Ekskurss filmilinale: "Thor: Ragnarök" (Thor: Ragnarok, 2017)

Marveli fantastiliste kangelaste universumi järgmine film on ilmunud! Thori sarja kolmas osa "Ragnarök" tutvustab meile Thori ja Loki uusi pereliikmeid, avab uued müstilised uksed Asgardi maailma ajaloos, näitab nii Odini, Loki kui ka näiteks Heimdalli seni tundmatuid tahke ning on samaaegselt väga humoorikas ja piisavalt põnev.

Kuna "Thori" mütoloogia on legendidest tuntud kaanoni ja populaarsete väljamõeldiste segu, pole Marveli universumi kangelaste teatud koomiksi numbri täpsuse või teatud sündmuste kausaalsus selles filmisarjas esikohal ja tegelased ei võta end ega oma kaaslasi eriti tõsiselt. 90 protsenti "Thori" dialoogidest võiks kategoriseerida lõõpimisena. Erandkorras on tegu filmiga, kus selline lähenemisviis tõepoolest toimib.

Thor alistab deemon Surturi ning viib tema sarved Asgardi, arvates, et on sellega takistanud Ragnaröki ehk maailma lõpu sündmuste alguse. Kui aga kõikvõimas surmajumal Hela, Loki ja Thori õde, Asgardi vallutab, põgeneb Thor. Hädamaandumisele sunnituna avastab piksejumal end võõralt planeedilt vangistusest ning on sunnitud Jeff Goldblumi valitsetud  gladiaatorina võitlema ... Hulkiga! Thoril õnnestub Hulki, Loki ja Valküüri abiga planeedilt põgenema ning üheskoos astutakse Helale vastu, et päästa Asgard hävingust, kuid kõik ei suju nagu plaanitud... põnevaid lahendusi ja ootamatuid pöördeid on filmi pikitud küll ja veel. 

Ootamatud on ka mõningad tegelaskujud: Jeff Goldblumi enesekeskse, kuid üpris ohutu diktaatori lisatud komöödilised elemendid on väga jaburad, muhedad, omanäolised, ja lisavad filmile täpselt soovitud kergema tooni. Plahvatuslike võitluste osakaal on Thori sarjas nimelt kahanenud, tegu on nüüd pigem paari ägeda lahinguga kaunistatud fantastilise komöödiaga.

Figuuridele on siiski pühendatud kergest toonist hoolimata ajaliselt ning narratoloogiliselt piisavalt ruumi: Thori ja Loki seni vangistatud õde Hela (Kate Blanchett) on üpris tige ning tahab Asgardi valitsemise enda kätte võtta. Samuti avaldab ta seni sõna otseses mõttes varjatud tõe Odini Asgardi valitsemise meetodite ja poliitika kohta ning motivatsioon ainuvalitsejaks saada on mõne hetkega selgitatud.

"Ragnaröki" sissejuhatav osa on üpris siia-sinna - miks vennad satuvad Norrasse Odiniga vestlema just valitud teel ning kuidas filmi algus üldse alguse sai ja veel mõned detailid jäävad häguseks, kuid nii uus - muide näitlejanna enda sõnul revolutsiooniliselt biseksuaalne - juhtiv naisfiguur oma müstilise mineviku järk-järgult avaldab ja oma tõelisele minale truuks saab/jääb (üritan vähe spoilerdada), on samuti põnev-paeluv kõrvalstoori.

Üdini valitsemis-, vallutus- ja tapahimuline, diabooliline Hela on muidugi "Ragnaröki" treileri ja filmi kese, tuum ja hing - Cate Blanchett mängib surmajumalannat vägagi veenvalt.

Jätan väiksemad aspektid mittespoilerdamise nimel mainimata ja võtan lihtsalt kokku asjaoluga, et tasakaal actioni ja naerukohtade vahel on tabatud väga hästi: "Thor: Ragnarök" on küll äärmiselt humoorikas ning hetkenaljadega täidetud, kuid jääb tasemele ka uute figuuride taustade tutvustamisel ning eepilistel, välgunoolte, põrguleekide ja müütiliste olenditega täidetud stseenide poolest.

Lisaks sellele on filmi muusikavalikud samuti suurepärased.

Marveli filmide fännidele soovitan kindlasti!

Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.

Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.

Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.

Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!

Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.

Vaadake kindlasti!

Ekskurss filmilinale: "Kingsman: Kuldne ring” (Kingsman: Golden Circle, 2017)

Karismaatiline, kiire ning humoorikas komöödia "Kingsman: Salateenistus" (Kingsman: Secret Service, 2015) tutvustas rätsepaäri katte all tegutsevat briti luureagentuuri "Kingsman", mille liikmed tegutsevad kuningas Arturi rüütlite varjunimedega, kannavad meisterlikult õmmeldud ülikondi ning õiget tüüpi kingi, on väljapeetud härrasmehed ning annavad kurikaeladele regulaarselt jalaga tagumikku.

 "Kingsmani" esimene osa oli ülipopulaarne, sest hoogne, jaburalt naljakas ja visuaalselt suurepäraselt valmistatud põnevik, ning teine osa ei jää esimesele millegi poolest alla.

Teine osa on kahe tunni ja kahekümne minutiga veel veidi pikem kui kaks tundi (ideaalne filmipikkus!) kestnud esimene osa, kuid hoiab oma tempot ja pinget kenasti üleval algusest lõpuni: ei lähe mööda kahte minutitki, kui Kingsmani ärist väljuvat Eggsyt/Galahdi (Taron Egerton) rünnatakse ja kiire autojaht järgneb. 

Kurikaelal, narkoärikal Poppyl (Julianne Moore) õnnestub Kingsmani organisatsiooni sokutada oma agent ( - või pigem osa temast. Et mismoodi? Vaadake, saate teada!) ning hävitada Kingsmani peakorter ühes agentidega, välja arvatud Merlin (Mark Strong) ja Eggsy/Galahad. Kättemaksu - ning ühes sellega loomulikult maailma päästmise - eesmärk viib Eggsy ja Merlini abi otsima jänkikolleegidelt, viskiäri katte all tegutsevalt Statesmani organisatsioonilt Kentuckys.

Ameerika büroo vastab täpipealt ameerika stereotüüpidele nagu briti organisatsioon briti stereotüüpidele. Liikmeteks on Shampanja (Jeff Bridges), Tekiila (Channing Tatum), Ginger Ale (Halle Berry) ning Viski (Pedro Pascal). Koos astutakse Poppyle vastu ning järgnevad arvukad vinged võitluststeenid ja humoorikad momendid. USA halva maitse maiguga stiil vastandub briti peensusele ning elementide otsese partnerluse iroonia tundub olevat kohati üle pingutatud, kuid on tegelikult nutikas.

Nagu esimeses osas maailma valitseda soovinud erksavärvilisi dresse armastav Samuel L. Jackson, on ka Julianne Moore'i kurikael ekstsentriline, värviline ning popkultuuri armastav tegelane, kuid pigem hüpermodernne esimese osa kurikael on seekord asendatud retrot armastava figuuriga: Poppy lemmikaeg on 50ndad ning sellel põhineb ka tema burgerirestoranist, bowlingusaalist ning kinost koosnev pelgupaik Kambodschas, Poppy Land. Humoorika kõrvalepõikena on Poppy röövinud Elton Johni, kes õhtuti tema meelt lahutab. Eltoniga tundub samuti filmi lõpuks olevat üle pingutatud, kuid kogu Poppy Landi kontsept on nii absurdne ja "Kingsmani" esimese osa lõpp vähemalt sama värviline, niiet kokkuvõtteks mind Eltoni kohalolu ei häiri.

Briti Kingsmeni organisatsiooni aspektid ning nende spetsiifiline huumor väsitati ilmselgelt esimeses osas sel määral ära, et on vaja uut ning huvitavat ökosüsteemi. Statesmani kauboikostüümid elektrilised lassod ning alkohoolsed varjunimed ühtivad paralleelselt Kingsmani elektriliste vihmavarjude, kohver-relvadega - agentide lauas istumist võimaldavad prillid on aga ühised, kuigi organisatsioonisisesed. "Kuldne ring" on seega küllaltki iseseisev film ja tegelikult polegi vaja esimest osa vaadata, et teist nautida.

Pigem ülepingutatud ongi püüded esimese osaga ühendust saavutada: TÄHELEPANU SISULINE SPOILER LÕIGU LÕPUNI - 

Statesmani võime pähe tulistatud kuuli neutraliseerida ning sellega seoses kogu Harry tagasituleku narratiiv on teoorias bioloogiliselt-loogiliselt veidi ülepingutatud elemendid, kuigi filmi lõpustseen ja Poppy miniarmee üle võidu saavutamise etapid on väga tõhusad, ja lihtsalt coolid stseenid - Colin Firth ja Taron Egerton on ka juba harjunud koostööd tegema ning tandemina suurepärased kaklejad ning taktikalised partnerid. Kuid amneesia ning mälestuste traumaatilise sündmuse kordamise abiga ja seejärel Harry keskne roll topeltagendi paljastamisel kombineerituna Visky minevikutragöödiaga on nõrgad elemendid. "Kuldne ring" võiks samamoodi keskenduda kobedatele võitlusstseenidele nagu "Salateenistuski". 

