Wednesday, January 27, 2010

11. Denis Diderot: Jacques the Fatalist and His Master

Jacques the Fatalist and his Master (French: Jacques le fataliste et son maître) is a novel by Denis Diderot, written during the period 1765-1780. The first French edition was published posthumously in 1796.

The main subject of the book is the relationship between the valet Jacques and his master (who is never named). The two are traveling to a destination the narrator leaves insistently vague, and to dispel the boredom of the trip Jacques is compelled by his master to recount the story of his loves. However, Jacques's story is continuously interrupted by other characters and various comic mishaps. Other characters in the book tell stories as well, and they, too, are continuously interrupted. There is even a "reader" character who periodically interrupts the narrator with questions, objections, and demands for more information or detail. The tales told are usually humorous, with romance or sex as their subject matter, and feature complex characters indulging in deception.


Selle raamatu puhul puhul pole põhiliseks paeluvaks ja jälge jätvaks faktoriks mitte sisu, vaid fakt, et Diderot puhtast meisterlikkusest jutustamises hoiab lugejat oma kütkes esimesest lausest viimaseni.

Sisuks on mitmed lühemad lood, mil põhiteemaks mehe-naise suhted, vürtsitatud erootika ja huumoriga. Selle taustal peategelaste Jaquesi ja tema isanda rännak - kust, kuhu ja miks? Pole tähtis.

Diderot' stiil on täiesti omanäoline. Olid kord kaks meest ja nad läksid... kuhu? kallis lugeja, ära katkesta mind küsimustega. Niisiis, nad läksid.. aga pole tähtis, kuhu nad läksid.
Loomulikult muigab lugeja juba esimese lõigu juures. Olgu, esimene lõik võib segadusse ajavalt mõjuda, aga kui hetke pärast mainitakse, et Jaques hakkab rääkima lugu oma armastusest, tekib suunurka muie - see on üks nendest raamatutest. Lugu jõuab lõpuni alles viimasel leheküljel paljude takistustega ehk siis visatakse lugeja teele hunnikutes killukesi teiste inimeste eludest, nende armastustest. Teatud mõttes donquijotelik struktuur. Aga kirjutatud kuidagi hoopis paeluvamalt. Aktiivne dialoog lugejategelasega on üks faktor. Jutuajamised Jaquesi ja tema härra vahel, Jaquesi loo fragmendid, mida palakestena vahele visatakse. Kusagil keskel räägib ka härra oma loo.

Mis asja veel lõbusamaks teeb, on ilusad filosoofilised mõtted ja elulised tõed, mis kogu pudru sisse segatud ja oma otsekohesuse ja ühemõttelisusega siiski ei romaanile sügavust, vaid huumoriprismale sära lisavad.

Õigusega ei peeta seda Diderot' suurteoste hulka kuuluvaks, aga see on ideaalne kerge lugemine, tekitamaks tohutut huvi, mida selliselt kirjanikult veel ja enam oodata võiks, kui sügavamale vaadata. Väga mõnus kogemus.

Wednesday, January 20, 2010

10. Miguel de Cervantes Saavedra: Don Quixote

Don Quixote, fully titled The Ingenious Hidalgo Don Quixote of La Mancha (Spanish: El ingenioso hidalgo don Quijote de la Mancha), is a novel written by Spanish author Miguel de Cervantes. Cervantes created a fictional origin for the story based upon a manuscript by the Moorish historian, Cide Hamete Benengeli.

Published in two volumes a decade apart (in 1605 and 1615), Don Quixote is the most influential work of literature to emerge from the Spanish Golden Age and the entire Spanish literary canon. As a founding work of modern Western literature, it regularly appears high on lists of the greatest works of fiction ever published.


Jap, nüüd võib igaühest meist saada rüütel!

Koomika tipuks ja mitte millekski vähemaks võib nimetada Don Quijote/Quixote seiklusi, kus 50-aastane kõhetu härrasmees on lugenud liiga palju rüütliromaane ja sukeldunud nende maailma sel määral, et otsustab ka ise oma lemmikmaailma osaks saada ja rändab maailma seiklusi otsima, kaasas tallipoiss Sancho Panza.

