Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.

Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Nobeli kirjanduspreemia 2001. V. S. Naipaul: "A House for Mr Biswas"

Trinidadi päritolu briti kirjanik V. S. Naipaul (1932-2018) pälvis Nobeli krijanduspreemia aastal 2001. Naipaulilt on eesti keeles ilmunud romaan "Jõekäärus", mis meenutab Joseph Conradi romaani "pimeduse süda". Lisaks Trinidadi ning India ajaloo ja olukorra ilukirjanduslikule käsitlemisele on Naipaul kirjutanud esseesid, artikleid ning reisikirjandust, mis tegeleb autori kultuurilise ning geograafilise päritoluruumiga, kuid käsitleb alati laiemat sotsiaalset, poliitilist ning ajaloolist konteksti.

Naipaul olla nö. ebamugavaid teemasid lahkav autor, ning ka minu loetud teos "A House for Mr Biswas" (1961), mis käsitleb Trinidadi ja Tobago postkolonialistlikku poliitilist ning sotsiaalset olukorda ja jälgib Mohun Biswasi elu sünnist surmani, tegeles minu silmis justkui äärele lükatud territooriumiga - Trinidadi ja Tobago hindu kogukonnast polnud ma eelnevalt kuulnudki, rääkimata nende eludega tegelevast romaanist.

William Golding: "Kärbeste jumal" (1954)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1983 ning sellega seoses käsitlesin hiljuti tema romaani "Torn" (link).

Golding on aga maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud hoopis oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Nii romaanivormis kui laval etelduna on "Kärbeste jumal" võimas teos, mis jätab mõtlevale lugejale sügava jälje.

Umbes 12-aastate koolipoiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja

Hanif Kureishi: "Eimiski" (The Nothing, 2017)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka teleseriaal; "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Lugesin Kureishi uusimat lühiromaani - sel aastal ilmunud "Eimiski" (The Nothing, 2017).

Romaani sisuks on ratastooli jäänud haiglase stsenaristi Waldo tundub et viimased päevad (ja ööd) temast kakskümmend aastat noorema abikaasa Zee seltsis ning Waldo kinnisidee Zee afäärist tema endise kolleegi Eddiega. Lugu on jagatud kahekümneks fragmendiks - igaüks neist päev täis staatilist olemist, mõttemaailmas sukeldumist ning Zee tegemiste püüdlikku jälgimist ning pealtkuulamist magamistoast.

***

Kartsin, et rahulolu hävitab mu kunstnikumina. Et kaotan oma teravuse, viha, agressiivsuse ja kibestumuse. Siis on mul parematki teha kui avalikkuse meelt lahutada. Olin seda teiste puhul näinud. Kuid koos Zeega olemine oli eksperiment, mille ma pidin ette võtma. Mind oli ülemäära kaitstud. See oli mind eemale hoidnud sügavamatest, meelerahu häirivamatest ja erutavatest kogemustest. Tahtsin viimaks ometi näha, kui lähedale ma ühele naisele pääseda suudan. Kui lähedale ma suudan teisele inimolendile pääseda, samal ajal kui me mõlemad eraldi inimesteks jääme. Tahtsin end kaotada ja täiesti sõltuvaks muutuda. Tahtsin, et Zee muudaks mind.

Olen nõrk ja õnnetu, kuid ma pole alla andnud. Planeerin järgmist sammu. 

Tulgu pauk dünamiidiga või ei, aga ma kinnitan, see tuleb otsene ja radikaalne. Kui Zee pole valmis armastusest loobuma, tuleb temas valmisolek tekitada. 

Ma ei taha, et Zee õnnelik oleks. Ma lihtsalt tahan, et ta oleks minuga. On seda liialt palju palutud?