SPOILER SAI LÄBI!

Kuid hoolimata mõningatest narratoloogilistest nõrkustest jäävad supervinged, originaalsed, kohati ülepingutatud kuid alati väga hästi teostatud võitlus-, tagaajamis-, õhkulaskmis- ja kaklusstseenid. Kaamerat on juhtitud piisavalt dünaamiliselt, et vaataja tunneks end stseeni keskel seisvat, kuid siiski on alati võimalik jälgida kogupilti (2010ndate shaky cam trend on mu jäädavalt traumatiseerinud, Jason Bourne, sa tõbras!).

"Kingsmani" siht oli olla James Bondi paroodia, kuid võttes end huumoriga, pingutades teatud elementidega üle, kuid suutes siiski pakkuda väga omanäolisi tegelasi, autentselt põnevaid stseene ja head jutustust, on ootused kindlasti ületatud. Humoorikate põnevusfilmide fännidele on ka "Kuldne ring" tõeline maiuspala.

Ekskurss filmilinale: "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde, 2017)

Hiljuti filmilinadele saabunud põnevik "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde) toimub Berliini müüri langemise päevil ning jälgib salateenistuste vahelisi ohtlikke mänge. Peategelase, briti luureagent Lorraine Broughtoni (Charlize Theron)  missiooniks on leida mõrvatud briti agendilt varastatud salaagentide nimekiri, mis paljastaks vaenlastele tähtsat infot edastanud topeltagendi. Lorraine lendab Berliini ning satub koheselt ajalooliste sündmuste tormikeerisesse.

Filmil on arvukalt häid külgi ning kogupaketina on "Plahvatuslik blond" pea igal rindel muljetavaldav. Esimese elemendina hakkab silma/kõrva 80ndate filmimuusika, mis ajastu hõngu tabamiseks hoolikalt valitud. Filmi heliriba on muhe-nostalgiline ning paljud võitluststeenid on muusikaga ajastatud, mis annab muidu täiesti tõsiseltvõetavatele stseenidele humoorika elemendi.

Järgnev tutvustus on üpris süvitsi analüüsiv, kuid ei sisalda spoilereid, seega lugege julgelt - lõppu ning sisulisi üksikasju ma ei avalda.

Theron treenis filmi jaoks korralikult ning esineb paljudes võitluststeenides vägagi muljetavaldavalt, kriitikud on teda korduvalt rolli eest kiitnud. Elemendiliselt on ka põnev, et Lorraine saab pea igas kakluses korralikult vigastada, kuigi jääb lõpus (enamasti) võtjaks - tähtsaks osutub siin naise nutikus. Lorraine kasutab kiire mõtlemise käigus igapäevaseid esemeid nagu kontsaking, voolik, pann jne relvadena ning oskab seeläbi iga ruumi elemente ära kasutada. Kivikõva õhtuti jäävanni võttev agent on haavatav ja inimlik - kuid ta näeb vaeva, et sellest üle olla, ja tema vaim on ka ohtlikult haavatud kehas puutumatu.

Visuaalsuse kontekstist rääkides: filmi stsenaariumi autoriks on "300" esimese ja teise filmi ning näiteks "Aquamani" stsenaariumi kirjutanud Kurt Johnstad, ning kuigi antud põnevikus puuduvad fantastilised elemendid ning tähtis on just realistlik materjalikäsitlus, ilmneb kulisside nagu vanade majade, treppide, akende, rõdude, müüride jne oskuslik ärakasutamine. Johnstad oskab ilmselgelt ümber käia mitte ainult green screen keskkonnaga, vaid igapäevaste elementidega.

Filmis on arvukalt võimsaid stseene nagu Alexanderplatz linnulennult või vaated Berliini müürile, kombineeritud lähivõtetega alati stiilsest ja otsusekindlast Lorraine'ist seksikates saabastes tänavaid vallutamas.

Selge on, et naispeaosatäitjaga põneviku sensuaalsete elementide dünaamika erineb James Bondi (enamasti väga mehe fantaasiate kesksed aksessuaari rolli mängivad naised) või John Wicki (puuduvatest, kuid see ei häiri kedagi, John Wick on teistlaadi põnevik ja väga hea) laadsete filmide ülesehitusest. Lorraine'i üldmotivatsioon lähtuks justkui armastatud mehe mõrvast (miski pole kindel...), kuid tal õnnestub oma nõrkust varjata. Lorraine leiab aga ka ootamatu liitlase prantsuse luureagendis Delphine Lasalle'is (Sofia Boutella), kellega jagab nii mõndagi sensuaalset stseeni. Delphine oleks justkui noor haavatav, ning armas ja tundub, et naine investeerib end koheselt täielikult Lorraine'i. Just see dünaamika illustreerib kaunilt Lorraine'i mitmekihilisust - tabatud on huvitav tasakaal domineerivate ning alluvate elementide vahel tugevas, kuid siiski naiselikus naises. Lorraine kannab nii kõrgeid kontsi ja kleite kui sukki ja pitsilist pesu, tõmbab aga tihti jalga ka madalad saapad. Antud elemendid on naiseliku peaosatäitja puhul tähtsad, kuna ka siin on leitud realistlik tasakaal. (Ainus asjaolu, mis mind tõsiselt häiris, oli, et Lorraine saabus Berliini pisikese hõbedase käsipagasikohvriga, millest ilmusid võluväel vähemalt seitse kostüümi pluss kolm paari kingi... ;- ) )

Filmi rollid on täidetud suurepäraselt. Lorraine'i kontakt Berliinis on David Percival (James McAvoy), kelle ülesandeks on ametlikult aidata nimekiri leida ning Lorraine'ile omal territooriumil tuge pakkuda. Percival on Berliini urgastes ning süngetes nurkades kodu ja kandva rolli omaks võtnud ning kümne aasta jooksul ilusti kohanenud briti luureagent, kes peaks täitma Lorraine'i partneri rolli, kuid jääb filmi lõpuni ambivalentseks - usaldada või mitte usaldada, põhimõtteliselt ei usalda ükski luureagent ju kunagi kedagi, kuid kellele kuulub üldiselt inimese lojaalsus ja millistel põhjustel? Kas aated ning omakasu võivad kokku mängida või päästab igaüks kriitilises seisus esmalt oma naha?

Lojaalsuse temaatika ning rollide mängimine annab filmile ka filosoofilise tasandi - Lorraine tundub olevat väga põhimõttekindel ning tugev isiksus, Percivalis on leida nii kahtlaseid kui üllaid elemente (kuigi Machiavelli esiletoomine tema riiulil tundus veidi ülepingutatud) ja see ebakindlus teeb tema figuuri äärmiselt huvitavaks.

Lühidalt olgu mainitud ka Aleksander Bremovychi mänginud Roland Møller, põrandaaluse väärisesemete müügiga tegelev kellameister Til Schweiger ning CIA juhtiva agendi rollis istuvad John Goodman, kes täidavad oma rolle meeldejäävalt. Samuti väärib mainimist Lorraine'i kontakt Berliinis, karismaatiline kuigi absoluutselt taustata Merkel (Bill Skarsgård) ning loomulikult Lorraine'i ülemust mängiv Toby Jones. Kõik näitlejad on valitud suurepäraselt, pole ühtegi nõrgalt mängitud rolli.

Samuti väärib kiitust filmi tempo - kiirusega pole üle pingutatud, kuid samuti ei laskuta igasse väikesesse detaili ei figuuride tausta ega dünaamika poolel. Teoorias võiks kritiseerida, et filmi figuurid on pealiskaudselt kirjutatud - kuid tegu on põnevikuga ning kiire tempo kuulub kohustuslike elementide hulka. Ligi kahetunnise mänguajaga ka siin leitud sobiv tasakaal, rõhk on õigetel elementidel ning tempo ei pealiskaudne ega kurnav.

Võib-olla võiks kahtlustada filmi lõppu, kus ootamatud pöörded kulmineeruvad ning ilmneb ka Lorraine'i tegelik lojaalsus - kuid minu jaoks oli see vaid tõestus, et tõeliselt hea agendi lojaalsus, võimalikud nõrgad punktid ning motivatsioon peavadki olema täiuslikult varjatud.

Plahvatuslik blond" on igal rindel väga väärt põnevik, elamus nii visuaalselt, audiaalselt kui narratoloogiliselt. Soovitan soojalt!

Ekskurss filmilinale: "Philadelphia" (1993)

1993. aastal filmilinadele ilmunud draama "Philadelphia" (režissöör ka näiteks "Voonakeste vaikimist" dirigeerinud Jonathan Demme, peaosades Tom Hanks ning Denzel Washington, kõrvalosas Antonio Banderas) on südantlõhestav draama ühe julge indiviidi võitlusest oma õiguste eest.