Vaesekest nülitakse ja kolgitakse suurel määral, aga sellest hoolimata ei kustu kurva kuju rüütli entusiasm hetkekski - küll näeb ta oma teel mitte kõrtsi, vaid kindlust, ei hoorasid, vaid printsesse, ei lambaid, vaid sõdalasi. Fantaasiast välja jäävate jaoks tuuakse seletuseks, et kurjad võlurid petavad nende silmi. Jap. Just.

Edasi minnes ilmneb küll, et nii Quijote kui Sancho Panza on mõlemad täiesti intelligentsed inimesed - esimese sõnaseadmisoskus on märkimisväärne ja kuigi mõningate allahindlustega oma privileegide nimel, ka moraalne kompass üpriski eeskujulik. Sancho, kellele algusest peale krahvkonda või saart isiklikuks valitsemiseks lubatakse, saabki mingil hetkel saare valitsejaks ja teeb oma tööd hoolimata oskamatusest lugeda või kirjutada suurepäraselt.

Raamatu lõpuks jõuab Quijote küll nõdrameelsusest - kui seda üldse nii nimetada võib - jälle välja, jääb aga muidugi küsimus, kas poleks olnud parem, kui ta oleks oma päevad oma pea sees lõpuni elades ehale viinud.

Ütlen ausalt, et raamatu mahukus on väsitav, kolm osa ja tuhat lehekülge koos arvutute lühijutustustega inimeste eludest, keda rüütel ja kannupoiss oma teel kohtavad ja sama arvutute dialoogide-monoloogidega tekitavad informatsiooni üleküllust ja sunnivad nii mõnigi kord raamatut käest panema. Sellepärast soovitan taaskord hoida öökapiraamatuna ja võibolla keskendudagi ainult Quijote loole. Sest huumor ja ideed, mis sellest väljuvad, on väga head.


Oma maitsest lähtuvalt ei tituleeriks ma Quijotet tingimata maailma parimaks raamatuks, aga selge on, et sellistes nimekirjades peaks tal alati kindel koht olema.

Sunday, January 17, 2010

Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant

Woher rühren jene geheimnisvollen Einflüsse, die unser Glück in Mutlosigkeit und unsere Zuversicht in Verzweiflung wandeln?

Whence come those mysterious influences which change our happiness into discouragement and our self-confidence into diffidence?

Guy de Maupassanti avastamise eest pean taaskord tänama oma novelliseminari kohustusliku kirjanduse nimekirja. Lugesin Le diable ehk Saatana, samast kogumikust Horla ja Der Schmuck ehk Ehte. Antud kogumiku pealkiri, sest ülikooli raamatukogus pakutavatest Maupassantidest on see ainus, kus kõik minu loetu sees on. Aga täiesti olemas on ka eestikeelne "Valitud novelle".

Kuna kogumikus on vaid kolm novelli, on ülesehitus väga lihtne - aina komplekssemaks, aina õõvastavamaks. Esimene novell "Ehe" on kurblik-irooniline lugu sellest, mis on, ja sellest, mis näib - vaesema ametniku naine unistab luksuslikust elust ja kui tema meest töökoha kaudu suure vaevaga kutse uhkele ballile muretseb, kulutatakse naise kleidi peale pool varandust. Lisaks laenab ta teemantkaelakee jõukamalt sõbrannalt. Naine kaotab aga kaelakee ja hirmus sõbranna viha ees ostetakse uus kee, mille kinnimaksmise nimel nii naine kui mees kümme aastat palehigis rügama peavad. Mis aga lõpuks välja tuleb, ei üllata kedagi - või siis poleks keegi selle peale tulnudki?

