kertesze romaan on kirjutatud üpris lihtsas keeles ning selle laused enamasti lühikesed, on sisu nii temaatiliselt kui oma tuuma poolest väga raskekujuline. Asjaolu, et "Saatusetus" on niivõrd lühike romaan, muudab ehk kergemaks selle seedimise, kuid mitte sellest jäänud mulje.



Mulje algab nimelt alles pärast romaani lõpetamist, sest olgugi et György ning tema saatusekaaslased võtavad nendega toimuvat kui vältimatut, loomulikku ning loogilist asjade käiku ja üritavad sellega vaid leppida, on vangilaagrite rasked tagajärjed (kirjeldatuna sama napis vormis) nähtavad, koju saabudes teistes ilmselgeid reaktsioone tekitavad ning mille pikaajalist mõju pole võimalik ei vältida ega mahendada.


Siin tuleb mängu romaani väga kergelt ja lühidalt väljakirjutatud nihilistlik aspekt ja Kertesze enese sõnul teadmine, mis aitas tal vangilaagris ellu jääda: igaüks meist sammub mingis suunas, ning eelnev samm ei mõjuta järgnevat. Tähtis on vaid püsida liikumises ja täita olemasolev aeg. Kuniks aeg on täidetud, saavad sammud toimuda, ning kuniks liikumine toimub, me elame ja oleme.

See sõnum on püsinud ka György meeles, kuid ei trammis tema kõrval istuja, kes teda kontrolöri eest kaitseb, ega tema enda kaugem või lähem pere ei mõista, millist rolli läbielatu tema jaoks mängib, või kuidas sellega ümber käia, ja nii jätkab György lihtsalt edasi sammumist.


Veidi pani "Saatusetus" mind ka õlgu kehitama, kuid olles just lugenud nii Elin Toona Gottschalki suurepärast romaani "Pagulusse" kui Markus Zusaki kohutavat travestiat "Raamatuvaras", olen üpris kindlal seisukohal, et pole tarvis ilmselgete sõnumitega üle pingutada, ning raskeloomulistel asjadel on vaja lasta seedida, kui tahetakse neid välistele isikutele mõistetavaks teha. Seega on Kertesz leidnud oma vormi ja meediumi ja loonud midagi esmapilgul kerget ja tundeliselt pealiskaudset, kuid teisel pilgul vägagi kaalukat ja olulist.


Kel huvi koonduslaagrites toimunu ning sõjaaja filosoofia, või lihtsalt nihilismi ja jubedate ajalooliste sündmuste vastu, ning kellele pakkus huvi näiteks "The Sympathizer" või "One Man's Bible", võiks ka Kertesze romaani vastu huvi tunda.

Kel tunne, et võiks sellest teemast juba ükskord heietamise lõpetada, tasuks ehk lugeda midagi muud.


Mulle "Saatusetus" üldiselt meeldis, kuid leian, et näiteks Aleksandr Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" on temaatiliselt sarnane, ning sisuliselt värvilisem ja huvitavam. Sellest hoolimata on Kertesze omanäoline nihilistlik-lakooniline romaan väärtuslik ning huvitav teos.

No comments:

Post a Comment