"Philadelphia" omab filmiajaloos tähtsat kohta kui esimene tuntud ning edukas Hollywoodi film, mis käsitleb homofoobia, HIV-viiruse ning AIDSI temaatikat. Film kandideeris parima filmi Oscarile ning Tom Hanksi pärjati oma töö eest parima meesnäitleja Oscariga.

Osaliselt kohtudraama, osaliselt vähidraama tüüpi "Philadelphia" on tundeline rahulikus tempos ohtrate lähivõtetega vaatajat praktiliselt koheselt haarav film. Ekspositsioonis ilmneb, et Beckett (Hanks) on oma prestiižika, Philadelphia suurima advokaadifirma karjääriredelil parasjagu astumas partneripositsiooni eelastmele, kui hetk enne tähtsat protsessi kaob fail, mille Beckett eelneval õhtul kirjutuslauale jättis. Sündmused kuhjuvad ning Beckett lastakse firmast hoopis lahti. Kuid noormees ei lase suurkorporatsioonil end alla suruda ning alustab võitlust oma õiguste eest.

Muuseas ilmneb filmi esimestes stseenides, et Beckett on eluähvardavalt haige, kuid kas tegu on vähi - minu esimene pakkumine - või mõnd muud tüüpi haigusega - hiljem tuleb välja, et noormees on HIV-positiivne ning jõudnud AIDSi faasi ja oma eluga peatselt hüvasti jätmas. Beckett soovib firma kohtusse kaevata ebaõiglase kohtlemise ning diskrimineerimise eest.

Tema järjekorras kümnes abipalve viib Becketti advokaadi Joe Milleri (Washington) büroosse, kelle vastu Beckett aegu tagasi kinnisvara asjus vaidles. Miller on üpris konservatiivsete vaadetega ning peab homoseksuaalsust vastikuks haiguseks - seega keeldub mees esmalt, kuid nõustub hiljem Becketti hagi esindama. Koos astuvad mehed kohtu ette.

Filmi käigus räägitakse erinevatest HIV-viirusesse nakatumise ohtudest ning sellega seotud stigmadest, AIDSi kui "homohaiguse" esimesest levikulainest ning puudutatakse põgusalt homoseksuaalse mehe pere- ning suhtemaailma. Ilmselged väärarvamused nagu puudutusest nakatumine ning juriidilised probleemid nagu abieluõiguste puudumine leiavad kahe tunni pikkuses filmis oma koha ning kuigi mõnda aspekti nagu Becketti ja tema elukaaslase suhtedünaamika puudutatakse üpris põgusalt, on kõik vajalik detailidele ülimat tähelepanu pöörates filmilinal edastatud.

Üle kõige tuleb kiita oma Oscari rohkem kui auga ära teeninud Hanksi näitlejatööd. Juba filmi esimese kümne minuti jooksul võtab silmi vidutama stseen, mil Hanks oma nimekirjas ilmselgelt viimast kohta hoidnud Milleri keeldumise järel tolle büroo ukse ees seisab ning oma olukorra lootusetust vaagib, hetkeks murdub ning siis taas päikesesse vaadata otsustab. 

"Philadelphias" on üldiselt väga palju lähivõtteid ning kuigi tänapäeval tundub selline kaameratehnika olevat veidi vananenud, mõjub miimika täpse jälgimise võimalus ning lähivaates end pakkuva näo ja  avatud, kaitsetu tundemaailma esitus tohutult intensiivselt. 

Samuti emotsionaalne ning kaunilt mängitud on Snipesi Milleri areng: advokaadi algne kitsarinneline seisukoht homoseksuaalsetest meestest kui haigetest värdjatest muutub aina avatumaks, ning järk-järgult langeb kate tema silmilt.

Mees võitleb esmalt uutlaadi mõistmise vastu, tunneb veel hirmu teadmatuse ees, kuid lõpuks lubavad Becketti panus ja avatud isiksus ning sellest tulenev kiindumus Milleri figuuril eelarvamustest vabaneda ja oma süda erakordsele mehele avada.

Võib-olla esmapilgul ühekülgsed tunduvad Becketti perekonna ning elukaaslase pühendumine ning heakskiit tema staatuse, valikute ning orientatsiooni suhtes - kuid üksikasjade üle lähemalt mõtiskledes ilmeb, et problemaatika ning narratiivi tasakaalu hoidmise mõttes on kõike käsitletud täpselt piisaval määral.

(Näiteks - spoiler algab - kohtuprotsessist ilmnev sisuliselt lahkamata jääv teemakompleks, et Beckett on oma partnerit petnud ja sel viisil HIV-viirusesse nakatunud, seades ohtu ka oma partneri; ning et see on mingil hetkel olnud tõsine probleem nende suhtes, mis on aga ületatud suuremate vaenlaste vastu võitlemise nimel, seisab omal kohal - spoiler lõppeb - ja pakub vaatajale parajas koguses ainet figuuride dünaamikat iseseisvalt edasi mõtlemaks, andes kõik taustafaktid, kuid keskendudes põhinarratiivile. Intelligentne lahendus!)

Samuti on tegu ääretult emotsionaalse filmiga, kuid pisarakanaleid ärritavate stseenidega pole ka ilgelt ülepingutatud - haigla, kohtusaali, raamatukogu ning elutoa vahele on jäetud täpselt õiges koguses ruumi ja õhku, et tundestada olukord ning luua empaatiat, kuid jääda asiseks ja tegeleda ka juriidiliste aspektidega oskuslikult.

"Philadelphia" on visuaalselt, audiaalselt, näitlejatöö ning kaameratöö, tempo, narratiivi, nüansside ning kogumulje poolest tõeline meistriteos ning väärib mitmekordset vaatamist.

Soovitan kirglikult!

Ekskurss filmilinale: "Tume torn" (The Dark Tower, 2017)

USA õudusromaanide meister ning arvukate kultusstaatust nautivate õudusfilmide ("See", "Carrie", "Lemmikloomade surnuaed", "Hiilgus" jne) autor Stephen King avaldas oma epopöa "Tume torn" aastatel 1982-2012. Sari koosneb siiani üheksast raamatust ning on inspiratsiooni saanud "Sõrmuste isanda" triloogiast, Clint Eastwoodi filmidest ning kuningas Arturi lugudest. Romaanide ainetel ilmus sel aastal film, mille lavastajaks Nikolaj Arcel ning peaosades Idris Elba, Matthew McConaughey ning Tom Taylor.

"Tumeda torni" põhinarratiiviks on kõiki maailmu koos hoidev ülipikk tume torn, mille hävingut üritab takistada maailma viimane laskur Roland (Elba) ning mida üritab purustada mees mustas (McConaughey), selles filmis Walter O'Dimi nime kandev kaost teeniv kurjam.

Tänapäeva New Yorgis isa surmast peale imelikke unenägusid nägev ja nende aineil õõvastavaid apokalüptilisi pilte joonistav Jake Chambers (Taylor), kes üritab armastava ema (Katheryn Winnick) abiga reaalsuse ja fantaasia vahele piiri tõmmata, kui äkitselt selgub, et piir puudub ja Jake reisib alternatiivuniversumisse, et aidata Rolandil põlisvaenlase vastu võidelda. Loomulikult on tee tumeda meheni sillutatud arvukate uskumatute kohtumiste ja keeruliste katsumustega.

"Tume torn" on meeldivalt pealiskaudne seiklusfilm, mille teatud visuaalsed stseenid nagu torn ise, ning peategelased (McConaughey ja Elba) on sama pealiskaudsel tasandil piisaval määral paeluvad, et nende tegemisi jälgida. Taylor on keskmine noor näitleja keskmise noore kangelase rollis ning tema õilmitsev kuid kompleksne isa-poja-suhe Elbaga ei ole niivõrd hingestatud kui võiks olla, suhte areng, tempo selle etappide vahel ning dialoogidki on kohati laisalt kirjutatud.

Vaatasin hiljuti võrdluseks neljaosalist Kingi romaanide ainetel vändatud telefilmi "The Stand", ning ka seal on üheks protagonistideks tume mees, antud sarjas kannab sama kurikael nime Randall Flagg. Flaggi mänginud näitleja on figuuri üdini julma lapselikkust tabanud paremini kui McConaughey, kes teeb küll head tööd, kuid kahvatub otseses võrdluses.

Narratiivist endast rääkides, raamatute ning filmi sisu detaile avaldamata: Rolandi iseloom ning tema valikud O'Dimiga suheldes on kohati täielikult muudetud, romaanides on ka Jake'i saatus filmi omast vägagi erinev. Kuid ilmselgelt müüb Hollywoodis teatud tüüpi narratiiv. Kuid tegu on taaskord halva sisulageda põnevikuga, nagu viimase aja komöödiate ja põnevike haigus ikka: ei narratoloogilisele joonele, narratiivi detailidele, figuuride taustale, arengule, dünaamikale, ega põhikonflikti detailidele pole tähelepanu osutatud. Visuaalselt on film hea, sisuliselt ja teostuselt nõrk.