Teine novell "Saatan" räägib talunikust, kes oma 92-aastase ema surivoodil valvata ei taha, kuna peab viljalõikusega tegelema. Ta palkab vana pesunaise surnut ära saatma ja enne kauba tegemist kaubeldakse veel mõnda aega hinna üle - kuna keegi ei tea, mitu päeva vanal emal veel elada, tuleb ju enne selgeks teha, kas tunnitasu või päevatasu. Kuidas inimesi suunav jõud on ihnus ja kuidas ema siiski enneaegselt oma päevad lõpetab ja kes lõpuks selle surma pealt kasumit lõikab, selgitab lugu oma hargnemises. Väga paeluv ja konkreetne.

Kolmas novell "Horla" on raamatukese ülivõimas kulminatsioon ja räägib päevikuvormis kehaliselt ja vaimselt haige mehe järkjärgulisest lagunemisest. Just päevikuvorm ja selle emotsionaalsus, võimalus sellise inimese pähe vaadata ja tema hirmu tõesti kaasa elada, teeb jutu niivõrd eriliseks. Haarav ja jälge jättev, kuni nukra lõpuni. Ja sealjuures samaaegselt täiesti lõplik ja ometi avatud lõpuga...


One might almost say that the air, the invisible air, is full of unknowable Forces, whose mysterious presence we have to endure. I wake up in the best of spirits, with an inclination to sing in my heart. Why? I go down by the side of the water, and suddenly, after walking a short distance, I return home wretched, as if some misfortune were awaiting me there. Why?

Man könnte meinen, die Luft, die unsichtbare Luft, sei erfüllt von unbegreiflichen Mächten, deren geheimnisvoller Nähe wir uns beugen müssen. Ich wache fröhlich auf, und mir ist, als müsse ich singen. - Warum? - Ich gehe am Ufer entlang, und urplötzlich, nach ein paar Schritten, kehre ich in schmerzlicher Betrübnis um, als warte meiner daheim irgendein Unglück. - Warum?


Suurepärased lühijutud ja kindlasti mitte viimane Maupassant, mille ette võtan. Soovitan!

Thursday, January 14, 2010

9. Albert Camus: The Stranger

The Stranger or The Outsider, (L’Étranger) is a novel by Albert Camus, published in 1942. Camus' first novel, it is perhaps his best-known work, and a key text of twentieth-century philosophy. Its theme and outlook are often cited as examples of existentialism, though Camus did not consider himself an existentialist; in fact, its content explores various different philosophical schools of thought, including (most prominently and specifically) absurdism, as well as atheism, determinism, nihilism, and stoicism.

The title character is Meursault, a French man (characterised by being largely emotionally detached, innately passive, and anomic) who seemingly irrationally kills an Arab man whom he recognizes in French Algiers. The story is divided into Parts One and Two: Meursault's first-person narrative view before and after the murder.


Mis alguses tundub nagu üpriski lihtsakoelise ja elu suhtes ükskõikseks jäänud mehe jutustus oma elust, kus nii mõndagi sügavamaid emotsioone tekitavat juhtub ja teda vägagi külmaks jätab, läheb märkamatult aina rohkem süvitsi küsimusega, milline on selle mehe hing. Kui alguses tundub, et tal seda polegi - potentsiaalse sõpruse algstaadiumis võtab ta teise mehe küllakutse vastu kaalutlustel, et sellisel juhul ise õhtusööki valmistama ei pea; naist, kes temasse armub, hoiab ta küll hea meelega enda juures ja tunnistab, et soovib teda iga kord suudelda, kui naine naeratab, aga vastab küsimusele: armastad sa mind? otsekoheselt eitavalt ja apaatselt.