***

Kureishi romaan on lühike, kuid tihe: vaid 160sse lehekülge mahub aga ohtralt emotsioone: vanemakssaamise kuid end siiski mehena tunda tahtmise ja mitte suutmise melanhoolia, Zeega tutvumise ning enese naises leidmise nostalgia, reetmise avastamise ning kättemaksu viha ja paranoia, leppimise lootus ning võitmise triumf vaheldumas valmidusega siiski vana küünikuna armastuse nimel surra.

Intensiivsetes lühipeatükkides jõuab Waldo jutustada nii oma minevikust ja olemusest, võitlusest narkootikumidega, Zee terapeerivast mõjust tema hingele, kauneilt veedetud aastatest, enda keha närtsimisest ning sellele järgnevast vägivaldsest hääbumise ajast ning abielusuhte vihkamisvõistluseks muutumisest. Kureishi oskab maalida oma figuure nii maalilistes kui käredates kui pehmetes kui sumedates kui süngetes toonides ning asjaolu, et jutustaja perspektiiv ei pruugi olla tõene ega usaldusväärne ja et kõigi figuuride sõnades ja tegudes tuleks mingil hetkel kahtlema hakata, teeb "Eimiskist" väga põneva jutustuse.

Kontrastina romaani vägagi staatilise, praktiliselt liikumisvõimetu, igast aspektist vaid vaatleja rolli surutud protagonistiga on narratiiv mitmekihiline ning iga järgmine lehekülg toob põnevaid muutusi figuuridevahelises dünaamikas. Kureishi romaanis ühinevad teatud jaapanipärane melanhoolia (võrdluseks näiteks Haruki Murakami või Kazuo Ishiguro looming - julgelt seksuaalne, kuid romantiline ning nostalgiline) ning narratoloogiline asjalikkus. Autor valitseb ilmselgelt nii vormi kui sisu. Waldo kui jutustaja kramplikud üritused narratiivi ning ennast teiste figuuride ja samal ajal lugeja silmis valitseda ning hilisem abituse tunnistamine ning allaandmine on praktiliselt mainimata, kuid ilmnevad jutustuse käigus selgelt ning muudavad ehk muidu ebasümpaatseks jääda tõotava perversse vanamehe sümpaatsemaks.

Kureishi figuurid ongi erakordsed tänu oma tagurpidi-psühholoogilisele kirjeldusviisile - alguses tunduvad kõik romaani tegelased ebasümpaatsed, kuid lõpuks leiavad nad end vaikselt liigutades tee lugeja südamesse. Oleviku sündmused jooksevad küll kiiresti, kuid mõtlikud minevikuperspektiivid hoiavad romaani tasakaalus ja lisavad kogumuljele hea veini mitmekihilise küpsuse. Sellele aitab kaasa ka suurepärane stiil (siinkohal tuleks kiita ka romaani tõlkijat).

Mida enam "Eimiski" üle mõtisklen, seda enam väikseid naudinguid leian. Haruldane lugemiskogemus, soovitan soojalt jaapani kirjanduse fännidele ja julgetele mõtlejatele.

1907. Rudyard Kipling: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 1894)

Briti-India kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) allegooriliste jutustuste kogumik "Džungliraamat" ilmus esmalt osadena ajakirjades 1893–94 ning avaldati siis 1894 raamatuna.

Kipling sündis Indias ning veetis seal oma esimesed viis eluaastat, seejärel elas Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Indias, taas Inglismaal, tõstis jalga Jaapanisse ning puhkas perega regulaarselt Põhja-Aafrikas. Jutustused pärinevad autori kogemustest ning seega kogu maailmast, kuid põhiliselt siiski Indiast.

Akadeemia soovis Nobeli anda riigile, mida veel tunnustatud polnud ning nö. "suured" olid oma kandidaadid juba edukalt esitanud, seega oli Inglismaa kord. Lühinimekirjas oli ka nt. Algernon Swinburne, kuid taheti pärast vanemaid laureaate valida kedagi, kes polnud veel vana ning oleks üllitanud ka pärast preemia pälvimist. Seega oli Kipling suurepärane kandidaat.