Kokkuvõtteks võib "Tumedat torni" kerge meelelahutusena vaadata küll, kui teid justkui huvitaks Kingi raamatute universum, kuid olete liiga laisk, et kaheksast raamatust koosnevat sarja alustada. Kuid kui Elba kaasahaarav Rolandi kehastus ning igat stseeni lüpsev tubli hingestatud kesisest materjalist parima tulemuse saavutanud näitlejatöö ja McConaughey ilus brünett elegantselt liikuv figuur ja sellega kaasnev esteetiline nauding välja arvata, on tegu üpris unustamisväärse filmiga. Raamatute lugejatele film ka ilmselt erilist naudingut ei pakuks - pigem ohtralt pettumust.

Ekskurss filmilinale: "To the Bone" (2017), "Siid" (Silk, 2007), "Diary of a Chambermaid"/"Journal d'une femme de chambre" (2015/16)

Tere tulemast, kallid filmisõbrad. Eetrisse saabub selle nädala XXL-ekskurss filmilinale. ;-)

Olen viimasel ajal vaadanud üpris suurel hulgal filme, kuid ükski neist ei vääri esmapilgul pikemat analüütilist postitust - vaid mõned head ning halvad aspektid põgusat esiletoomist. Seega lahkan siin lühemas vormis kolme hiljuti vaadatud filmi.

"Luudeni välja" / To The Bone (vaba tõlge, 2017) on hiljuti Netflixi platvormil ilmunud draama toitumishäiretest, peaosas anoreksiaga võitlev Ellen (Lily Collins). Film pälvis laiemas laastus üpris palju kriitikat, kuna anoreksia olla tõsine teema ja haigus ning sellest film vändata olla paljude arvates vastutustundetu. Samaegselt kirjutavad paljud anoreksia all kannatajad foorumites, et teatud aspektid on väga realistlikult kujutatud ning nad ei näe filmi temaatikas probleemi, pigem on nad tänulikud, et Netflix avatud dialoogi jaoks platvormi pakub.

Film ise on kohati pealiskaudne, kuid kohati huvitav ja mõtlemapanev. Armastusloo võimalikkuse idee tundub üldpildis veidi sunnitud, kuid Elleni edusammud füüsilise läheduse normaalsuse ning normaalse toitumise suunas ja arvukad probleemid ning sammud tagasisuunas on hästi lahendatud. Protagonisti minevikku, kus Elleni kunst olla põhjustanud ühe noore tüdruku enesetapu, käsitletakse vaid möödaminnes ning paljud sisulised aspektid kannatavad toitumishäiretega võitlemise põhitemaatika esiplaanile seadmise all. Ellen soovib end ravida ning nõustub elama ühises kodus kuue noorukiga - kellest aga enamik lihtsalt kohti täidavad ja kelle tausta ei tutvustatagi.

Tegu on ilmselgelt teadlikult tehtud valikutega, kuna keskne probleem on siiski võitlus haigusega, ning Lily Collins mängib oma rolli väga hästi. Collins on ise anoreksiat põdenud, misläbi teab oma rolli realistlikult kehastada. Arvukad tugevad stseenid jätavad väga sügava mulje Elleni kannatustest, lootusetusest ning mahajäetud üksiolemise tundest. Samuti portreteeritakse väga ehedalt, kuidas isegi väikesed edusammud võivad osutuda täielikult illusoorseks, ning teraapia perspektiivist kui tähtis on lasta patsiendil ise enese kasuks otsustada.

"To the Bone" on huvitav, muljet jättev draama paljude põnevate pisiasjade ning ohtrate väga tundeliste steenidega ning julgustab dialoogi tähtsatel kesksetel teemadel kuid jääb filmina jutustavast perspektiivist liiga õhukeseks.

"Toateenija päevik" / Diary of a Chambermaid (vaba tõlge, Journal d'une femme de chambre, 2015) on draama noorest teenijannast Celestest (Léa Seydoux) ning jutustab eelkõige tema kogemustest erinevates rikastes peredes ning suhetest erinevate peremeeste ning perenaistega. Arvukates episoodides näidatakse noore neiu minevikukogemusi ning ka tema jutustustest ilmneb, et Celeste'i elu on väga õrnast east peale olnud kõike muud kui lilleline.

Kui Celeste satub Lanlaires'de perekonda ning kogeb vaid lähenemiskatseid peremehelt ning kurja käsutamist ja jooksutamist perenaiselt, pole ime, kui et saladuslik ning sünge aednik Joseph (Vincent Lindon) pakub Celestele välja plaani teenijastaatuse selja taha jätmiseks, nõustub noor teenijanna rikastele kõigi läbi elatud kannatuste eest kätte maksma.

Prantsuse filmide fännidele kindlasti stiilipuhas maiuspala.

Põnev armastuslugu "Siid" (Silk, 2007) 19. sajandi Prantsusmaal. Isa soovil sõdurikarjääri alustanud Hervé Joncour (Michael Pitt) nõustub peresõbra ajendusel reisima jaapanisse, ostmaks hinnalisi siidiusside mune, et taaskäivitada kohalik siidivabrik. Reis on raske ning pikk, kuid Joncour naaseb edukalt ning tema abikaasa Hélène'i juurde (Keira Knightley) ja ehitab lilli armastavale naisele hiiglasliku aia. Abielu tundub olevat stabiilne, kui Hervé kinnisideeks ei saaks jaapani külas kohatud nimeta konkubiin (Sei Ashina). Ta reisib kolmandatki korda jaapani külla, mis aga sõjas laastatud.

"Siid" on visuaalselt kaunis ning Michael Pitt kannab filmi hästi. Tema vaikne meeleheide ning tundeline viis nii oma abikaasaga ümber käia kui jaapani mehi mõista teeb Hervést huvitava, empaatiat vääriva protagonisti. Reis üle mägede, jõgede, metsade ning steppide on kaunilt kujutatud ning lugu on räägitud õiges tempos, vahetades võite ning kaotusi, edu ning pettumust.

Vaikne, loodust armastav Hélène on filmi lõpuks tuleb välja et võib-olla kõige huvitavam figuur - kuid miks see nii on, tuleb filmi vaadates välja uurida.

"Siid" on üldjoones vaga-vesi-tüüpi film - alles hiljem selle üle mõtiskledes ilmeb filmi sisuline ilu, kui filmi visuaalselt haaravad stseenid haaravad tähelepanu koheselt.

Soovitan!

Ekskurss filmilinale: "Wonder Woman" (2017)

Eelmisel kuul kinolinadele saabunud "Wonder Woman" (2017) on DC universumisse kuuluv. Film on oma olemuselt kaua oodatud, esimest korda hetkeks "Batman vs Superman: Õigluse koidik" (2016) filmis ilmunud, koomiksitest tuntud ja armastatud võimsa amatsooni Diana päritolulugu.

"Wonder Womanit" on eelnevalt kehastanud Lynda Carter: kultusstaatust nautiv teleseriaal jooksis aastatel 1975-1979. Kuid Gal Gadot on tema kingad edukalt täitnud.

Filmi ekspositsioon kajastab Diana lapsepõlve ning tema arengut nooreks kirglikult enda eest seista soovivaks naiseks: Amatsoonide printsess Diana elab oma ema ning teiste amatsoonidega Themyscira saarel ning soovib plikapõlvest peale vaid saada sama kartmatuks ning võitluses tugevaks nagu kindral Antiope (Robin Wright). Antiope treenib veel noort Dianat juba varakult oma õe, kuninganna soovide vastaselt, kuid hiljem juba kuninganna enda soovil kõvemini kui ühtki amatsiooni kunagi treenitud, ning Dianast saab tugev ja kartmatu sõdalane.

Filmi tõeline konflikt algab, kui amatsoonide varjatud saarele eksib põgenev piloot Steve Trevor ning teda jälitavad vaenulikud sõdurid. Toimub filmi esimene eepiline edukas, kuid kaotustega lõppev lahing. 

Trevor võetakse esmalt vangi, ning mees räägib amatsoonidele suurest inimkonda hävitavast sõjast. Diana on lapsepõlves kuuldud legendide põhjal kindel, et tegu on Arese trikkidega ning sõidab ühes Trevoriga Inglismaale, peatamaks sõjajumala kurje plaane.

Komöödilist elementi lisavad siinkohal seigad Diana kohanemisest 20. sajandi halli, keha katva kultuuri, naise keha piiravate käitumis- ja riietuselementidega ja samuti naise passiivse rolliga ühiskonnas.