Raamat algab protagonisti Meursault' ema surmaga ja kirjeldab tema emotsioone seoses ema matustega. Esiplaanil pole mitte emaga seotud tunded, vaid pragmaatiline kirjeldus maastikust, ümbritsevatest inimestest ja kaalutlused, milline päev oleks töölt puhkuse võtmiseks optimaalseim olnud.
Meursault' elu jätkub nagu tüüpiline rada - ta alustab suhet naisega, kes nähtavasti talle naha alla ei poe, sest konstateerib ise samal ajal, et iga naine tekitaks mehele selliseid kiindumuslikke-füüsilisi reaktsioone nagu Marie talle. Tema majas elava kahtlase taustaga Raimondi konfliktides teiste kahtlase taustaga meestega toetab ta sõpra ja lõpuks laseb maha mehe, kellega Raimond tülis on. Seda aga mitte sugugi aatelistel sõprusest põhjendatud emotsioonidel või põhimõtetel - Meursault kirjeldab, kuidas päike, mis araablase näolt peegeldub, talle äkitselt kiheleva tunde tekitab ja muule mõtlemata vajutab ta päästikule. Ja siis veel neli korda.
Raamat jätkub mehe vangipõlve ja kohtuprotsessiga, kus mitte mõrvale, vaid selle seosele hiljuti surnud emaga rohkem rõhku pannakse ja üritatakse järeldusele jõuda, et lein ema pärast mehe valele teele on tõuganud. Meursault ise aga rõhutab jätkuvalt oma apaatsust ja ütleb, et tegemist oli pelgalt juhusega. Kongis lebades ja elu üle järele mõeldes suhtub mees sama apaatselt oma vabadusekaotusse, tundes küll ebamugavust privileegide kaotuse üle nagu naise puudutus ja sigaretid, vajub aga lihtsasti vegeteerivasse, elu möödaveeremist jälgiva mehe staadiumi - nagu ta pärast ema matust hotellitoa rõdul istub ja suitsetades möödujaid jälgib. Küll kohati tähelepanelikult, aga emotsioonideta.
Raamatu lõpuks, kuna kohtuotsus mehe kahjuks tehakse, üritab vaimulik enne tema elu lõpetamist Meursault'd jumalale lähemale viia ja aidata tal viimastel hetkedel teed valgustuseni leida. Religioossete küsimuste tõstatamine viib aga ainult arusaamani, et mehe jaoks ei ole elu pärast surma ja ta ei usu jumalasse, ei hakka kunagi uskuma. Apaatsusele lisatakse emotsiooni ja lõpp langeb rohkem kibestumuse suunas. Ja ometi jõuab ta järeldusele, et on omas elus siiani olnud õnnelik. Arusaam suremisest vabastab ta, avab tema südame maailmale. Ja olgugi et tal oleks olnud võimalus oma elust rohkem teha ja olla rohkem, on ta rahul sellega, et on siiani elanud just nii nagu ta elanud on.

Olgugi see hing, millest advokaadid kohtusaalis nii elavalt räägivad, kohati pealiskaudne, tekitab Meursault' mõtete jälgimine suurt empaatiat. Elu ja surma küsimused läbivad raamatut algusest peale tugevalt ja ometigi jääb mehe reaktsioon lihtsakoeliseks kuivapoolseks osaluseta kommentaariks. Ja äkitselt, viimastel lehekülgedel, avab ta ennast ja tema surnud hing naeratab keha surma lävel maailmale vastu.


Mäletasin raamatut juba keskkooli ajast hästi, aga lugesin väga hea meelega uuesti ja jään ikka arvamuse juurde - tegemist on täiesti märkamatult naha alla roniva kohati pealiskaudne tunduva, kuid tegelikkuses väga sügava kirjeldusega elu ja surma peatamatust ringlusest ja ühe inimese mõjust oma raadiuses ja univerumis. Usun, et iga lugeja leiab Meursault' elu üle mõtiskledes enda jaoks midagi jäävat. Suurepärane.

Wednesday, January 6, 2010

8. Charles Dickens: Great Expectations

Great Expectations is a novel by Charles Dickens. It was first published in serial form in All the Year Round from 1 December 1860 to August 1861. It has been adapted for stage and screen over 250 times.

Great Expectations is written in the style of bildungsroman, which follows the story of a man or woman in their quest for maturity, usually starting from childhood and ending in the main character's eventual adulthood. Great Expectations is the story of the orphan Pip, writing about his life from his early childhood until adulthood and attempting to become a gentleman along the way. The novel can also be considered semi-autobiographical of Dickens, like much of his work, drawing on his experiences of life and people.


