Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.
Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.
Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).
Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.
Kuidas võtta. Lugu on väga huvitav, pealkirjast ilmneb juba üsna selgselt, millega on tegu, ning loo tuumani jõutakse üpris kiiresti. Samuti on Lessing väga hästi tabanud seda õõvastavat tooni, kus lugemisel muudkui minnakse mööda kellegi eluloo edukate sündmuste rada edasi, ja on siiski kuklas pidev teadmine, et kohe-kohe on nurga taga ootamas katastroof.
Nii siis juhtubki: kui David ja Harriet teineteist kontori jõulupeolt leidnud, täiuslikult kokku sobinud, abiellunud, kaunile ja õnnelikule perele alustalad loonud ning end kenasti elus sisse seadnud, lisandub nende kuuelikmelisse peresse viies laps, ja elu läheb üha kiiremini allamäge.
Lessing on Beni tekkelugu väga huvitavalt ning halba ettekuulutavalt kirjeldanud, samuti on romaani tempo läinud sujuvalt ja pinget üllahoidvalt edasi. Beni sünd ja sellega seotud probleemid, tema kasvamine, kasvatamine, tema hävitustöö ning sellele järgnevad paranduskatsed on samuti väga huvitavad. Lõpuks aga on viimases kolmandikus jälgitav perekonna lagunemine ja sellele järgnev lõpplahendus ebameeldivalt pingevabad, ning kuigi negatiivne tunnetus ja meeleolu jäävad püsima, pole tekkinud konflikti tehtud hävitustöö enam niivõrd muljetavaldav.
Arvan, et "Viies laps" võinuks olla kas pikemalt kirjutatud Beni (ning Pauli, samuti ülejäänud laste ja ka pereisa) psühholoogilistesse probleemidesse süvenenud vormis romaan, või vähem emotsionaalses toonis lahendatud lühilugu. Lugu ise on küll siiski väääga makaaber ja hea lugemiselamus, kuid minu jaoks jäi vormi poolest veidi vajaka.
Kokkuvõttes pole "Viies laps" parim Lessingi sulest kogetud romaan, kuid kindlasti mitte ka halvasti kirjutatud teos. Õõvastavate psühholoogiliste mõtete fännidele pakub ka see lühiromaan kindlasti pinget. Isiklikult eelistan aga Lessingit pikemas vormis.
No comments:
Post a Comment