Naise roll ühiskonnas on siinkohal kohustuslik kava käsitlemiseks juba sest "Wonder Woman" on üle pika aja esimene naissoost superkangelasi käsitlevatest koomiksimaailmade filmidest, ning filmil on samuti väga haruldases korras naisrezhissöör - reaalses maailmas kulmu kergitav asjaolu ning paljudele naistele filmi- ning vaatajamaailmas suur triumf. Põhimõtteliselt on seega ka oodatav, et mitmed naiseliku pahameele elemendid meessoo suunas esiplaanile tuuakse. Näiteks pole Dianat Inglismaal lubatud ministrite sõjanõupidamisele, mis oleks iseeneesest täiesti loogiline - kuid põhjenduseks mitte asjaolu, et ta on väline positsioonita isik, vaid et ta on naine. Tõene, kuid mitte päris vettpidav...

Huvitaval kombel on sõja teisel poolel hävitustööd tegemas naiskurikael Dr. Maru või Dr. Mürk, kes arendab ülimat hävitavat gaasi, mis purustaks gaasimaskid ja tapaks kõik teelesattuva. Steve on oma haardesse saanud Dr. Maru märkmiku, mille abiga kurikaelu peatama minnakse. (reaalne kindral Ludendorff on ajaloo tundja silmis kindlasti absurdne figuurivalik, kuid mitteteadjatele lihtsalt hästi pandud kurja-saksa-kindrali-tüübi nimi...) (Kuid siinkohal on naise võrdse positsiooni või selle puudumise või selle saavutamise aspekt vaid kurjuse ahvatlusele järgnedes miskipärast perspektiivist väljas, tagaplaanil... Jätkem siiski päevapoliitilised küsimused filmist välja.)

Komöödilist-südamlikku elementi lisavad siinkohal Steve'i kohati saamatud, kohati veidi totrad, kuid kohati lihtsalt väljaheidetu staatuses käsilased, kes Dianat mitte naise, vaid inimesena kohtlevad ning lahinguväljal oma julgust ja lojaalsust näitavad. Iga figuur on loodud tuntava originaalsusega, kuigi on klisheelikke elemente, on Steve'i kamraadid põnevad ja värvikad kõrvaltegelased.

Struktuurilisel tasandil on film kenasti jagatud kolme ossa: Esimese osa moodustavad Diana kasvamine ning tema kodune keskkond kaunil paradiisisaarel võimsate, tugevate naiste seas, tema moraalide ning ideaalide areng. 

Teine osa kujutab Diana põrkumist "päris"maailmaga ning tema mustvalge absoluutse hea-halb-maailmapildi purunemist. Kolmas osa märgib Diana täispotentsiaali saavutamist ja tema triumfi halva üle. Diana konflikt laheneb kolmandas osas, ta leiab oma võitluse ja oma tõelise saatuse ning funktsiooni - sest legendid, mida ema talle väiksena jutustas, pole sajaprotsendiliselt tõesed.

Ühest küljest on filmi narratoloogiline pool ümmargune ning rahuldav: kõik sellist tüüpi filmi elemendid on esindatud: sünd, taustalugu, perelugu, eepilised võitlusstseenid, kangelase areng ning eneseusk, armastuslugu, lõbusad seigad, sisemine konflikt ning sellele järgnev kurjuse ahvatlus, vastupanu ning võit.

Teisalt on igasugused filmi loo detailidega seotud aspektid väga, väga õhukesed - loogilised seosed toimuva vahel - kuidas keegi kuhugi jõudis, miks on antud objekt seal, kus ta parasjagu on, kuidas saavutati teatud edu, filmi ajaline-ajalooline taust jnejne - kriitiliselt mõtleva inimese jaoks on filmi süzhees ohtralt auke.

Kuid samal ajal on "Wonder Woman" piisavalt abstraktne ja narratoloogilise ning figuure motiveerivate küsimuste lahendamisel piisavalt absoluutne, et mitte lasta vaatajat häirida mingisuguste detailidega - tähtsad on suured küsimused ning nendega tegeletakse piisavalt.

Näitlejatöö nii Gal Gadot, Chris Pine'i, suurepärase Danny Hustoni ning siin üllatavalt mitmekülgse David Thewlisi poolt on hea, oma figuuri ning figuuri põhilist motivatsiooni (kuigi üldiselt on tegu tüüpidega, heasüdamlik meeskangelane, sünge julm kindral ning kahepalgeline poliitik), kuigi erilist ambivalentsi sisemisel tasandil ei esine.

Paeluvamad on Dr. Marud mängiv Elena Anaya ning admiral Sir Patrick Morgan ehk siis Thewlis. Nende figuure on nauditav vaadata, figuuride reaktsioone huvitav jälgida. Wonder Woman ise ning tema meesabiline jäävad üpris monotoonseks, kuigi neid ümbritsev tegevus on pidevalt põnev ja haarav.

Filmi tempo on hästi valitud, pingeliste (sisemiste ning sõjaväljal toimuvate) lahingute vahele mahub õhtu küünlavalges ning uhke bankett. Samuti on Wonder Womani lahingud ning arengutee visuaalselt väga kaunilt kujutatud. Filmi teemamuusika on meeldejääv ning väga mõjuvõimas. Ühesõnaga oleks justkui iga element läbimõeldud ning rahuldavalt lahendatud.

Filmi lõpp on samaaegselt võimas, rahuldav, veider ning kurb. Teatud realistlikud elemendid kõrvuti väga fantastiliste elementidega jätavad ülima võidu saavutanud Wonder Womani siiski samaaegselt leinama. Kindlasti kannab ta vaataja sümpaatiat ka edasistes filmides.

Isikliku perspektiiviga kokku võttes: olin kinos ning pärast kino sellest filmist täielikus vaimustuses. Filmi oli juba igal pool kiidetud ning üritasin oma ootusi siiski mitte liiga kõrgele kruttida - kuid "Wonder Woman" täitis kõik superkangelasfilmide tüüpi hea filmi kriteeriumid. Põnev, sisukas, visuaalselt kaunis ning võimas, veidi lustakas, veidi müstiline, ilusti lahendatud päritolu- ning arengulugu, taustal tõsisemad teemad nagu hea-kurja-ambivalents ning sõja mõttetus ja naise koht  ja võimalik koht ühiskonnas.

Kuigi sisu ise jäi mõnes kohas väga naiivseks ja narratiiv detaile analüüsides üpris õhukeseks, on "Wonder Woman" omas nishis ära teeninud parima hinde. Soovitan soojalt!

Ekskurss filmilinale: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks"

2003. aastal alanud ning algselt triloogiana plaanitud populaarne "Kariibi mere piraatide" seiklusfilmide seeria viies osa "Salazari kättemaks" (Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales) ilmus kinolinadele mõned nädalad tagasi. 

Kriitikud on üpris ühtsel, hukkamõistval arvamusel. IMDB annab hinnanguks hetkel 7,0 kümnest (link), mis on üldiselt hea kuni väga hea filmi hinne. Publikule seega meeldis.

Minu seisukoht on positiivse poole kõikuv: filmis oli piisavalt nägelemisväärset, kuid ka piisavalt nägemisväärset.

Alustuseks lühike, spoileritevaba kogumulje:

Käisin viiendat filmi kinos vaatamas ja leidsin, et tegu on täiesti vastuvõetava meelelahutusega - viies osa ei saa juba loogiliselt ja kontseptoloogiliselt võttes enam niivõrd erakordne olla kui algne triloogia (kui palju müstilisi meremaailmaga seotud halbade kavatsustega elukaid ning neetud piraate, kes Jack Sparrow'd tappa tahavad, on võimalik välja mõelda? Kusagil peab ikka piir olema), on ta esiteks tunduvalt parem ja läbimõeldum kui neljas osa, sisaldab paar väga huvitavat figuuri ning käsitleb - kuigi üpris pealiskaudselt - huvitavat mütoloogiat.

Lühidalt esmalt veel üsna spoilerivabalt üldistest aspektidest ning siis juba lähemalt loo juurde.

Action-stseenidest lühidalt: neljas osa kukkus suurel määral läbi, sest kõik jahid läbi dzhungli, üle lainete ja katuste jne olid väga tüüpilised ning kordasid osaliselt üks-ühele esimeste filmide elemente. Viies osa näiteks algab aga väga lõbusa Jack Sparrow pangaröövi stseeniga, kus kaheksast hobusest veetud seifi varastama mõeldud rakend selle asemel kogu pangahoone kaasa võtab ning ülikiirusel läbi linna veab.

Samuti on väga efektne ja võimas filmi lõpustseen, kus neptuni kolmhark kogu mere kaheks jagab. Viis tegelast põgeneb merepõhjast, kuid kaks neist ei jõua pinnale.

Eepilisi võitlusstseene seekord väga suurel määral ei esinegi, kui välja arvata lõbusad Jacksparrowlikud komistan-põgenen-pääsen-jadad välja arvata. Aga esinevad stseenid pole üle pingutatud ning on hästi ajastatud ja visuaalselt muljetavaldavad.

See oli üldjoontes filmi mittenäinutele kuuluv info - edasi kirjutan (mõõdukate, pigem figuure analüüsivate, kuid ka näiteks osaliselt filmi lõppu avaldavate) spoileritega.

