Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.
"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.
Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega.
Tammsaare enese kirjelduste kohaselt on "Tõe ja õiguse" teemad osade järjekorras võitlus maaga, võitlus jumalaga, võitlus ühiskonnaga, võitlus iseendaga ning lõpuks alistumine. Sellest lähtuvalt võib kokku võtta ka "Põrgupõhja uue vanapagana" sisu, kus tulevad ette kõik eelmainitud võitluse liigid. Tähtsaim lõpupunkt antud romaanis on siiski müstilisemat laadi: vanapagana ja Peetruse vestlus ning maise elu kannatuste võimalikud viljad tuuakse järelsõnas samuti ära. Sellistesse sfääridesse "Tõde ja õigus" veel ei jõudnud.
Valdur Mikita on Tammsaare düsfunktionaalse suhte ning tähenduse Eesti rahvale väga ilusasti sõnastanud:
"Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne"
Ajaline vahemaa ("Tõde ja õigus" ilmus 1926-1933, "Põrgupõhja uus vanapagan 1940) tunnistab Tammsaare antropoloogilisest ning filosoofilisest arengust. "Põrgupõhja uus vanapagan" pole esmajoones talurahva kannatustest rääkiv, kuigi vanapagan Jürkal tuleb pidevalt (Kaval-)Antsu ikkes olla ja Põrgupõhja talu parendamise tarbeks võetud võlgu tööga tasa teha - kiirelt ilmnevad romaani üldinimlikud ja moraalifilosoofilised tuumküsimused ajalikel ning ajatutel teemadel.
Selle romaani põhiideed on ka Andrus Kivirähk uue väljaande järelsõnas ilusti ja selgelt kokku võtnud, kuid ilmneb ka lugejale juba esimeses kolmandikus, et pigem on tegu üldinimlike küsimuste lahendamisega. Seatakse paika asjaolu, et maine võitlus Antsu ja Jürka vahel on täiesti tähtsusetu, sest sihiks on ikkagi õndsakssaamine, ja kui Jürka seekord ei õnnestu Peetrusega jutule saada, on võimalik saja aasta pärast uuesti proovida.
Peaaegu võiks öelda, et romaan on "Tõe ja õiguse" järelkaja, paroodia, selle rammusa kirjandusliku kõhutäie kergenduseks neelatud kirjanduslik naps, mis tahab lugejat lepitada asjaoluga, et need viis kõidet maaharimise ja karjapidamise anatoomiat tuli läbi närida. Nüüd siis lühivormis mõtted ja ideed elust, olust, tööst ja maast, maisest ja taevalikust.
Kui see on üldse võimalik, et leidub veel mõni eestlane, kes Tammsaaret lugenud ei ole, siis soovitaksin kindlasti "Põrupõhja uue vanapaganaga" alustada, sest tegu on väga muheda, elu justkui kergelt võtva, kuid mõtteliselt üpris süvitsi mineva jutustusega.
No comments:
Post a Comment