Asjaolu, et kellegi nimi on Pip ja see keegi tahab tõsimeeli oma elust pajatada, tekitab muiet ja paneb huumorit ootama. Dickensi keeleline rikkus selle ka stiililiselt jutustusse sisse paneb (...the unsuccesful application of his knuckles do my door...; ...Drummle would have flung the large glass [---] over his adversary's head, but for our entertainer's dexterously seizing it at the instant when it was raised for that purpose ... jne) ja juba selleks, et kogu keelelist buketti nautida, soovitaksin raamatut lugeda.

Narratiivist rääkides ütleksin isegi, et alustasin suurte ootustega nagu Pip oma teekonda ja veidrust ja õõvastavat leidub seal kuhjaga. Vähemalt alguses innustab lugejat juba tüüpiline-Dickenslick omadus peatükk alati kõige põnevamas kohas lõpetada ja sellega veidike kiusata. Lõpupoole vajub see element miskipärast ära, kuigi lõpp ometigi sama põnev on kui algus - ikka ja jälle on tegemist elu ja surma küsimusega.
Sünge meeleolu, millega raamat algab, võtab selle ka jälle kokku, aga on teatud ebatasasused, mis viimase kolmandiku lugemise veidi raskeks teevad. Arusaadavalt on tegu täismahulise arenguromaaniga ja seetõttu vajab peategelane ka teatud arvu lehekülgi, et oma arengus täisring ära teha - sest just sinna ta lõpus jõuab, tagasi sinilinnu juurde -, aga jutustust tuleb algusest peale täie tähelepanuga jälgida, et lõpupoole mitte tegelaste ja sündmuste rägastikku ära kaduda.

Tegelased, keda raamatust leida võib, on vägagi omanäolised - murtud südamega vanadaam, kes elab suletud akendega majas, kellad seismas ühel ajahetkel, ja kannab valget pruutkleiti ja vaid ühte kinga; advokaat kahe isikuga, kes pärast tööpäeva end oma klientidest puhtaks peseb; neiu, keda on kasvatatud mitte omama südant ja kes, tundub, tõepoolest emotsioonidest vallutatud ei saa, kuigi teda ühelt poolt tuliselt armastatakse ja teiselt poolt tohutu toorusega koheldakse; vang, kes on küll tahumatu, aga vägagi üllas jne.


Täiesti mõistatuslikult teatatakse vaesele orvust poisile, et talle on antud varandus ja poiss läheb Londonisse rikka mehe elu elama. Talle terendab ilus elu kogu oma glamuuri hiilguses ja imekaunis neiu täpiks i peale. Järkjärgult peab ta aga avastama, et kõik ei ole sugugi nii lihtne nagu tundub, lootus jäiste inimeste südant sulatada jääbki tihtipeale lootuseks ja nukralt paljudel ei ole õigust otsustada omaenese elu üle.

Olgugi et armastus vallutamata jääb - üllatuslik vaatenurk muidugi, õnneks pole alati armastust vaja, tuleb välja, sest sõpradeks nad jäävad -, avastab Pip enda jaoks selle, mis on tähtis, ja sellele tänu on raamatul ka õnnelik lõpp. Enamik ülejäänud tegelastest peavad oma elud üpris kurvalt lõpetama.

Väga kirju raamat kahtlemata, kindlasti mitte kõigile. Suudab algusest lõpuni mitu korda täielikult muutuda ja samas jääb alati väikese Pipi pähe - jutustust jälgides väljendab ta ennast, ja see on muidugi ka loogiline, alguses oskuslikumalt kui väike poiss seda suudaks ja lõpupoole kohati nooruslikumat tunnet tekitades kui vanem mees seda teeks.

Väga erinevaid emotsioone tekitav teos ja soovitada ma seda ei julgekski. Aga mulle isiklikult meeldis. Täiesti omanäoline igatahes.