"Piraatide" viiendast osast leiab kapaga elemente, mis võinuksid olla käsitletud põhjalikumalt ning läbimõeldumalt, kaks tundi ja üheksa minutit sellist tüüpi filmi jaoks on küll piisav pikkus ja jahtjooksud, uute hämmastavate paikade avastamine, kaklused zombihaidega ning piraatide või piraatide ja mereväe vahel on piisavas mahus vaheldumas dialoogidega - filmi tempo on sobiv ja puhtast sündmuste perspektiivist seiklusfilmile piisavalt sisukas. Dialoogid pole ehk väga sisukad, kuid kõik vajalik on öeldud. Antud tüüpi filmi puhul mind pealiskaudne dialoog eriti ei häiri.

Näiteks filmi lõppu jääv südantlõhestav dialoog kuristikku kukkuva piraadi ja tema tütre vahel

"What am I to you?"

- "Treasure."

...on tõeliselt ilus element näitamaks koledate räpaste kahtlase moraaliga meeste õrna südamlikku poolt. Sest seda nad ju alati on, nende filmide protagonistid - piraadid. Siiski on sel filmisarjal ka sisu ja hing, mitte vaid müütiliste objektide jaht ning räpane rummihuumor ;-)

Filmi suurim ja tähtsaim punkt, mis kõik figuurid keskpõrandale kokku toob; müütiline objekt #1, mida kõik osalised koos ja eraldi ja üksteise huvide vastu jahivad on kõikvõimas-kõiki-murseid-lahendav-ja-kõiki-needusi murdev Neptuni kolmhark. Will Turneri (Orlando Bloom) poeg Henry (Brenton Thwaites), filmi alguses orvu staatuses, kuid filmi lõpuks piraatide meeskonda kuuluv Carina (Kaya Scodelario), aastaid tagasi Jack Sparrow poolt vaimude ja neetute valda saadetud piraaditapja Kapten Salazar (Javier Bardem) ning filmi lõpuks mingil põhjusel ka briti merevägi, kes tegelikult jahib esimest kolmest mainitud figuurist. Põnev objekt, põnev jaht ning põnev motivatsioon, samuti selguvad uued mitme siiani tuntud figuuride minevikust - hästi kirjutatud, kuigi kohati veidi juhuslik.

Filmi alapealkiri on "Salazari kättemaks", kuna noor Johnny sattus omal ajal piraadina piraate jahtiva kapten Salazari sihikule ja mängis kaptenile meisterliku laevatüürimise tulemusel säärase vingerpussi, mis needis Salazari surematuks ning merepinnal purjetama. Piraatidega sümpatiseerimise vaimus on moraalikompass sama müstiline nagu Jacki kompass: Salazar, ehk võimuinstitutsioonide esindaja, on antud kontekstis "paha", sest tahab Jacki elu kallale minna. 

Filmi müütiline objekt #2: Jacki kompass. Kuna Jacki tollaegne laevakapten suri võitluses Salazariga, sai tema omandiks lisaks kaptenimütsile imeline kompass, mis esimesest filmist peale rolli mänginud ning näitab alati tema suurima südamesoovi suunas. Kompass rändab filmi jooksul mitme kuidas-sa-selle-said-mul-on-omad-trikid-liigutuse jooksul käest kätte, kuni mingil hetkel filmi lõpuks Jacki kätte tagasi jõuab. Kas vahetus pudeli rummi vastu baaris on plaanitud, kas Jackil on mingi motivatsioon kompassi äraandmiseks, kuigi ta teoorias teab, et see vabastab Salazari ebasurnute loori tagant, kuhu tolle laev aastaid tagasi tüüris?

Kahtlen. Aga Jack Sparrow on ju hoolimata üllatavast meisterlikkusest pudel rummi juua ja katuselt katusele ning kahurilt kahurile hüpata oma tuumaomadustelt purjus kakerdis, niiet tema tegudele pole tarvis seletatavat motivatsiooni, kui rumm või raha välja arvata.

Filmi müütiline objekt #3: kaart, mida ükski mees lugeda ei oska. Kaardi idee on, et müstilise Neptuni kolmhargini jõuab vaid tähti kaardina lugedes, mistõttu vaid astroloog ning horoloog (mitmekordsete hooranaljade vundament, jee), kõrgelt haritud ning seetõttu nõiaks ja kurjategijaks peetud Carina seda lugeda oskab ning Neptuni kolmhargini tee leiab. Carina värbab abilisena Henry, Henry omakorda Jacki, Jack kohtub mingil hetkel Barbosaga, kes Salazari poolt ähvardatuna on lubanud talle Jacki üle anda, kuid aitab teatud filmi lõpuks ilmnevatel põhjustel tiimil Neptuni kolmhargini jõuda. Huvitav, ning üldiselt väga võimas objekt, mille käsitlemine tunduv olevat üpris lihtne ja kellegi käest ära võtmine sama lihtne. Lõpustseen oleks olnud tõsine pettumus, kui "kangelastel" poleks tulnud pärast Salazari võitmist ookeanisügavustest pääseda. Ju piisas kaardi ning saare müstilisusest. Kokkuvõtteks siiski üldmüütilisuselt ja komplekssuselt piisavalt põnev ja omanäoline lugu.

Lõpetuseks veel lühidalt figuuridest:

Javier Bardem kui Salazar on suurepärane - Bardem on alati osanud olla muljetavaldav nii head kui kurja mängides ja Salazari poolpõlenud pea hõljuvate juustega, tema lonkav käik ning mõõgaga-koputamine-kui-keegi-surema-hakkab on sünged, hirmuäratavad elemendid. Salazari mustvalge esteetika teeb ta eriti morbiidseks, niiet mädanevaid vetikaid või kombitsaid seekord vaja ei ole.

Johnny Depp on lihtsalt Johnny Depp ning tema dialoogide proportsioon muutub film-filmilt aina väiksemaks. Eeldan, et kusagil kaheksandas "Piraatide" filmis lesib ta purjus peaga kusagil. Kuid tema vähesed stseenid on lõbusad, hästi ajastatud, arusaadavalt artikuleeritud ning sama koomilised kui esimese osa Jack Sparrow. Deppi sarjast tüdimust pole märgata, kuid eeldan, et see on osa põhjusest, miks talle nii vähe stseene kirjutatud. Selge on aga, et Johnnyta "Piraate" enam pole.

Nö. uued Will ja Elizabeth ehk Henry ja Carina: Henry on nägus, igasuguse karakterita süütu ning romantilise hingega, kuid tõsiselt igav ja üheülbaline figuur, kellele üritakse karakterisügavust omistada tema motivatsiooni ja põhjuseta Carinasse armumisest sisemist võitlust tehes. Carina on tunduvalt põnevam karakter, ning tema piraadikülge avastada oleks ehk isegi kuuendas filmis päris põnev. Henryl on Will Turneri pojana garanteeritud roll järgmises filmis - ehk õnnestub tal selleks ajaks veidi huvitavamaks muutuda.

Täiesti alahinnatud ja liig-vähe-kasutatud on pesuehtne nõid ja nägija Shansa (Golshifte Farahani), kes mingil põhjusel elab briti mereväe vangikongis, kuid kellele on teatud tasu eest lubatud külastajaid vastu võtta...? Figuur, kelle visuaalsed ja verbaalsed elemendid mängivad väga muljetavaldavalt kokku ja dialoogid on näideldud veenvalt ja tugevalt, kuid kelle roll kogufilmis jääb üpris mõistatuslikuks ja minimaalseks. Loodan Shansaga kuuendas filmis veelkord kohtuda.

Miks olen kuuenda filmi tulekus nii kindel? Sest "Piraatide" filmide sarjale omaselt on ka "Salazari kättemaksu" tiitrite järel väike stseen, mis tõotab Davy Jonesi tagasitulekut.

Kõik needused on murtud, niiet potentsiaali vanade pahade elluäratamiseks jääb siin küll ja veel.

Kokkuvõtteks: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks" sisaldab jaburaid elemente, läbimõtlemata elemente ning alahinnatud hinnalisi elemente - kuid negatiivsetest aspektidest hoolimata on "Piraatide sari" viiendas osas suutnud piisavalt vana head tagasi tuua, end kordamata ning põnevaid figuure luues.

"Salazari kättemaks" pole kindlasti mu lemmik "Piraatide sarjast" (ikka kolmas, alati kolmas, ka Harry Potteri sarjas miskipärast kolmas... okei põhjuseid on kena läbimõeldud käputäis, kohtume kommentaarides, ekskurss lõpp!), kuid täiesti vaatamist väärt, põnev, lõbus, muhe-kerge meelelahutuslik seiklusfilm.

Ekskurss filmilinale: Lars von Trier: "Nümfomaan" I ja II

Metoodiliselt ekstsentriliste, temaatiliselt kompromiteerivate, visuaalselt põnevate filmide "Melanhoolia" (Melancholia, 2011), "Tantsija pimeduses" (Dancer in the Dark, 2000) ning "Antikristus" (Antichrist, 2009) režissöör Lars von Trier on lavastanud neljatunnise, kahest filmist koosneva opus magni "Nümfomaan" (2013) ning "Nümfomaan II" (2014).