Esiletõstetult kiidetud aspektid: tähelepanelik jälgimisoskus, originaalne kujutlusvõime, ideede mehisus ning erakordne jutustusanne. Kiplingi allegoriad on tõepoolest erakordsed kuid suuremalt jaolt ilmselt vaid lapsepõlvemälestused - tegelased on loomad erinevatest maailma nurkadest, enamasti India džunglitest, kuid Kipling jutustab ka näiteks hüljestest ning inuiitidest.

"Džungliraamat" koosneb proosajutustustest ning luuletustest, mõlemad kompositsioonilt kaunid - taas asjaolu, mis Kiplingi kirjanikuoskut näitab ning tema kogumiku eriliseks teeb.

Mowgli jutustused said Kiplingi loomingust kuulsaimaks, tehti film, ilmusid illustratsioonidega lasteraamatud, multifilmid, "Džunglilood" tuli ETVst ning omab kindlat kohta minu põlvakonna lapsepõlves. Mowgli lugu lavastatakse, filmitakse ning joonistatakse korduvalt.




Kiplingi lood on tegelikult väga lihtsad valmid ning kirjeldavad baastõdesid, kuid loomariigi seaduste maailmas on võimalik jutustada radikaalsemalt, kuna vere valamine on igapäevane tegevus. Reeturlikkus, edevus, uhkus, pealiskaudsus kuid samuti sõprus, lojaalsus ning vaprus on omadused, mis teatud loomadele omased. 

Üldise võrdsuse idee jahihüüdes "minu veri on sinu veri" ühendab erinevaid loomaliike; kodu džungel allub samadele reeglitele... kui Mowgli hundikarjast välja heidetakse ning ta lühikest aega inimeste külas elab, on tema arvamus inimestest väga negatiivne ning inimesi endid, välja arvatud Mowgli kasuema, portreteeritakse ka kui üpris tühiseid mammonat ning - vahet pole kui põhjendamata - imetlust jahivad, oma teel teistest üle astudes.

Ühesõnaga on Kiplingi lood moraalselt rikastavad ning eksootilised, seega euroopa lugejale põnevad ning värsked.

Tänapäeva lugejana ma ei teagi, kas Kipling oleks olnud nõnda edukas. Samas on Mowgli kui väljaheidetu ning nii inimeste kui loomade maailmas eriline kuid võõras igavene, ajatu motiiv ja noore mehe motivatsioon ning hingeelu on kirjeldatud subtiilsel, sihikindlal, vähesõnalisel kuid paljuütleval viisil.


Džunglilood on mõnus, kerge lugemine, kuid pakub soovi korral ka piisavalt materjali mõtisklemiseks.


Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarja Kiplingi väljaandes ning Akadeemia sooviks oli antud postituses valitud looming, kuid soovitan väga tugevalt lugeda 19. sajandi lõpul mängivat romaani "Kim", mis keskendub India ühiskonnale, kommetele, usule ning kahe protagonisti spirituaalsele arengule ja mida võib pidada Kiplingi loomingu kõrgpunktiks.


Kas Rudyard Kipling on humanist või misantroop? Iga argumenteeritud arvamus on legitiimne. Otsustage teie.

D. H. Lawrence: "Leedi Chatterley armuke" (Lady Chatterley's Lover, 1928)

Briti kirjanik David Herbert Lawrence (1885–1930) oli üks oma sajandi vastuolulisemaid kirjanikke. Tugevalt kritiseeritud James Joyce'i ning Joseph Conradi poolt, kiidetud mitmete oma aja mõjukamate kriitikute poolt, keelatud aastakümneteks... D. H. Lawrence on avaldanud tugevalt kirjutatud proosat, näitekirjandust, esseid ning luulet.

Lawrence kirjutas tugevalt, tundeliselt ja ausalt inimlikkusest, ühiskonnast, armastusest, seksist, industrialiseerimisest ning hinge hävingust selle tagajärjena. Tema romaanide keskmes on üldiselt piinade ning sisemiste võitlustega seotud armastussuhted.