Von Trieri julge loo protagonist Joe (Charlotte Gainsbourg) lebab filmi alguses süngel tänaval läbipekstuna, verisena tänaval. Temast möödub juhuslikult Seligman (Stellan Skarsgård), kes leiab naise, viib ta koju ning hoolitseb tema eest. Toibudes areneb Joe ning Seligmani vahel vestlus ning tuginedes erinevatele elementidele ning nipsasjadele Seligmani korteris, jutustab Joe mehele peatükkidena oma eluloo ning avaldab teise osa lõpuks, kes ta verisena tänavale vedelema jättis.


Nagu filmi pealkiri vihjab: Joe on nümfomaan, tema kustumatu iha seksuaalse rahulduse järele mõjutab tema elu noorest east ning muudab rahuldamatuse kohati väljakannatamatuks. Sellest hoolimata üritab Joe leida armastust, majanduslikku kindlust ning oma kohta seltskonnas.

Film tematiseerib mitmeid nümfomaaniaga seotud aspekte: kuidas on võimalik suhelda kontoris, armastada oma lapsi, leida iseennast ning luua püsivaid sidemeid, kui ainus tähtis aspekt hingerahu saavutamiseks on orgasm? Kuidas on armastus võimalik ning kas teatud laadi armastus on sellises seisundis üldse võimalik? Kas nümfomaania on "ravitav" sõltuvus nagu alkoholism või tuleks kõiki seksuaalseid eelistusi samamoodi au sees pidada nagu homoseksuaalsust? Kui kaugele on vaja minna seltskondlike normide täitmise nimel, kui need tegelikult mingit hingelist rahuldust ei paku?


Paljud keha-vaimu, keha-hinge ning keha-südame polaarsusega seotud küsimused tekivad Joe elu jälgimise käigus, neile vastatakse Joe ja Seligmani filosoofilises vestluses kohati, kuid eelkõige lubab vestluse avatud ning mõtisklev toon vaatajal tõeliselt Joe sisemusse minna, tema kõrval kõndida ja tema motivatsiooni kui mitte mõista, siis vähemalt ilustamata kujul näha. Tuleb aga eelarvamusteta pilguga vaadata.


Detailselt ning visuaalselt on lavastatud Joe esimene kord, tema püüded end rahuldada üksi ja ühe, mitme mehega, paralleelselt tematiseeritud näiteks emotsionaalsed vajadused - või pigem nende puudumine - ja Joe suhted oma vanematega.

Esimene osa täidab ekspositsiooni rolli, jutustab Joe nooruspõlvest ning esimestest kokkupuudetest iha ning rahulduse leidmisega, nümfomaania avastamisest ning esimestest sammudest karjääriredelil. Teine osa kulmineerub konfliktiga, mis filmi lõpul taas filmi algusesse viib.

Paralleelselt väga visuaalsete seksuaalsete stseenidega räägib puhta vaimu ning intellekti esindajana näiv Seligman intellektuaalsetel teemadel nagu kalapüügi meetodid (versus Joe mehepüüdmise meetodid), orelimängu harmooniad (versus seksi rütmid) ning kosher saiakesed (seoses Joe "armastuse" objekti snäkkimisharjumustega). Eelkõige esimene osa on täidetud selliste ekstreemsete vaim-keha kontrastidega kahe figuuri jutustuste vahel.

Trieri filmi toonid on väga teravad, kontrastsed, pragmaatilised. Tuumas kohtuvad vaid kaks figuuri, üks vaid kehaliselt, teine vaid vaimselt motiveeritud, räägivad teineteisega täieliku aususega. Kuid filmi lõpuks selgub, et kumbki neist pole see, kellena esinevad.


Seks kui kehalise rahulduse leidmise protsess ning põhimõtteliselt sügeleva koha kratsimine, kuid samaaegselt inimliku eksistentsi üks põhilisi motivaatoreid on küll esikohal ja genitaale näidatakse väga tihti. Esteetilisest seisukohast on selline filtriteta inimliku anatoomia näitamine progressiivne, kuid antud filmi kontekstis vajalik.

Von Trieril on õnnestunud filmida progressiivse sisuga "ilusad" visuaalid (tänavale sajav lumi, horisonaalselt filmitud vagiina, voodil lebavad kehad), stseenid mis puhtesteetilisest kinematograafilisest seisukohast kaunid, kuid traditsioonilisest seisukohast pornograafilised. Kes on võimeline "Nümfomaani" vabahingelise esteedi pilguga vaatama, leiab sellest naudingut kõigil genitaalidega mitteseotud põhjustel.


Naraatoloogiliselt kriitiline on otsade kokkutõmbamine: teise osa teine pool muutub veidi ulmeliselt mantli-ning-mõõga tüüpi põnevikuks ning Joe lõplik reetmine ja tulirelvade mängutuleku stseen on minu jaoks veidi ulmeline ja ei sobi ülejäänud filmiga kokku. Kuid ka Seligman avaldab kuuldu suhtes mõnikord kahtlusi ja esitab küsimusi, mis Joe loo tervikuna veelgi usutavamaks muudab.

Kokkuvõttes on "Nümfomaan" väga põnev ning julge, erootiline, provokatiivselt esteetiline inimlike baasihade ning soovide anatoomia, mida nõrganärvilistele ei soovita, kuid hea filmi fännidele küll ja väga soojalt.

Ekskurss filmilinale: "Ameerika pastoraal" (2016)

Tuntud USA kirjaniku Philip Rothi romaan "Ameerika pastoraal" lõi laineid eelkõiga USA kirjandusmaastikul.

Nõudlikust, kuid kindlasti lugemisväärsest romaanist, mille kibemagus pealkiri selle sisu ilmselt kõige paremini kirjeldab - ühe pere traagiline kokkuvarisemine radikaalsete poliitiliste revolutsioonide mõjul ning taustal 60ndatel ning 70ndatel aastatel.

Romaanist oli selles blogis eelnevalt juttu siin ( link).


Eelmisel aastal ilmus romaani ainetel vändatud samanimeline film, peaosades Ewan McGregor, Jennifer Connelly ning Dakota Fanning. Tegu on samaaegselt McGregori režissööridebüüdiga.

"Ameerika pastoraal" romaanina on kohati väga pikaldane, kuid alati kui mitte parasjagu narratoloogilisel, siis informatiivsel tasandil väga intensiivne. Filmivormis on teda väga keeruline lahendada, austades nii vormi kui sisu põhilisi elemente. Ka kogenud režissöör peaks filmi edu tagamiseks ületama nii mõnedki takistused ning struktuuri kas täielikult austama või pea peale pöörama. Fataalne oleks kõigile elementidele vaid osaliselt tähelepanu pöörata ning kahjuks on McGregor teinud just seda ja hävitanud romaani mõjuefektid filmiadaptsiooniga peaaegu täielikult.

Toon siiski välja mõningad positiivsed jooned ning üritan filmi ja romaani veidi kõrvutada.


Romaan algab lühikese raamjutustusega protagonisti koolikaaslase imetlevast perspektiivist, räägib esmalt Seymour "Swede" Levovi elust, tema saavutustest ning koolikaaslaste poolt osaks saanud imetlusest. Levov on oma kooli kangelane ning jutustaja tahab seda kindlasti esile tuua ning rõhutada, enne kui jutustus perspektiivi ning sellega ka tooni vahetab.

Filmi visuaalne sünge-külmavärviline kontseptsioon ühtib suuremalt jaolt romaaniga, kuid tähelepanu pole pööratud Rootslase väliselt täiusliku elu ning sisemiselt keerulise elu kontrastile. Raamjutustuse vorm esineb ka filmis, kuid lühike Rootslase tutvustus ei anna piisavalt aega ega sisalda piisavalt hinge, et hoomata imetlust ning Levovi tugevat mõju oma koolile. Samuti oleks idüllilise pastoraali kategooria ning tegeliku traagilise narratiivi sisu saanud paremini välja tulla, kui kogu film poleks olnud ühtlaselt süngetes toonides lahendatud. Sel juhul poleks raamjutustuse filmivõtmine olnud vajalik.

Nendin aga siiski, et kui keskenduda vaid põhiloole ja vormist mitte välja teha, on teatud stseenid tehtud suurepäraselt. Enamik konstellatsioone tähtsamates üksikstseenides jäljendab üks-ühele mõnd teist filmi või on - ütleme siis mitte ebaoriginaalne vaid pelgalt klassikaline - (Rita lähivõte hotellitoas; dialoogid Rootslase ja tema naise ning Rootslase ja tema tütre vahel, Rootslase jalutuskäik tumedatel tänavatel, Rita kaubikus minemakihutamine, Dawn Levovi depressiooni ja refleksiooni astmed, vihapursked, aknast-välja-vaatamised jne).