"Leedi Chatterley armuke" on "Poegade ja armastajate" (1913) kõrval Lawrence'i tuntuim romaan. Esimene, tsenseeritud versioon ilmus 1928 - originaalvariandis oli romaan sõnade nagu f*ck ja c*nt kasutamise tõttu keelatud. Kui Penguin Books üritas 1960. avaldada originaalversiooni, kaevati nad kõigepealt kohtusse, Penguin võitis aga protsessi.

Romaan oli keelatud ka teistes maades ning on näiteks USA seksuaalrevolutsiooni alguse jaoks mõjuvõimas faktor. Ilmunud on ohtrad filmid Leedi Chatterley saatuse ainetel, nii euroopa kultuuriruumis kui ka näiteks Indias või USAs, varaseim prantsuse film L'Amant de lady Chatterley aastal 1955, mis oli neli aastat näiteks USAs keelatud, kuna väljendas pooldavat seisukohta abielus truuduse murdmise suunas.

Romaani keskmes on Leedi Constance Chatterley suhted enne abielu, abielu jooksul ning abielu luhtumise aegadel - kirjeldatakse realistlikult, sensuaalselt, kuidas Conny leiab ennast suhetes erinevate meestega, abielub nö. üles, aadliku Cliffordiga, leiab mehega koos olles teatud harmoonia kuid kehalise jaheduse, mis kulmineerub, kui Cliffordi sõjas haavatakse ning mees alakehahalvatusega koju tuleb. Constance leiab lohutust alguses platoonilises armastuses ning sõpruses, seejärel rahuldust teise mehe käte vahel, kuid armub siis metsavaht Mellorsisse ning alustab tulist afääri metsavahi metsamajakeses.


Raamatu keskmes on küll naise siseelu, kuid Lawrence võtab piisavalt aega ja lehekülgi, et kirjeldada kõigi tegelaste sisemuses toimuvat - Cliffordi nukrust, võimetust sündmusi muuta, sellele järgnevat ükskõiksust ja julmust; Connie tunnete muutumist ning taas muutumist, Mellorsi võitlust punguvate emotsioonide vastu, Connie isa uhkust oma tütre keevalisuse ning iseseisvuse üle, Cliffordi põetaja ahviarmastust patsiendi vastu.

Mõningad isegi tänapäeva lugejale perverssena tunduvad lõigud, millesse ma ei lasku, selgitavad romaani originaalteksti keelamise tausta - Lawrence kirjeldab ohtraid seksiepisoode ning tundeid kehas ja südames, mis orgasmi eel ja järel arenevad.


Ilmselt eelkõige autori julgus kuid samuti keha ja hinge sümbioosi kuid samaaegse ambivalentsuse ning tihtipeale ilmneva antagonismi kirjeldamine teevad Lawrence'ist väga, väga huvitava autori. Nagu heale kirjanikule omane, ei puudu aga ka ühiskonnakriitika – masinate poolne inimliku hinge kahandamine ning maailma automatiseerimine ja industrialiseerimine ning sellest tulenev üldine piin ja tundetus kogu ühiskonnas, eriti töölisklassis, on väga tähtis teema Lawrence'i romaanides. Kuna autori isa töötas kivisöekaevanduses, on eriti sellega seotud majanduslikud arengud tähtis loomingut läbiv teema.

Lawrence'i "Leedi Chatterley armuke" on piisavalt provokatiivne, et olla erootiliselt edukas, piisavalt analüütiline, et olla intellektuaalselt edukas, piisavalt emotsionaalne, et olla naislugejale elamuslik ning piisavalt seiklusrikas ja intelligentne et olla meeslugejale elamuslik. Soovitan seega igaühele, kes võimeline erootikat intellektuaalsest seisukohast mõistma ning samaaegselt sensuaalsest seisukohast nautima.


"Leedi Chatterley" täistekst internetis inglise keeles (link)