Romaani põhiline, valuline konflikt, mis selle lugemisel üha enam välja koorub, on suhe isa ja tütre vahel. Merry Levovi suhted emaga on küll samuti keerulised, kuid isa püüded tütart päästa ning sellele järgnev on kõige ilusam, südantlõhestavam osa. Kahjuks on filmi narratiiv keskendatud Rootslase ja Dawni suhte loomisele ning abielu lõhenemisele - rohkem aega filmist on pühendatud selle loo, mitte isa ja tütre suhte sünni ja lagunemise loo jutustamisele. Jennifer Connelly mängib oma rolli väga hästi ning pigistab oma stseenidest välja kõik vajalikud emotsioonid. Üksikute stseenidena on tema dünaamika McGregoriga ning nende tundelised dialoogid vägagi vaadatavad. Samuti on teatud stseenid - segmendid Merry nooruspõlvest, tema nooreks naiseks saamisest ning viimaks tema muutumisest - ilusasti lahendatud ning esteetilised, vaadatavad, ja näiteks muusikaliselt maitsekas tasakaalus - vaikus ning mittevaikus on sobivalt seatud.

Kuid nende kaunite stseenide vahel puudub igasugune orgaanika, laiema loo stseenide abiga punumise oskus ning tihti ka üleminek ühelt dünaamikalt teisele. Film on liiga hüplev ja seosetu.


Üksikud stseenid teeb tugevaks ja mõjuvõimsaks näitlejatöö ning nii McGregor ise, Connelly, Fanning, kuid samuti Valorie Curry Rita kõrvalosas näitlevad tugevalt, intensiivselt ja mõistavad oma rolli väga hästi. Fanningu monoloogid filmi lõpukolmandikus on suurepärased ning sümbolism, väljendamaks tema huuli katva rätiku ja pärast pikka kannatusaega saavutatud kõnevabaduse seoseid (ei selgita selle seose tausta meelega, sest loodan, et loete Rothi romaani!) on lavastatud väga tabavalt.



Kuid taas on Merry arengust ära jäetud liiga palju aspekte, liiga palju suhteid figuuride vahel. Mul on raske uskuda, et näiteks Merry ja tema ema vaheline suhtlus või pigem tundetus on teadlikult lahendatud vaid ühe dialoogiga kahe naise vahel - pigem on see põhjendatud vajadusega keskenduda pigem ema kui tütre purustatud sisemaailmale.

Narratiivi neutraalselt seisukohalt jälgides võiks muidugi nõustuda, et ema minevikust põhjustatud tume olevik on samuti huvitav lugu, kuid Rothi narratiivi huvitavaim tegelane, Rootslase tütar on romaani keskmes ja peaks jääma ka filmi keskmesse.


Viimaks on ka liiga lühidalt mainitud romaani poliitilisi aspekte - võitlus mustanahaliste õiguste ees, nende seosed kindavabriku Newark Maidi mikrokosmosega (kindavabriku tekkelugu ning rolli ülejäänud suurfirmade maailmas pole praktiliselt üldse mainitud...) - filmis on vaid üks mustanahaline dialoogiga näitlejanna, kes kindavabrikus töötab ning tema tausta mainitakse vaid poole sõnaga!

Rothi romaan on igast aspektist vaadatuna tugevalt poliitiline ning päevapoliitika mõjutab kõigi tegelaste mõttemaailma ja dünaamikat (kui apaatne Dawn ehk välja arvata) - sellega on tegeletud liiga vähe, tõsiselt liiga vähe.


Kokkuvõtteks: Lugege Rothi "Ameerika pastoraali", see on sisutihe põnev romaan. Film võib vabalt jääda vaatamata.

Ekskurss filmilinale: "La La Land: California unistused" (La La Land, 2016)

Äsja filmilinadele ilmunud romantiline muusikal "La La Land: California unistused" on kaunis, värviline armastuslugu kahe teineteist olelusvõitluse keskel leidnud kunstnikuhingest.

Filmil oli teatud aspekte, mis mulle erilist muljet ei avaldanud, nind teatud hetki, mis veel pikaks ajaks kummitama jäävad.

Tähelepanu - räägin filmi sisust, niiet kes lõppu teada ei taha, tulgu hiljem tagasi, kui film vaadatud. Vaatamist väärib "La La Land" kindlasti.

Niisiis:
Mia on nooruke näitlejanna ning näitekirjanik, kes töötab Warneri stuudiote äärses kohvikus ning üritab filmitööstusesse pääseda. Prooviesinemiselt prooviesinemisele rutates, end emotsioonidest tühjendades ning aina "ei" kuuldes on neiu lootust kaotamas, kui satub juhuslikult väikesesse baari, kus näeb Sebastiani.

Sebastian on andekas jazzpianist, kelle unistuseks taasavada legendaarne jazzklubi, kus hetkel laiutab "Samba&Tapas" -baar - vihkamist põhjustav nilbe kombinatsioon. Sebastian otsib oma kohta Los Angelese jazzibaaride rägastikus, kuid peab otsustama kuulsuse ning enesele truuks jäämise vahel.

Sebastian ja Mia tutvuvad ning avavad end teineteisele, sest nende otsing oma kutse teostamise järele on mõlemasse jätnud või tekitanud sügava melanhoolia, mis otsib kaaslast, et muidu nukras ning edutuna tunduvad elus maagilisi momente ning ehedaid tundeid tekitada.

Sebastiani ja Mia romanss sünnib ning õitseb, Sebastian õpetab Miat jazzi armastama ja toetab teda oma üheinimesenäidendi kirjutamisel ning lavastamisel, Mia... üritab samuti Sebastiani toetada, kuid kannatab mehe popbändi koosluses tuuritamise ning pidevate lahusolekute all. Lõpuks suhe katkeb.
Kas suhe katkeb, sest Sebastian reedab ennast, popbändiga tuurile minnes, või lihtsalt sest emotsionaalsed inimesed ei jaksa kaugusest tingitult teineteist piisavalt toetada? Kui mõlemad suhtes olevad inimesed valivad iseennast, kas suhtel on võimalik jätkuda?
Selle suhtenarratiivi ainus tõeliselt põnev aspekt on seega konflikt, mis suhte lõpetab. Rohkem pole vaja ilmselt öelda...
Filmi lõpusegment näitab mõlemaid kohtumas viis aastat hiljem, kui karjääriunistused on teostatud ning ühel neist käel armastav kaaslane, teisel armastavaks kaaslaseks oma kunst. Mõlemad figuurid on leidnud oma elemendi: Mia eduka näitlejannana armastava mehe käel, kes tema ambitsioone toetab; Sebastian oma klaveriga laval, armastatud jazzi mängimas.

Suhtenarratiivi tasandil on "La La Land" seega üpris lame. Universaalse kellegi vajamise ning armastamise põhimõte kui inspiratsioon kunstiinimestele on üpris ebaloogiline, sest kunstiinimesed vajavad - minu seisukohast - pigem emotsioonide räiget vaheldumist ning ebastabiilset rütmi. Samuti pole Sebastianil ja Mial peale sisemise tühjuse ning edenemishimu midagi ühist - nad on väljavahetatavad figuurid keemiata paarisuhtes.

Emma Stone ning Ryan Gosling oma individuaalsetes rollides seevastu on üksiksubjektidena väga huvitavad. Kuidas südamlik, muusikaliselt suurepärane kuid silmnähtavalt õnnetu Sebastian end Miale avab ning kuidas Mia säravsilmsele proovietendustele läheb ja end aina materdada laseb, on kaunid arengud ja kohati rabavad hetked, mis kindlasti vaatamist väärt. Samuti on imetlusväärne ning inimlikult väga huvitav jälgida Mia selgroo tugevnemise protsessi oma isikliku näidendi lavastamisel - Mia on äkitselt julge ning püüab oma unistusi, kuid tõenäoliselt vaid Sebastiani emotsionaalse toetuse ajel. Seejärel unistus taas puruneb. Kuid elu on selline...

Kui "Keskkoolimuusikali" stiilis rõõmus-roosa muusikaline sissejuhatus välja arvata - minu arvates ei sobi see toonilt üldse ülejäänud filmi - on "La La Land" muusikaliselt imeilus, eriti "City of Stars", mis hoomab oma sõnumis kogu filmi essentsi, Hollywoodi sära taga peituvat üksindust.

Filmi sõnum on ilus, nukker ning ajatu ja figuurid, kes seda edastavad, individuaalsel tasandil väga head, kuid nendevaheline säde tekib millestki konstrueeritust ning nendevaheline suhe on läbinisti klishee.

"La La Land" on mõeldud olema romantiline, võluv muusikal, ning muusika ja võlumise osad on näitlejad täitnud suurepäraselt. Kuid romantika on kas olematu või liialdatud, pressitud või apaatne. Lugu oleks võinud olla kahe figuuri arengust ning kui nad iial teineteisega kohtunud poleks, või teineteisest sekundilise ajavahega möödunud oleks, oleks "La La Land" täpselt sama kaunis.

Seega unustan filmi ilmselt kiirelt, kuid jään veel nädalateks "City of Starsi kuulama".